01.09.2001 |
Kristjan Sander
Puruvana päev |
Kuu Ordu, 2138
1.
Tuul pühkis teraselt lume. Selle poole tunni jooksul, mil
lennuk oli angaarist väljas seisnud, oli sadanud
peotäis peent tuhkjaid helbeid. Wirrel seisis ning vaatas
mõtlikult taeva poole. Siis viipas lendur talle ning ta
ronis lennukisse, lahtisest luugist paistis veel hetk enne selle
sulgumist lapike hallist pilvest, mis kattis kogu laotuse.
Esimene asi, mis ta elust mäletas, oli nende maja sein,
betoonist sein, mis oli kaetud värvilisest killustikust
mosaiikpildiga. Pildil olid töötavad inimesed,
stiliseeritud hammasratas ning kuullaager ja kõige kohal
rakett kosmosesse sööstmas. Ta oli siis kahe ja poole
aastane.
Arvatakse, et enne lõppu jookseb eelnenud elu silme
eest läbi. Võib-olla on see tõesti nii
sekund enne seda, kui põlev lennuk jäiste kaljude
rägastiku sööstab -- kuid praegu
mõtles ta oma esimesele mälestusele hoopis teisel
põhjusel. Kogu ta elu, alates sellest hallist
päevast, mil ta oli seisnud jäätunud lombi
ääres ja ajanud pea kuklasse, et näha tervenisti
tohutut mosaiiki, oli teda juhtinud siia, kus ta praegu seisis.
Iga sündmus oli teda tõuganud edasi sellel rajal,
millele saatus oli teda kord asetanud, ta elu oli seni kulgenud
lineaarselt üheainsa eesmärgi poole. Lennuki mootorid
mürisesid ja ta nägi, kuidas lumest välja vaatavad
mustade kaljude tipud üha kiiremini mööda
libisesid. Siis äkki polnud neid enam, oli ääretu
valge tasandik, mis ulatus nii kaugele, kui ta nägi,
kauguses sulas kokku jääks külmunud meri ning
silmapiir. Ja juba järgmisel hetkel polnud ka enam seda,
kõik, mis ta nägi, oli terashall taevas. Nad
lendasid.
Ta oli alati mõtelnud selle peale, kui kummaliselt
inimesed tajuvad sõna «lendama». Teekond oli
alanud Kuu musta kaljusse uuristatud süngest baasist, mis
oli üks vanemaid, mis neil üldse oli. See oli
näinud esimeste võitlust nende olemasolu eest, selle
ühes mustas toas elas ja töötas siiamaani
Judge,
kaheksakümmend aastat järjest. See polnud olnud
lend, vaid midagi rongisõidu sarnast. Nüüd algas
lend, kõigepealt kakssada kilomeetrit Euraasia
põhjarannikuni. Kakssada kilomeetrit jäist
tühjust, kus keegi ei ürita neid alla tulistada.
Loodetavasti ei püüa seda keegi ka rannikul, neile oli
seda lubatud. Wirrelil polnud aimugi, kui palju kulda oli tulnud
kulutada selleks, et saada see lennuk ning nelja silma alla antud
lubadus see läbi lasta. Sel polnud tähtsust, kulda neil
oli. Inimesed on mistahes kullast väärtuslikumad.
Mootor pani õhukesest terasest kesta nende ümber
värisema, see oli tõeline lennuk, see polnud
varivaikselt oma teed sööstev liugur või
välgunoolena atmosfääri rebestav süstik,
Wirrel vaatas alla ja tundis kerget kõhedust
mõeldes, kui aeglaselt nad lendasid.
Süstikutreeningul oli neile õpetatud, et turvaline
lend algab kolmekordsest helikiirusest. Praegu nad pigem
planeerisid, lennuki nõrk süda ei suutnud
loodusjõude enda ümber kuuletuma panna, vaid
püüdis jõuda nendega koostööle, mootor
käis ühtlaselt ning kabiinis oli nõrk
bensiinihõng. See kõik oli vajalik --
üksik liugur oleks rannikul igal juhul kohe alla tulistatud,
neil polnud kavas lahingut lüüa, lennukile sai aga osta
vaba tee. Wirrel keeras veidi pead ja nägi
puna-sini-valget viisnurka masina tiival. Legendi
järgi olid nad kursilt tormi tõttu kõrvale
kaldunud meteoroloogid. Taevas oli nüüd selge, vaid
mõni kraad tiiva otsast ülalpool oli näha kitsas
tume pilvetriip, millega nad paralleelselt lendasid.
«Vaata alla,» kuulis ta lenduri häält
kõrvaklappides. Ta suunas pilgu alla ning nägi midagi
musta jäises lagendikus, hetkeks ei suutnud ta
mõista, mis see oli, päike peegeldus tohutute
helevalgete murrutuste servadel, jää oli terase kokku
litsunud ja välja väänanud ja üritanud
üles ronida sellest, mis järele oli jäänud,
kuid ikka veel vaatasid noolsirged mastid ning raske jäitega
kaetud raadioantennid üles taeva poole, veel ei ole teras
alla andnud, veel läheb aega, kuni Suur Valge suudab alla
kugistada selle rüveda ekskremendi, mille naftanäljane
inimkond oli siia aastakümnete eest püstitanud. See oli
puurtorni «Severnõi» vrakk.
Wirrel vaatas seda seni, kuni see silmist kadus,
üksildane, kuid alistumatu, rinnutsi kogu loodusega, kuid
ikka veel uhkelt upitamas oma räsitud päid,
saja-aastane Kaug-Põhja tööstuse
sünnitatud hüdra, kelle luudeks ja soomuseks oli teras,
vereks mustav nafta, kelle räpast, verest ja valedest
läbiimbunud hingus oli surm. Pärast tulekahju oli merre
valgunud naftast moodustunud laik olnud sama suur, kui Novaja
Zemlja. Wirrel masseeris kindas käega lõuga. Ta
tundis külmahoogu, kui kinda ammusurnud nahk selle elavat
kudet puudutas.
Kauguses hakkas paistma õhuke must triip, mis kiiresti
lähenedes haaras endasse kogu silmapiiri, otsekui nende
embamiseks välja sirutudes. Selle kohal rippusid madalad
pilved, mis näisid sellega kohati kokku sulavat. Kauguses
paistsid vaevu aimatavatena Skandinaavia ahelike nürid
tipud. Lennuk tõusis veidi kõrgemale ja poolviltu
sõidusuunas alla vaadates nägi Wirrel, kuidas pilved
neile vastu kihutasid. Neist vasakul oli rannikul väike
betoonkarpide kobar, millel polnud mingit nähtavat piiri
ümbritseva maastikuga, mis algas, nagu Araabia linnad
algavad kõrbest, otse lagedast tundrast ning lõppes
mere ääres, kus roostes laevaraud lasi ennast vaevalt
töökorras sadamas mereveel süüa. Kõige
selle keskel kõrgus raadioantennide rägastik.
Kindlasti on seal kuskil ka raketid, valmis taevasse
sööstma, paarkümmend aastat vanad ning viletsalt
hooldatud, osaliselt stardivõimetud, primitiivse,
lasteleludeks sobiliku elektroonika poolt juhitud, kuid siiski
surmavalt ohtlikud nende väikesele lennukile. Muidugi selle
aja peale oleksid nad juba ammu startinud, enam polnud vaja
muretseda, nad olid juba mitu minutit tagasi
kaitsevööst läbi lastud. Ühtegi puud ei
kasvanud asula ümber, nii kauges põhjas puid ei
kasva, kuid Wirrel oleks võinud kihla vedada, et isegi
siis, kui see asula oleks olnud lõunapool, seal, kus taiga
ikka veel ääretuna tunduva rohelise ookeanina laiub,
poleks asulas puid olnud -- oli juba kohalike viis
hävitada kogu loodus selle paiga ümbert, mille nad
elamiseks on valinud ja eelkõige tähendas see asula
jaoks vajaminevast kümme korda suurema ala lagedaks
raiumist.
Selle mõtte juures varjasid pilved ta vaate.
Nende all oli Euraasia.
Kusagil nende kohal, mõtles Wirrel, tormavad oma
orbiitidel ümber Maa Alduse satelliidid, igal hetkel
jälgimas kogu õhuliiklust planeedil. Vähemalt
kaks-kolm neist hoiab kirbul ka meid. Kunagi XX sajandi
keskel oli suurriikide vastasseisu ajal point zero, koht,
mida esimesena tabab ameeriklaste rakett, Moskva
keskväljakul. Sajandi lõpul kirjutas üks
Lääne ajakirjanik, et ta viibis seal vastasseisu ajal
kolm korda ning iga kord tundis teatavat kõhedust.
Seal ülal pole muidugi ainult Alduse relvad, vaid ka
side... Lendur teab igal hetkel oma täpset asukohta
mõnesentimeetrise täpsusega, igal hetkel võib
ta saata signaali nende kohale laotusesse, kuid niisama palju,
kui ta on osake juba Päikesesüsteemist palju kaugemale
ulatuvast virtuaalruumist, on ta ka üksi kogu laotuses oma
raudse linnu ning reisijaga. Mitte keegi ei suudaks neid aidata,
kui praegu vilistaks kusagil seal all hävitajate
düüsid oma stardieelset julma laulu või
kõlaksid õhukaitserakettide stardiplahvatused. Ei
Aldus ega miski muu väline jõud suuda aidata
madallennul olevaid aparaate, selleks on vahemaad liiga
väikesed ning kiirused liiga suured. Mitte keegi omadest ei
näeks enam kunagi lennukit ega neid endid, kui masina
ootamatu rike nad praegu taevast alla tooks ja nad kusagil
hädamaandumise peaks tegema. Lenduri iga mõte
võib minutite jooksul läbida kogu Ordu
küberruumi, nad võiksid rääkida
ükskõik kellega Maal, Kuul või nende
läheduses, saata teate Marsile, Triitonile või
tähtedevahelises vaakumis kaugenevatele aparaatidele, kuid
kogu sellest määratust ruumist ei ulatuks ükski
jõud nendeni.
Jah, võib-olla vaatavad praegu Maa öist
külge isegi Judge kustuvad silmad, võin-olla
istub ta Kuu musta pinnasesse süvistatud poolringikujulises
ruumis ja vaatab üle terve sirge seina ulatuvat kuvarit,
täpselt nagu ta oli istunud siis, kui nad olid Yanusega
sisse astunud. Ta oli näinud selle igivana mehe kõhna
sirgelt ratastoolis istuvat kuju musta varjuna hiiglasuure Maa
poolkera kujutise taustal. Judge oli üks väheseid
senaatoreid, kes veel tundis Maad, suutis ennast kujutleda selle
elanike hulka, aimas seoseid seal, kus Yanuse-taolised mehed
midagi ei märganud. Kui ta vaatas Kuu Ordu
ülemkohtunikku planeedi taustal, mille too oli igaveseks
hüljanud, tundis ta äkki teatavat sidet nende vahel.
Aga Judge oli vana, väga vana mees. Ja polnud ordukindral
König ja teised konsulidki enam noored. Varsti saavad
konsuliteks ja kindraliteks teise põlvkonna
ordurüütlid, Yanus ja tema kaaslased, ja hoiavad neid
poste järgmise poole sajandi vältel. Senatis juba ongi
nad ülekaalus...
See kohtumine oli olnud viimane looge teel, mis oli teda
toonud oma esimesele ülesandele sellesse väikesesse
lennukisse, roostetava, suitseva ja radioaktiivse kontinendi
kohale, millel kaks miljardit inimest ennast läbi oma
väändunud elude vedas ning püüdis seda
veidike veel roostesemaks, suitsevamaks ja radioaktiivsemaks
muuta. Talle viirastusid näod, mis teda vaatavad, miljonid
ja miljonid, kollased, pruunikad ja valged näod, pilgus
põlemas hullumeelne säde või surmale sarnanev
alistumine, sarnad alatoitlusest esile tungimas, käed
kramplikult hoidmas relvi või tööriistu relvade
tootmiseks, seljad kandmas sajandite jooksul kivistunud ning
liikumatuks roostetanud hammasratastega valitsuste taaka. Need
silmad vaatasid teda ainitise pilguga, talle tundus, et ta
võib hetkega sulanduda sellesse massi, langeda selle hulka
ja kaduda, alla, alla, alla... Ta ärkas
võpatades.
Pilved olid taaskord hõrenenud, alla vaadates nägi
Wirrel metsa rohelisi laineid ning järvede peeglit
välkumas nende vahel. Nad olid jõudnud
metsavööndisse. Ta heitis masinlikult pilgu kellale
-- maandumiseni oli jäänud veerand tunni
ümber.
2.
Tume udu varjas sadamat, raske ja tihe udu, mida vaid vaevu
läbistasid helgiheitjate kiired, mis siit muulilt vaadates
tundusid kauge ähmase kumana. Wirrel kuulis õlise vee
loksumist vastu betoonist muuli otse oma jalge ees. Ta ootas.
Kunagi oli ta niisamuti oodanud, seisnud öise linna
petlikus vaikuses, pea kuklas ja vaadanud, kuidas helgiheitjate
kiired madalaid pilvi ja merd valgustavad. Talle lõi ninna
täpselt samasugune meresoola, mädaneva adru, linna
heitvete, õli ja masuudi lõhn kui siis, ta oli
justkui uuesti väike poiss, kes hiilib sadamat piirava aia
ümber, leiab selle alt tuttava koha, kust maa on madalamaks
kaevatud, roomab sellest läbi ja kummargil, peaaegu
neljakäpuli liigub aeglaselt kai poole... Wirrel keeras pead
ja puuris silmadega märga pimedust. Kusagil sealpool peaks
see kai olema. Ordus veedetud aastad, aastad, mil temast oli
saanud mees, pingsa õppimise ja eneseleidmise aastad
paistsid tol hetkel nii kaugete ja ebareaalsetena, ta libistas
avatud käega üle näo, limpsas ülahuult ja
tundis masuudi maiku. Jah, ordu. Kusagil on Marss oma
kupellinnadega, mille ümarate valgete katuste all
õitsevad õunapuud. Kusagil sondeerivad inimesed
tähtedevahelist ruumi. Kusagil seisab praegu Yanus ja vaatab
alla Maa poole, või üles, kuidas võtta. Yanus
vaatab alla ja teab, et kusagil öötsooni pimeduses
seisan mina ja ootan kontaktisikut. Aga ta ei tea, et siin on
veel udu ja meri ja mureneva asfaltiga kai ja tinahall soomuslaev
kusagil seal eemal seismas. Ta tundis uuesti oma peopesas terase
puudutust, ta oli prožektorite valgust vältides otse
kaile pargitud auto varjus ainult mõne meetri kauguselt
mööda hiilinud suitsetavast tunnimehest, kes
mõtles mingeid omi mõtteid, sihituid, nagu
öine kajakas. Ja siis oli ta seisnud otse kai
äärel, vaid vähem kui meeter vett oli teda
lahutanud seinana kõrguvast laevaküljest, ta oli
ennast küünitanud üle selle kitsa sügaviku,
mille põhjas nähtamatuna loksus õline vesi ja
surunud peopesa vastu külma terast. Laevakere oli
laineloksest õrnalt värisenud, korra tundis ta
mingeid perioodilisi lööke, kuid need lakkasid peagi ja
oli vaid meri ja pimedus, mille omavahelise vestluse juhuslikke
katkeid ta pealt kuulas. Imelik, kuidas see kõik mulle
niimoodi meelde tuleb. Siis oli aga detsember, mitte veebruar.
Maa on pragu must, veebruaris tuleb väga harva lund. Jumal
tänatud... Ordus olin selle kõik ju tegelikult
unustanud, ma muidugi hooplesin vahel sellega, millises slummis
ma üles olin kasvanud, kuid need olid paljad sõnad.
Öö, sadam, laev -- need kõik on vaid
sõnad. Tunne oli meelest läinud. Yanus on Kuul
sündinud, tema jaoks need jäävadki vaid
sõnadeks.
Talle pandi selja tagant käsi õlale.
Ühe hetkega kadus ammuolnud öö ta ümbert,
ta oli jälle Kuu Ordu liige, kes täidab ülesannet.
Ükski ta lihas ei liikunud, ta tundis, kuidas kolm väga
pikka sõrme ta õlga pigistasid ja ta liikuma
sundisid. Ta hakkas astuma, vaatamata kordagi tagasi --
sellised olid juhtnöörid. Ega uduses pimeduses muidugi
eriti midagi näha poleks olnudki. Ta püüdis astuda
aeglaselt, kobades kinganinaga maad enda ees, sõrmede
surve oli kogu aeg tuntav, kuid samas delikaatne, teda ei
kiirustatud kuhugi, ta oli oodatud külaline.
Nad läksid sadama poolt tagasi kesklinna poole, kuid
täpsema suuna kohta ei osanud Wirrel midagi aimata. Jalge
all veeres kiviklibu, asfalt oli pragunenud, ajuti astus ta otse
killustikule või paljale maale, vahel madalasse lompi.
Instinktiivselt pingutas ta oma silmi, kuid kõikjal oli
vaid märg pimedus.
Siis hakkas ta tundma lõhnu. Mere lõhn taandus
ning ta tundis madalate vettinud müüride, mahavariseva
krohvi ning rooste lõhna, millega mõnikord segunes
väljaheidete hais. Ta teadis, kus nad olid -- linna
kunagises südames, kuhu olid langenud pommid. Lõhna
järgi otsustades polnud siin viieteistkümne aasta
jooksul midagi muutunud, pärast seda, kui merevesi oli
metrookäigud keskuse all üle ujutanud ning mitmes kohas
oli maapind sisse varisenud, otsustati uus city rajada
linna maapoolsemasse külge. Tema lapsepõlves oli see
olnud rohtukasvanud varemeteväli, nüüd oli see
bussiaknast paistnud täpselt samasugusena. Kunagi oli siin
vändatud ulmefilmi.
Päevavalges olid siin inimesest kõrgemad
oranžidest ja valgetest tellistest müürid,
mõnest majast oli säilinud mitu korrust,
mõnest vaid hunnik klibu. Siin oli hooneid, mis olid alles
endises suuruses kuni katuseni välja, kuid mille aknad ja
uksed olid ammu minema tassitud ning hooneid, millest olid saanud
kraatrid. Endisi väljakuid ja ristmikke kattis suvel
tohututest takjalehtedest vaip. Siin oli kohti, kus roostes
metall tõusis otse maa seest ja kus õhk oli
täis peenikest pruuni tolmu ning terveid platse, mis olid
kaetud klaasikildudega, nii et neid oli päikese käes
valus vaadata. Mõne nurga peal seisid põlenud
autod. Kahju, et ööprille ega muud tehnikat kaasas pole
-- vaataks järele, mis siin muutunud on. Üldse
kasutavad nad siin igal pool kohalikku tehnikat, kergem hankida
ja pole lugu, kui vastase kätte langeb. Ajuskänn, see
jah on vist erand, kahjuks või õnneks, kes seda
teab. Lennuki printsiip...
Rada nurgeldas ümber müürijätkete, paaril
korral lõi ta jala vastu mõnd kivi või nurka
ära, kuid üldiselt oli rada käidav. Ta ei kuulnud
selja tagant mingit häält, kuid sõrmede haare ta
õla ümber ei lõdvenenud, pikkamisi, kuid
kindlalt juhiti teda teel, kus ta kaaslane orienteerus ilmselt
pimedaski raskusteta.
Udu oli muutunud jäiseks peenikeseks vihmaks, mis talle
näkku lõi, kui ta ümber nurkade
pöördus. Tõusnud oli tuul. Tuul on, aga
väravaid see ei ava. Vihma sajab, kuid tänavad
jäävad veriseks. Ajalugu ujub kui tüürita
laev.
Sõrmede haare tugevnes ja sundis ta peatuma. Siis
tundis ta, kuidas ta õlga allapoole surutakse. Ta
kükitas ning kobas käega pimedust enda ümber.
Ta sõrmed ei kohanud midagi.
Maa oli kadunud, hetkeks tundis ta midagi hirmusarnast, siis
liigutas ta kätt oma kinganinade suunas ning tundis
külma krobelist metalli oma sõrmede all. Augu serv
oli ta varvastest kolme sentimeetri kaugusel. Ta kobas seda ning
tundis käte all kaht jääkülma raudvarba, mis
allapoole suundusid. Wirrel sirutas käe sügavamale ning
sai kätte redeli esimese pulga. Ta laskus ühele
põlvele ja kobas seda jalaga, sai sellele pihta ja
pööras ennast, et hakata alla ronima. Samal hetkel
lasti ta õlg lahti. Ta oli nüüd ümber
pöördunud ning seisis teisel pulgal, ta tundis augu
serva oma põlvede vastas, ka läbi pükste tundus
see külma ja kõvana. Ta saatja oli kadunud, seal,
kust ta tulnud oli, oli vaid pimedus ja vihm. Siis hakkas ta alla
ronima.
Kui Wirrel oli veel nelja pulga võrra laskunud, kuulis
ta ülevalt raske malmi kolinat ja tundis oma juukseotsi
liikumas.
Keegi oli šahtile kaane peale pannud.
3.
Ta oli siis kaheksa-aastane.
Ta seisis oma maja, oranžiks värvitud
neljakorruselise ühika ees ja vaatas vasakule ja paremale,
mõeldes, kuhu minna. Maja ees kasvas kümmekond
mändi, keegi oli nende alla prügikasti ümber
kallanud. Selle kõrval istus üks väike poiss,
keda ta ei tundnud ja täristas kujuteldava vastase pihta
plastmassist automaati.
Ta läks mööda hoone külge edasi. Maja
seina ääres jooksis kitsas betoonist riba, mida
vihmaveetorude juures kattis ilus roheline sammal. Paaris kohas
oli keegi hiljuti majaseinale urineerinud.
Ta pööras ümber maja nurga ja kõndis
üle sõidutee. Ühtegi autot ei liikunud.
Päike oli juba kõrgel ning pleekinud asfaltilt
tõstis kuum tuul veidi tolmu. Ühes paigas oli tee
äärde veidi õli maha tilkunud. Tuul tõi
temani üle-ülejärgmise maja juures seisva
tõrvaahju suitsu, seal tõrvati katust. See tuletas
talle midagi meelde. Ta võttis pükste taskust
tüki läikivat kuivanud tõrva, rebis sellest
hammastega väikese killu ja hakkas seda närima.
Tee teist poolt palistas tolmust halliks muutunud
silikaattellistest müür, milles oli roostes
plekktahvlitest värav. Ta heitis kõhuli ning pigistas
end küljetsi selle alt läbi. Püsti tõustes
oli ta üleni halli peene liivaga koos, ta kloppis sellest
suurema osa maha ning vaatas ringi.
Ta seisis asfalteerimata teejupil, millest mõlemal pool
olid madalad länguskatuselised tellistest garaažid.
Peaaegu kõikide uksed olid kinni. Paaris kohas oli
õli või kütust maha voolanud. Garaažide
põletava päikese eest varju pakkuvate otsaseinte
ääres kasvasid võililled ning vedelesid
õlised kaltsud.
Ühe kaugema garaaži uks oli lahti. Ta tegi kiire
pilguga kindlaks, et teised uksed kuni selleni on kõvasti
kinni ja hakkas siis mööda seinaäärt selle
poole hiilima. Ta peopesad olid selja poole pööratud
ning ta tundis nendega vaheldumisi telliste tolmust soojust ning
uste roostest kuumust. Vaid üks uks tundus käe all sile
-- see oli hiljuti taevassiniseks värvitud.
Kuldhordi mälestuseks.
Siis jõudis ta laialt avatud ukse ja seina vahelisse
varju ning vaatas selle uksepilust garaaži.
Garaažis kükitas määrdunudhallides
pükstes mees, ülakeha katmas alussärk, mis kunagi
oli olnud valge. Ta oli kõhn, kuid ta pikkade käte ja
õlgade naha all mänglesid lihased. Mehe nahal
pärlendas higi ja õli, peas oli üleslükatud
näokaitsega keevituskiiver. Ta ees põrandal oli mingi
rauast konstruktsioon ning ta taga paistis ümarate tuledega
auto esiots. Nurgas seisis kolm õllepudelit. Need olid
autoga üht marki.
Mees tõmbas näokaitse ette ja hakkas
keevitama.
Poiss kangestus.
Ta justkui vajus ettepoole ja pressis oma näo ukse ja
seina vahele nii sügavale kui sai ning vaatas ainiti
sädemeid pilduvat erksinist keevitusleeki.
Ta poleks ka siis end liigutada suutnud, kui oleks
tahtnud.
4.
Pilkases pimeduses olid ainsaks reaalsuseks raudpulgad, mida
mööda ta alla ronis, betoonist sein nende taga ja hais.
Hais oli tugev, kuid mitte hingemattev, selles oli
maa-alustele keskküttekaevudele omast sooja sumbunud
rõskust, uriini ja mädaneva mererohu lehka. Kui ta
korraks peatus, kuulis ta kusagil all vee voolamist. Lennuki
printsiip.
Juhtnöörid olid olnud lihtsad. Seista vana sadama 3.
kai ääres ja oodata. Kontaktisikuga mitte vestelda ning
mitte püüda teda identifitseerida. Täite
kõiki kontaktisiku mistahes vormis antud korraldusi.
Kõik.
Ta seisis redelil ja vaatas alla ning üles. Polnud vahet,
kas ta silmad olid kinni või avatud, ta lehvitas otse
näo ees kätt, kuid ei näinud midagi.
Wirrel seisis ja kuulatas voolava vee häält kaugel
all. Väga kaugel all.
Siis asetas ta väga aeglaselt oma jala järgmisele
redelipulgale ja jätkas ronimist.
See on peaaegu nagu vaikne tuba, mõtles ta. Vaikses
toas läks mul kaunis hästi. Neid oli palju, kes ei
saanudki vaiksest toast või mustast vannist läbi.
Noor Randel kaotas terveks päevaks närvid. Judin
jooksis üle ta õlgade, kui ta masinlikult pulgalt
pulgale laskus. Kui noor Randel oleks kuskil Maa külakeses
elanud, oleks ta võinud hobuseraudade
sirgeksväänamisega elatist teenida.
See kuradima kaev võib tegelikult isegi hullem olla.
Kui kaua ma juba all olen? Kümme minutit? Pool tundi? Ta
tõstis kella näo ette ning selle sihverplaat
lõi helendama. Kell oli pool kaks. Kell kaksteist oli ta
kail olnud, kõige rohkem pool tundi oodanud. Ta ohkas ja
asetas käe redelipulgale tagasi. Huvitav, mis šaht see
omal ajal oli. Vaevalt ordu seda süvendas. Raketišaht
võib-olla. Huvitav mõte muidugi see keset linna
kaevata. Aga tollal tehti huvitavamaidki asju. Metroo vaevalt et
nii sügavale tehti. Muidugi mingid kommunikatsioonid viidi
kindlasti metroo alla ka. Ah, kurat, mis soga ma ajan. Idioot.
See on aatomivarjendi varuväljapääs. Varjendisse
endasse on meri sisse murdnud, see toru on aga alles.
Omal ajal me küll ei teadnud, et siin selliseid kohti
oli. Omast arust tundsime seda värki siin hästi.
Tühja me tegelikult tundsime, kolasime niisama
äärmistes keldrites ringi. Juba metroosse enam minna ei
julenud, mis siis veel sellisest august rääkida.
Keldridki olid piisavalt jälgid. Kodutud käisid siin
metalli otsimas ja magasid keldrites. Õnnes jätkus
meil taipu neil eest ära hoida. Mõnel ei
jätkunud ka... Kuidas me seda kõike kokku
kutsusimegi? Meelest on läinud juba... Ah jaa,
Tšjornavoi. Tšjornavoi katastroofi ajal olin ma
kaheksa-aastane. Uskumatu, milliseid räpaseid katlaid
ikka veel kasutatakse, peaaegu selliseid lendas juba
kahekümnendal sajandil vastu taevast... See on hirmu haare,
milles nad siin on. Igaühe hirm igaühe ees tegi
lõpu tuumakatsetustele just siis, kui neid kõige
rohkem vaja läks. Siiamaani pole tervel Maal ühtegi
TN-peeglit, kui nad allakukkunud süstikutest just
mõnda pole leidnud. Aga Tšjornavoi ajal nalja ei
olnud, Euroopa kontrollis aasta aega kotlette dosimeetriga. Eks
sealsed karjakasvatajad tahtsid kah oma penni kätte
saada...
Ta lõi korra põlve vastu redelipulka ära.
On alles auk... Süda võib pahaks minna, kui
mõelda, kui kaua ma juba siin roninud olen. Ega ta muidugi
nii kergelt lähe, aga siiski... Selline tunne kipub tekkima,
nagu võiks siin lõputult ronida, ikka alla ja alla,
sügavamale ja sügavamale maailma kloaaki, kuni
ühel hetkel saab selgeks, et tagasi üles ronida pole
enam jaksu ja ainsaks võimaluseks jääb vaid
edasi minna, sügavamale ja sügavamale, kuid midagi ei
muutu, ikka jätkub samasuguse nüri järjekindlusega
redel ning kusagil lõpmata kaugel jalgade all loksub
vaikselt vesi... Huvitav, kas siin magada saab? Kui näiteks
jalad redelile ja selg vastu vastasseina toetada, peaks saama.
Šaht on kaunis kitsas. Proovima praegu muidugi ei hakka.
Valgus lõi ta korraga pimedaks ja sundis silmi kinni
pigistama. Kui ta need avas, nägi ta, et otse tema ees
teisel pool redelit oli seinas luuk ning see oli äkki
läbipaistvaks muutunud ja ta valgusega üle ujutanud.
Teisel pool redelit oli kuubikujuline betoonist valatud kamber.
Selle paljastel seintel olid saalungite jäljed
töötlemata jäänud, mis jätsid mulje,
nagu oleks need tehtud lubjatud laudadest. Keset tuba seisis
senaator Gorki.
Wirrel oli seda meest palju kordi hologrammidel ning kuvaritel
näinud. Ta oli keskmist kasvu, tagasihoidliku korraliku
näoga mees, kelle silmadest paistis ajuti hingematvat
siirust ning kes suutis vajadusel esineda uskumatu naiivsusega,
mõnel teisel korral aga välkus ta kulmude all vaid
teras ning ta aju töötas igas olukorras kiiresti ja
täpselt nagu kompuuter. Gorki oli Euroopa operatsioonide
koordinaator, tabamatu mees, kes liikus musta varjuna ühest
Ühisturu keskusest teise, keda polnud vahel kuude kaupa
võimalik leida, kuid kes alati ilmus välja seal, kus
tekkis tõsine kriis. Võib-olla ainult konsulid
teadsid, kus ja kuidas ta liigub ning kindlasti ei teadnud
nemadki kõike. Kui tema juba kohal on, mõtles
Wirrel, kui tema juba kohal on, siis pole nalja. Gorki oli
küll teise põlvkonna ordurüütel, Kuul
sündinud, kuid polnud aastakümneid Maalt lahkunud.
Kuulikindlast klaasist luuk libises kõrvale, Wirrel
puges ümber redeli ja astus ruumi sisse. Ta selja taga
sahises luuk tagasi oma kohale. Kui Wirrel üle õla
tagasi vaatas, oli see juba läbipaistmatuks muutunud ning
näis ühtlase matthalli seinana.
«Noh, jõudsid kenasti kohale.»
Gorki astus sammu tema poole, naeratas ja sirutas käe. Ta
hambad olid veidi puseriti ning see väike iluviga muidu
veatul näol muutis selle kuidagi eriliselt sümpaatseks.
Ta käepigistus oli soe ja tugev.
«Jah...» Hetke kaalus Wirrel, millisel toonil tasub
noviitsil senaatoriga rääkida, kuid teise avatud soe
sõbralikkus ei jätnud erilist valikut. Ta naeratas
vastu ja küsis:
«Miks te luugi kinni panite?»
Gorki lõi käega.
«Turvaabinõud... Ma eriti nagu ei taha, et
mõni vend siia sisse astub ja seina küljest kaablit
lahti hakkab põletama. Kuni luuk on lahti, on redel alates
kümnendast pulgast voolu all.»
Wirrel tundis kerget judinat.
«Kui sügav see shaht on? Laibad sikutate pärast
üles tagasi?»
«All on vesi. See viib kõik minema,» vastas
Gorki hooletult. Siis ilmus ta pilku külm säde.
«Kuukulgurite juures on elu teisiti, ma tean... Meil siin
aga käib sõda. Ja omal moel me võitleme Ordu
ellujäämise eest. Pea see meeles -- siin on
sõda.»
«Kas teid siis avastatud veel ei ole?»
Gorki turtsatas.
«Muidugi et on. Valitsus teeb, et me siin oleme,
täpseid andmeid neil muidugi pole, aga nad teavad. Aga
selleks, et meid siit välja suitsetada, peavad nad oma
pealinnas hakkama kõike välja pannes lahingut pidama.
Seda teavad nad ka ja nii hullud pole isegi nemad. Aga vaikne
nagin käib kogu aeg.»
Gorki vakatas korra ning vaatas kella. Kui ta uuesti
rääkima hakkas, oli familiaarsus ta häälest
kadunud. Nüüd kõneles komandör enne
lahingut.
«Nii, asja juurde. Ma pean kuueteist tunni pärast
Prahas olema, seal on ka kurat lahti. Mingid limukad... Siin
alustame 75 minuti pärast. Kui täpselt on sind
olukorraga tutvustatud?»
Wirrel tõmbus tahtmatult kuidagi krampi.
«Mitte eriti. Öeldi, et Euroopas toimub operatsioon,
milles on vaja Ühisturu molekulaarbioloogia ning
meditsiinitehnika head tundjat. See on minu ala ning ma olen
juhuslikult ka siit linnast pärit.»
«Ülesande sisu lähemalt ei
tutvustatud?»
«Ei.»
«Selge...» Koordinaator klõpsutas
väikest pulti oma vööl, valgus tuhmus ning ta
kõrvale seinale projitseeriti pilt.
Pildil oli kaart, milles Wirrel tundis ära endise
linnasüdame koos seda ümbritsevate säilinud
kvartalite ning sadamaga.
«Meie oleme siin,» sõnas Gorki ning ühes
kohas mitte kaugel sadamast tekkis kaardile punane täpp.
«Kes siin on, me aga ei tea.»
Keset kaarti tekkis sinine ring.
«Hiljuti on seal miski ennast sisse seadnud, kõige
rohkem paar aastat tagasi. Seni on olulisemat teha olnud, kuid
nüüd läheb asi liiale. Mingid tegelased liiguvad
juba hämaruseski ringi, rääkimata pimedast. Minagi
olen üht-teist näinud. Rääkimata sellest,
et ma ei tea, kes nad on, ma ei tea ka seda, mis
nad on.»
Gorki pidas kõneka pausi.
«Ning metroos ja üleujutatud käikudes liiguvad
mingid kogud, kes on kauem ilma hingamata, kui mitu inimest kokku
seda suudaks ning absoluutselt kindlalt ei ole
akvalangistid. Mulle pole. Skafandrid jätaksid
magnetjälje.»
«Need võivad näiteks delfiinid olla,»
pakkus Wirrel.
«Võimalik. Tegime luuretööd valitsuses
ning tundub, et nad on siia miski uurimiskeskuse asutanud, kus
eksperimenteeritakse suhteliselt hoolimatult inimestega. Kaunis
hea asukoht ka -- pealinnas, kuid läbimatul ning
asustamata maastikul, mis on samas ebatõenäoline koht
sellise firma jaoks. On andmeid vähemalt kahe juhtumi kohta,
kus Ühisturu agendid on Mustast Vööst inimesi
röövinud, kelle jäljed kaovad siin linnas. Sel
alal on nad meist muide alati ees olnud, tuleta meelde Chadise
tibi juhtumit. See teeb meile muret. Esiteks teeb mulle kui
Euroopa koordinaatorile muret, et meie ühel olulisemal
baasil sellised naabrid on ja teiseks teeb konsulitele muret, et
nad on ühes osas meist siiski veel teaduses ees. Meie
tugevus on hoolikas inimeste valik ning nende kõrge
moraal. Kuid see on vahel ka meie nõrkus -- meil
pole ei piisavalt ressursse ega piisavalt amoraalsust, et nende
kombel katseid teha. Otsene paralleel juhitava
termotuumareaktsiooniga -- see, kes katseid teeb, areneb,
see, kes katseid teha ei saa, jääb maha.
Äärmiselt ebameeldiv mahajääjale. Niisiis
otsustati ühendada meeldiv kasulikuga ning see keskus
vallutada, lasta spetsialistil nii palju teavet koguda kui
võimalik ja siis kogu krempel pulbriks teha. Operatsiooni
koodnimetus on «Armulaev». Esimeses faasis ründab
kakssada meie võitlejat baasi ja vallutab selle. Vaenlane
ei aima, et me nii tugevad oleme ning samuti ei tasu tal keset
ööd hakata siia põrgusse abivägesid saatma.
Teises faasis tuled sina koos väikese kaitsesalgaga ning sul
on aega töötada kuni koidueelse pooltunnini, see
tähendab kuni kolm ja pool tundi. Kolmandas faasis
paigaldatakse keskuse alla käikudesse vaakumpomm, mille
plahvatuse järel kogu koht ilmselt mereveega üle
ujutatakse. Praegu on kell viie minuti pärast kaks,
operatsiooni esimene faas algab kell kolm, sina koos
kaitsesalgaga hakkate liikuma kell kolm kolmkümmend ning
sisenete keskusesse loodetavasti umbes kell neli. Kolmas faas
algab kell seitse kolmkümmend, äärmise vajaduse
korral kell seitse nelikümmend viis. Ise juhatan
operatsiooni kohapeal alates esimesest faasist. Praegu annan
käsu minna magama ning magada vähemalt
seitsekümmend viis minutit kuni kolm kahekümneni.
Küsimusi on?»
«Kas ma saan kohapeal filmida? Mul pole midagi
kaasas.»
«Jah, ma tean. Meil on siin ainult Maa tehnika, see on
reegel. Igaüks teist saab kaamera.»
«Rohkem küsimusi ei ole.»
Gorki klõpsutas uuesti pulti ning ruumi põrand
hakkas laskuma.Wirrel mõistis, et nad on eelmisega
paralleelses, kuid laiemas shahtis, milles liigub lift.
Mõne hetke pärast hakkas põranda ja seina
vahelt paistma uut, sinakat valgust ning siis oli seal juba lai
pragu, kulus sekund veel ning nad seisid
päevavalguslampidest valgustatud koridoride ristumikohas. Ta
vaatas üles ning nägi, kuidas lahti rulluvad uksed ta
pea kohal lae moodustasid.
Gorki astus ühte koridori ning avas esimese ukse. Selles
oli spartalik magamistuba, kus peale ülestehtud voodi ja
ilmselt käimla ukse midagi polnud.
«Seitsekümmend viis minutit. Head und.»
5.
Uks Wirreli taga sulgus.
Ta heitis endalt paari liigutusega riided, ronis linade vahele
ja vaatas kella. Tal oli veel seitse minutit aega. See oli
hea.
Ring on täis. Just siin tehti mulle kolmeaastaselt
esimene ajuskänn. Vanemad olid küll hirmsas paanikas,
kui mind järgmisel hommikul siit leiti. Veeti kohe
persedoktori juurde, et vägistamist tuvastada... Ise ma ei
mäleta siiamaani kogu asjast midagi. Aga ega siin polnud
nalja, joodikud tõmbasid isegi kassid läbi. Mis pagan
selle poisi nimi oli, kellega me pealt vaatasime... Markus? Ei
olnud, Markus oli punapea. Mingi muu oli. Mitte ei tule meelde...
Pärast sai koolis räägitud jutte väikestest
karvastest inimestest. Eks me lähe nüüdki umbes
samasugusele jahile -- aga nüüd on asi
tõsine, mitte linnalegend. Gorki juba jama ei aja...
Huvitav, et nad siis ei suutnud seda sinise valguse asja ja
ajuskänni kokku panna. Sinine valgus, jah... Pärast
keevituse lugu jooksid silmad pool päeva vett.
Voodisselaskmine oli vist ka skännist... Või tont
teab, see võib muidugi millest tahes olla. Ühisturu
spetsid ei tundnud tollal ajuskänni meist halvemini,
nüüd võivad juba pareminigi tunda. Aga see on
neil siin salajane värk, ega iga närvihaiget tatti ei
hakata selle vastu testima. Madagaskaril tehti see asi mulle
muidugi selgeks...
Kuidas see Gorki ütleski -- nad võitlevad
siin Ordu olemasolu eest. Huvitav, kas ta teadis, et ma sellest
aru saan. Minu teada seda igal tänavanurgal ei kuulutata...
Üldse rääkis ta väga mõistlikku juttu.
Meie tugevus on mõnikord meie nõrkus. Ordu
tegusamad liikmed võrsuvad mitmenda põlvkonna
hulgast. Tulevased tegijad. Aga tugevalt positiivne iive on
ainult esimesel ja teisel põlvkonnal, juba kolmandal kipub
see nullilähedaseks minema. Inimestest on alati puudus. Ei
saa me veel Maata läbi... Judge saab sellest aru, König
ka, Yanuse puhul pole enam kindel...
Seitse minutit oli läbi. Wirrel sosistas
«seitsekümmend viis» ning jäi magama.
6.
Oli hakanud kerget lörtsi sadama, mis maha jõudes
kohe sulas.
Nad seisid varisenud maja ees pimedas. Kusagil valgustas
helgiheitja altpoolt pilvi, see andis natuke valgust. Wirrel
lülitas ööprillid sisse ning ümberringi
ilmusid pooleldi sissevarisenud seinad. Teejuht hakkas
mööda rada sörkima. Wirrel oli mehi vaid
põgusalt näinud. Ta poleks suutnud neid eristada,
lahinguvarustuses sarnanesid nad üksteisele nagu etturid
malelaual.
Kuskil eespool kostis automaatide tärinat ning
plahvatasid käsigranaadid. Valgus sähvis ja kadus,
sähvis ja kadus, siis jäi värelema ähmase
punase kumana. Eespool põles midagi.
Nad jooksid nüüd mööda mahajäetud
raudteed. Relsid ning liiprid olid üles võetud, kuid
tamm oli alles. Mõlemal pool tammi mingi rauakolu, ilmselt
liiga raske kollidele minema vedamiseks. Võib-olla
olid siia vagunid ümber läinud.
Kivid veeresid jalge all, kui nad raudteelt alla keerasid.
Lörts keerutas nende ümber tantsu ja kuskilt kostis
ikka veel tulistamist. Nähtavus polnud udu tõttu
meetritki, udu tõusis nende ümber laiade valkjate
laamadena ning lörtsiräitsakad ei langenus mitte
taevast, vaid udust, mis nende kohal kogu aeg muutuvaid kaari
moodustas. Laskmine käis nüüd paremal. Wirrel
mäletas seda raudteed, see suundus varemeteväljale
lõunast, kunagi oli kuskil siin lähedal olnud
rongijaam. Raudtee ots oli olnud orientiir ja kokkusaamiskoht.
Põhjas ulatus see sadamani välja.
Nad pöördusid mööda üht kunagist
tänavat paremale. Punane kuma läks tugevamaks.
Mõlemat tänavapoolt palistasid sisselangenud katusega
kivimajad. Ühest aknast jõllitas neid korraks kaks
läikivat silma. Polnud võimalik aru saada, kas need
kuulusid inimesele või loomale. Või millelegi, mis
polnud kumbki.
Laskmine lakkas ning mõne hetke jooksul kuulsid nad
vaid eneste hingamist ja saabaste matsatusi. Siis vaatas teejuht
üle õla tagasi ja ütles:
«Baas on vallutatud. Lähme sisse.»
Tänava sulges teistest kõrgem maja, milles paistis
hämar kangialune. Selle põrandal paistsid
prügihunnikuid, kuid selle katuseks olev paneel oli vastu
pidanud nii ülemiste korruste kokkuvarisemise kui sellele
järgnevad aastad. Neljakäpukil sööstsid nad
sellesse ahtasse sügavikku, telliseklibu tegi
põlvedele haiget, kusagil klirises klaas ja siis olid nad
sellest läbi.
Ümberringi lahvatas äkki kõik valgeks, see
oli prožektori võimas valgusvoog, mis näis
tulevat kõikjalt, nii eest kui tagant, Wirrel nägi
üllatusega, et ta ei heitnud selles valguses varju.
Ning nii ees kui taga läikis vesi neile suunatud
automaatide raudadel. Edasi toimus kõik väga
kiiresti. Keegi tulistas lühikese valangu, kui ilmselt ei
tabanud. Ning siis olid tumedates maskeerimisriietes kogud neil
kallal. Wirrelil väänati automaat käest, ta
nägi hetkeks oma silme ees jalgade segapundart, siis anti
talle uinutuslaeng ning teadvus kustus.
Seda, kuidas kaugel ta seljataga ühes sügavas
raudredeliga šahtis lõhkes vaakumpomm, ta enam ei
kuulnud.
7.
Judge istus oma lemmikkohal ning Maa sinine valgus langes ta
selja tagant ruumi.
Lisaks sellele põlesid laes harvad lambid, mis
valgustasid ta nägu ning nelja meest, kes istusid ta
vastas.
Judge näolt oli kadunud viimanegi liharaas, sügavate
varjuliste vagudega nahk kattis kolpa, muutes selle näo
surnupealuu sarnaseks. Ikka veel tihedad, kuid lumivalgeks
muutunud juuksed olid lühikeseks pöetud.
Ta libistas oma pilgu aeglaselt üle kolme konsuli ning
neljanda, kes lootis ühel päeval saada konsuliks.
«Ma kutsusin teid siia isiklikult.»
Ta hääl oli nagu kõrbetuule sahin öiste
luidete vahel.
«Ma loodan, et kui te lahkute, te mõistate,
miks.»
Neli meest vaikisid. König ja Kent vahetasid pilgu.
«Yanus, kanna ette.»
Neljast noorim tegi liigutuse, nagu tahaks tõusta, kuid
hakkas siiski istudes rääkima.
«Kolm päeva tagasi lõppes operatsioon
«Puruvana». Operatiivtasandil kulges kõik
plaanikohaselt. Meie informaator andis edasi teabe, mille
kohaselt Wirrelit transporditi 26. veebruaril kell 0:45 vaid
autojuhi ning ühe konvoeerija saatel ühest
uurimisasutusest teise, distants oli umbes 1200 meetrit.
Koodinaator Gorki korraldas varitsuse ning hõivas auto
ühegi ohvrita kummalgi poolel. Ta uimastas kohapeal Wirreli
ja saatis Madagaskarile, kus teda praegu uuritakse. Gorki
palgasõdurid, kes koos Wirreliga vangistati, olid juba
varem välja vahetatud.»
«Ja milliseid tulemusi on andnud Wirreli
uuringud?»
Yanus neelatas kergelt.
«Esialgu mitte mingeid.»
Judge ohkas raskelt.
«Teadmiseks teistele. See operatsioon kulges algusest
lõpuni Voldemani haldusalas, mõningate eetiliste
probleemide tõttu küsis ta algfaasis minu arvamust.
Teatud põhjustel andsin ma selleks nõusoleku.
Vaatamata sellele, et kuigi operatsioonist oli
põhimõtteliselt teadlik ka Kent, see tähendab
vastuluure, oli kogu asi tegelikult selle noore mehe initsiatiiv
ning talle jäeti vabad käed.
Konsulid Voldeman ning Kent on väga hõivatud
inimesed. Ma ei süüdista juhtunus ei neid ega kedagi
teist.»
Judge pidas vahet. Voldeman istus teistest veidike tagapool
ning silmitses pika pilguga Yanust.
«Juba tükk aega on Gorki raporteerinud Ühisturu
salateenistuste katsetest inimmaterjaliga. Yanus nägi neid
raporteid ning visandas plaani Chadise intsidendi kontrollitud
kordamiseks. Plaan nägi ette Wirreli vangilangemise
Ühisturu kätte lootuses, et teda üritatakse koos
implantaadiga tagasi meie hulka saata. Ta andis selleks oma
nõusoleku, tema mälestus sellest kustutati. Kuigi
kõrgeim võim Ordus kuulub kindralile, oli probleem
rohkem minu, ülemkohtuniku alas. Seda noort ja andekat meest
kasutati hoolimata tema nõusolekust ära. Esiteks ei
saa me niimoodi inimesi raisata, teiseks tuleb teinekord inimesi
kaitsta ka nende eneste liiguljuse eest.»
Königi näos ei liikunud ükski lihas.
«Yanus esitas plaani Voldemanile, viimane ei hakanud
detailidesse tungima, kuid nägi eetilist probleemi ning
kandis ette mulle. Mina andsin, nagu juba öeldud,
nõusoleku. Kuid ma tegin seda mitte seetõttu, et
oleksin seda plaani pidanud perspektiivikaks. Vastupidi, ma olin
kindel selle läbikukkumises. Arvasin ja arvan ka
nüüd, et see läbikukkumine andis meile piisava
kasu, mis mingil määral tasus ära Wirreli
ebaotstarbeka kasutamise.»
Judge seiras silmanurgast Yanust. Noormees oli näiliselt
rahulik, kuid ta pilk rippus Judge huulte küljes.
«Juba mitu aastat on minus süvenenud mõte, et
Ordu võib seista kriisi lävel. Yanuse plaan sobis
suurepäraselt selle indikaatoriks. Ma muidugi pidasin enam
kui tõenäoliseks, et me saame kõik inimesed
välja osta, et ka Wirrel tõesti mängitakse meie
kätte tagasi. Ausalt öelda ma ootasin, et nad seda
kuidagi peenemalt teevad, see öine autosõit, mis
Gorkile ette sokutati, oli kuidagi labane.
Niisiis, Wirrel lamab teadvusele tulemata Madagaskaril ning
temast otsitakse implantaati, hüpnoosi jälgi või
muud sellist.
Chadise juhtumi tagajärjel hakkasime tegelema
uurimistööga, et ennetada tulevasi rünnakuid meie
liikmete teadvuste kaudu. See oli viisteist aastat tagasi.
Tollased implantaadid avastaksime praegu veerand tunniga.
Madagaskaril uuritakse praegu seda noort meest kolmandat
päeva, kusjuures uurimisest võtab osa Impeeriumist
meie poole tulnud doktor Tahiro. Ja ikka ei leita midagi. Yanus,
mida saab sellest järeldada?»
Yanus kehitas õlgu.
«Me jätkame otsimist. Tundub, et vastaspoole
tehnoloogia on palju kaugemale arenenud, kui arvasime.»
«On ka teine võimalus. Me ei leia Wirreli ajust
midagi, sest seal polegi midagi!»
Yanus hingas kuuldavalt välja.
«Miks ta siis meile tagasi mängiti?»
«Ta mängiti meile tagasi, sest sinu kohmakas plaan
nähti läbi! Ta mängiti meile tagasi selleks, et me
peaksime mõistatama, kas me ei näe midagi
sellepärast, et me vaadata ei oska või
sellepärast, et seda, mida näha, polegi olemas! Ta
mängiti meile tagasi, et edaspidi oleks meie hulgas inimene,
keda me peame pidevalt kahtlustama, kuid kelle kohta ei saa me
samas mitte kunagi mitte midagi kindlat öelda!»
Judge hääl polnud valjenenud, kuid nüüd
oli igal ta sõnal meteoriidi jõud.
«Enne, kui ma jätkan, annan ma sulle, Yanus, uue
ülesande. Ma olen kindel, et te ei leia Wirreli juurest
midagi ning te peate ta teadvusele tooma. Edaspidi jääb
sinu ülesandeks teha kindlaks, kumb variant vastab
tõele, kas see, et töötlus jäi meile
nähtamatuks või see, et mingit töötlust
polnudki. Wirrel jääb pärast ärkamist
Madagaskarile ning ka sina sõidad sinna. Ette hakkad
kandma Kentile. Samuti vastutad esmajoones sina mistahes kahju
eest, mis edaspidi operatsiooni «Puruvana» tõttu
Ordule tekkida võib. Ma usun, et konsulid on ses osas
minuga ühel meelel.»
Keegi ei protesteerinud. Yanus oli teda tabanud sõnade
laviini all kuidagi kühmu vajunud, olgugi et ta nägu
oli endiselt rahulik.
«Ülesanne arusaadav, asun nii ruttu kui
võimalik täitmisele,» ütles ta kuival
häälel.
Judge avas uuesti suu.
«See torm veeklaasis illustreerib hästi seda,
millest ma nüüd räägin. Ordu algusaastatel ei
pööratud meile tähelepanu ja me saime rahus
tegutseda. Kui me saime piisavalt tugevaks, üritati meid
rünnata, kuid see kukkus täielikult läbi.
Füüsikas, matemaatikas, informaatikas ja paljus muus
oleme me Maa valitsustest mäekõrguselt üle.
Vastane sai sellest aru ning asus rakendama
asümmeetrilist strateegiat. Me ei suuda valitseda kogu
teadust. Ühisturus elab 800 miljonit inimest,
Põhja-Ameerika Liidus 700 miljonit, Impeeriumis
üle miljardi, mujal arenenud riikides kokku veel umbes
miljard. Te kõik teate, kui palju meid on. Me ei saa
tegeleda iga teadusharuga nii, nagu me tegeleme
tuumafüüsikaga. Ning vastane asus forsseeritult
arendama suunda, milles meil pole lootustki talle järele
jõuda, inimmaterjali ümberkujundamist nii
geneetiliselt kui sünnijärgselt. Inimmass on ainuke,
mis neil on ja mida meil ei ole, kuid see on antud juhul
otsustav. Sellele probleemile lisandub meie demograafiline
olukord, teatud määral oleme me ikka veel Maast
sõltuvad, tahame seda või ei. Iive langeb
korrelatsioonis kosmosepõlvkondade arvuga. Me kõik
teame, et see nii on.»
König noogutas hääletult.
«Ühisturg on ka seda mõistnud ning on astunud
esimesi tõsiseid samme meie organisatsiooni vastu Maal.
Gorki kaotab ühe positsiooni teise järel. Kui Wirrel ta
baasi jõudis, oli selle hävitamine juba otsustatud.
Seda polnud võimalik hoida. Asjaolude kokkulangemine, mis
muutis kergendas oluliselt Yanusel oma operatsioonile koha
valimist.
Te kõik teate seda kõike. Pool Senatit teab seda
kõike. Ometi ilmub mu lauale selle noore inimese plaan,
mis seda kõike lihtsalt ignoreerib!»
Judge pidas pausi. Yanus ei teadnud, kas ta peaks
tõusma ning paluma luba lahkumiseks, sest
ülemkohtunik rääkis ilmselgelt konsulite, mitte
temaga. Ta ei tihanud seda teha.
«Siin peitubki kõige suurem oht Ordule. Mitte
selles, et Gorki praegu kuskil Praha urkaid mingitest
nälkjatest puhtaks roogib. Mitte selles, et ajapikku
hakatakse meile ette söötma geneetiliselt muudetud
lapsi, lootuses, et mõni neist Ordu liikmeks
võetakse. Mitte selles, et Impeeriumis on taas alanud
midagi progressilaadset Ühisturu ja PALi vegeteerimise
taustal ning et lõpuks on nad ilmselt piisavalt tugevad,
et tuumakatsetusi keelavale leppele vilistada. Selle
kõigega me saame hakkama.
Ainus Ordut ähvardav oht on see, et Ordut hakkavad
juhtima inimesed, kes ei tunne Maad. Maa valitsused on
amoraalsed, ahned, ajast maas ning korrumpeerunud, kuid need ei
koosne idiootidest. Praegu veel on konsulid ja pool Senatit Maal
elanud ja töötanud. Aga kolmekümne aasta
pärast see enam nii ei ole. Siis on konsuliteks selle
noormehe põlvkonnakaaslased. Ja mitte mingil juhul ei tohi
lubada, et nad ei suuda mõelda nii, nagu seda teevad
maalased. See on probleem, millega Konsulaat ning Senat peavad
tegelema juba täna.»
Vaikuses oleks võinud kuulda nõela
langemist.
«See on kõik,» ütles Judge muutunud
häälel. Ta silmad olid suletud ning ta pea toetus
toele.
«Ma olen väsinud.»
Kui nad olid lahkunud, ei liikunud ruumis mõnda aega
nidagi. Siis sirutusid pliiatsisarnased raugasõrmed tooli
käetoel ennast aeglaselt ning vajutasid klahvidele. Tool
pöördus ning tuled kustusid.
Judge istus nüüd näoga hiiglasliku kuvari ees,
kus kauges kosmoses säras kõigis oma värvides
Maa.
Ta ekraani taustal must siluett ei liikunud. Ta vaid istus ja
vaatas.
Ta tegi seda kaua.
|