07.10.2001 |
Juris H. Poni
Ja veel kord |
Oli veider midagi sellist lihtsalt kilekotis kanda. Kuid
midagi muud kaasas ka ei olnud. Õnneks oli neid kotte
kaks ja sisu ei paistnud läbi topeltkile välja.
Ikkagi oli Albertil õnne. Mitte niipalju
sellepärast, et keegi võinuks koti sisu nähes
ära mõistatada, mis tal ees seisab, kui pigem
sellepärast, et aegajalt tundus kott end liigutavat. See
oli muidugi meelepete. Teda oli lihtsalt hirmutanud hämar
tuba, kus talle kandam kätte anti ning keelati sellesse
enne kojujõudmist vaadata, eriti raske ja veider
lõhn selles toas. Vaevalt koridori jõudnud, ta
muidugi vaatas, kuid see ei teinud asja paremaks. Ka seal oli
hämar, ehkki haises tuttavlikult kassikuse järele.
Pärast kõike seda hämarust ja hirmu tundus
isegi päike, mis Albertile tänavale jõudes
näkku virutas, kuidagi kahtlane. Uks kukkus tema selja taga
kinni ja Albert hakkas kodu poole minema.
Kott näis kogu aeg liigutavat ja poolel teel jäi
Albert seisma, kogus ennast pisut ning võttis siis koti
sülle, ise võpatades. Ei, seal ei liikunud miski, ei
saanudki liikuda. Tuttavaid ei paistnud, kuid nad võisid
ilmuda, Albert pistis jooksu.
Ta jõudis hingeldades koduukse taha, rabistas
võtmetega -- ka siin oli koridor peaaegu pime,
sai luku lahti, tormas sisse, komistas millegi taha ja lendas
kotti pillates käpuli. Kott veeres edasi ning raamat ja
küünal libisesid sealt välja. Muu jäi
paigale.
Albert ajas end püsti ja vahtis kotti tükk aega.
Aeglaselt vajus see kokku ning näitas täiesti selgelt,
mis seal sees oli. Täiesti vaikses toas tundus kilekrudin
üsna jubedana.
Peaks midagi ütlema, mõtles Albert, muidu
jäängi siia jõllitama. Kuid midagi sobilikku ei
tulnud pähe. Ega ei pidanudki sobilik olema,
ükskõik mida, peaasi, et sellest vahtimise lummusest
kuidagi vabaneda. Aga midagi ei tulnud pähe. Lõpuks
Albert ohkas.
Sellestki oli abi. Ta sai jälle liigutada ning ukse
kinni panna. Luku klõpsatus kõlas meeldivalt
kodusena, ehkki sisimas teadis Albert, et nüüd on ta
selle kupatusega omavahel ja keegi ei saa enam aidata.
Ta pani võtme taskusse, võttis saapad jalast
ning astus edasi. Asi polnud enam kohutav. Ta korjas raamatu ja
küünla üles ning pani lauale, siis võttis
kilekoti. See oli korralikult sassis ja läks pisut aega,
enne kui ta pealuu kätte sai ja teiste asjade juurde
pani.
Ta nuusutas oma käsi, pealuu ei olnud neile mingit haisu
külge andnud. Siiski ei oleks ta julgenud praegu
küüsi närida. Albert läks ja pesi hoolega
käsi. See oli küll lihtsalt üks väga suur
luu, ent ometi. Selles oli kunagi midagi olnud, silmad, ajud,
mõtted. Pealuu ei olnud mõeldud
kättevõtmiseks.
Albert vaatas kella, oli veel kohutavalt vara. Alles seitse.
Väljas oli veel täiesti valge. Tuli oodata.
Albert otsustas lugeda. Riiuli ees raamatut valides tundus
talle äkki, et keegi teda vaatab. Ta tardus, käsi
riiulis. Kedagi ei olnud ja see oligi kõige hullem.
Ainuke vaataja võis olla seesama õnnetu kolp seal
laual. Kui palju muidugi tema või selle puhul vaatamisest
sai rääkida. Ainuke asi, mida pealuud kindlasti
teevad, on irvitamine.
Albert haaras raamatu ja pöördus järsult
ringi. Pealuu oli tema poole kuklaga.
«Kurat!» ütles Albert ja sülitas.
Samas ta kohkus. Kunagi lapsena oli ta kuulnud ühte
sõpra rääkimas, et kurat, pehmete villaste
taldadega koletis, tuleb kohe, kui teda nimetada. Tõsi,
sellele lisandus tingimus, et pidi olema öö ja kell
üle kaheteistkümne.
See oli jama. Aga keegi ei näinud teda praegu ja kui ta
enne keskööd omaenese lollist hirmust segaseks
läheb, jääb kõik tegemata ja
nägemata. Albert haaras toolilt vaiba ja viskas selle
kolbale peale.
Ta istus ja püüdis lugeda. See ei tahtnud
õnnestuda, ta ei pannud isegi tähele, mis raamat tal
peos on. Meeleheitlikult keskendudes taipas ta, et tegu on
füüsikaõpikuga. Albert ei saanud aru, kuidas
võisid selles lektüüris esineda sõnad
üleloomulik, neljas mõõde, vaimude maailm.
Ometi sattusid just need talle silma alla.
Nii ei saanud enam. Albert viskas raamatu käest ja
tõusis püsti. Kell oli alles kaheksa. Siin olla ei
olnud nii kaua võimalik. Ta riietus tõtakalt ja
läks välja. Ainult hulkuma.
Kui Albert tagasi jõudis, oli juba päris pime. Ta
avas ettevaatlikult ukse ning virutas kohe pimesi lüliti
pihta. Tuba lõi valgeks. Albert pani kergendustundega
tähele, et midagi polnud vahepeal kõndima
läinud. Ta riietus lahti ning vaatas kella. Üle kolme
tunni hulgutud, lihtsalt niisama, sisutult ja nüüd
päris väsinud.
Oli ka aeg juba. Albert kustutas tule. Veel enne, kui silmad
pimedusega harjusid ja ta aknast paistvast kuuvalguses midagi
nägema hakkas, mõistis ta, et ei julge. Hirm oli
tagasi tulnud, seesama pärastlõunane hirm, millest
pikk väsitav lonkimine näis vabastavat. Ta nägi
ühe selgemalt lauda ja esemeid sellel, teadis, et aeg
jookseb ning varsti peaks alustama, ega julgenud seda teha.
Riidega kaetuna näis pealuu veel jubedam kui paljalt.
Küünla materjal äratas üha enam kahtlusi.
Raamat tundus kätte võtmatagi lige ja salvav. Albert
tundis pööritust.
Tegelikult oli ju veel aega, tervelt viis minutit, ja kuskil
polnud öeldud, et enne seda midagi tavapärast teha ei
tohiks, näiteks raadiot kuulata. Albert vajutas nupule ja
keeras hääle vaiksemaks.
«Keegi tuleb trepist alla,» öeldi raadiost
erakordselt pahaendelise häälega. Ta virutas raadio
kinni ja lõdises. Aega jäi veel vähem. Albert
tundis, et ta eriti enam ei tahagi, tegelikult peaks siit minema
jooksma, sest kogu seda kupatust minema visata ei julge, pealegi
polnud see tema oma. Kuid oli juba hilja ning ta oli ise
süüdi, keegi polnud käskinud.
Siis vajus tema üle rahu. Niikuinii ei saanud enam
midagi teha. Ja aega enam ei olnudki.
Albert keeras pealuu näoga enda poole, ise tundmata, et
ta midagi katsub, süütas küünla ja sulatas
selle kolbale lagipähe. Tuba täitus kohe samasuguse
lõhnaga, mis teda pärastlõunal hirmutanud
oli. Ta võttis raamatu ning, püüdes mitte
vaadata pealuu silmakoobastesse, hakkas lugema. Kirjamärgid
olid talle tundmatud, kuid niikuinii teadis ta loitse peast.
Kusagil eemal hakkas tornikell keskööd
lööma. Iga löögiga tundis Albert, kuidas
temast kaob vahepeal tekkinud kummaline saatusega leppinud ja
päästmatuse tundega rahu ning kusagilt voolab kohale
hirm. Siiski jätkas ta vapralt lugemist kuni
üheteistkümnenda löögini, selle
kõmades ja teades, et kohe on kaksteist ja algab, ta enam
ei suutnud. Hirm voolas mööda põrandat, libe ja
ilane, puges talle kingadesse, märgas sokid ning hakkas
mööda sääri ülespoole voolama,
külmalt ja peatumatult. Ta ei julgenud alla vaadata, ammugi
ennast üldse liigutada, teadis, et võiks seda veel
iga hetk teha, tõsta käe, visata raamat minema,
paisata laud ümber, ent see ei aitaks niikuinii ja ei
julge, ei julge enam kartagi, võis veel ainult oodata,
mis tuleb.
See tuli. Albert nägi äkki läbi raamatu, mida
ta ikka veel käes hoidis, maad mööda roomamas
mingit ilget elukat. Ta pillas raamatu ja see kadus läbi
põranda, seinale ilmusid kellegi hiigelsuured silmad, mis
kubisesid silmateradest, siis oli neid ainult kaks ja need
piidlesid Albertit. Silmad kadusid ja sein süttis
põlema kirjeldamatut värvi leegiga, kustus,
süttis uuesti, paiskas endast helekollaseid olevusi, kes
kõik tormasid Alberti poole ja liibusid tema kehale,
puredes ja lakkudes seda vaheldumisi. Albert tundis metsikut
valu üle kere, kuid see oli poisike, võrreldes teda
vallanud õudusega. Ta tahtis karjuda, midagi teha, kuid
ei saanud ennast liigutada, pealegi ei teadnud ta, kuidas risti
ette lüüakse. Ta tundis oma kuklal kellegi hingust ja
seda, kuidas miski, suure ja karvase sõrme taoline tema
kõrva käigu uuristab ja sealtkaudu ajusse tungib.
Siis jõudis see kohale, täpselt poolkerade vahele,
tundis Albert ja liigutas end, tehes põrgulikku valu.
Albert kukkus kokku. Midagi tulise laraka taolist kleepus
talle kõhule, põletas riided läbi ja hakkas
kõhtu teed uuristama. Tardumus kadus, Albertile tuli elu
sisse ja ta hakkas meeletult visklema, püüdes endalt
tuld rebida ja teades, et see ei õnnestu. Issand Jumal,
röökis ta, suutmata huuli liigutada. Issand Jumal, mis
saab, mis ma tegin, kesse rääkis. Põletus kadus
ootamatult ning Albert jäi kahekesi helekollaselt
hõõguma hakanud irvitava pealuuga.
Vananenud, aga tõhus, ütles pealuu Alberti
ajudesse. Nagu ise näed, tarvitseb vaid tahta ja ma olen
kohal, hüütagu mind kuidas tahes, ma olen kohe olemas,
kui keegi mind näha tahab ja te olete naljakad, saab veel
keerukamalt, saab ka palju lihtsamalt. Albert tõmbus
põrandal kägarasse ja soovis end surnuks. Ei
huvitagi, küsis keegi tema ajudes, vaata ometi, Albert
puges sügavalt endasse ja katsus uskuda, et ta näeb
und, see ei ole tõsi, ta ainult kujutab seda ette
või näeb und, ainult kujutab ette või
näeb und.
Kombitsad, karedad ja libedad ühteaegu, haakusid
Albertisse, harutasid ta lahti, vaata, kästi ajudes. Albert
pigistas silmad kinni, tal hõõruti laud eest ja
tahes-tahtmata pidi ta nägema hiiglaslikku välja,
milleks tema tuba, veel hommikul nii mõnusake, oli
muutunud, laibahunnikuid, väikesi vastikuid elukaid neid
järamas ja omavahel silmade pärast kisklemas.
Hiigelsuur tõrvik põles keset välja ning
tuul, mis kiduraid ja halle puid endaga viis, ei suutnud seda
kustutada. Ta kuulis häält, mitte enam oma ajudes,
vaid kõrvadega, üle välja kohisemas ja lausumas
samu sõnu, mida ta ise kunagi tuhandete aastate eest,
noore, naiivse ja õnneliku satanistihakatisena oli
lausunud. Ja kell lõi, mitte see kell, üks teine,
hiigelsuur või väga pisike, kuid meeletult
sünge ja halastamatu. Teine maailm, tundis Albert, pea
lõhkeb ja variseb. Nüüd nägi ta ka seda
kedagi, pidevalt oma olekut vahetavat ja vahetpidamata
pomisevat, saatanat, kuradit, kurat teab keda, kord koletist,
siis iludust, puud, verd, roosi, keksimas keset välu ja
kääksumas loitsu, mis -- niipalju Albert veel
jagas -- hakkas kohe lõppema.
Loits lõppes, kell lõi viimast korda. Maailma,
teise maailma, tungis midagi uut, veel jubedamat, ilgemat ja
saatanlikumat kui üldse saab olla. Laibakuhjad ampsati
ühe hoobiga, tuul pühkis vana tuule minema,
õgivate elukate peale laskus midagi, mis nad
lömastas. Albert vingerdas hullunult, hüüdis ema
appi, katsus välja pääseda ning tormas ootamatult
sülle täpselt samamoodi vingerdavale ja ema appi
hüüdvale saatanale, kes oli äkki pisike, hatune,
kammimata ja kartis oma kuradit väga.
|