Esimene peatükk
Oli tipptund ja liinibuss rahvast puupüsti
täis. Jan komposteeris pikka kasvu mehe kaenla alt
kätt läbi surudes talongi ja pressis end bussi
tagumisse otsa akna alla seisma. Talle meeldis vaadata, kuidas
sõidutee bussi alt välja voolas ning jalakäijad
koos ümberkaudsete majadega kaugenesid. Iga peatusega
jäi reisijaid järjest vähemaks ja varsti hakkasid
ka istekohad vabanema. Jan valis välja rahuliku olemisega
vanema meesterahva ja sättis ennast tema kõrvale.
Mõnda aega vaikisid mõlemad, siis
pöördus mees uurival pilgul Jani poole:
«Töölt?»
«Töölt,» vastas Jan väsinult.
«Ammu?»
«Kümme aastat.»
«Tülpinud?» rohkem nentis kui küsis
kõrvalistuja.
«Kohutavalt!»
«Aegajalt peab kõike muutma, muidu läheb
eluisu ära,» ütles mees lõpuks ootamatult
pika lause.
«Kõike?» ei saanud Jan aru.
«Kõik muutub ükskord niigi. Siis, kui sa
enam ei jõua. Parem on ise muuta.»
Jan ei mõistnud päris täpselt, mida mees
silmas pidas. Tal oli juba kümme aastat päevast
päeva olnud naine, töö ja kodu.
Kokkuvõttes oli see ju õnn! Vähemalt oleks
pidanud olema. Tülpimus tülpimuseks, aga tema ei
kavatse küll päeva pealt kõike jätta ja
uuesti alustada.
«Selle üle peab mõtlema,» vaatas Jan
mehele otsa ja märkas tolle silmis ebatavaliselt tarka ja
kelmikat, samas metsikut ja ükskõikset pilku.
Justnagu oleks mees elu käest peksa saanud ja samas oma
saatuse üle naernud.
«Võibolla ongi juba hilja,» poetas vana
mokaotsast ja tõusis, et taaruda bussi tagaakna juurde.
Ka Jan tõusis, sest järgmises peatuses pidi ta
väljuma.
«Näe!» osutas mees peaga akna suunas. «Sa
vaata, kui kiiresti kõik taganeb!»
Buss peatus, Jan hüppas eelviimaselt astmelt üle
rentsli, vaatas poolkõõrdi üle õla
tagasi ja nägi vanamehe muigel nägu.
«Poo ennast üles, kui tahad!» nähvas ta
endamisi ja tõstis tibutava vihma eest nägu varjates
jopekrae ninaotsani üles.
Kuuskümmend üks sammu väravani, kaksteist
tagaukseni, neliteist trepiastet ja viimased viis
uksekellani.
«Kes seal on?» kostis seest täiesti
võõras mehehääl.
«Mi-mina olen! Jan muidugi.» Asi võttis Jani
kogelema. Oli kuulda jutupominat ja mõne hetke
pärast avanes uks. Sellel seisis matsakas, karvase rinnaga,
dressipükste väel keskealine mehemürakas.
«Millega saan teid aidata?»
«Ma, ma peaksin siin nagu elama!» oli Jan
jahmunud.
«Huvitav küll,» sügas mees oma karvast
kõhtu, «kus kuradi kohas siis mina viimased
kümme aastat elanud olen?»
Jan piilus ukse vahelt sisse ja tõepoolest --
tapeet oli teine, mööbel oli teine ja lõhnadki
olid hoopis teised. Nende peres igatahes kasse ei olnud.
«Oi, andke andeks! Ma siis vist ikka tõesti
eksisin! Veelkord, palun vabandust!» Ta taganes midagi
mõistmata trepini ja kuulis veel seljatagant
öeldavat:
«Võtke heaks!»
«No on ju sama trepp!» Ta jõudis alla ja
seisis keset õue. «Täpselt! Kõik on
sama! See on minu maja!» Igaks juhuks läks ta
väravast välja ja vaatas hoone eestpoolt üle.
«Siiski, kardinad meie akende ees on teised
...»
Üle tee lähenes naaber esimeselt korruselt
-- kena mutikene, kes igal võimalusel Janiga
suhelda püüdis, mis siis, et Jan alati midagi
ettekäändeks tuues käest ära libises.
«Tere, tädi Alma!»
«Tere, jah!» vastas see võõrastavalt
ja seiras möödudes Jani altkulmu. Õue sisenedes
sulges ta isegi värava ja kadus rutates majanurga taha.
«Tohoh!» ei saanud Jan enam millestki aru.
«Kas ma olen valesse aega sattunud? Või hoopis
mõnda teise dimensiooni?» Ta astus kiiruga üle
tänava, istus kõnniteeservale maha ja hakkas
käsipõsakil oma endist kodu ja selle ümbrust
uurima.
«Mis kuradi jama see on? Nii ei saa lihtsalt olla! Ma ei
maga ju!» Ta näpistas ennast käsivarrest, raputas
pead ja lõi lõpuks lahtise käega vastu
põski. Võõrad kardinad olid ja jäid
tema akende ette.
«Aitab!» otsustas ta lõpuks ja seadis sammud
lähima telefoniputka poole.
«Tsau, ema!»
«Tere, Jan-poiss!»
Jan oli õnnelik, et keegi teda vähemalt
äragi tundis.
«Ema, ütle, kus ma elan?»
«Nalja teed või? Kui sa joodik oleksid, saaksin
aru, aga ...» Ta viivitas veidi ja justkui taipas:
«Läksite tülli? Noojah. Viskas su välja?
See nüüd küll tema moodi pole!»
«Ema, ütle mulle mu aadress, palun! Või oled
unustanud?»
«Kummeli 246,» tuli vurinal. Siis lisas ta veidi
solvunult:
«Mul ei ole veel skleroosi, kallis poeg. Ja kui see
nüüd nali oli, siis on sul küll veidrad naljad
viimasel ajal!»
«Ära solvu, ema! Tegin lihtsalt pulli!
Võtsime sõpradega siin ühe õlle ...
Okei, pean nüüd minema. Eks ma astu läbi, kui
aega saan. Tervita papsi!»
«Mida?!» kostis ärev ja ehmunud hääl
teises otsas, aga Jan oli jõudnud juba toru hargile
panna.
«Millest selline reaktsioon?» mõtles ta
endamisi ja astus pikkade sammudega tagasi bussipeatusse.
Ta oli küll hakanud viimase kahe aasta jooksul rohkem
viina võtma ja ega need tülidki kodus tulemata
jäänud, aga välja polnud teda veel visatud. Oma
treialitööga teenis ta piisavalt, et naise
rahaarmastust rahuldada ja niimoodi lapsega koos lihtsalt kaduda
-- seda ei uskunud ta Evest iialgi.
Bussi oodates jalutas ta veelkord oma majani ja tagasi.
Kardinad olid endiselt võõrad.
«Ah et mina elan hoopis linna teises otsas? No me veel
vaatame seda asja! Kui ma hulluks olen läinud, siis pole ju
hullu midagi. Mõtlemine näikse korras olevat ja
küll me selle mälukesegi paika paneme!»
Talle tükkis naer peale, kui ta kujutles, et Eve kuuleb
pealt tema sellist eneselohutamist.
Buss oli peaaegu tühi. Ainult tagumises otsas istus
üksik vanem meesterahvas ja vaatas kaugenevaid maju.
«See on ju seesama targutaja!» tundis Jan mehe
seljatagant ära ja taarus meremehekõnnakuga
läbi tühja vahekäigu.
«Tere jälle!» alustas ta sedapuhku ise.
«Muutuski, näe!»
«Misasi?» tegi mees võltsmõistmatu
näo.
«Kõik muutus! Korraga!»
«Kuda nii?»
«Kuda, kuda ... Jõle kähku ja jumala
vaikselt.»
«Nagu kõige suuremad asjad või?»
muheles vanamees.
«Mismoodi?»
«Kähku ja vaikselt, muidugi,» jätkas mees
muhelemist.
Jani hakkas tema muhelemine lõpuks häirima ja ta
küsis otse:
«Olete mõni sule sappa saanud eluteadlane
või?»
Vanamees ei solvunud sugugi. Ta vaatas jällegi
kaugenevaid maju ja sõnas rahulikult:
«Ma esindan lõhet inimliku igatsuse ja maailma
julma vaikimise vahel.»
«Mis mõttega te jama suust välja
ajate?» läks Janil nüüd juba hari
punaseks.
«Ängistusest ja rahutusest, kallis laps. Inimese
mõte on eelkõige tema igatsus.»
Jan ei osanud enam midagi kosta. Ta vaatas samuti kaugesse
punkti kokkujooksvat majaderida ja küsis nagu lepitust
otsides:
«Kas see taganemine kunagi lõppeb ka?» ja
osutas tagaaknale.
«Järgmises peatuses,» vastas vana ja
tõusis, et taas akna juurde kakerdada.
«Sinu peatuses,» lisas ta pead
pööramata.
Tummana astus Jan bussist välja ja luges majanurgale
naelutatud tumesiniselt tahvlikeselt:
«KUMMELI TEE».
Tahtmatult tõi ta esile naeruturtsatuse, surus
käed sügavale taskutesse ja vaatas bussile järele
nagu oleks see olnud tema viimane side reaalse eluga.
«Noo teate, poisid!» ühmas ta omaette.
«Nalja saab!»
Majanumbreid loendades jõudis ta lõpuks
kahekümne neljandani ja astus ärevusega kahekordse
puumaja välisuksest sisse. Miskipärast kergitas ta
korter kuuele kuuluva postkasti kaant, kontrollides, kas seal
pole midagi sees.
«Küll inimene harjub ikka kõigega
ruttu!» viskas Jan ise enda üle nalja. «Siin on
minu postkast, näe! Siin on minu kodu! Mõtet naiseni
arendades jõudis ta korteri number kuus ukse taha ja
tardus.
«Naine? Minu?»
Ehmatusega taipas ta asjade võimalikku
pööret ja jäi kuulatama. Toas mängis
televiisor.
«Kurat, kõht on tühi!» tuletas too koht
ennast korinaga meelde ja Jan tõstis otsustavalt käe
kellanupu juurde.
Teine peatükk
«Jan, kallis!» langes jumala
võõras naine Janile kaela. «Kuhu sa ometi
täna nii kauaks jäid? Koolist helistati, et
õpetaja Raag unustas 6B lastevanemate koosoleku ära.
See toimub nüüd nädala pärast. Pole hullu
-- sul oli tõepoolest viimastel päevadel
palju rabelemist. Võta nüüd lahti ja tule
sööma! Ma hoidsin kana soojas. Signe läks naabri-
Merikesega kinno.»
Jan ei jõudnud isegi suud lahti teha, kui tal jope
seljast võeti ja sussid jalga pandi.
«Einoh,» mõtles ta endamisi, «ega
sellisel kohtlemisel muidugi viga ei ole, aga mis kuradi koolist
ta räägib?»
«Su ema helistas ja ütles, et sa ajasid läbi
telefoni veidrat juttu. Olevat isegi kadunud isa tervitanud. Mul
on tunne, et peaksid nädalavahetusel lihtsalt lebama ja
puhkama.»
«Kõht on pagana tühi!» arvas Jan heaks
kõigepealt esmased asjad korda ajada.
«Tule, kallis, ma söödan sul kõhukese
täis!»
Huvitav, mis ta nimi võiks olla -- arutles
üleöö kooliõpetajaks saanud treial
-- ja mis aine õpetaja ma olen? Kes on Signe ja
millal isa ära jõudis surra?
«Kuidas sul täna muidu päev läks? Kas see
võrukael Tiit ka midagi kokku keeras?»
«Tead, ma olen nii väsinud ...»
«Hea küll, hea küll! Ma ei päri rohkem!
Homme pean kindlasti arsti juures ära käima. Neliteist
nädalat saab täis.»
Jan jättis tahtmatult mälumise järgi ja vaatas
väsinud silmadega vakstu ruudulist mustrit. «Mm!»
püüdis ta kuidagi reageerida ja neelas suutäie
tervelt alla.
Mu niiöelda-naisel on siis niiöelda teine laps
tulemas -- arutles ta endamisi edasi -- ja mina
olen nüüd kooliõpetaja, kes unustab ära
lastevanemate koosolekuid, selle, kas isa on elus või
mitte ning lõppude lõpuks astub töö
käigus jumala vabalt ühest elust teise ja tagasi,
unustades sealjuures ühe neist täiesti. Nüüd
hakkas ta taipama. See siin on tema ise ja kõik muu on
samuti päris. Ta on lihtsalt üle töötanud ja
tahtis alateadvuses pageda teise ellu, lihtsama ameti peale ja
üldse ... Sisendus oli niivõrd tugev, et see teine
elu tundub nüüd tegelikkusena ja tegelik
väljamõeldisena. Amneesia? Sellega on raskem lugu.
Ta ei mäletanud isegi oma naise tegu ja nägu,
rääkimata nimest.
«Kallis,» püüdis ta ääriveeri
juttu alustada, «mul on tunne, et seekord vajan ma
psühhiaatrilist ravi.»
«Issand,» tuli nutuvõre ümber naise
suu, «ma arvasin, et see ükskord juhtub! Mu süda
aimas! Juba tookord, kui sa jõe ääres poole
hommikuni edasi-tagasi jalutasid ja koduteed ei leidnud. Juba
tookord ütlesid arstid, et sellise koormuse juures
võivad taolised häired korduda. Oh, issand!
Nüüd on see siis käes! Tule pealegi ära
sealt koolist! Küll me midagi välja mõtleme!
Kallikene! Oh, issand, issand!»
Jani hakkas see vanainimeselik halamine ära
tüütama. Ta toppis viimase kartuli vägisi sisse
ja tegi ettepaneku:
«Hommik on õhtust targem. Läheks täna
ilusti tuttu ja homme on äkki kõik omal
kohal?»
«Hea küll, kallis! Kuidas sa ainult soovid! Tahad
ehk unerohtu?»
«Ei mingit rohtu!» oli Jan kategooriline.
«Ütle parem, mis su nimi on?»
Naise tumepruunid silmad värvusid mustaks ja suu vajus
pisut paokile. Ta neelatas suhuvalgunud sülje alla,
köhatas hääle puhtaks ja lausus justkui esimesel
tutvumisel:
«Agnes, Agnes Raag. Neiupõlvenimi
Kasemets.»
«Ahah,» ei osanud Jan muud kosta, «väga
meeldiv!» Ta läks otsejoones esimesse ruumi ja sattus
sahvrisse.
«Kus meil magamistuba on?» püüdis ta
võimalikult rahulikult üle õla
küsida.
Agnes Raag, neiupõlvenimega Kasemets, tihkus juba
nutta ja mees otsustas ise oma abieluvoodi üles otsida.
Vaadanud elutoas ringi ja kiitnud mõttes heaks raamatute
valiku riiulis, pehme mööbli vastupidava riide ja
värviteleri asukoha akna suhtes, avas ta ühe kahest
kõrvutiasetsevast uksest. Tavaline
magamistoamööbel, volangidega kardinad ja pehme
ülepõrandavaip jätsid küll hubase, aga
liiga tavalise mulje. Ta võttis riidest lahti, loopides
need põrandale laiali ja viskus jahedasse laia
voodisse.
Magada, ainult magada -- oli viimane mõte ja
läbi une tundis ta veel, kuidas soe alasti keha ennast tema
vastu lusikaasendisse surus.
Vastu hommikut, kella viie paiku, ärkas Jan
košmaarse unenäo peale üles. Ta oli istuli
hüpanud ja vaatas ringi, mõistmata, kus ta on.
Tavaliselt aitas sellistel puhkudel uuestiuinumine, aga seekord
oli kõik liigagi reaalne. Tema kõrval lebas blond
naine, kellel ta oma püstikargamisega teki poolenisti pealt
ära oli tõmmanud.
«Ilus küll teine, aga mitte oma,» pidi ta
vastandlikke tundeid tunnistama. «Kui nüüd
äkki hakataksegi iga jumala päev uusi naisi jagama,
mismoodi ma ennast siis nimetama pean, kui nende kõigiga
magan?»
Ta sikutas Agnesele teki peale ja läks kobamisi
kööki, et suitsu teha. Naine maigutas läbi une
suud ja keeras külge, nii et tagumik paljaks jäi.
Janil oli ülikooli ajal -- mis tal pooleli
jäi -- paar korda ette tulnud võõras
kohas ärgata, aga pikapeale meenus alati, kus ta
võõrustajaga tutvunud oli. Sedapuhku oli asi
keerulisem. Ta sulges köögiukse ja pahvis pliidi alla
suitsu. Evega oli tal kümneaastane poeg. Nad olid küll
viimasel ajal ülepäeviti tülitsenud, aga
kokkuvõttes polnud asi siiski nii hull, et peast segi
keerata. Või ei eksisteerinudki Evet ja poega üldse?
Sel juhul on asjad ikka päris täbarad küll!
Hommepäev tuleb psühhiaatri juures ära käia,
see on kindel. Ja muidugi töökoht üle
kontrollida. Mõlemad töökohad.
Keegi kobistas esikus. Köögiuks avanes ja selle
vahelt piilus sisse umbes kümneaastase tüdruku
padjanägu, mida kroonisid pulstis blondid juuksed ja
valguse käes kissitõmbunud silmad.
«Tsau, Jan!»
«Tsau! Miks sa mind Janiks kutsud?» oli värske
issi üllatunud.
«Ise sa ju rääkisid, et see on täitsa
kihvt. Kui sa ei taha, eks ma siis enam ei kutsu.»
«Ma tegin nalja! Lase aga käia!»
«Pissihäda tuli,» lisas Signe ärkamise
põhjenduse ja kadus ukse kriuksudes peldikusse.
Jan kuulas öövaikuses sorinat ja imestas ikka ja
jälle unenäo reaalsuse üle. Ta viskas koni pliidi
alla, kustutas tule ja hiilis seinu kobades tagasi Agnes Raagi
juurde. Märganud täiskuu valguses paljast tagumikku,
ei saanud ta vastu panna ja hakkas seda õrnalt mudima.
Kord oli neil Evega juttu olnud, mis kütuse peal mingi
masin töötab ja Eve oli naljaga pooleks küsinud
Janilt, et mis kütuse peal tema töötab. Jan oli
siis mõttesse jäänud ja vastanud siiralt, et
vist kepi kütuse peal. Kui ta Evele sama küsimuse
esitas, ei osanud see midagi vastata.
Praegu aga mudis ta võõrast tagumikku, mis oli
väidetavalt dokumentaalselt talle vormistatud. Sügav
hingamine lakkas ja läks tasapisi üle
mõnumõminaks.
«Kallis, kas uks on vahepealt kinni?» küsis
Agnes poolsosinal ja keeras ennast selili.
«Just panin. Käisin köögis suitsu tegemas
ja panin enda järel kõik uksed kinni. Isegi sahvri
oma.»
«Tule siia, mu nupuke!»
Kolmas peatükk
«Sellist meil ei tööta,»
öeldi resoluutselt ja pandi toru hargile.
Veider hämarolek hinges asendus õudusega.
Helistanud mõnedele sõpradele, tegi Jan
kindlaks, et kõik tema praeguse elu minevikus oli
toimunud enamvähem samuti, nagu ta mäletas, ainult Eve
asemel olevat kogu aeg olnud Agnes ja poja asemel tütar. Ja
elukoht -- see oli kümme aastat olnud Kummeli teel.
Kõige raskem oli kooliõpetajaküsimus. Kunagi
oli ta küll kavatsenud selleks saada ja isegi praktikal
olnud, siis aga otsustanud treialiõpilaseks hakata
-- puhtalt materiaalsetel kaalutlustel. Kuidas saab olla
sisendus nii reaalne ja ulatuslik -- terve elu?
Jutustanud psühhiaatrile loo ära, veendus ta
veelkord, et tema juhtumi puhul on tegemist üleloomulike
jõududega. Psühhiaater ei osanud toimuva kohta mitte
midagi põhjapanevat öelda. Ei esimesel
vastuvõtul ega ka viiendal. Kuna ta otsustati uuringute
ajaks haiglasse paigutada, nimetas ta kohtumisi arstiga
ülekuulamisteks. Mida rohkem ta enda kujutletavast elust
jutustas, seda enam jäi arst mõttesse ja
nõudis veel. Kui ta oleks oma jutustuse paberi peale
pannud, oleks juba pisifaktidest saanud paksu raamatu.
Psühhiaatrit takistas järeldusi tegemast tõik,
et kogu seda faktide hulka suutis Jan ilmeksimatult ülima
täpsusega korrata. Isegi väga hea mäluga kirjanik
poleks oma romaani kõiki faktilisi peensusi niimoodi
üksühele mäletanud.
«Teie juhtum on tagasihoidlikult öeldes
harukordne,» püüdis ta asjale kuidagimoodi
läheneda. «Minu praktikas pole sellist veel ette
tulnud. Konsulteerisime siin kolleegidega ja leidsime, et vajate
põhjalikumat uurimist teaduslikul tasemel.»
«Issand, mis mu eraelust siis saab? Kuigi see pole minu
oma, on see siiski elu! Kui ma hakkan laborirotiks,
jään sellestki ilma!»
«Teie juhtum on niivõrd ainulaadne, et sellest
võib arstiteadusele ja kogu inimkonnale tervikuna kasu
olla. Antud fenomeni mõistmine võib saada
põhjalikuks teaduslikuks läbimurdeks!»
«Ma lähen ju niimoodi hulluks!» ahastas Jan ja
mõistis korraga situatsioonikoomikat.
«Päriselt, ma mõtlen.»
Psühhiaatri ilmest käis õrnaimatava
virvendusena üle naeratus ja ta pani käe Jani
käele:
«Enam hullemaks ei lähe, ma luban. Pealegi ei
isoleerita teid ühiskonnast ega kodust. Te pole kaugeltki
ohtlik ja ravi ei vaja te ka mitte. Vähemalt arstiteadusele
senituntud ravi küll mitte.»
«Mis saab mu tööst?» tundis Jan huvi.
«Uuringute ajal saate keskmist palka. Väljaspool
seda võite tunde anda.»
«Aga ma ei oska!» kraaksatas Jan.
«Olete te midagi kuulnud näiteks Riemannist, ma
mõtlen Bernhard Riemannist?»
Eneselegi ootamatult vastas Jan soravalt:
«19. sajandi saksa matemaatik. Tegeles kompleksmuutuja
funktsioonide geomeetrilise teooriaga, milles ta
kasutas Reimanni pindu. Tema oli see sell, kes esitas
funktsioone trigonomeetriliste ridadena ja pani paika Riemanni
integraali mõiste. Einoh, N-mõõtmeliste
kõverate ruumide teooria, mis avas hiljem uue perioodi
geomeetria arengus -- see on kah tema jagu. Selle
teooria peale ju Einstein oma relatiivsusteooria üles
ehitaski. Tohib paberit ja pastakat paluda?»
«Aitab ehk?» peatas teda arst. «Olete
nüüd vist ise ka veendunud, et teil on matemaatiline
haridus?»
«Issand, ma ei lõpetanud ju!»
«Minu andmetel lõpetasite küll.»
«Mul oleks üks palve.»
«Kuulan.»
«Tahaksin koju. Kasvõi sellesse uude. Ma ei suuda
siin enam olla. Ma lähen tõepoolest hulluks. Peaksin
põhjalikult tutvuma oma niiöelda uue minevikuga, uue
perega, uute töökaaslastega ja üldse.»
«Hea küll, ma korraldan selle. Homme. Niikauaks on
mul siin teie uue mineviku põhikava. Olge lahked!»
Ta ulatas Janile õhukese toimiku. «Ja veel.
Tõde on kusagil olemas. Varem või hiljem
...»
«Hea küll, hea küll,» tõrjus Jan
ja lonkis tagasi palatisse.
Tuul loopis pabereid ja lahtised uksed-aknad plaksusid
tõmbusest vastu seinu ja piitasid. Seintelt oli krohvi
maha kukkunud ja lagedest koorus värvi. Pikas koridoris,
mis oli mehekõrguselt siniseks värvitud, oli
mahajäetuse hingus, millest surus end läbi veel elada
tahtmise püüe. Köögiuksele nõjatus
umbes neljakümne viie aastane brünett naisterahvas,
kelle näkku oli vajutatud võit õeluse,
kurjuse ja kättemaksuiha üle iseendas.
«Jah, eile viidi pliit ära. Süüa pole
enam nagunii. Poiss nutab, aga küll me midagi välja
mõtleme!»
Jan tundis kurgus kipitust.
«Kas laearmatuurid kadusid ammu?»
«Nädalapäevad tagasi.»
«Ma olen siis nädal aega ära olnud?»
«Kaheksa päeva.»
Jan lõi jalaga maas vedelevaid pabereid ja
tõstis siis ühe üles. Leht oli pärit tema
päevikust. Ta luges:
«Täna tundsin ma sügise lõhna. Peatusin
vihmast läikival munakiviteel ja sügis puhus mulle
näkku. Esimest korda elus haaras mind tunne, mis oli hulga
võimsam ja melanhoolsem lahkumisvalust.» See oli
kirjutatud üle kahekümne aasta tagasi, ometi valdas
teda praegu sama tunne.
«Kas sa politseisse ikka teatasid?» küsis Jan
naisterahvalt, kelle nime ta ei teadnud.
«Ei. Ükski riiklik ametkond ei võta sinu
saatuselt midagi tagasi.»
«Saatust ei ole,» ütles Jan vaikselt, aga
veendunult. Ta astus kööki ja vaatas katkikistud
juhtmestikku. Kohal, kus oli asetsenud elektripliit, oli sein
värvimata jäänud. Maas vedeles jahu ja kruupe
-- ilmselt oli kappidest alkoholi otsitud.
«Tubadesse ma vist parem ei vaata?»
pöördus ta brüneti poole.
«Kuidas soovid, ma koristasin juba ära,»
vastas naine ja kadus susside lohisedes lähima ukse
taha.
«Kas ma käin tihti niimoodi ära?»
hõikas Jan talle järele.
«Kas sul on sedapuhku mälukaotus või?»
hõikas naine vastu.
Jan sisenes ruumi, kust hääl tuli ja tundis
korraga, et siin on ta küll kunagi viibinud. Kuigi
riiulile, kus pidi seisma televiisor, oli joonistunud tolmuvaba
nelinurk, tundis ta toas ennast koduselt. Sektsioon ja pehme
mööbel asetsesid täpselt nii, nagu tema oleks
need paigutanud.
«Jah, mul on sedapuhku mälukaotus,» lausus ta
rahulikult ja istus tugitooli. Kui nad olid vähemalt viis
minutit vaikinud, leidis Jan, et peab minema. Kuhu?
«Kus ma tavaliselt ära käin?»
püüdis ta juttu teha.
«Eks ikka seda elu otsimas, millest sa unistanud
oled,» tuli lõpuks vastus.
«Ja on selline siis olemas?»
«Arvestades sellega, et sa kakskümmend aastat
järjekindlalt siia tagasi satud -- ilmselt
mitte.»
«Kas meil lapsi ka on?»
«Ah, ära viitsi!»
«Palun!» tegi Jan anuva grimassi.
Naine vaatas kogu selle aja kohta, kus oli asunud televiisor
ja pärast minutilist pausi keeras lõpuks pead:
«Sa ei teegi vist nalja?»
«Ei,» püüdis Jan veenev olla. Asi on
naljast väga kaugel!»
«Näe!» ulatas naine talle sektsioonkapi
riiulilt fotoalbumi. «See siin on su esimene elu.»
«Aga praegune?»
Tülpinud ilmel ulatati talle veel kolm albumit.
Jan süvenes vaatamisse. Luitunud pargipingil istus Eve,
põlvedel umbes kolmeaastane poiss. Pulmapildid,
sünnipäevad, matused. Eve siis ikkagi oli!
«Mul on esimesest abielust poeg?»
«On. Peeter. Abielus, aastane tütar.»
Jõudnud kolmanda albumini, küsis Jan:
«Sinuga on meil ka poeg?»
«Õige. Ja enne sind oli mul neid kaks.»
«Kus meie poeg praegu on?»
«Saatsin ta sinu vanemate juurde. Saab vähemalt
kõhu täis.»
«Kas mu isa on siis elus?»
«Miks ta surnud peaks olema?»
«Ma lihtsalt ...» Jan takerdus ja lõi
käega: «Äh!»
«Aga Agnes? Kas sa Agnese-nimelisest oled midagi
kuulnud?» asetas Jan albumid lauale. «Selline blond,
nutikas ja pehme?»
«Sul on neid nii palju olnud, et ma nimesid enam ei
mäletagi.» Naise ilme väljendas täielikku
ükskõiksust.
Jan võttis järjekorras teise albumi uuesti
kätte, kangutas pulmapildi nurkade seest välja ja
luges:
«Jan ja Kati, 10 tk.»
«Kati!» pöördus ta mesimagusal
häälel naise poole, tundes tillukest uhkust, et sai
teda nimepidi kõnetada, ilma et oleks pidanud seda
küsima. Kati võpatas ja vaatas kulme kergitades mehe
poole.
«Kati! Kas me lahku minna oleme proovinud?»
«Me pole ju sisuliselt kunagi abiellunudki!» vastas
naine ja kergitas ühe suupoolega muiates kulme.
«Ahsoo!» Jan sügas kukalt ja mõtles,
mida kuradit nüüd ette võtta. Ta ei teadnud,
kuidas oli siia sattunud ja kui kauaks. Lõpuks ei olnudki
see ju nii oluline! Elus teed veel suuremaid lollusi ja
mõttetusi. Näiteks hoiad kümne
küünega aastaid lagunevat abielu koos, valetad
iseendale oma võimekust, usud illusioone ja alahindad aja
kulgemise kiirust. Kas siis ongi oluline, kuidas sa kuhugi
satud. Ah, et ei saa minna sinna, kuhu sa ise tahad? Nagunii
lähed valesse kohta! Õiget ju pole olemas.
Nüüd vähemalt keegi naljavunts näitab talle,
kui kutsikale, kõik kohad ette ära, kuhu pissida ei
tohi -- nina sisse ja jalaga tagumikku.
«Kus me elame?» püüdis ta
võimalikult rahulikult uurida.
«Kaks korda oled sa ennast poonud, kolm korda hullu
mänginud, neli korda litsid majja toonud, üks kord
veene läbi lõigata ähvardanud, kaks korda
suguhaigusi kinkinud ja nüüd on siis järg
mälukaotuse käes?» Paistis, et Katile valmistas
see kõik lõbu.
«Hea küll, ma vaatan aknast välja!» oli
Jan leplik ja läks akna juurde. Kui ta kardinad eest
lükkas, avanes talle pilt viie ja üheksakordsetest
majadest.
«Uau! Los Angeles?»
Kati oleks nagu kergelt sulama hakanud:
«Sa ei oska inglise keeles komplimentigi teha!»
«You are so beautiful!» proovis Jan.
«Huvitav, vanasti ütlesid sa ainult
«nice».» Jah, Kati hakkas tõepoolest
sulama.
«Mul on vist ajuvähk,» lausus Jan.
«Viimane ots.»
«See viimane ots on sul eluaeg olnud! Pane parem uksele
uus lukk ette, ma ostsin siin mingisuguse.»
Neljas peatükk
Jan nägi unes, et oli ümbritsenud end
ringikujulise kivimüüriga. Parajalt nii
kõrgega, et üle vaatama ega servast kinni haarama ei
ulatunud. See on kaitse kurjuse eest -- oleks talle nagu
meelde tulnud. Ta kõndis ringiratast piki müüri
ja tundis end väga turvaliselt. Esialgu. Siis hakkasid
tulema eksistentsiaalsed küsimused. Mida teha omaenda
kurjuse ja headusega? Milleks üldse teha? Kelle jaoks?
«Prosniiss, dorohoi! Tvoja ootseret staavit
koofe!»
Jan kargas voodist üles nagu oleks katapulteerunud ja
vahtis hämminguga punapäist pannkooginäoga slaavi
tõugu noort naist, kes käsipõsakil hajevil
pilguga oma reitevahet sügas.
«Ili povtoorim?»
«Noo, kurat! See oli liig! Vene keelt purssivast
ukrainlannast oligi veel puudus!»
«Tõ u mene jediini, tilki tõ!»
ümises pannkook ja ajas jalad laiali.
Jan pages palja tagumikuga uksest välja ja sattus
silmitsi matrjoonat meenutava lihava kuuekümnendates
naisterahvaga.
«Jan-sõnok!»
Jan kattis häbeduse kätega ja taganes tagasi tuppa.
Punapea tegeles masturbeerimisega ja ta silmad olid kinni.
Riided -- mõtles ta palavikuliselt --
kus on riided?
«Tshervoonnu ruutu ne shukai veetsheramõ
...» ümises oletatav abikaasa ja ei teinud tast
väljagi.
Särk on tooli peal, püksid selle all. Äh, pesu
pole vajagi! Sokid paistsid voodiserva alt välja ja
diplomaadikohver -- ilmselt oli see ikkagi tema oma
-- seisis ukse kõrval. Jätnud kõik
nööbid kinni panemata, pages ta esikusse ja avas
tuttava liigutusega -- mis teda ennastki imestama pani
-- snepperluku ja keeras kaks korda alumist
võtit. Kaks trepiastet korraga, välisuks ja vabadus!
Kolmanda üheksakordse maja nurga taha keeranud,
tõmbas ta esimest korda hinge. Asetanud diplomaadikohvri
igaks juhuks jalgade vahele, otsis ta püksitaskutes suitsu
ja tikku. Oli. «Stolitshnaja.»
«Mida kuradit?» ei suutnud ta ikka veel toibuda.
Leidnud esimese pargi, istus ta pingile ja võttis
diplomaadikohvri põlvedele. Selles oli vene pass tema
nimele, paarsada rubla raha ja autojuhiload. B,C,D,E kategooria!
Siis veel miskipärast paar rulli bussipileteid ja paks
võtmekimp. Passi vahel olevalt
töötõendilt sai ta teada, et töötab
kolmandas autobussipargis bussijuhina. Selline saatus siis
sedapuhku? Miks ka mitte? Ja üldse! Mida ma põgenen?
Kuhu? Mille eest? Praegu lähen kodumaale, saan tuttavaks
mõne sõbra naisega, löön kiilu vahele,
elan seitse aastat patja närides ja jätan ta
tükkis lapsega maha. Ons see parem? Ja nagunii visatakse
varsti jälle mõne mulatitari kaissu ...
Jan püüdis vene keelt purssides
möödakäijatelt välja uurida, kus asub
bussipark number kolm ja seigelnud mõne aja
linnatranspordiga, astus veendunud ilmel valvuriputkasse. Luugi
eest mööda marssides tekkis tõrge.
«Proopusk!»
Jan jäi lollil ilmel mutikesele otsa vahtima ja too
-- ilmselt vana tuttav -- vangutas
mõistvalt pead:
«Eeh tõ! Opjat zabõl! Pjaanitsa porshiivi!
Stupai, stupai!»
Kui bussijuht, siis bussijuht ...
Jan kuulis tagantpoolt lähenevaid tuttavaid lohisevaid
samme ja vaatas üle õla. Isa! Siin!
«Sa küsisid ju endale vaba päeva!»
ütles isa, nagu oleksid nad alles eile lahku läinud.
«Läksid Oljaga tülli või?»
«Sai, jah, pisut ...»
«Pole hullu! Kui tahad, tule sõida minuga kaasa!
Teen õlle välja!»
«Liaz»-tüüpi bussi ronides mõtles
Jan, et on tüdinud korrutamast oma mälukaotusest. On
vist aeg hakata harjuma.
«Kurat, sai eile pisut üle võetud, pea
lõhub nagu oleks hammasrataste vahel.»
«Sa hoia oma Oljal rohkem silma peal! Ma saan aru, et ta
sul rohkem nii hüppelauaks on, aga loll kah kui küla
rääkima hakkab ...»
«Kurat, ta on nümfomaan!» püüdis Jan
sõna sekka öelda.
Isa köhatas veidralt, nagu oleks kurku tõmmanud
ja vaatas aknast välja.
«Eks nad kõik ühed litsid ole!»
Jupp aega sõitsid nad vaikides ja Jan püüdis
mõistatada, kas isa on tema Oljaga maganud või ei
ole. Talle tundus miskipärast, et on.
«Ja ema?» küsis ta ettevaatlikult.
Isa jäi tõsiseks ja oleks äärepealt
peatusest mööda põrutanud.
«Puhkuse ajal käime kindlasti ära! Viime lilli
ja korrastame ka pisut.»
Janil tuli kananahk ihule. Ema on surnud?!
«Kurat, see aeg ka läheb nii kiiresti, et ...Kolm
aastat juba vahele jäänud!» ohkas isa.
Jan võttis järgmises peatuses õlle ja
süvenes linnaga tutvumisse. Ukraina suuruselt teine linn
-- Harkov. Ehtne nõukogude suurlinn --
sadade hektarite kaupa uusi elamurajoone, trammid, trollid,
metroo. Miilitsad ja joodikud igal tänavanurgal.
Saabus lõpppeatus ja isa küsis Janilt:
«Täna pulli teeme?»
«Nagu alati!» oli Jan päri.
Isa võttis mikrofoni, pani istumise alla ja laskis
täisvõimsusega salongi käraka peeru.
«Konetshnaja!» ütles ta viisaka ja isegi malbe
häälega mikrofoni ning tegi Janile silma:
«Hahhollidele see meeldib!»
Einoh -- mõtles Jan -- kui nii siis
nii! Ta rüüpas õllepära ära ja pani
suitsu ette. Vigurivänt see paps -- tuleb
välja!
«Kes see viimane kavaler nüüd Oljal
oligi?» tegi ta näo, nagu oleks nime unustanud.
«Kolkat mõtled?»
«Ei-ei! See teine ...»
«Serjoga?»
«Ei, see imeliku nimega ...»
Isa pomises omaette kuus-seitse nime läbi ja siis
lõi ta nägu särama:
«Tarass, Tarassik!»
«Jaa-jaa! See sittus ka nagu tõhk!» tuletas
Jan nagu meelde. «Kuhu, kurat, ma sattunud olen?»
mõtles ta järjest kasvava ärevusega. «Aga
kui ei saagi siit enam minema?»
Bussiaknale koputas raevukalt keegi vanamammi ja vehkis
rusikaga. Isa keeras aknaklaasi alla ja kabiini paiskus
kordumatu folkloor. Ilmselt oli mammi igapäevane reisija
ning oli asjast õieti aru saanud. Ka isa paistis temaga
harjunud olevat. Lahing lõppes slaavipärase
vennastumisega, mammi pisaratega, mälestustega
rindepäevilt, mil ta noor ja ilus medõde oli olnud
ja isa viimsete lubadustega.
Kui mammi oli lahkunud, keeras isa valjuhääldaja
nupu põhja ning kordas tehtut maksimumvõimsuse ja
naudinguga. Jan kiikas igaks juhuks salongi. Seal istus noor
valgepäine tütarlaps ja tihkus ohjeldamatult
nutta.
«Isa,» vaatas Jan manitseval pilgul vallatlevat
papsi, «sa sittusid meie hariduse täis!»
«Meil pole seda ju eriti palju!» lohutas isa
kardinate vahelt salongi piiludes. «Sa vaata, mida nemad
meiega teevad!»
Sõitnud veel ühe täisringi linnale peale,
läks ta oma ukraina-kodu lähedal maha, lonkis majade
vahel ja otsustas siis, et täis kõhuga sujuvad asjad
paremini. Sest milleks see inimene siin ilmas ikka elab? Nonii.
Sinine värv eksisteerib selle pärast, et olla sinine,
päike kasvõi sellepärast, et paista. Aga mina?
-- arutles Jan -- kas sellepärast, et olla
mina? Kui mul enam oma «mina» ei ole? Siis tuleb olla
lihtsalt sellepärast, et olla. Ja olla saab ainult toitu
näost sisse ajades. Kõik ülejäänud on
kas tulenevad või tuletatavad toimingud. Mõtetest
ei viitsi ma üldse rääkida ...
Sellele arutlusele toetudes viisid ta jalad teda ise Olja
kööki boršitaldriku taha.
Ta helpis punast peedisuppi ja seiras altkulmu
köögikappides sorivat naist.
«Jesh, jesh, milenki tõ moi!» poetas punapea
ja pillas suhkrukoti maha. Seda tõstes ajas pliidilt
põrandale panni ja panni tagasi asetades lõi pea
vastu kapiust ära.
«Spatt!» ütles Jan, kui oli söömise
lõpetanud ja pugenud mööda koridoris
ringiveerevast matrjoonast, läks tuppa ja heitis
voodisse.
Viies peatükk
Ta ärkas autorataste klobina peale munakiviteel.
Aken oli avatud ja sellest kasvas sisse kreegipuu. Jan
tõstis jalad üle voodiserva põrandale ja need
sattusid automaatselt pehmetesse tuttidega toasussidesse.
«Ahah,» nentis ta ainult ja tõusis, et
napsata puu otsast paar kreeki. Need olid veel pisut
heledavõitu ja hapud. «Suvi,» konstateeris Jan
ja vaatas aknast välja. «Kõrge esimene korrus,
puumaja, mäenõlv, munakivitee,» fikseeris ta
olukorda. Vastas asetseva samasuguse kahekorruselise
amortiseerunud elamu seinal nägi ta tahvlikest:
«Nõlva». Eestimaa. Hea seegi!
Tuba, milles ta ärkas, ei sisaldanud muud, kui
riidekappi, puhvetikappi kahe rea raamatute ja kahe suure
sahtliga, vanaaegset voodit ja kahte ümmarguse
põhjaga tooli. Telekat ei olnud, oli ainult vanaaegse
disainiga 60ndatest pärit VEF-raadio. Põrandal oli
sinine kaltsuvaip ja seinas luitunud kollane tapeet, mis voodi
kohalt oli mustaks kulunud.
«Poissmehekorter?» imestas Jan ja vaatas käsi.
Sõrmust ei olnud! «Jeeee!» kraaksatas ta
täiesti õnnelikult. «Ma olen vaba!» Keegi
koputas seina peale. Astudes ettevaatlikult mööda
seina äärde tekitatud õllepudelite merest, avas
ta toaukse. Ninna lõi kopituse lehka. Naaberukse vahelt
piilus sassis peaga nuustikut meenutav vanamammi, jälgis
teda veidi aega etteheitval pilgul ja sulgus siis sõnagi
lausumata oma pimedusse tagasi. Kostis mitme luku
klõbinat.
«Ahah,» nentis Jan taas. «Noojah.»
Naasnud tuppa, heitis ta pilgu puhvetikapi tagaseinaks
olevasse mõranenud peeglisse ja istus põrandale
-- ta polnud vanem kui kakskümmend. Miks ei
sattunud ta oma tudengiaegsesse tuppa? Miks pidi ta kolama
mööda võõraid elusid? Või
mööda tema enda elu tundmatuid stsenaariume?
Või ehk mööda võimalikke stsenaariume?
Või mööda soovitud stsenaariume? Või
soovimata? Või ... Jan oli puntras. Kas teda karistati
või anti hoopis võimalusi? Või näidati
võimalike eluteede mõttetust, see tähendab
õpetati mitte otsima unistuste saatust, see tähendab
leppima olemasolevaga? Missugune neist siis oli see olemasolev?
Kas praegune, Eve-, Agnese-, Kati- või Olja-minevik?
Kõige enam mäletas ta Eve-minevikku. Samas aga
tundus talle, et kõikides ülejäänutes oli
midagi kohutavalt tõepärast. Ta oleks justkui nad
lihtsalt unustanud, meelega mälu tahaplaanile surunud.
Akna tagant kostus vile. Ta upitas ennast üles ja puges
kreegioksa alt läbi. All kõnniteel seisis
kursusekaaslane ülikoolipäevilt -- noor, nagu
ta siis oli.
«Tuled ka või?» küsis ta pead kuklasse
ajades.
«Kuhu?» tegi Jan unise näo pähe, nagu
oleks ta magamast üles aetud.
«Lugemissaali muidugi!»
«Oota, viskan ürbid üle!»
«Okei, tee siva!»
Jan tõmbas tooliseljalt teksad jalga, pusa selga ja
otsis silmadega toas ringi. Puhvetikapil vedeles võti ja
selle kõrval kile sees tudengipilet, kuhu vahele oli
topitud igasugu muid pabereid. Hiljem sorteerin --
mõtles Jan ja vajutas juba linki. Jõudnud
välisukseni, märkas ta tuttavat postkasti hoolikalt
maalitud numbriga «6», millest ulatus välja
«Postimees».
«Kurat, «Postimeest» siis veel polnud ju! Oli
«Edasi»!» Ta avas välisukse ja vastasmaja
seinalt luges selgesti: «KUMMELI TEE».
Kursusekaaslasest ja kreegipuust polnud jälgegi. Ta otsis
läbi kõik taskud, aga üliõpilaspiletit
ega toavõtit ei leidnud. Aitab! See läks juba
liiale. Ta seadis sammud bussipeatusse ja otsustas ära
käia valede kardinatega akna juures. Asjasse peab hakkama
selgust tooma -- tegi ta otsuse.
Astunud bussi, läks ta torudest haarates tagaakna
juurde, pöördus ümber ja otsis silmadega
kummalist vanameest. Igas peatuses vaatas üle kõik
sisenejad, aga meest nende seas polnud. Ega tulnudki. Kui Jan
harjunud kohas välja hüppas, tundus, justkui oleks ta
silmanurgast tuttavat figuuri märganud. See sisenes
esiuksest. Kuni Jan reageeris, olid bussiuksed sulgunud ja
ainuke, mida ta teha võis, oli jälgida tagaaknale
ilmuvat tuttavat kuju. Jan pistis jooksu, aga see peatusevahe
oli nagu kiuste üks pikemaid. Jõudnud järgmise
kvartali nurgani, ta loobus. Hingeldades pöördus ta
tagasi ja seadis sammud vale kardinaga tuttava akna poole.
Kardinad olid valed. Lootusetu tülpimusega kõmpis
ta tagasi bussipeatusse ja jäi ootama. Sealt ta
lõpuks tuligi -- kollane ja koorma all
ägisev. Teekond teekonnas -- mõtles Jan. Ehk
ongi asi bussis? Issand, kuidas ta enne selle peale ei tulnud?!
Tuleb lihtsalt tööle sõita ja teekonda uuesti
alustada. Nii ta tegigi. Sõitis tehase väravasse,
jooksis valvuriputkani, avas ukse ja seisatas jahmunult
-- talle vaatas vastu Harkovi bussipargi number kolm
tõre mutike, kes otsemaid kraaksatas:
«Proopusk!»
Kõik kordus täpselt sama stsenaariumi järgi,
nagu eelmisel korral ja Jan keeras otsa ringi. Väljudes ei
olnud ta enam Ukrainas. Ta oli oma tehase väravas.
Meeleheites jooksis ta bussipeatusse ja hüppas algava vihma
käes ühelt jalalt teisele, olles kannatamatusest
närvis. Väike kollane teekond suures kirevas teekonnas
ilmus nurgatagant välja ning Jan soris taskutes, leidmaks
talonge. Talle sattus pihku midagi suuremat ja ehmatusega
tõmbas ta välja üliõpilaspileti.
Psühhiaatriahaiglas ärgates tundis Jan ära
tuttava palati ja isegi kaks patsienti, kes siia temast eelmisel
korral maha jäid, olid samad.
«Te pole kusagil käinud,» lausus raviarst
rahulikult. «Teie unenäod tunduvad teile lihtsalt
liialt reaalsetena.»
Jan ei julenud vaielda. Ta kartis siia jäädagi. Ma
olen skisofreeniasse haigestunud -- oli ta juba peaaegu
kindel. Vanast peast!
«Tõestage, et ma olen ärkvel ja ma olen
nõus hakkama laborirotiks,» ütles ta
naljatlevat tooni matkides ja jäi arstile küsiva
veiderdajanäoga otsa vaatama.
«Kõik teie meeled töötavad,»
ütles psühhiaater teda suurte selgete silmadega
vaadeldes. «Unes seda ei esine. Sellest piisab?»
«Kas ma koju saan?» küsis Jan.
«Kasvõi kohe,» ei viivitanud doktor
vastusega.
«Ma siis lähen?»
«Eks te siis minge! Riided saate õe käest,
teatan ette.»
Jan tõusis, et lahkuda. Kui ta oli juba uksel,
hõikas arst järele:
«Millal olete valmis alustama?»
«Paari päeva pärast ehk,» poetas Jan ja
astus pikka roheliseks värvitud seintega koridori. Ta ei
olnud endas sugugi kindel. Ta ei olnud enam milleski kindel.
Väljas sadas peenikest uduvihma. Jan tõmbas pea
õlgade vahele ja marssis kiirel sammul bussipeatusse.
Jälle kollane -- tegi ta tähelepaneku, kui
buss käänaku tagant välja ilmus. Kas siis muud
värvi linnatransporti enam polegi? Ta komposteeris pileti
ja taarus tagaakna poole. Korraga märkas ta tuttavat
figuuri. Tema! Kiiruga istus ta vanamehe kõrvale.
«Kas teie teete seda minuga?» küsis ta
teretamata.
«Teen ja ei tee ka.»
«Miks? Miks just minuga?»
«Ma teen seda kõigiga, aga vähesed
mäletavad toimunut.»
«Milleks?» püüdis Jan mehe pilku.
«Ikka müüri lõhkumiseks,» vastas
vana rahulikult. «Sellesama ringikujulise müüri,
mille sa unes ja ilmsi enda ümber ehitasid.»
«See oli ainult unes,» vaidles Jan.
«Ilmsi ka. Selle sees sa nüüd
keerledki.»
«Aga ma ei taha enam!» Jan võttis mehel
varrukast kinni ja pigem anus kui nõudis:
«Lase mind tagasi, palun! Ma muudan ise kõike, ma
muutun ise!»
«Seda ma ju teengi -- otsin müüri sees
nõrku kohti, püüan teda hajutada.»
Vanamees viipas tagaakna poole:
«Vaata!»
Majad ja jalakäijad kaugenesid justkui kiirluubis. Jan
vaatas küljeaknasse -- kõik möödus
normaalkiirusel. Heitis pilgu esiaknasse -- maailm
lähenes aegluubis.
«Meeltepete,» tegi ta järelduse.
«Enesepete?» muigas vana.
«Noh, mis siis nüüd edasi?» ei
jätnud Jan vanamehe varrukat rahule.
«Edasi on sinu peatus.»
Jan oli hetkega püsti, hüppas mõtlemata ja
astmeid kasutamata bussist välja, maandus veidi viltu ja
käis käpuli. Tõustes seletas ta silm
hämaras vaid viie ja üheksakordseid maju. Valetas,
raibe! Järgmine kord võtan ta endaga kaasa! Mingist
tuttavast sisetundest juhatatuna astus ta sisse lähimasse
halli majamürakasse, sõitis liftiga kolmandale
korrusele ja vajutas linki. Uks oli lahti. Pikka
mehekõrguselt siniseks värvitud koridori kostus
muusikat. Jan võttis jope seljast, riputas selle
seinakapi nupu külge, lükkas kingad harjunud kohale
peegli all ja hiilis valgusetriibu poole.
«...tulen siis kui lumi maas ...» lauldi
raadios.
«... või kui sirel õitseb taas ...»
ümises Jan ja astus tuppa ilmel, mida esineb mitu
päeva kodust ära olnud meestel.
Televiisorit ei olnud ikka veel. Kati lebas
lahtitõmbamata kušetil ja luges raamatut.
«Issand, nii hea ja rahulik oli elada. Tead, sa
võiksid sinna tagasi minna, kust sa tulid.»
«Ma ei saa,» tegi Jan nutuse hääle,
«mul on müür ümber.»
«Nonii, sedapuhku siis ära pööranud. Mis
sa järgmisel korral välja mõtled? Ükskord
saab su ärajoodud fantaasianatuke ju otsa?»
«Ma ei ole enam ammu tilkagi võtnud,» oli
Jan solvunud. «Igatahes selles peatuses mitte.»
«Hahaa!» tegi Kati, ilma et oleks naernud.
«Lubage naerda! See kuradi lits ei viitsi sulle enam
viinagi osta! Aga sa mine oma Siiri juurde tagasi, too
vähemalt jootis sind!»
Jan oli tupikus. Kes oli Siiri? Ah, ons sel üldse
tähtsust ...Ta istus kušetiservale ja tegi juttu:
«Uus telku oleks vaja osta. Ja külmkapp. Ja
koridori armatuurid. Ja ...»
«Sina ei suuda endale isegi sokke jalga osta!»
kobatati raamatu tagant. «Vaata, et sa oma litsidega
hakkama saad!»
«Kas me ei teeks ehk voodit lahti?» Jan vaatas Kati
poole anuval pilgul. Lõpuks langetas naine raamatu,
näitas Janile täispikka keelt ja leebus:
«Kui sa neljateistkümnendat korda tagasi tulid,
mõtlesin, et aitab. Peale kolmekümne seitsmendat
hakkasin juba harjuma ja kui ma sulle päris ausalt
ütlen, siis praegu -- vist mõnesaja
mõnekümnenda ajal -- on mul sind täitsa
hea meel näha.»
«Kui nüüd paar võileiba ka saaks
...» püüdis Jan tekkinud olukorda maksimaalselt
ära kasutada.
«Viimast korda elus!» koputas Kati iga sõna
ajal
mehele sõrmega rinnale ja kadus kööki.
«Kohvi ka!» hõikas Jan järele.
«Pliiti ei ole!» tuli otsekohe vastus.
Õigus küll -- meenus Janile.
«Tee spiraaliga!» karjus ta uuesti.
«Tee käega!» tuli vastus.
Kui Kati kohvi ja võileibadega tuppa jõudis,
magas Jan sügavalt.
«Siga!» tegi naine kokkuvõtte.
Kuues peatükk
Müür oli koomale tõmbunud ja
ähvardas nüüd kägistava rõngana
ümber Jani sulguda. Hirm, mis Janist õhkus,
põrkus otsekohe tagasi ja võimendus, lisandudes
järjest juurdetekkivale hirmule. Jan hakkas karjuma ja
peagi tundis ta higipiiskadega kaetud maakivide külma
hingust.
«Ma hakkan inimestesse uskuma!» möirgas ta
täiest kõrist ja rabeles veelgi enam oma
hullumeelses klaustrofoobilises õuduses.
Läbimärjana avas ta silmad ja vaatas Agnesega
tõtt.
«Kallike, tahtsin sind just äratada. Sa
tõmblesid ja vähkresid kohutavalt.»
Jan sulges uuesti silmad ja tundis, et keerleb ümber
enda telje. Külm hingus oli ikka veel lähedal ja ta
sirutas käed laiali. Sõrmed põrkusid
valusasti vastu kive ja silmi avades vaatas talle otsa Olja.
«Dorohoi tõ moi!»
Jan pigistas laud kõigest jõust kinni ja
sõna otseses mõttes surus ennast unne tagasi.
«Jediini tõ moi!» kõlas justkui
läbi udu kaugusest. Jan lendas läbi pika tunneli,
mille lõpus paistis valgus. Ta prantsatas käpuli
murule ja tagasi vaadates ei näinud enam mingit tunnelit.
Ümberringi oli taas müür ja kõrgel selle
kohal sinas lapike taevast. Ma ei saagi siit välja
-- arutles ta palavikuliselt. Siiski, kas polnud see
tema enda ehitatud-kujutletud-mõeldud? Ta võttis
hoogu ja virutas jalaga vastu väljaulatuvat kivi. Mitte
midagi ei juhtunud. Korranud katset teises suunas, loobus ta
ettevõtmisest ja istus maha. Kurat -- vandus Jan
ja sülitas vastu seina -- ma olen sisse
müüritud! Pikkamööda hakkas pilt lainetama
ja ta ärkas. Akna tagant kostis mööduva bussi
müra ja koridoris paugutas keegi uksi. Jan tõusis
voodist valede kardinatega korteris ja astus kiiresti akna
juurde. Kardinad olid õiged! Ta toetas mõlemad
käed aknalauale ja nägi vastasmaja ees
kõnniteeserval istumas ei kedagi muud kui iseennast!
Teisik hõõrus silmi, näpistas ja peksis end
vastu põski. Lollakas -- muigas Jan
mõrult. Mina igatahes olen kodus.
«Supp on pliidil, tulen hiljem. Eve.» Kiri oli
jäetud köögilauale, nagu alati. Kalendrisse
vaadates fikseeris Jan oma eksirännakute alguse
päevale järgneva päeva. Siis korraga ta tardus.
Üle selja jooksis külm judin ja mõne
hüppega oli ta akna juures. Kõnniteeserval ei
istunud kedagi. Uni? Mis muud ...
Oli laupäev ja treipink puhkas. Kaks vaba päeva
-- see oli just see, mida Jan vajas. Magama ta enam
jääda ei kavatsenud. Lõpuks ometi oli ta
lähtepunktis tagasi. Tuleb tegutseda!
Bussipeatuses ei olnud ühtegi inimest. Jan kõndis
rahutult edasi-tagasi ja üha rohkem hakkas teda see
inimtühjus häirima. Siiamaani ei olnud
möödunud isegi ühtegi autot. Üldse oli
kuidagi liiga vaikne. Laupäev laupäevaks, aga
mingisugune liikumine peaks ju ikkagi olema. Buss ju
möödus aknast, kui ta ärganud oli. Jan jooksis
halba aimates tagasi enda maja ette ja vaatas üles.
Kardinad olid õiged.
Buss keeras nurga tagant välja ja mootorimüra
kostus nii valjult pikas majadekoridoris, et Jan tõmbus
lausa kössi. Pidurid vilistasid läbilõikavalt
ja avanes ainult tagauks. Jan komposteeris taskust leitud
üksiku talongi ja astus bussi etteotsa, et juhiga paar
sõna vahetada. Kui ta aknast välja vaatas, pidi ta
istuli kukkuma. Esiaknas taganesid majad pöörase
kiirusega. Ta vaatas küljeaknasse ja seal toimus sama.
Tagaaknas sama. Kas siis buss tõmbub kokku?
«Mis toimub?!» küsis ta väriseva
häälega bussijuhilt. Talle vaatas otsa tuttav vanamees
ja kostis oma muheda muige saatel:
«Põgenemine seisvast ajast.»
«Aga ma olin ju kodus tagasi!»
«Seisvas ajas,» nentis mees.
«Pea kinni!» karjus Jan.
«Ma ei saa seda peatada,» ütles vana
resoluutselt.
«Pea kinni või ma ...»
Vanamees tõusis rooli tagant ja istus esimesele
istmele akna all.
Midagi ei juhtunud. Akende taga kaugenes maailm järjest
suureneva kiirusega. Jan ronis juhitooli ja püüdis
rapsida rooliga siia-sinna. Ta vajutas kõigest
jõust piduripedaali, aga mingit muutust ei
järgnenud.
«Räägi!» seisis ta vanamehe ette.
«Miks?» küsis see.
«See puudutab otseselt mind!»
«Ise oled süüdi!» muigas vana taas.
«Milles?»
«Põgened elu eest unistustesse, ajad maailma
toimumise seaduspärasused sassi.»
«Ise ju ütlesid, et kõike tuleb enne muuta,
kui see ükskord ise valuliselt muutub. Ja mina ainult
mõtlesin selle peale. Ma ei jõudnudki veel midagi
muuta.»
«See, mis toimub praegu sinuga, toimub tavaliselt ikka
nendega, kes käega löövad.»
«Mismoodi?» Jan puuris oma pilgu mehe tumedatesse
silmadesse.
«Kui loobud kergekäeliselt vastuhakust, annad
hetkele järele ja hakkad seda hetke eluks venitama. Valetad
endale niikaua, kuni ükskord saab sinu unistus sinust
tugevamaks. Siis hakkab suur teekond väikse teekonnaga
trikke tegema, sest tema toimumise seaduspärasustele on
püütud kaigast kodaratesse lükata.»
«Kas siis see kollane buss ongi väike
teekond?»
«Ei, see on lift ühest teekonnast teise. Kuidas
kellelgi. Mõni sõidab peldikuga ringi.» Vana
muheles jälle, nagu oleks talle midagi meelde tulnud.
«Mul oli üks juhus ...» Ta ei suutnud
jätkata ja kukkus naeru pugistama. «Noormees armus
ära naisesse ajakirja kaanelt. Hiljem, juba abielus olles,
hoidis ta ikka veel seda ajakirja alles ja aegajalt käis
ennast peldikus rahuldamas, ajakiri näpus. Ta ei saanudki
oma unistusest lahti ja nii juhtuski, et kui konflikt
tegelikkuse ja unistuse vahel suurele teekonnale jalgu hakkas
jääma, lennutati ta tükkis peldikuga
lõhesse.»
«Mis lõhesse?» küsis Jan.
«Lõhesse inimliku igatsuse ja maailma julma
vaikimise vahel,» vastas mees
endastmõistetavalt.
«Kas see on midagi vastuolu taolist tahtmise ja saamise
vahel?» Jan oli sedapuhku süvenenud.
«Enamvähem.»
Jan vaatas enda ümber ja märkas, et
kokkutõmbumine oli aeglustunud.»
«Kas me lendasime läbi lõhe?» vaatas ta
küsivalt vanamehe poole.
«Jah,» vastas see ükskõikselt.
«Aga taoline mõiste on ju ainult
teoreetiline?»
«Mina, näiteks, pean teadvust mateeria üheks
eksisteerimisvormiks. Mõte on mõjutuste juhuslik
või sunnitud asjaolude kokkulangemine. Täpselt nagu
muhk otsaees. Teatud tingimustel läheb mateeria lihtsalt
ühest olekust teise, teadvuse ja tihedama
ainekontsentratsiooniga mateeria vaheline piir ületatakse.
Nagu aur muutub veeks ja siis jääks.»
«Aga seda pole veel avastatud ju ...» julges Jan
kahtlustada.
«Avastatud pole veel õieti midagi,» ohkas
mees. «Enamus maailma olemusest jääbki inimkonna
poolt avastamata. Ta ei õpi iialgi isegi ennast tundma,
rääkimata ümbritsevast.»
Jan oli veidi aega nõutu ja proovis uuesti:
«Nii et kujutlus on siis materiaalne
nähtus?»
«Jah. Nii uskumatu kui see ka ei ole. Ainult teises
olekus.»
Lolli juttu ajab -- mõtles Jan ja arvas, et
pigem on ta ikka veel mingis unetaolises seisundis,
hüpnoosi all või skisofreeniahaige.
«Ei ole,» ütles vana korraga. «Sa ei maga
ega ole haige.» Ta ohkas sügavalt ja lisas:
«Kui villand on mul nendest inimestest!»
«Kas sa polegi siis inimene või?» Janil
hakkas juba pea valutama.
«Muidugi pole!» tegi vanamees tülpinult
kulmudega ülesallaliigutusi. «Ma olen lihtlabane
kujutelm. Mateeria sunnitud vorm teadvuse olekus.»
«Kes sind sundis?» püüdis Jan vastu
pidada.
«Sina, issand hoia!»
Nüüd hakkas Janil koitma. Aga ainult koitma, sest
tema ajukene ei suutnud seda kõike lihtsalt korraga vastu
võtta. Umbes niisamuti, nagu juhtus mõtisklemise
juures lõpmatuse üle.»
«Ma pean mõtlema.» Pomises ta tasa ja istus
vanamehe kõrvale.
Liikumine akna taga lakkas ja buss peatus. Oli kuulda
kingakontsade klõbinat astmetel. Keegi sisenes! Jan
pööras pead ja nägi, et buss täitus
naistega.
Kui kõik istekohad olid täis, hakati
vahekäigus üksteisest mööda pressima. Ta
vaatas küsivalt vanamehe poole, aga see oli
märkamatult esiuksest lahkunud. Jan vähemalt oletas
nii.
«Kas tohib?» vaatas pikk blondiin kelmikalt Janile
otsa.
«Olge lahked!» Jan nihutas ennast aknapoolsele
istmele ja püüdis meenutada, kus ta seda naist
näinud oli. Telekas? Mingis ajakirjas? Lauljanna? Miss?
«Kas sa ei tunne mind enam ära?» küsis
blondiin malbelt.
«Oleks nagu ... ma ei tea,» kogeles Jan ja punastas
kergelt.
«Haapsalu, viis aaa hoiakuga piiga. «Meil on
poeg. Peeter.» Eve -- tundis Jan ennast
ebamugavalt.
«Eve! Kus sa olnud oled? Ma ei saa ja ei saa enam
koju!»
«Ma murdsin sulle truudust,» lausus Eve silmi
langetades. «Siis sa lihtsalt kadusidki ära.»
«Kuidas sina siia said?» küsis Jan
ülejäänut kõrvust mööda
lastes.
«Ka mina eksisin valikuga,» vastas Eve ja
trügis tagasi oma kohale.
Siis silmas Jan Katit, veidi tagapool seisis Agnes ja otse
teisel pool vahekäiku Olja.
«Ma ei hakka vabandama, aga ilmselt oleme siin
kõik koos sellepärast, et keegi teist ei vasta minu
sisemise moraalikoodeksi normidele,» püüdis Jan
kõigile korraga midagi öelda. Buss rõkkas
naerust.
Jan lõi käega ja ootas, kuni viimane hele
hirnumine tagumises otsas lõppes.
«Tõstke käsi, kes on patust puhas ja
nõus minuga koos siit välja astuma ja uut elu
alustama?»
Maad võttis täielik vaikus, mis mõjus
kurjakuulutava kontrastina eelnenud palaganile.
«Mina,» kostis kusagilt küljepealt arglik mahe
hääl ja akna alt tõusis püsti
nääpsuke pikkade heledate juustega neiu. «Aga ma
ei saa.»
«Miks siis?» küsis Jan.
«Mind ei ole olemas.»
Seitsmes peatükk
Vihma valas nagu oavarrest. Jan seisis kangi all ja
seiras vihmavarjudega ja varjudeta möödujaid.
Mõni oli juba nii läbimärg, et ei kiirustanud
enam. Lonkis lihtsalt ja vabalt kätega vehkides ja tundis
rõõmu looduse stiihiast üleolekust.
«No on alles sadu!» raputas kangi alla pagenud
näitsik juukseid.
«Teie?» tundis Jan ilmeksimatult ära neiu
bussist. Neiu, keda polnud olemas.
«Mina,» vastas tütarlaps justkui
süüdlaslikult.
«Teid ei ole ju olemas,» tögas Jan.
«Kõik on olemas, mis kuidagimoodi on,» tuli
kohe vastus. «Unistused on ju olemas?»
«Mitte niivõrd ...» kogeles Jan.
«Unistused ei täitu.»
«Unistused on reaalsus, nende täitumise soov on
abstraktne mõiste. Inimesed ehitavad endale
müüri ümber omaenda lootusetusest, pettumistest
ja kibestumistest ning arvavad, et väljaspool nende
kujutelma enam midagi polegi.»
«Einoh ...» Jan oli segaduses.
«Mina olen sinu unistus, näe! Siin ma olen
-- märjavõitu küll, aga olen.»
«Mida me nüüd peale hakkame?» Jan
läks täiesti endast välja.
«Ah, et nüüd ei oska midagi peale
hakata?» pilkas Unistus -- Jan nimetas teda
automaatselt niimoodi.
«Võta mind kõigepealt kaissu, siis vii
koju ja tee minuga kõike, millest unistanud
oled!»
«Mul pole ju ikka veel õiget kodu. Olen nagu
transiitreisija,» hädaldas Jan.
«On küll,» vaatas neiu kelmikalt meest ja
võttis tal ümbert kinni. Nad ruttasid teineteise
vastu liibudes taksopeatusse ja neiu ütles aadressi:
Päikese.
«Mina sellist tänavat ei tea,» teatas Jan.
«See ei olegi tänav, see on kohanimi. Seal on see
kodu, millest sa juba enne Evega abiellumist unistanud
olid,» naeratas Unistus.
Nad peatusid linna lähedal elevandiluukarva maja ees,
mis asus maanteest umbes poole kilomeetri kaugusel metsa
sees.
Jan maksis oma viimastest säästudest arve ja nad
seisatasid korraks marmorpostidega värava ees.
«Uau!» tegi Jan.
«See on sinu tehtud!» märkis Unistus. «Sa
ju joonistasid isegi projekte ...»
«Ega ei mäleta küll!» vaidles Jan.
«Sa unistasid, et saaksid ja jõuaksid seda
kõike teha, aga selle asemel hakkasid hoopis
müüri ehitama. Valetasid endale mugavusest elu kokku
ja nähes, et see pole see õige, ei viitsinud aus
olla ja kõike muuta.»
«Eks sa proovi ise!» sai Jan pahaseks. «Ega ma
ei saa kogu maailma naisi läbi sõeluda, kuni
ükskord sinutaolise leian. Pealegi ei usu ma unistuste
täitumisse mitte üks teps!»
«Aga siin ta on! Võta!»
Janil tuli higi otsaette. Ta avas jalgvärava ja astus
õuele.
«Ei, see pole minu jagu!» pöördus ta teda
muigega seirava Unistuse poole. «Mina tahan ise
teha!»
«Sa oledki selle ise teinud!»
«Palja fantaseerimisega?»
«Palja fantaseerimisega.»
Jan avas majaukse ja astus eeskotta. Kõik oli viimase
peal. Ainuke, mis teda häiris, oli disharmoonia
mööbliesemete ja kõige muu vahel, mis suurt
neljakandilist tuba täitis. Vana nikerdatud puhvetikapi
kõrval lebas maas kuhjaga automudeleid täis
pappkast, volangidega kardinatele oli kinnitatud hulk
rinnamärke ja medaljone, kušeti kohal rippus kaks
kitarri, millede tagune sein oli üle kleebitud
pornograafiliste fotodega. Akna all seina najal seisis
lastejalgratas ja arvutilaual kõrgetesse virnadesse
laotult raamatusari «Seiklusjutte maalt ja
merelt».
«Mis jama see on? Siin on ju koos minu lapsepõlv
ja noorus!»
«Ja täismeheiga minu näol,» täiendas
Unistus. «Teeks ühe kähkuka? Ah?»
«Kas sa pilkad mind?» vaatas Jan esimest korda oma
unelmale näkku.
«Mitte sugugi!»
«Ma olen rööpast väljas,» vabandas
Jan.
«Sa oled juba ammu rööbastelt maas,» tegi
Unistus tähelepaneku.
Kõrvaltuba oli maast laeni täis elektroonikat.
Telerimängudest helisalvestusstuudioni. Laual lebas
kontrastina vana hiina taskulamp.
Jan istus arvuti taha, lülitas selle sisse ja puuris
pilgu ekraanil olevatesse ikoonidesse. Nende alt luges ta kirju:
«Äri», «Laulusõnad»,
«Midi», «Laulud», «Net»,
«Matemaatika», «Romaanid»,
«Novellid», «Luule»,
«Kirjavahetus», «Raamatupidamine»,
«Pedagoogika», «Psühholoogia»,
«Soft», «Helisalvestus» ...ekraanil oli
kokku mõnikümmend tegevusvaldkonda.
«Jah,» ohkas ta, «selle kõigega tahtsin
ma tegelda. Nüüd ei tea ma isegi, kes ma
olen.»
«Sa oled allaandnu, väejooksik, luuser ja
variser,» naeratas Unistus säravalt. «Aga mina
seda ei arva. Seda arvad sa ise. Minu jaoks oled sa Isand ja
Looja.»
Jan vajutas noolekesega ikoonile «Romaanid» ja ette
lõi WEBi-lehekülg pika pealkirjade tulbaga. Talle
hakkas teiste seast silma pealkiri «Unistus». Kui ta
topelt hiireklõpsuga faili avas, vaatas talle vastu puhas
ekraan. Mitte ühtegi sõna?»
«Kas toon sulle söögi tuppa?» kostis
köögist.
«Ma võin sinna ka tulla!» hõikas Jan
vastu.
Uks avanes ja talle serveeriti kandikul pidulik, rohkete
garneeringutega kaunistatud lõuna.
Jan sonkis kahvliga taldrikus ja uuris edasi arvutis leiduvat
teemaderingi.
Kõik failid olid tühjad.
«Mis jama see on?» küsis ta uksel seisvalt
Unistuselt.
«Kõik su unistused on täitunud,» vastas
näitsik. «Sa oled igal alal saavutanud oma parima.
Oled tunnustatud pedagoog, loetud kirjanik, mängitud
helilooja, edukas ärimees ja hinnatud
psühholoog.»
«Ahsoo?» Jani mõte oli igatahes kinni
jooksnud.
Sel ööl realiseerusid kõik tema seksuaalsed
fantaasiad. Pruukis tal ainult mõelda ja piigasid tekkis
juurde, tuli väsimus -- nunnutati unele. Mitte
keegi ei öelnud: «Phäh! Ja oligi kõik
või?»
Jan sõi, magas ja korraldas orgiaid. Umbes kuu. Siis
tekkis inimlik igatsus. Sihitu. Püüelda polnud enam
kuhugi.
Ühel õhtul tellis ta takso. Ütles valede
kardinatega akende aadressi ja uinus tagaistmele magama.
«Oleme kohal, sõbrake!» raputas juht Jani
õlast.
Jan ronis autost unesegasena välja, pani suitsu ette ja
vaatas ringi. Teisel pool teed seisis Unistus, tolmumantel
üle käsivarre rippu ja pea ühele poole
kallutatud. Heledad pikad juuksed lehvisid juhusliku tuuleiili
käes ja silmis oli tal kutsuv tuluke.
Jan pomises midagi «Sorry!»-taolist ja pistis
läbi hoovide jooksu. Kaks korda kukkus käpuli, korra
jooksis vastu puud. Teinud paraja ringi, jõudis ta
üle aedade ronides enda valede kardinatega kodu
õuele, võttis kolm astet korraga ja oligi ukse
taga. Kella laskmata vajutas ta lingile. Uks oli lahti.
«Eve!» hõikas Jan kingi jalast võttes
ja tormas vastust ootamata tuppa. «Eve!»
Suur tuba, köök, lastetuba, magamistuba ...
...voodis lebas võõras mees.
Kogunud ennast veidi, küsis Jan peale mõningat
vastastikku põrnitsemist viisakalt:
«Andke muidugi andeks, aga ma otsin Eve Raagi.»
«Ta pole enam Raag,» vastas mees toonil, mis
kõlas nagu: «Ma ei tule siit välja!»
«Ja kes ta siis on?» matkis Jan teda
järele.
«Ja kes teie olete?» tegi mees prokuröri
häält.
«Mina olen Jan Raag,» hoidis Jan stiili. «Ja
teie igatahes magate minu voodis!»
«Mina magan oma naise voodis!» Mehe
hääles oli tunda veendumust.
«Ah, sa kurat!» said Janil sõnad otsa.
«See on minu korter! Kuhu siis mina minema pean?»
«Sina mine persse!» oli mees juba kõigeks
valmis.
«Lähme välja!» kiunatas Jan, tiris
vastasel teki pealt ja tardus. Ümber mehe oli klammerdunud
kabuhirmus kangeks tõmbunud Unistus -- juuksed
silmadel ja pilk nagu nurka aetud metsloomal.
«Kas ...» kogeles Jan, «kas su nimi ei olegi
Unistus?»
«Ma olen Eve!» vastas väriseval
häälel heledajuukseline ja tema silmad läikisid
niiskelt. «Ma olen abielus.»
«Aga kus siis minu Eve on?» rohkem anus kui
küsis Jan.
«Ma tõesti ei tea!»
«Jan vaatas toas ringi -- kardinad olid teised,
vaip oli tumedam, öölamp teistsuguse kupliga.
«Ma siis ei elagi siin?» pöördus ta
ahastades Unistuse-Eve poole.
«Sina elad Päikesel ju!»
«Sel juhul sinuga ju?» Jan tundis, et pea hakkab
ringi käima.
«Jah.»
«Aga mida sa siis siin teed?»
«Abielus olen.»
Sõnagi lausumata astus Jan uksest välja, peatas
takso ja palus ennast Kummeli teele sõidutada. Raha oli
tal nüüd palju -- ta oli ju kuulus --
ja ainuke, mis talle hinge ei mahtunud, oli tõdemus, et
unistus võib peale hülgamist litsiks osutuda. Nii
lolli tõdemust polnud ta veel kogenud.
Arve makstud, tormas ta teisele korrusele, laskis kella ja
kui uksele ilmus Agnes, kamandas justkui ohvitser:
«Asjad kokku ja ruttu! Me läheme siit
ära!»
Agnes, kes oli äsja pead pesnud, ei saanud millestki
aru.
«Okei, seletan!» istus Jan kööki maha ja
rääkis rahutult maha segase loo:
«Ma üürisin meile edaspidise
ostuvõimalusega maja. Linna lähedal, looduskaunis
kohas. Pane hädapärased asjad kokku ja lähme
sinna. Telekas, nõud, kodumasinad -- kõik
jättis pererahvas meile ja ise kolisid nad
üleüldse välismaale sugulaste juurde, kus neil on
kõik olemas ja nii edasi. Vot.» Ta tõmbas
veidi hinge ja siis tuli meelde: «Kus Signe on?»
«Õpib,» vastas Agnes mehe jopet käest
panemata.
«Las võtab õpikud kaasa! Meil on
kiire!»
«No, kuidas arvad ...» Agnes kadus tuppa ja
mõne minuti pärast olid nad pampudega koridoris.
«Nii,» kustutas Jan pliidi alla suitsu ja tellis
telefoni teel takso.
«Alles!» Jani süda puperdas, kui ta eemalt
hallikat maja märkas. «Olge lahked!» tegi ta
kohale jõudes autoukse lahti ja aitas pere koos
kompsudega välja.
Kui ta näoga maja poole pöördus, vajus tal
alumine mokk rippu. Värav oli täiesti roostes,
seintelt koorus värvi ja aknad olid sisse pekstud.
«Pole midagi,» püüdis ta optimistlik
olla, «selle kõik teeme korda!»
Signe peitis ennast poolenisti ema selja taha ja piidles
sealt väga umbusklikult puukuuri sisselangenud katust.
«Aga astuge edasi! Seest on kõik viimase
peal!» kutsus Jan ja lükkas jalgvärava kaebliku
ja läbilõikava krigina saatel lahti.
«Vähemalt viimati oli ...» lisas ta veidi
vähem veendunult.
Avanud välisukse, hakkas esimesena silma uhkelt pea
püsti keset koridori lebav julk.
«Ah, sa raisk!» ei osanud Jan enam kusagilt
optimismi otsida ja astus üle junni.
«Marodöörid!»
Suures toas oli kassikuse hais, puhvetikapp hallitas ja lakke
oli jalajälgi tehtud. Ta tormas oma töötuppa ja
jäi, hing kinni, ukseavasse seisma. Kuvari ekraan oli
kärbsemustast täpiline ja kitarridel keeled katki. Ta
ei viitsinud enam vaadata ja istus arvuti taha. Ilusate nimedega
folderid olid täis! Ta avas faili nimega
«Unistus» ja luges:
«Ma pean tunnetama lõhet inimliku igatsuse ja
maailma julma vaikimise vahel ...» Ta oli seda juba
kuulnud!
«Tulge edasi!» julgustas Jan Agnest ja Signet.
«Maja on ammu omapead seisnud -- siin tuleks veidi
korda teha!»
«Külm on!» kaebas Signe. Tal oli
blüüž-karu kaenla all ja vaade
võõrastav.
«Pole hullu!» mängis Jan reibast pereisa.
«Kohe toon puid ja paneme ahju kütte!» Ta
väljus ja seadis sammud kuuri poole. Sissekukkunud katuse
alt halge koukides sattus ta jällegi oma paarikümne
aasta vanuse päeviku vettinud lehele:
«Kahel inimesel ei saa olla ühte unistust
...»
Saanud süle täis, viskas Jan halud katkise rauaga
pliidi ette ja läitis suitsu. Agnes küüris juba
koridori ja küsis üle õla:
«Miks sa just selle maja valisid?»
«See on mu ammune unistus,» vastas Jan ja lisas
endamisi: «Oli, vist.»
Kaheksas peatükk
Müüri oli tekkinud lõhe! Päris
korralik lõhe, millest käsi läbi mahtus.
Sellest tungis sisse inimeste halbu ja häid emotsioone,
valu ja rõõmu. Kõik see segunes Janis ja
tekitas tuttavat ärevust. Ta jooksis avaramaks nihkunud
ruumis edasi-tagasi nagu õue jalutama viidud koer ja
tõi esile huilgeid, justkui oleks teda
jääkülma vette kastetud. Siis astus ta prao
juurde ja pistis käe läbi selle. Kellegi tillukesed
sõrmed haarasid tal pöidlast. Janil ei olnud isu
kätt ära tõmmata. Ta nautis protseduuri, mil
moel seda õrnalt edasi-tagasi kõigutati ja
sikutati. Kuidas võis nii juhtuda, et ta oli ennast
kaitsnud nii ilusa asja eest?
Korraga soojad sõrmed kadusid ja keegi sülitas
häälekalt tema pihku tubli läraka. Jan
tõmbas käe kähku ära ja raputas seda
jälestusega, aga röga ei tulnud kuidagi lahti. Ta
hõõrus peopesa vastu muru ja püksitagumikku,
avastades imestusega, et pükse polegi jalas.
Agnes oli teda juba pikemat aega äratanud, kui ta
lõpuks rannet raputades silmad avas.
«Kas sina sülitasid mulle pihku?» vaatas Jan
unesegasena ringi.
«Sina ise, kallis!»
Jan tõmbas püksid jalga ja läks
välistrepile suitsu tegema. See, mis ta nüüd
nägi, teda miskipärast enam ei üllatanud
-- puukuur oli täielikult kokku varisenud ja
hõredaks roostetanud värav hingedelt murdunud.
«Unistus sureb ...» nentis ta ainult ja
sülitas hallaga kaetud rohtu. Jalutanud puukuurile tiiru
peale, laskis ta majaseina pihta vee välja ja kui
välisust avada tahtis, jäi talle link pihku.
«Kurat!» vandus Jan ja hõikas
tütart:
«Signe! Ole pai, tee issile uks lahti!»
Seest kostus jalgade müdinat, siis metalne
klõpsatus ja lõpuks kakerdamise ja kukkumise heli
-- Signele oli samuti link pihku jäänud.
«Einoh, taga targemaks!» torises Jan
hommikujaheduses õlgu võdistades ja läks
lähima akna juurde. Akent aga polnudki enam. Ta jooksis
majale tiiru peale
ja kui jõudis ukseni, polnud ka seda enam.
«Agnes!» karjus ta täiest kõrist.
«Signe!» Justkui kusagilt tünnist kostis naise ja
lapse vastuhõikeid. Jan toetas tugevasti mõlemad
käed vastu seina ja tõukas. Maja andis järele
ja langes kaebliku raginaga kokku. Pööningule
kogunenud tolm lõi Janile pahvakuna näkku ja rusude
vahelt tõusis lendu imekombel ellujäänud
tuvi.
«Appi! Inimesed surevad!» karjus ta abitult enda
ümber ja tundnud, kui lootusetu see on, püüdis
ennast rahustada mõttega, et võibolla polnud
Agnest ja Signet olemaski. Ta istus keset hoovi vedelevale
vettinud pakule ja koostas hauakirja:
«Maetud võõra unistuse alla.
Aamen!»
Kerget sörki lastes, et mitte külmetuda,
jõudis ta välja suurele maanteele ja hakkas linna
poole liikuma. Nagu kiuste, polnud mitte ühtegi autot
näha. Isegi bussi mitte. Isegi tema suurt ja kollast lifti
inimliku igatsuse ja looduse julma vaikimise vahel.
Miskipärast polnud Jan ahastuses. Mingi veider kergendus
oli, mille pärast ta pisut ebamugavust tundis. Taamal
paistis linna siluett ja Jan lisas sammu. Kuhu ta tõttas?
Kes teda ootas? Teda, kellel polnud isegi unistust enam
mitte?
Tunnikese pärast jõudis ta linna piiri ja otsis
silmadega bussipeatust. Käsi taskutesse toppides avastas ta
tõsiasja, et mitte sentigi raha polnud enam alles. Raha
oli kadunud koos unistuse ja aupaistega.
Peatuses pingil kössitas vanamees. Jan ei teinud teda
esiotsa märkamagi, aga kui mees teda kõnetas,
pöördus ta järsult ringi. See oli sama
vanake!
«Buss läks ära!» ütles vanake
tülpinud ilmel. «Alati jään ma maha, kui
unistused surevad!»
«Sa pole ju inimene!» ühmas Jan. «Sa
pidid ju minu kujutelm olema?»
«Mis siis? Kas vahet ei ole?»
Vana nuuskas pöidlaga nina ja jätkas kaugusse
vaadates:
«Mina elan oma elu nii või teisiti. Sina proovi
omaga hakkama saada! Ütle, kas kujutelm on või ei
ole?»
«No on,» leppis Jan.
«No vot!» ahvis mees Jani intonatsiooni. «Ela
siis ise ja lase teistel elada!»
Jan oli vanamehe targutustest juba nii kurnatud, et
lõi käega ja küsis suitsu.
«Kas kujutlused suitsetavad?» muigas vanamees ja
koukis taskust välja Jani lemmikmargi --
«Marlboro».
«Kes bussiga sõidab?» küsis Jan.
«Ise sõidab,» tuli loomulikult.
«Ahjaa ...»
«Ta ei allu isegi kujutluse reeglitele,» lisas
mees.
«Kas kujutlusel on reeglid?» uuris Jan.
«Aga kuidas siis muidu! Sa ju kontrollid oma
kujutelmi?»
«Tundub, et viimasel ajal mitte ...»
«Kui saaksid, kontrolliksid. Praegu aga käitud
nende järgi, sest tahad Kati juurde sõita.»
«Kust sa tead?»
Vanamees naeris laia suuga:
«Püha müristus! Kes siis veel teab?»
«Miks ma sinna sõidan?»
«Sest tema on ainuke, kes sinusse lõpuni
usub.»
«Aga tema on ju ka väljamõeldud
stsenaarium?»
«Kõik on väga suhteline -- kujutelm
saab tõelisuseks ja tõelisus mälestuseks, mis
on jälle ikkagi kujutelm. Tõelisus on vaid hetk kahe
kujutelma vahel. Tunneta seda ja sa ei unista enam kunagi!»
Vana koogutas ennast igaveses rahulolekuseisundis edasi-tagasi
ja ainuke, mida ta viitsis tõsise toimekusega teha, oli
suitsupahvimine. Mõne hetke vaikinud, lisas ta
korrektselt hääldades:
«Kunagi sa taipad, et Kati oli su kõigist
stsenaariumidest kõige tõelisem.»
Buss tuli. Nad sisenesid tagauksest ja jäid jällegi
kaugenevaid maju vaatama. Need hakkasid järjest kiiremini
liikuma ja peagi olid neist näha ainult pikad triibud, nagu
fotoaparaadiga aegvõttega öiseid autotulesid
pildistades. Sama toimus ka ees ja küljepeal.
«Kas siis Kati elab seisvas ajas?»
«Sinu äraolekute ajal enamalt jaolt
küll.»
«Kust sa tead, et ta praegu seal on?»
«Ma tean, sest ma olen kõikjal, kus ma tahan. Ma
olen kujutlus.» Vanamees istus esimesele ettejuhtuvale
istmele ja viskas jala üle teise.
«Siis sa tead seda ka, kus Eve on?»
«Eve mängib unistust, ainult sedapuhku mitte
sulle.»
Jan läks marru:
«Ma tahan sinna!»
«Sina ei ole tema unistus,» lohutas vanamees.
«Sina jäid juba tema majja rusude alla.»
«Sellepärast siis ...» tegi Jan näo, nagu
oleks korraks kõike mõistnud.
«Kas siis Kati on minu saatus?» küsis ta, et
midagi küsida.
«Sinu saatus olen mina,» tuli kiire vastus.
«Kujutelm, mis sõelub seisva ja kulgeva aja
vahet?» ironiseeris Jan.
«Võta sult kujutlusvõime ära ja sa ei
ela ühte päevagi. Oma elu keerad sa kokku vastavalt
suutlikkusele kujutada ette vastuolu inimliku igatsuse ja
looduse julma vaikimise vahel, s.o. seda lõhet, mida me
praegu läbime. Mina olen selle suutlikkuse kehastus, seega
saatus.»
«Sina oled vanamehenäss!» solvus Jan oma
saatuse peale.
«Ja sina oled kõige väiksema murdosa
kõige väiksemast ajaühikust kestev kübe
maailmaruumis!»
Liikumine akende taga oli peatunud. Jan vaatas küsivalt
vanamehe poole ja see noogutas:
«Mine ja muuda kõike!»
Jan lõi käega ja hüppas välja.
Maandumisel tekkinud kingataldade plaksatusel puudus kaja,
olgugi et peatus asus keset betoonmajade nelinurkset
kõledat ruumi.
«Tere, mu kallis stsenaarium!» hõikas Jan
ukselt.
«Soh?» kostus diivanilt. «Seekord kinokunsti
valda?»
«Kas sa tegelikult ka olemas oled?» küsis Jan,
kui oli tuppa astunud.
«Mina olengi ju tegelikult sinu ainuke tegelikkus,»
vastas Kati ja naeratas, justkui oleks õnnelik, et mehel
hakkab mõistus koju tagasi tulema.
«Aga kes siis Eve oli?» küsis Jan.
«Tegelikkuseks teha püütud unelm.»
«Mis kuradi joga te kõik ajate?!»
ärritus Jan. «Kõik udutavad ja kaovad ära.
Mind tiirutatakse mööda kujutelmi ja mingeid
lõhesid ringi. Antakse kõik kätte, et samas
jälle ära võtta. Mul on
kõrini!»
«Ise oled süüdi: miks sa võtad kohe
sealt, kust lihtsalt ja palju saab? Vahel on ehk
mõistlikum loobuda?»
«Kuule, sa ajad praegu niisugust jama, et ma hakkan
oksele!» Jan matkis öökimist.
«Eve võtsid sa lihtsalt sellepärast, et ta
sinuga kohe voodisse tuli. Pärast mõtlesid talle
oreooli pähe ja kuu selga.» Ka Kati erutus. «Meie
elame sinuga juba kakskümmend aastat ja ma olen sulle ikka
veel kujutlus!»
«Kas sa siis pole?»
«Issand, mees, tule ometi maa peale tagasi!»
«Aga me oleme ju seisvas ajas?»
«Jäta ükskord ometi!» Kati võttis
televiisori puldi ja vahetas programmi.
Alles nüüd pani Jan tähele.
«Sa oled uue teleka ostnud?»
«See siin on juba viiendat aastat,» vastas Kati
tülpinult.
Jan läks kiiruga kööki. Pliit oli paigas.
Koridoris rippusid laearmatuurid endisel kohal ja seintelt ei
koorunud värvi.
«Kus poiss on?» küsis ta tiiruga tuppa tagasi
jõudes.
«Magab, muidugi.»
«Kas ma tööl käin?»
«Sina ja tööl?!»
«Millest me siis elame?»
«Minu palgast.»
«Kurat!»
«Kurat jah!»
Jan kogus mõtteid. Nii -- püüdis ta
mingisuguseidki kokkuvõtteid teha -- tegelikult
olen ma siis teist korda abielus, mul on kummagi naisega poeg,
tööd ma ei tee ja peast olen segi. Miks ma hullumajas
ei ole? Kas Agnes oli olemas? Kas ma olen olnud treial
või õpetaja?
Ta oli seda kõike pomisenud pooleldi kuuldavalt ja
Kati oli istuli tõusnud.
«Jan, kallis!» Naisel olid pisarad silmis. «Sa
hakkad tagasi tulema!»
Jan oleks justkui korraks Kati ära tundnud. Ta vaatas
toas ringi ja tormas arvuti juurde, mis sektsioonist
väljaulatuval laual kutsuvalt ja tuttavlikult ootas.
«Ei! Ainult mitte seda!» karjatas Kati ja viskus
mehe juurde.
«Kas mulle kirju on tulnud? Või Emaile?»
küsis Jan ennast akna alla seisma sättides.
Väljas oli öö. Juba öö? Ta vaatas
päranisilmi möödavuravaid autosid, tegi siis akna
lahti ja hõikas: «Uouu!»
Kajas! Kajas vastu ja veel kuidas! Värske ja karge
õhk lõi pahvakana näkku ja ta hingas seda
sügavalt sisse. Siis sulges ta akna, istus tugitooli ja
küsis
surmtõsiselt:
«Kaua juba?»
«Peaaegu aasta,» vastas Kati ja põlvitas
mehe ette põrandale.
«Ravi?»
«Öeldi, et pöördumatu.»
«Millest see alguse sai?»
«Unistusest.»
Üheksas peatükk
Jan astus valvuriputkasse ja möödus luugist
karjuvale vanamutikesele tähelepanu pööramata. Ta
läbis territooriumi kiirel sammul ja jõudnud
oletatavasti õige bussi juurde, ronis juhiistmele.
Sõitnud väravast välja, võttis ta
kursi uute elamurajoonide poole. Neljakümne minuti
pärast parkis ta sõiduriista
kõrvaltänavale ja seadis sammud kitsa ja
kõrge üheksakorruselise maja suunas.
«Dorohoi tõ moi! Gdeezh propadal to?»
Jan palus Oljat kiiresti riietuda ja nad väljusid
ämmaga hüvasti jätmata. Naine püüdis
käe otsast lahti rabelda, kuid Jan ei andnud
järele.
Bussi jõudnud, pani ta Olja enda kõrvale istuma
ja võttis kursi tagasi lähtekohta. Valvurimutt
vehkis ähvardavalt rusikaga, kuid tõstis siiski
tõkkepuu üles.
Jan parkis bussi sinnasamma värava lähedusse ja
vedas ikka veel mitte midagi mõistva Olja kättpidi
putkasse. Nad väljusid tehase väravas, kus Jan
treialina oli töötanud ja sammusid esimesse
peatusse.
Bussi sisenedes kakerdas neile vahekäigus vastu tuttav
vanamees, niinimetatud saatus ja heitis põlastava pilgu
pannkooginäoga punapeale.
«Mis sa sellest litsist solgutad?»
«Tahan talle Päikese testi teha.»
«Päikese lükkasid sa juba hunnikusse,»
märkis vana ja itsitas. «Päike
ämbrisse!»
«Koht on alles,» vastas Jan ja otsustas pikemasse
keskustellu mitte langeda.
Nad väljusid linnaservas, kus vanamees viimati bussi oli
oodanud ja seadsid sammud Päikese poole. Peaaegu terve tee
ei lausunud kumbki ühtegi sõna. Jan
sellepärast, et tal midagi öelda polnud ja Olja
ilmselt sellepärast, et ei saanud mitte midagi aru.
Värav oli endiselt mahakukkunud asendis ja varemetes
maja ilma märkideta ustest ja akendest.
«Sadiss!» kamandas Jan ja tõukas Olja rusude
otsa. Naine hakkas nutma ja otsis komistades kohta, kuhu istuda.
Jan vaatas teda ja ootas midagi. Ootas ja ootas, aga midagi ei
juhtunud. Siis läks ta puukuuri jäänuste juurde,
otsis välja pooliku bensiinikanistri ja hakkas
majanurkadesse süüteainet valama. Olja silmad
läksid suureks ja ta tõusis, et põgeneda.
Tema vasak jalg aga oli rusude vahele kinni
jäänud.
Jan tõmbas kiirustades tikku ja juba lahvatas leek. Ta
ei hakanud Olja südantlõhestavat karjumist kuulama
vaid põgenes otse üle heinamaa maantee suunas.
«Põles Päikesel ära. Aamen!»
ironiseeris ta linna poole sörkides.
Vanamees oli jällegi bussipeatuses ja pahvis
«Marlborot».
«Noh, mida sa siis nüüd tegema
hakkad?»
Janil polnud mingit tuju demagoogiat suust välja ajada
ja ta vahtis vaikides kaugusse.
«Arvad, et põletad kõik maha, matad rusude
alla ja oled nüüd vaba mees?» ei saanud vana
torkimata jätta. «Minust sa ikkagi lahti ei
saa!»
«Nemad ei olnud sina!» lausus Jan ja nuusutas oma
bensiinist haisvaid sõrmi.
«Nüüd on mul vaid üks peatus, kus maha
minna!»
«Müüri peatus,» aasis vanamees.
«Ta peaks nüüd kaduma,» ei pannud Jan
aasimist pahaks. «Unistused on surnud ja enam pole neid
kaitsta vaja.»
«Unistused ei sure kunagi,» naeratas mees.
«Unistused muutuvad, täienevad ... Kasvõi
tundmatuseni, aga ei sure!»
«Siis jääb ju müür ka
igaveseks?» vahtis Jan saatusele otsa.
«Ka tema muutub -- kord madalamaks ja
mõralisemaks, kord kõrgemaks ja paksemaks,»
seletas mees.
«Mis kuradi pärast ma siis oma unistusi tapan, kui
müür koos nendega otsa ei saa?»
«Kes sul käskinud on?» naeratas vana.
«Ise ju ütlesid, et kõike tuleb
muuta!»
«Muuta, mitte hävitada!»
«Aga ma ei taha isegi hõredat ja mõralist
müüri, ma tahan välja! Ma tahan vabaks!»
«Siin see konks ongi!» püüdis vanamees
seletada. «Sul on inimlik igatsus, aga looduse jätab
see külmaks. Ta vaikib. Julmalt. Kui unistused on läbi
materdatud, jääb hirm ikkagi. Nii paradoksaalne kui
see ka pole -- kui sul enam midagi kaitsta ei ole, oled
sa kaitsetum kui kunagi varem. Hirmunud ja kaitsetu on sama
mõttetu kui unistusega trotsiv ja müüriga
ümbritsetu.»
«Mida kuradit ma siis tegema pean?» oli Jan
täiesti segaduses.
«Leppima,» vastas vanake.
«Kellega? Millega?»
«Minuga,» oli vana varmas vastama.
«Sina oled ju minu enda kujutelm!»
«Saatus ongi kujutelm! Praegu sa ju tegeledki sellega,
et kujundad mind oma kujutelmades!»
«Nii et ühtpidi pean kõike muutma ja
teistpidi iga kord tulemusega leppima?» naeris Jan.
«Lepi muutumise endaga!» võttis vanamees
kokku. «Teadvusta arvamuste, väärtuste,
unistuste, isegi vastuolude muutumine ja sa ei pea neid tapma
ega müüriga ümbritsema.»
«Kas ma siis sellepärast satungi seisvasse aega, et
ma ei lepi muutumisega?» küsis Jan.
«Just!» vastas vana ja laiutas käsi:
«Ega nüüd vist enam bussi ei tulegi!»
«Meile?»
«Sulle!» vastas vanamees ja kustutas kinganinaga
koni.
«Saaks ometi koju!» vaatas Jan igatsevalt pikka
majaderida ja kohe oli kuulda mootorimüra.
Vanake oleks justkui Janiga ühte sulanud. Astunud
kollasesse lifti inimliku igatsuse ja looduse julma vaikimise
vahel, istus Jan rooli ja põrutas otse lõhesse.
Maailm, mis talle igast küljest peale tormas, moodustas
tugevama müüri kui see, mille prao vahelt talle pihku
oli sülitatud ning ees ootas teda teadmatus --
kõige hirmuäratavam ja kõige kindlam paik
universumis.
Kusagil betoonmaja akna taga seisis nina vastu klaasi, vihma
laulu kuulatades naisterahvas nimega Kati ja kusagil oli
järjekordse mehe külge unistusena klammerdunud Eve.
Täitmatu ukrainlanna jagas ennast isade ja poegade vahel
ning malbe Agnes ei saanud kunagi aru, miks mees tema juurde
tagasi ei tulnud.
|