01.11.2001 |
Siim Veskimees
Operatsioon «Ogaline Päike» |
«Kas sa tõesti näed siin midagi?»
vaatas Öäk imestunult ringi.
«Sinu silmad. Tegelikult muidugi ei näe,
see on puhas kujutis, ainult natuke korrigeeritud
võremeetrite käänupunktide
järgi.»
Öäk vaatas uuesti pead vangutades ringi, siis
laskus istme seljatoele. «Mugav, kiire. See on juba
reisimine! Ja kõige kummalisem on mõelda, et terve
mu laev, mida sa teenitud lugupidamatusega
sädekühvliks nimetasid, on kusagil all
laoruumis.»
«Viimase sädelennu teeme sellega.»
«Eh Zätereit, pead sa seda mulle meelde
tuletama...»
«Tõe eest pole pääsu, nii et kas on
mõtet end kiusata ajutise unustusega? Aga ma targutan.
Meil on aega -- räägi palun veel midagi
Nozilast. Rahulikult ja mis pähe tuleb.»
«Pähe tuleb... Siis peaksin ma alustama oma
vanaemast.» Ta vaatas vilksamisi kõrvale.
Teise mehe nägu oli ükskõikne ja liikumatu,
kui ta looritatud pilguga tühjusesse vaatas.
«Alusta siis vanaemast,» lausus ta vaikselt,
kõlgutades purki mingi joogiga üle tooli
käsipuu rippuvas käes, raske kogu lõdvalt
puhkamas, teravad varjud madalate hallide juuste ja habemega
raamitud näos.
Vaikus tihenes. Zätereit ootas. Ta teadis, et kulub enne
aega, kui tähise tühjuse asemele tekib
lapsepõlve taevas. Lõpuks hakkas Öäk
rääkima:
«Õieti pean ma jutustama ühe vana legendi.
Sa ei ole seda arvatavasti kuulnud, sest päriselt olen ma
alles nüüd sinuga suheldes aru saanud, kui suur on
Universum. Elades ühel planeedil, ei hooma me tegelikult
kunagi isegi Galaktika suurust. Ma olen käinud Buna Tleel
aga see polnud ka see. Lihtsalt üks järjekordne linn,
palju kordi suurem kui ükski Nozilal, aga elutul,
hingamiskõlbmatu atmosfääriga planeedil. Ma
tean ka küll, et Rhinodont on Nozilast kaheksakümmend
valgusaastat, ent selle sisu... Isegi mulle, piloodile! Ja
Tuukan on tuhande ringis...
Ma kasvasin ühes neist küladest, mis laiutavad
ümber Nozila ekvaatori. «Laiutavad», on
õige sõna, sest ruumi on meil tohutult. Kogu
planeedi kohta alla kümne miljoni inimese. Päevad on
tulised, ööd krõbedad. Ja nii kogu aeg, suviti
natuke kuumem, talviti natuke külmem. Vaid päikese
tõusul ja loojangul on lühike aeg, mil temperatuur
on inimesele vastuvõetav. Me kõik teadsime
varajasest noorusest, et kaugele minna ja ära eksida ei
tohi -- kui jäid päevaks kõrbesse, olid
surnud, jäid ööseks, olid ka surnud.
Vanaema hoidis meid, sellal kui vanemad olid ära,
enamasti tööl, põldudel. Päris
lõpuks läks ta vist natuke segaseks, ent temas oli
midagi... Midagi varasematest aegadest, midagi suurematest
aegadest. Ehk jättis mulle selle mulje viis, kuidas ta neid
oma lugusid vestis, selles oli selget igatsust. Seda lugu,
kuidas inimesed Nozilasse jõudsid, rääkis ta
korduvalt. See meeldis meile. Ette rutates -- muidugi ei
vasta see tõele. Keegi meie eellastest peab olema
planeedil käinud ja suured generaatorid rajanud juba
vähemalt kümmekond miljonit aastat tagasi. Ajaloolased
aga väidavad, et püsiva asustuse jälgi ei ole
miljonite aastate kaupa kuni viimase sajatuhandeni. Meie
praegused teadmised minevikust lõppevad umbes kirjeldatud
sündmuste ajal, nii et see on ainuke tegelikkusega sobiv
punkt...
Nii et siis suur peremaja -- neid hüütaks
meil tarudeks -- kus võis muide seeski ära
eksida -- oli ju pinda hektarites... lõpuks
käis ju pea kogu elu katuse all. Maja keskel on tavaliselt
suur, minu lapsepõlvekodu puhul peaaegu selle
kosmoselaeva suurune hall. Suured klaasseinad, suletud,
välja arvatud lühikesed hetked hommikul ja
õhtul. Enamikule seintest ja akendest võib ju
lasta kujutise või need läbipaistvaks muuta, nii et
päris kindel ei võinud kunagi olla, mida sa
parasjagu nägid... Meil olid omad toad, ent enamasti
vedasime pimeõhtutel oma madratsid kokku vähe
kõrgemasse soppi halli nurgas, kust nägime kogu
kõrbe ja lahtistest talveaia ustest tuli
võõrplaneetsete taimede eksootilisi lõhnu.
Multimeedia on kinni pandud, meid teki alla topitud. Tuled on
hämaraks keeratud, vanaema on oma toa seina kõrvale
lükanud ja istub seal kiiktoolis lambivalgel. Tavaliselt
oli tal mingi näputöö käes, kui ta vaikselt
pajatas, meil silma peal hoidis ja lõpetas alles siis,
kui kuulajate hulk oli nulli jõudnud, see tähendab,
et me kõik magasime.
Tollal ma ei teadnud, mis on õieti Urth. Muide ka
autentseks peetavad allikad räägivad üksteisele
vastu, nii et vanaema versioon ei ole halvem kui teised. Jutt
hakkab tavaliselt sellest, et Seitsmeteistkümne
Nõukogu sooritas riigipöörde ja kihutas eoone
võimul olnud valitsejad minema. Loomulikult oli
rojalistidel palju toetajaid alluvatel planeetidel, erinevad
armeedki toetasid kord üht, kord teist poolt, isegi
väeosad läksid teinekord lõhki ja
hävitasid end sisetülis. Nii oli õnne ja uue
ajastu asemel tulemuseks kaos, suur lepitamatu kodusõda
laastas Vana Kuningriiki, lahingulaevad ja muudki alused kuni
võitluseks pea kõlbmatute kaubapaatideni pidasid
sädetaguses võitlusi, nii et üksikud
sähvatused ja vrakid isegi tavaruumi lendasid,
jäädes ainsaks märgiks mitte kunagi tagasi
pöörduvatest alustest. Saatuse irooniana läks
piir läbi Urthi enda süsteemi -- Urth 4 (sest
tegelikult ei tehta pea kunagi vahet tähe ja selle
pealinnplaneedi vahel) langes esimesena ja Ize, Urthi tähe
viieteistkümnes planeet, viimasena. Rojaliste jäi aina
vähemaks ja lõpuks polnudki järgi pea kedagi,
püsis ainult vana ihukaitseülem, kes oli olude sunnil
ka Ize kindluse komandant. Aga lootust ei olnud. Harvemaks
jäid ka rünnakud uue valitsuse vastu, juba hakkas
hajuma võitjate hirm, et veel kusagil ilmub välja
hiigelarmee rojaliste. Selline oli olukord, kui Ize kindlus
koondas oma tule ja raius kaardiväe laevadele tee
välja. Neid ei suudetud peatada, kuid hakati jälitama,
ja neid jäi aina vähemaks ja vähemaks, kuni ka
mitmelt poolt tagaajamisega ühinenud suured lahingulaevad
hakkasid neile järele jõudma. Ihukaitseülema
laev pöördus, mõned rüütlid koos
temaga.
«Mine, printsess,» ütles vana mees, kes
teadis, et rohkem ta teha ei suuda.
«Kuhu?» küsis printsess, perekonna viimane
võsu. Ekraanidel oli ta sünge ja kahvatu, näis
palju vanem, kui tegelikult oli; päris laps oli ta. Ka tema
teadis, et kõik on läbi.
«Kuhu, vana sõber?» Selline kõnetus
oli suurim austusavaldus, mida valitsev monarh võis oma
sõdurile osutada, ja kui irooniline see ka tunduks, seda
ta sel hetkel oli. «Murrame koos läbi!»
Vanamees vangutas pead.
«Mina olen juba surnud. Mine kuhugi kaugele. Su laev on
üks kiiremaid. Ühel päeval kohtute kõik,
kes te siit pääsete. Otsi endale planeet, kuhu ei ole
astunud inimese jalg ja jää sinna. Varsti on uutel
valitsejatel muudki teha, kui sind otsida. Siis kogute te
jõudu ja kuningriik sünnib uuesti; seni peab ta
elama teie südametes. Mine ära. Siin on vaid surm ja
sa ei tohi surra, sest siis kaob tõesti ka viimane
lootus.»
Salakoodid olid ammu antud, kõigele oli
mõeldud. Vist ei mõistnud paljud neist kunagi, et
ajalugu on uue lehekülje pööranud, et nende aeg
on alatiseks läbi. Veel viimast korda helises vana
komandöri hääles iidse aadlisoo uhkus, kui ta oma
laeva lähenevatele vaenlastele vastu pööras.
Muistset lahingulaulu lauldes kihutas ta ühele suurematest
laevadest vastu. Ta laev põles heledas tules, kui
vaenlase löögid teda tabasid, ent temagi laev oli
parem kui enamikul ründajatest, nii et ta jõudis
sihile -- rammis suurt ristlejat. Tema kaaslastel nii
hästi ei läinud, paljud neist olid samuti teisi
rammida üritanud, kuid enamasti hävitati enne
kokkupõrget. Võideldi alla andmata, kibeda vihaga,
võitlust, mis oleks teinud neile au, kui keegi oleks seda
üles täheldanud. Vähe oli neid ja
ülestõusnute mass lämmatas nad. Kui
võitjad jälle mahti said ringi vaadata, oli
printsess kaugusesse kadunud.
Sellal oli Seitsmeteistkümne Nõukogu end juba
palees sisse seadnud ja tegi oma igapäevast tööd.
Tõsi küll, seda oleks mujal hulga paremini saanud
teha.
«Nüüd algab uus ajastu,» kuulutasid nad
kõigile, hääles viha. «Vabadus,
võrdsus, suur vaimne tõus, õitseng. Ja siin
saab olema meie keskus.»
Ja kui Esimees seda ühes kõnes ka
Nõukogule kordas, kuulis ta jälle Vana poolt vaikset
pilkavat küsimust: «Ausalt?»
Vana oli ainuke, kes seda endale lubada võis.
«Aga muidugi,» jätkas Esimees pisut
ebakindlalt. «Sa vaata seda ehitist -- milline
tõusvate joonte ilu. See on valitsusele
väärikas koht.»
«Aga mina arvan, et me ei tunne end kunagi koduselt
siin, kesk miljoniaastaseid traditsioone ja luksust. Muide, me
võitsime jälle.»
«Ja miks sa sellest nii süngel toonil
räägid? Kas põgenev kaardivägi on
purustatud?»
«Jah. Ent kui meil tavalistelt läks 2,7 laeva
ühe vaenlase kohta, siis selles tagaajamises on läinud
6,2. Ja printsess pääses põgenema.»
«Me peame ta hävitama!» Ja
ülejäänud nõukogu liikmed noogutasid
nõusolekuks.
Sõjaminister läks marssali juurde ja käskis
printsess iga hinna eest kinni püüda. See kutsus oma
staabiülema ja käskis sel vastav operatsioon ette
valmistada ja käima panna. Staabiülem, väheke
mõelnud, kutsus esimese erioperatsioonide lüli
koloneli ja määras selle tagaajamise üldjuhiks.
Kolonel kutsus välja oma kõige teenekama kapteni ja
käskis tal põgenik tagasi tuua või
hävitada. Kapten mõtles natuke, et kes võiks
sellega hakkama saada ja palju tal üldse oli
võimalik selleks ressursse eraldada, ilma et muud
ülesanded ohtu satuksid. Ta vabastas ühe oma
vanematest leitnantidest jooksvatest ülesannetest. Paraku
oli leitnant laiskvorst, kes lihtsalt kutsus välja oma
seersandi ja andes talle põgeniku ligikaudse suuna,
käskis asjaga tegelda. Tollest seersandist
rühmakomandörini jõudes oli info juba niipalju
lahjenenud, et Nõukogu imperatiivsest käsust oli
saanud tüütu rutiin. Rühmakomandör kutsus
välja kaks teenekat võitlejat ja lahingulendurit,
kes mingi bürokraatliku segaduse tõttu
ümberformeerimistel olid tema juurde sattunud, ja keda ta
ei sallinud, kuna nad olid head ja kuulsad sõdurid.
Nähes head võimalust neist lahti saada, viskas ta
meestele kausta pihku ja kupatas nad oma toast välja, mida
kõnealused ka rõõmuga sündida lasid.
Olles enne pika retke tarvis kohalikus laos rüüstamise
korraldanud, olidki nad varsti oma tundmatu sihi poole teel.
Hiljem on püütud väita, et see oli nii
mõeldudki ja et tegelikult oli lahendus geniaalne. Paraku
on see puhas mõttetus.
Ja printsessi laeva kaduvat jälge otsides arutasid nad
korduvalt oma võimalusi.
«Käsk otse valitsusest,» urises üks.
«Huvitav, miks see meieni jõudis?»
«Võib-olla ei taheta teda üldse kätte
saada? Saata kaks meest erilise varustuseta...»
täiendas teine.
«Ja mis siis meist saab? Süüdi oleme igal
juhul.»
«Nii et parem keerame kuhugi Servale? Pidime end
üldse selle kambaga siduma!»
«Nüüd on hilja. Kui me tee pealt midagi
huvitavat ei leia, pole meil eriti kuhugi minna.»
«Täita ülesanne? Aga printsessi
laev?»
««Helesinine viirastus». Tavaliste
lahingulennukitega teda ei võta.»
«Ainult kui õnnestuks rünnata teda pea
vastaskülgedelt, siis arvatavasti üks meist
jõuaks sihile.»
«Ei ole kutsuv lahendus.»
«Seda minagi.»
«Ajada ta valgusbarjäärile lõksu? Kui
hea piloot ta on?»
«Piisavalt. Lisaks on ta aadlik, mis tähendab, et
tark ja kaval.»
«Ja peamiselt on ta väga veetlev neiu. Kuidagi ei
tahaks teda tappa.»
Pärast pikka jälitamist jõudsid nad Nozila
kohal printsessile järele. Nad olid ettevaatlikud ja
pidasid mitu päeva kaugdistantsilt võitlust.
Sellest kohast libises mu vanaema kiiresti üle, sest
kosmosevõitluste termineid ta ei tundnud ja arvatavasti
ei saanud ta jutustusest lihtsalt aru, nii et ta jätkas
sealt, et kõik kolm laeva said viga ja kukkusid
erinevates kohtades planeedile alla. Ise üritasin
teismeliseeas tagantjärele rekonstrueerida, mis algses
jutustuses juhtuda võis, ning sarnaste lahingute
kirjeldusi sünteesides arvan, et peeti silmas
võimalust, kus nad, üritades üksteist
valgusbarjääri lähedale lõksu
püüda, sattusid ruumipöörisesse ja tardumise
vältimiseks pidid tegema avariiväljumise, mis enamasti
põletab küll sädeefektorid maha.
Igatahes ei jäänud neil muud üle, kui maanduda
ja üritada abi kutsuda. Laevad laskusid madalale
tasandikule ekvaatori lähedale, kus tundus olevat
kõike vajalikku. Abi aga ei tulnud ega tulnud.
Barjäärid langesid, kolme laeva vrakid olid
ühendatud üheks majaks. Siis sündis esimene laps.
Siis teine. Siis kolmas. Ja nii edasi. Vanaks elasid nad, ning
kakskümmend kaks oli neid lapsi. Laevades oli kõike
eluks vajalikku, nii et järgides aegade algusest tuttavaid
protseduure, harisid nad maad. Vähesed taimed suutsid
planeedil ellu jääda, ainsad, mis pinna kohe omaks
võtsid, olid suured kaktused. Tundmatu pinnas muutis
nende olemust ja nii saadi nende vartest imelist peiatot,
eluvedelikku.
Piloodid, kes olid palju vanemad, surid enne. Kui printsess
surema hakkas, oli neid, kes ta voodi ümber kogunesid,
üle saja. Ja neile lausus ta sõnad, mis on hiljem
tuntud Nozila Testamendina:
«Teie ei ole näinud tähti. Mina olen. Minu isa
ei suutnud mulle jätta sadu tuhandeid tähti
hõlmavat kuningriiki, mina suudan teile jätta vaid
selle planeedi. See planeet kannab vilja. Elu on ainus, mis
tähendust omab. Mis siis, et need on vaid ogalised
kaktused, kibedad, kui minu kaotus. Te olete kuninglikust
verest, ent nüüd on teie oma vaid see kera, kord
tuline, kord külm. Ühel päeval tuleb keegi ja te
saate siit minema lennata. Osa teist astuvad vastu oma saatusele
kaugel oma sünnimaailmast, osa jäävad siia. Ent
te kõik pidage meeles, mida ma oma elu hinnaga
õppinud olen -- ka vaenlane võib olla
armas ja just sellisest vaenlaste armuühendusest te
kõik sündinud olete. Nii nagu see armetu kera on
teile andnud peiato, ja kuigi see täna on tähtede
vahel tundmatu, makstakse teile selle eest kunagi kallist hinda.
Kuni teie vahel valitseb arm vaatamata vihale, te elate ja
valitsete, olgu see kuningriik kasvõi vaid teie
südames. Kui te lähete mugavuse ja viha teed, olete
kadunud. Kaitske väärtusi, mis teil on, sest sellelt,
kel midagi väärtuslikku on, tahetakse seda alati
võtta.»
Ta suri, ja mõned nädalad hiljem maandus
planeedil tähelaev. Need olid kaupmehed Servalt, kes
otsisid uusi kaupu. Nozila elanikel jätkus oidu pakkuda
peiatot vähehaaval ning oma päritolust üldse
vaikida, küll aga demonstreerida laevade kahureid.
Ühendused taastati, planeedile tuli ka teisi elanikke, aga
ta on senini Urthi viimase printsessi järeltulijate
võimu all.»
Mehed vaikisid mõne aja, Zätereit ilmselt otsimas
jutus ivasid ja Öäk ikka veel majas keset
kõrbe.
Lõpuks Öäk ohkas. «Paljud usuvad seda.
Mitte just nagu religiooni, aga ilmselt ikka arvatakse, et
selles on palju tõtt.»
«Urthi viimane printsess ju tõesti kadus.
Arvatakse muidugi, et ta sai mõnes lahingus surma.
Igatahes ei ilmunud ta kunagi kusagilt välja. Sa mainisid,
et planeet on sisuliselt umbes saja perekonna võimu all
ja need on natuke teisest rassist?»
«Mitte just otseselt.» Öäk kehitas
õlgu. «Mina olen ka seda tõugu. Sisuliselt on
kõik, kel sellel planeedil üldse midagi
määrata on. Jaa, oleme heleda nahaga ja pikad. Erineme
hilisematest sisserändajatest... natuke. Aga ühtegi
materiaalset tõendit selle kohta ei ole, pealegi ei ole
planeet loomuliku eluga ning biosfääri forsseeritud
arendamist on alustatud rohkem kui kümme miljonit aastat
tagasi. Vanad generaatorid on alles, oleme neid üldlevinud
skeemi järgi täiendanud. Võib-olla oli planeet
kaua aega tühi, võib-olla olid need tõesti
Urthi põgenenud rojalistid, kes sinna pakku tulid. Nad
võisid ka näiteks põliselanikud tappa
või kõrvale tõrjuda... Kui üldse on
asustuses olnud mingi üks laine, kust meie
tõutunnused pärit on. Kes seda enam
teab...»
Öäk sirutas oma klaasi baariroboti poole.
«Selle joogiga võib harjuda, kuigi ta maitseb
hoopis teisiti kui meie kaktuseviin, tekela.
Olgu, sinu kord rääkida.»
|