07.10.2001 |
Roger Zelazny
Üksildane oktoobriöö |
Teile,
Mary Shelley
Edgar Allan Poe
Bram Stoker
Sir Arthur Conan Doyle
H. P. Lovecraft
Ray Bradbury
Robert Bloch
Albert Payson Terhune
ja paljude vanade filmide tegijad...
siinkohal mu tänusõnad
Ma olen valvekoer. Mu nimi on
Snuff*. Mina ja mu peremees
Jack elame praegu maal Londoni lähistel. Öösiti
meeldib Soho oma lõhnavate udude ja pimedate
tänavatega mulle väga. Siis on vaikne ja me teeme
pikki jalutuskäike. Jacki peal on üks ammune needus,
ja et millegi veel hullema juhtumist ära hoida, on tal
öösiti palju tegemist. Mina valvan, kui ta sellega
ametis on. Kui keegi tuleb, siis ma ulun.
Me oleme mitme needuse vardjad ja meie töö on
väga tähtis. Ma pean valvama seda, kes on ringis,
seda, kes on riidekapis, ja seda, kes on meremehekirstus
-- rääkimata neist, kes on peeglis. Kui nad
püüavad välja pääseda, siis ma
käratan neile peale. Nad kardavad mind. Ma ei tea, mida ma
siis peaksin tegema, kui nad kõik korraga välja
pääseda püüaksid. Aga nende valvamine on hea
harjutus ja ma lõrisen päris palju.
Vahel ma toon Jackile asju -- tema kepi või
tema suure, vanaaegsete kirjadega noa. Ma tean täpselt,
millal tal neid vaja läheb, sest minu töö on
valvata ja teada. Valvekoeraks olla meeldib mulle rohkem kui
see, mis ma olin enne, kui Jack mind kutsus ja selle
töö andis.
Nii et me käime koos Jackiga jalutamas, ja sageli teised
koerad pelgavad mind. Vahel mulle meeldiks rääkida,
vahetada tähelepanekuid valvamisest ja peremeestest, aga
ilmselt mõjun ma neile hirmutavalt.
Hiljuti käisime ühel ööl surnuaias, seal
astus küll üks vana valvekoer ligi ja me
rääkisime veidi.
«Tere. Ma olen valvekoer.»
«Mina ka.»
«Ma jälgisin sind.»
«Ja mina jälgisin sind.»
«Miks su inimene suurt auku kaevab?»
«Seal all on midagi, mida tal on vaja.»
«Või nii. Ma ei ole kindel, kas ta ikka
tohib.»
«Kas ma võin su hambaid näha?»
«Jah. Vaata. Kas ma võin sinu omi
näha?»
«Loomulikult.»
«Tundub, et kõik on siiski korras. Mis sa arvad,
kas sa võiksid kuskile lähedusse mõne suurema
kondi jätta?»
«Usun, et seda annab korraldada.»
«Kas sinu tuttavad käisid eelmisel kuul ka
siin?»
«Ei, need olid konkurendid. Meie töötasime
mujal.»
«Neil ei olnud valvekoera.»
«See oli neist lühinägelik. Mida sa
tegid?»
«Haukusin päris palju. Nad muutusid
närviliseks ja lahkusid.»
«Tore. Siis oleme meie ehk veel eduseisus.»
«Oled sa oma inimesega juba ammu koos?»
«Terve igaviku. Kaua sa oled surnuaiakoer
olnud?»
«Kogu elu.»
«Ja meeldib?»
«Elab ära,» ütles ta.
Jackil on töö jaoks palju materjale vaja, sest ees
ootasid suured asjad. Vast on õigem rääkida
sellest ühe päeva kaupa.
1. oktoober
Vaatasin kõik üle. See, kes on ringis, muutis oma
kuju ja tegi endast lõpuks meeldiva olemisega ja lahke
hoiakuga emase koera. Ringi lõhkuma see mind küll ei
petnud. Õiget lõhna ei oska ta veel teha.
«Tubli katse,» ütlesin.
«Küll sa veel saad, krants,» ütles
tema.
Siis käisin peeglite eest läbi. Need, kes on sinna
kinni pandud, latrasid omavahel ja vingerdasid. Näitasin
neile hambaid ja nad vingerdasid peitu.
Kui see, kes on meremehekastis, aru sai, et ma ringi nuusin,
hakkas ta vastu kirstu seinu taguma, sisisema ja puristama. Ma
urisesin. Tema sisises edasi. Ma lõrisesin. Ta jäi
vait.
Läksin ärklikambrisse, et kontrollida seda, kes on
riidekapis. Kraapis seinu, kui ma sisenesin, aga jättis
järele, kui ma lähemale astusin.
«Kuidas seal sees läheb?» küsisin.
«Läheks palju paremini, kui õnnestuks veenda
kedagi käppadega võtit keerama.»
«Parem tunduks see ainult sulle.»
«Ma võiksin leida sulle väga häid konte
-- suuri, värskeid ja mahlaseid. Liha oleks ka
kõvasti küljes.»
«Aitäh, kuid ma just sõin.»
«Aga mida sa tahaksid?»
«Praegu küll ei midagi erilist.»
«Mina igatahes tahan siit välja. Otsusta ära,
mida sa selle eest tahaksid, ja arutame asja.»
«Küll sinu võimalus ka peagi
tuleb.»
«Mulle ei meeldi oodata.»
«Oma viga.»
«Mine sa, peni...»
«Kuss, kuss,» vastasin ja astusin eemale, kui ta
hakkas solvavaid väljendeid kasutama.
Läksin tagasi trepist alla ning kõndisin
läbi raamatukogu, tundes teel elutuppa hallitanud
köidete, lõhnaküünalde, vürtside,
ravimtaimede ja muude huvitavate asjade lõhnu. Siis
vaatasin pikalt aknast välja. Valvasin. See on mu
töö.
2. oktoober
Eelmisel ööl käisime väljas jalutamas ja
saime ühelt kaugelt nurmelt, kus keegi oli kellegi tapnud,
alraunijuure. Peremees mässis selle siidrätti ja viis
otsejoones oma töötuppa. Kuulsin, kuidas ta seda, kes
on ringis, heatahtlikult nöökas. Jackil on pikk
nimekiri asjadest, mida tal veel vaja on, ning kõik peab
käima täpselt plaani järgi.
Kass Graymalk hiilis ettevaatlikult ringi ja piilus meie
akendesse. Ega mul tavaliselt kasside vastu midagi erilist ei
ole. Ma võin võtta ja võin jätta, eks
ole. Aga Graymalk on meist linna poole jääva
künka taga elava Sõge-Jilli kass, ja luuras ta siin
muidugi oma perenaise huvides. Urisesin, andes talle teada, et
teda on märgatud.
«Et siis juba varakult valves, ustav Snuff,»
sisises tema.
«Et siis juba varakult luuramas, Gray,»
vastasin.
«Meil on oma tööd teha.»
«Nii see on.»
«Ning see on nüüd alanud.»
«On alanud jah.»
«Kas läheb edukalt?»
«Seni küll. Ja teil?»
«Sama lugu. Ma arvan, et lihtsam ongi niiviisi otse
küsida, vähemalt esialgu.»
«Ainult et kassid on salalikud,» ütlesin.
Ta raputas pead, tõstis käpa ja uuris seda.
«Hiilimisel on oma teatav võlu.»
«Kasside meelest.»
«...Ja võimalus mõningate teadmiste
hankimiseks.»
«Nagu näiteks...?»
«Öökull Nightwind, Morrise ja MacCabi
kaaslane. Ma nägin teda koidu ajal siitpoolt lendu
tõusmas ja leidsin ühe sule. Muumiatolmuga kokku
tehtud sule. Selle nuusutamine ei teeks su tervisele
head.»
«Miks sa seda mulle räägid?»
«Ehk seepärast, et ma olen kass ja mulle pakub
lõbu omatahtsi käituda -- näiteks teha
sulle väike heategu. Ma võtan selle sule kaasa ja
peidan nende akna alla põõsastesse.»
«Ma hulkusin öösel pärast
jalutuskäiku veel ringi,» ütlesin. «Sattusin
vahepeal ka künka taha teie maja juurde. Nägin
Quicklime'i, musta ussi, kes elab hullu munga Rastovi
kõhus. Ta hõõrus end vastu teie uksepiita,
ajas soomuseid.»
«Ah! Ja miks sa seda mulle räägid?»
«Ma tasun oma võlad.»
«Meiesugustel ei tohiks omavahel võlgu
olla.»
«See on sinu ja minu vahel.»
«Sa oled veider koer, Snuff.»
«Sa oled veider kass, Graymalk.»
«Nii see peabki olema, ütleksin.»
Ja siis oli ta varjude sekka kadunud. Nagu see peabki
olema.
3. oktoober
Eelmisel ööl käisime jälle jalutamas ja
peremees pidas jahti. Kui ta oli mantli selga pannud, ütles
ta mulle: «Snuff, too!» Ja sellest, kuidas ta seda
ütles, sain ma aru, et ta vajab nuga. Nii et ma tõin
selle ja me läksime välja. Õnn oli muutlik.
Tähendab, ta küll sai selle, mida tal vaja oli, ainult
et asi käis suure segaduse ja lärmiga ning ka aega
kulus ebatavaliselt palju. Lõpu eel meid märgati. Ma
hoiatasin, ja siis me pidime põgenema. Sellest tuli pikk
tagaajamine, lõpuks ma jäin Jackist veidi maha ja
napsasin ühte neist jalast. Nii et me pääsesime
vajaliku materjaliga õnnelikult koju tagasi. Hiljem, kui
Jack ennast pesi, ütles ta, et ma olen suurepärane
valvekoer. Ma olin väga uhke.
Pärast lasi ta mu välja hulkuma. Kontrollisin
Rastovi maja, aga seal oli pime. Väljas asju ajamas,
oletasin. Sõge-Jilli maja lähedal
põõsastes lamades kuulsin, kuidas ta naeru
kihistas ja Graymalkiga rääkis. Nad olid ka juba
väljas käinud. Luud tagaukse kõrval oli veel
soe.
Morrise ja MacCabi maja ümbruses olin ma eriti
ettevaatlik. Pimedas võib Nightwind väga
võimekas olla ja ükskõik kust välja
ilmuda.
Kuulsin lähedalt, lehtedest juba peaaegu palja kirsipuu
okstest tasast kihistamist. Nuusutasin õhku, kuid
Nightwindi sõmerjat jälge polnud tunda. Aga oli
midagi muud.
Vaikne naer -- nii kõrgel toonil, et inimene
poleks seda võibolla kuulnudki -- kostis
uuesti.
«Kes seal on?» küsisin.
Oksast eraldus lehekobar ja sööstis alla,
sähvis pimestava kiirusega mu pea kohal.
«Veel üks, kes valvab,» kostis vaikne
hääl.
«Rahvarohke naabrus siin,» ütlesin. «Sa
võid mind Snuffiks kutsuda. Kes sina oled?»
«Needle,» vastas ta. «Kelle teenistuses sa
oled?»
«Jacki. Ja sina?»
«Krahvi.»
«Oskad sa öelda, kas Morris ja MacCab leidsid oma
vajalikud asjad?»
«Jah,» vastas ta. «Tead sa, kas hull naine
leidis enda omad?»
«Ma olen üsna kindel, et leidis.»
«Siis on tema ka niisama kaugel. Tõsi, praegu on
veel vara...»
«Millal krahv mängu tuli?»
«Kaks ööd tagasi.»
«Kui palju mängijaid on?»
«Ma ei tea,» vastas ta. Lendas siis kõrgele
üles ja kadus.
Elu läks järsku veelgi keerulisemaks, ja mul polnud
mingit võimalust kindlaks teha, kes on avaja, kes
sulgeja.
Tagasi minnes tundsin, et keegi jälgib mind. Kes ta ka
ei olnud, igatahes oli ta väga, väga osav. Ma ei
suutnud teda avastada ja tegin seepärast hästi pika
ringi. Mingil ajal ta jättis mu rahule, et kedagi teist
jälgida. Kiirustasin koju ette kandma.
4. oktoober
Vihmane päev. Ja tuuline. Tegin oma
kontrollkäiku.
«Koeranael sulle saba alla, peni.»
«Sulle samuti.»
«Hei, teie seal.»
Sahh-sahh-sahh.
«Välja ei lase mind?»
«Pole plaanis.»
«Minu päev veel tuleb.»
«Aga see pole täna.»
Tavaline värk. Kõik tundus korras olevat.
«Kuidas kolliga oleks? Sulle punapead
meeldivad?»
«Sul ei tule ikka veel korralikult välja.
Nägemist.»
«Koerapoeg!»
Kontrollisin kõiki aknaid ja uksi seestpoolt ning
pugesin siis oma tagaukses olevast privaatluugist välja;
peremees Jack magas või puhkas oma pimedas toas.
Kontrollisin kõike väljastpoolt uuesti. Ühtegi
seda laadi üllatust, millest me Graymalkiga olime
rääkinud, ma ei avastanud. Aga ma leidsin midagi muud
-- maja kõrval puu varjus oli üksik
käpajälg, suurem kui minu oma. Lõhna ja
ülejäänud jäljed oli vihm minema pesnud.
Tegin päris suure ringi, et võõra tegevusest
mingeid märke leida, kuid ei näinud midagi. Vanamees,
kes elab kaugemal sama tee ääres, oli väljas ja
kogus puuvõõrikuid, kasutades selleks väikest
säravat sirpi. Tema õlal istus orav. See oli midagi
uut.
«Kas te olete mängus?» küsisin läbi
heki oravalt.
Too kribis mehe minupoolsele õlale ja piilus.
«Kes küsib?» kädistas ta.
«Sa võid mind Snuffiks hüüda.»
«Sina võid mind Cheeteriks hüüda. Jah,
ma arvan, et oleme küll. Viimase hetke otsus --
kihku-kähku.»
«Avajad või sulgejad?»
«Ebaviisakas! Ebaviisakas küsimus! Tead küll,
et nii ei küsita!»
«Ma ainult proovisin. Et äkki oled
algaja.»
«Mitte nii algaja, et midagi välja
rääkida. Jätame selle jutu.»
«Olgu.»
«Oota. Kas üks must uss on ka
mängus?»
«Nüüd sa tahad, et mina sulle midagi
välja räägiksin. Aga jah, on küll, tema nimi
on Quicklime. Ole ettevaatlik. Tema peremees on hull.»
«Kas mõni neist ei ole?»
Naersime hetke ja siis ma kadusin sealt.
Õhtul läksime jälle välja.
Ületasime silla ja kõndisime pika maa. Visa
detektiiv ja tema ümar abiline olid samuti liikvel, viimane
lonkas veel eelmise öö seiklusest. Me
möödusime neist udus kaks korda. Aga sel korral oli
Jackil kaasas kepp; kui kellad lõid keskööd,
seisis ta linna keskel ja püüdis kristallanumasse
ühe teatava tähekiire. Anumas olnud vedelik hakkas
kohe punakalt helendama; kusagilt eemalt hakkas kostma ulgumine.
See polnud ühegi mu tuttava hääl. Ma polnud isegi
kindel, kas see on üldse koer. Ainult üks sõna
minu rahva keeles, pikalt ja venivalt: «Eksinu-u-ud!»
Mu kuklakarvad tõusid seda kuuldes turri.
«Miks sa urised, sõber?» küsis
Jack.
Raputasin pead. Ma ei teadnud ise ka.
* Kahtlemata võiks
peategelase nimi olla tõlkes kas või Nöpsik.
Siiski, arvestades autoripoolset pühendust, säilitasin
kõigi tegelasnimede, ka tähenduslike algupärase
kuju. Et lugejal oleks võimalik mõelda nende
päritolule. Mõnede puhul on see
lihtne... Tagasi
|