Algernon
Jutt
10.11.2001
Karmo Talts

Kurja teenritest
Arvustused

Kirik on seest lihtne. Värvitud puupingid, lubi seintel.

Sensitiiv, kes läheb kirikusse. Ma ei tea, kas sellest on midagi kasu. Aga ma ei suutnud sundida end minema linnas mõnda. Tühjalt kumisevasse suurte ruumi.

Panna oma aastate säästud mängu, et tasuda... Ent kuri, mida ma olin aistinud ja varjatult uurinud, oli suur. Piisavalt, et tema vastu väiksem kuri suunata.

Ent kui on nii suurt kurja, ehk on siis ka võrreldavat hääd. Niisiis, ma panen käed kokku ja langetan pea.

Mõrvar võttis mustad prillid eest. Võimsa suurendusega kaamera oleks võinud õige nurga alt filmida tumedal peegelklaasil paistvat tänavat koos seda ümbritsevate trööstitute majadega.

Tuli oodata, et ohver väljuks ühe räämas trepikojast. Mõranenud aknad vaatasid meest, kuni ta seadis end vastamaja ühte trepikotta. Kusehais tungis mehe teadvusse vaid hetkeks. Siis pööras ta oma tähelepanu uksele. Ta jättis selle veidi praokile.

Mis sotid olid ohvril, kes oli korrumpeerunud ärimees, ajada sellises... Seni oli ta teda ikka luuranud kesklinna tänavatel. Peaaegu silmast kaotades, ent mitte kunagi kahtlust tekitavalt lähenedes. Ta ei sisenenud kunagi söögikohtadesse ega mujale, kuhu ärimees läks. Pigem oli ta mõnes vastastänava kohvikus või kõrvalmajas.

Ülikonnastatud mõrvar võpatas, kui miski ta õlga puudutas ja lasi joodikul mööda minna.

Ah, ärimehe tegemised pole tema asi.

Relv põues oli raske nagu tumedaks tõmbuv õhtutaevas. Tapmine oli talle harjunud asi, relva peale mõtles mõrvar juhuslikult.

Lõpuks väljus Käo vatasmajast. Uksest, mis oli sama luitunud, kui mõrvarit varjav. Jälitaja tõmbas relva ja astus välja. Ärimees oli autoni jõudnud, kui mõrvar tema juurde astus. Käo tegi ümber pöörates ebamäärase liigutuse. Aga ta oleks pidanud hädaohtu vaistlikult tajuma, et relva õigel ajal kätte saada.

Professionaalina mõrvar ei arutlenud teadlikult selle üle. Ta vajutas hüppevalmis looma täpsusega päästikule. Siis sihtis ta relva alla, seekord ärimehele pähe.

Vaene värdjas. Mõrvar ei hakkanud mõttele vastavat zesti tegema. Ta lahkus kiiresti. Tema auto seisis mõned tänavad edasi.

Temast maha jäänud surnukeha kadus peagi pragunenud asfaldilt. Teravate küünistega käed, mille parkunud nahk näis lausa soomustena, lohistasid selle minema.

Loomulikult oli mõrvaril nimi ja elu väljaspool tema salajast identiteeti. Tema korter polnud kahtlustäratavlt luksuslik. Peale köögi ja magamistoa oli veel vaid üks tuba. Voodi naksus, kui ta külge keeras. Laur -- nii ta nimi oli -- ei maganud sel ööl rahulikult

Midagi oli valesti. Nagu tavaliselt, põhines otsus täielikult vaistul. Analüüsil oli koht ainult siis, kui ta tundis, et midagi on lahti ja samas oli väljaspool otsest ohtu.

Milles asi? Ta ei suutnud seda välja mõelda. Sellest hoolimata ei ta päriselt ei rahunenud. Kui ta selle öö jooksul uinuski, nägi ta unes verd. See polnud veri asfaldil. Kummalised nikerdused -- see pidi olema mingi altar. Või olid need avatud lõuad...

Higi oli külm. Lauri keha vappus värinatest.

Kogu Käo veri polnud voolanud tänavale ja kõnniteele. Väärastunud inimkuju oli viinud surnukeha kaasa ja trepist üles. Ehkki laskumine põrgulikesse sügavustesse oleks loogilisem olnud. Nii jõudis Käo samasse korterisse, kust ta oli lahkunud. Teda ootasid tuttav aken, mille ruute katsid papitükid. Ja muidugi, samad sigidikud.

Need polnud mingid lihtsad inimjätised ja see polnud joomakorter, mille põrandal lõke. Ei, tuli põles altaril, mida ärimees oli alles kummardanud. Nüüd lasti tema ülejäänud veri sellele. Tuli kerkis laeni, aga toas paistis hoopis pimedamaks minevat.

Küllap varjas räpase toa ja selle asukad millegi jälgi kohalolek. Kohutav jõud -- lausa kurjuse mõiste enese ligiolek -- ilmutas soerditele uue kurja teenri. Sellist neil vaja oligi -- vähemalt sama halb kui nende hukkunud kaaslane. Keegi, kel olid oskused kurjuse teenimiseks ja kes kurja täielikumalt peegelda võis.

Midagi sarnast oli juhtunud paari aasta eest. Käo tahtisvabaneda tema nina eest paar tehingut napsanud naisärijuhist. Ta leppis naisega kokku ärikohtumise tolles räämas linnaosas. Naisel oli olnud sinna muudki asja.

Öösel tulid kapuutsidesse peidetud nägudega kogud Käole järele.

Laur võpatas koputuse peale ärkvele. Ta teadis, et see kostis tegelikkuses.

Avaleht | Arhiiv | Autorid
© Eesti Ulmeühing 1998-2003

W3-mSQL 2.0.11 by Hughes Technologies