Leitsak tuli märtsikuu lõpus, tõstes
kraadid kaugelt üle kehatemperatuuri, nii et lageda taeva
all viibimine tundus kui purgatoorium mehhiko hiiglase
chillipiprast puretud kõhus. Taimed närbusid,
puulehed koltusid -- nii vähe, kui puid ja taimi
üldse oligi, sest tasandik, kanjon ja mägi, kõik
neelasid lõputult päikest oma musta kilti.
Mäenõlvast üles jooksis vilgukivi valusalt
sätendav tähenduseta muster, peatudes kiriku
läänepoolse otsa rusude ees. Sealt ülevalt avanes
linnale hea vaade, aga ka pika ootamise järel polnuks kedagi
tänavatel näha. Leitsak surus inimesed konditsioneeride
lähedusse, mis ähvardasid murda pigem elektrijaama, kui
hingematva palavuse. Majandusameti siilipäisel juhatajal oli
õigus, kui ta ohates väitis, et «Kõik see
on alles algus...», näidates siis suure ventilaatori
poole istungisaali kaugemas otsas. Sama hästi võinuks
seal olla oravaratas. Sõrm pöördus ära ja
kõigile niigi mõistetava žesti juurde
selgitusi ei järgnenud. «Probleem,» rõhutas
ta, «on selles, et riigitruu kodaniku etalonidena ei saa me
sülitada seadusele, mis keelab linnavalitsusel
kriisiolukorra puhul evakueerumise. Aga te ju mõistate, et
kriis on kestnud aastaid ja see lõppematu,
naeruväärseks muutunud vaevlemine ei paista üldse
otsa saavatki! Järgnev on küll pisut utreeritud, aga
sisuliselt pääseksime siit põrgukatlast vaid
kogu linna kuumarabandusse surres.» Ta suu tõmbus
ebameeldivale irvele, mis kustus teiste tõsist ilmet
nähes.
«Kas on täiendusi?» päris linnapea.
Arhitektuuriameti juhataja köhis hääle puhtaks.
«Kas me ei võiks kasutada kiriku juures olevat
kanjonit?» Ta tõusis, astus suure kaardini seinal ja
näpuga jooni vedades seletas: «See tekkis ligikaudu
kaks tuhat aastat tagasi ja sügavuseks on sel üle
kaheksakümne meetri. Kui nüüd sinna ehitada uus
residents, oleks kuumuse probleem pikaks ajaks lahendatud.
Härra linnapea, kes on minust vaieldamatult parem strateeg,
võib muidugi pakkuda midagi tervet linna hõlmavat.
Aga mis veel kanjonisse puutub, siis juba viiekümne meetri
juures oleks tagatud...» Ta astus laua juurde, lappas
mingeid pabereid. «Viieteistkraadine temperatuur.
Hämmastav, eh? Siinne kiltkivi olevat erakordselt hästi
töödeldav ja mõningate iseärasuste
tõttu pole ka varisemisohuga muret.
Ööpäevaringselt ehitades võiksime
pooleteise nädala pärast sisse kolida.»
«Vaata, Cotzo,» kortsutas meer kulmu, «meil on
rahadega tõsine probleem. Tulud on kuludega nii napilt
tasakaalus, et üle ei jää praktiliselt midagi.
Väga rõõmustav, et sa oled juba enne
küsimuse tõstatamist lahendusega tegelenud, kuid
kahjuks peab see ka sinnapaika jääma.» Ta laiutas
abitult käsi.
«Pidage nüüd,» sekkus siilipea. «Me
võime ju elektrijaama koormust mõne protsendi
võrra vähendada ja kokkuhoiust saaks ehituse tehtud
küll.»
«Noo... kaalume seda,» nõustus Cotzo.
«Plaanis on ka kiriku lammutamine, mis võib esialgu
tekitada ülekulusid. Kuid mulle on väidetud...»
-- ta toksas paksule kaustale --, «et
selle tulemusena paraneks õhuvoolude liikumine ja
temperatuur alaneks kogu orus. Rääkimata juba sellest,
et uues residentsis ei saaks me nagunii lubada enda pea kohale
monstrumit, millest võib iga hetk mõni pooletonnine
kivitükk alla sadada.»
Siilipea köhatas. «Majandusameti poolt söandan
arvata, et kokkuhoid praegusel hetkel on mõistlik. Ilmad
pole ju veel kuigi palavad.» Ta pühkis higi.
«Toetan ettepanekut.»
Siit-sealt kostis nõusolevat pominat. Avalike
suhete peaspetsialist hõõrus oma kiilast kukalt.
«Seda, et... kiriku lammutamine tekitab rahva seas
vastuseisu. Kolm-neli tuhat aastat on piisav aeg, et
sellekohastele küsimustele tõsist kaalu
anda.»
«Kui palju meil turiste käib?» päriti
retooriliselt vastu. Jahe residents terendas juba silme ees ning
sellest loobumine oleks nõudnud Jeesuse tahtejõudu.
«Kümme? Kakskümmend? Ehk isegi kolmkümmend
-- ja mitte päevas, vaid aastas! Linnaelanikest ei
tüki sinna keegi. See koht pole enam muud, kui
öömaja hulguste parvele. Lammutamisega saaksime kahest
hädast korraga lahti. Linna juhtivorgani heaolu, arvan ma,
on siiski tähtsam kui üks kasutu kivilasu.»
«Ainult otsasein on varemetes,» täpsustati.
«No olgu-olgu, ettekäändeid oskame
kõik leida... Tulles tagasi eelnenu juurde, siis saan ma
lugupeetud arhitektuuriameti juhatajast aru, et meil on
ehitamiseks ressursse küllaga. Miks, pagana päralt,
peaksime siis veel ootama?»
«Õige!»
«Mina olen nõus.»
«See asi tuleb tõesti käsile
võtta.»
«No nii,» sekkus linnapea. «Ma arvan, et
võime hääletada tehtud ettepaneku
suhtes.»
Nii nad ka tegid ja poolthäälte küsimisel
tõusis seitse kätt.
Aga päike näis nende sebimise üle vaid
irvitavat ja lõõskas üha edasi. Ametnike
luksuslikud majad küll säästsid neid, aga
ülejäänud elanikel oli palavusest märksa
vähem pääsu. Ümmarguselt tuhat tühja
kilomeetrit järgmise linnani nullisid ka kogu selle
jõu, mis sundinuks inimesi siit lahkuma --
kuivõrd oligi üldse mõtet põgeneda,
sest kliima oli igal pool muutunud ühteviisi tapvaks. Need,
kes võisid endale lubada arktilisse jahedusse lendamist,
olid juba ammu läinud. Kes mitte, surusid
lõuapärad tigedalt kokku, kissitasid oma kortsudega
ääristatud silmi ja kannatasid. Probleeme oli isegi
kirikuisal ja linnavalitsuses neist suurima asjus audientsi
oodates hakkas ka tema pikk kannatus jõudma katkemise
äärele. Sellestki hetkest veel minuteid hiljem juhatati
ta meeri juurde. Preester kummardas jaheda viisakusega,
jäädes seisma ka pärast viibet kõrge
seljatoe ja nahkkattega tooli poole. Ametlikult täitis ta
püha Lanzo kiriku peapreestri ülesandeid, kuid
kõrget töötasu kõrvale jättes oli
see pelk formaalsus. Tegelikult pidas ta tagasihoidlikus
kogudusemajas aeg-ajalt jutlusi, võttis sealsamas
inimesi pihile ja teenis selle vähesegi juures ära
linnaelanike mõõduka austuse. See omakorda toitis
tema niigi loomupäraselt julget sõnakust.
«Ma ei suuda siiamaani uskuda, et selline meeletu
ettepanek vastu võeti,» sõnas ta
nördinult. «Kuidas on võimalik, et
aastatuhandeid seisnud pühakoda, mis kannatas ära Tema
välgu ja kaheksa tuhande barbari sõjamasinad,
hävitatakse nüüd kaheksa mehe sõna
läbi? Ma ei mõista seda.»
«Teil on head informaatorid,» möönas
linnapea.
Preester vaatas pilkliku hardusega üles. «Jumala
vägi on suur. Kindlasti on Tal hea meel, et uudiste leidmise
ülesande on püha kirik Tema õlult ära
võtnud ja koormanud sellega heidikuid, kes varem
või hiljem põrgusse lähevad.» Ta pilk
muutus korraga umbusklikuks, peaaegu kurjaks. «Kui sa
kõike seda tead, siis miks sa siis ometi sellise
pühaduseteotuse läbi lasid?» Isa Stepanides
võis ainsana linnapead sinatada, ilma et pidanuks
tagajärgede pärast kartma.
«Mul pole võimalik selle otsuse tagamaid seletada,
kui ma seda ka tahaksin. Miks te aga nii jäigalt vastu
olete?»
«Kirikut ei tohi lammutada, sest nõnda võib
puruneda ka püha Lanzo hauakivi.»
«On see veel alles?»
Stepanides mõõtis teda haletseva pilguga.
«Kui see siiski juhtub, langeb linnale arvutult hädasid
kaela, sest kiriku ehitanud preestrid seadsid ka pühakoda
kaitsva needuse. Kordan, võta oma otsus tagasi.»
«Lammutajad on juba teel.»
«Siis peatage nad, ja peatage
hävitustöö.»
«Kahjuks pole ka see võimalik.» Ta laiutas
käsi. «Ma võiks seda muidugi teha, aga veel
järgneva tunni jooksul tagandataks mind ja valitaks keegi,
kellelt poleks vastuseisu oodata.»
Preester tammus jalalt jalale, närviliselt oma pikka
musta habet sõrmitsedes.»
«Mul on kahju,» ütles linnapea veel kord.
Stepanides nägi edasise pingutamise lootusetust.
«Kandke vähemalt selle eest hoolt, et hauakivi terveks
jääks!»
«Seda võin ma lubada küll,» kinnitas
linnapea. Ta meeles mõlkusid hiiglaslikud roomikutel
buldooserid ja raskete lõhkumisvaiadega masinad, mis
liikudes kive kergusega pulbriks hõõrusid ja noori
puid kui õlekõrsi murdsid. «Jah, seda
võin ma lubada tõesti.»
Preester ohkas kui naatsaretlane ristil. «Kui mu
sõnad vähegi korda lähevad, siis ärge
lõhkuge tema hauakivi, või muidu lõpeb
kõik väga kurjasti.»
Ta sulges ukse.
«Põrunud mees,» arvas linnapea, olemata
selles siiski täiesti kindel.
***
Järgmisel hommikul saabus linna don Speio, kes oli
eelmises peatuspaigas nädalaid oodanud, enne kui leidis siia
suunduva auto. Raskest reisist hoolimata nägi ta välja
laitmatu. Tumepruunid lühikesed juuksed olid tal üle
pea kammitud, laial näol leebe, pisut igavlev ilme, ja
pruunid silmad uurisid teraselt toimuvat. Don Speio kandis halli
hästiistuvat ülikonda ja veidi tumedamat
põikitriipudega lipsu ning jalas olid tal teravaninalised
mokassiini-tüüpi tolmunud kingad, mida ta hoolikalt
teravate kivide eest hoidis. Käes kandis ta hainahast
kohvrit. Ulatanud juhile mõned rahatähed, lõi
ta autoukse kinni, sirutas end ja silmitses ümbruskonda.
Majad olid ehitatud küllaltki hõredalt, aga suuremat
osa vaheõuedest kattis lugematu arv pleekinud
varikatuseid. Paljude akende ees olid ka päikesevarjud,
kuivõrd jaheduse pakkumiseks istutatud puud seisid
kõrget temperatuuri talumata enamjaolt raagus või
õõtsutasid üksikuid pruune lehti. Pruuniks
kolletunud olid muruplatsidki, sest vett ei saanud kastmiseks
kulutada. Mida edasi kiviklibusele mäenõlvale, seda
vähemaks maju jäi. Kõige üle troonis
mäe tipus seisev kirik. Don Speio uuris hetkeks selle
pahaendelisi müüre, noogutas ja võttis siis maha
asetatud kohvri taas kätte. Tund hiljem väljus ta
ainsast linna jäänud motellist, kandes seekord
lühikesi heledaid pükse, õhulist särki ja
sandaale. Ta mõõtis silmi kissitades järsku
mäenõlva taamal, kehitas omaette õlgu ja
alustas kiirel sammul tõusu.
Kirikuni jõudis don Speio tund aega hiljem. Ta libistas
kätega üle murenenud müüride,
mõõtis pilguga massiivseid piilareid, mis kummaski
küljes neljakaupa seisid, ja heitis korraks isegi pilgu
purunenud lääneotsast alla, põlvili maas ja
kramplikult rohutuustidest kinni hoides. Ta kartis
kõrgust, natukene. Kirik ise meenutas oma gigantsuses
iidseid Kesk-Lääni kastelle või siis Rooma
kuningapaleesid. Lisaks neljale piilarile kummaski küljes
toetasid ehitist veel üüratult jämedad postid igas
nurgas, ja põrandatasandini jõudmiseks tuli
üles minna kaheteistkümne astmega trepist. Kirik polnud
seest kuigi hämar, sest olgugi piilarite vahed
täidetud, paistis purunenud otsaseinast küllaldaselt
valgust. Don Speiole hakkasid silma paarkümmend
räbaldunud madratsit. Heidikud, kellele need ilmselt
kuulusid, olid arvatavasti varahommikul linna «jahile»
suundunud ja vaevalt et nad enne õhtut naasid. Ta
kõndis edasi, jõudes eriskummalise hauakivini mis
näis justkui põrandast välja kasvavat. See oli
tavatult suur, kaks või enam korda suurem tavalistest
hauakividest, ning kujult mitte harilik ristkülik, vaid
kurviline -- järgides lamava inimese kehavorme.
Skulptuuri ristatud kätega rinnal seisis sügavate
tähtedega raiutuna lihtsalt «Lanzo». Don Speio
põlvitas maha ja silitas kivist tahutud ilmetut palet,
vajudes siis kühmu ja kattes oma näo kätega.
***
Varikatusega kaetud siseõuedes süttisid
väikesed lõkked ja summutatud kära hakkas
aegamisi jõudu koguma, kui pitsitavalt lämbe
päev viimaks õhtusse veeres. Päevane kuumus
eraldas inimesi, sest lihtsam on võrkkiiges lesida
-- hästi vaikselt, hästi rahulikult --
kui näha vaeva jutuvestmise või
klaasitõstmisega. Aga öösel vajus õhus
keerelnud tolm maha ja linna kohal hakkasid tiirlema rahustava
meloodilise häälega linnud, keda don Speio poikvel akna
all lamaskledes ja vesipiipu suitsetades kuulas. Ta lasi
linnuhäälte rütmil kasvada ja kahaneda, kaugeneda
ja peaaegu kõrva äärde tulla, siis kiireneda,
siis peatuda. Ta näol oli endiselt igavlev ilme, kuid
vesipiip pidi aitama lõdvestuda värinast, mida ta oma
sisemuses siiamaani tundis. Samal ööl tuli ka vihm.
Ühel hetkel märgati lihtsalt, et taevas polnud
tavapäraselt pime, vaid pime seda varjavatest
rünkpilvedest; vaatepilt, mille terved põlvkonnad
olid jõudnud unustada. Vihmahoog tuli prahvatades,
hoiatamata vähimagi eelsajuga, kestes vaid üksikud
minutid ja lõppedes sama järsult, nii et maa taastas
õige ruttu oma varasema kuivuse. Ometi pidid valingud
olema piisavalt tugevad, et kangutada üks juba murenenud
detail lõplikult kiriku katuseservast lahti.
Paarisajakilone kivi veeres üheainsa põrke järel
mööda järsku mäenõlva alla, purustades
muuhulgas arhitektuuriameti juhataja maja ning tappes Cotzo enda
väga ebameeldival moel. Õnnetus oleks paradoksaalsel
kombel vist suuremat kära tekitanud, saanuks juhtunu
läbi kannatada ainult tavakodanikud. Seekord lahenes olukord
aga kiirelt, vaikselt ja tõhusalt. Neliteist inimest, keda
oli sel ööl nähtud sihitult ringi hulkumas,
kutsuti residentsi all asuvasse suurde keldrisse jutuajamisele.
Viis saadeti tagasi, ülejäänud (lisaks neile ka
üks salakaebuse alusel vahistatu) hukati ettekavatsetud
mõrva eest.
See juhtus teisipäeval. Kolmapäeva
pärastlõuna oli tunnistajaks, kuidas linnapea end
spetsiaalselt oma mõõtude järgi valmistatud
avaras nahktoolis uinakule seadis, juuksed kergelt heljumas kahe
ventilaatori tuules. Silmade sulgemiseni ta ei jõudnud,
enne helises sisetelefon ja sekretäri ärev
hääl teatas vastuvõttu soovivast
külalisest. Dominic küll pomises: «Ela nagu
kõrtsiuste ees!», aga sisimas uudishimu tundes lasi
ta külalise enda juurde saata.
Don Speio kummardas viisakalt ja manas näole siira
naeratuse. Temast õhkus heatujulisust. Linnapea ristas
sõrmed, keeras pea viltu ja jäi teda küsivalt
vaatama. Don Speio ei kiirustanud, uurides silmanurgast kabineti
sisemust. Põrandat kattis mustriline punutud vaip, ilmselt
kohalik käsitöö. Seintel rippusid kaks keskmist
mõõtu portreed ja üks suurem maal, millel oli
kujutatud aupaisteta pühakut. Lauda katsid hulk ajalehti,
kirjapabereid, lahtirebitud ümbrikke ja kirjutusvahendeid,
ning irvakil ustega kapist, millele oli kirjutatud
«Dokumendid», paistsid rasvaste näpujälgedega
klaasid ja hulk tühje pudeleid. Meer tabas viimase pilgu ja
köhatas tähendusrikkalt.
«Tere päevast, härra linnapea,» naeratas
don Speio ja sirutas käe.
Linnapea noogutas. Ta küsimus oli esitatud väga
jahedal toonil: «Millega saan ma kasulik olla?»
Don Speio ootas hetke, lasi siis käe alla ja
tõstis lauale oma paksu hainahast kohvri. Kaelast
võttis ta võtme ja keeras sellega kaht lukku, mille
peale linnapea huvitatult lähemale nõjatus. Don Speio
klõpsas kohvri lahti. Seal, korralikult
sametõnarustesse asetatuna, lamasid kolm nefriitidega
ääristatud kuldpeekrit, sildita potsakas pudel ja
teemantripats. Don Speio tõstis kõik välja,
märgates rahuloluga linnapea silmis ahnet helki. Dominicile
otsa vaadates ütles ta:
«Härra linnapea, ma tean teie kõrget
kompetentsi ajaloo vallas. Kuid et säästa teid
rääkimisest, mis sellise palavusega on paras vaev, siis
lubage mul kirjeldamine enda peale võtta. Esiteks see
pudel, milles on 1570-ndast aastast pärinev Jamaika
rumm. Siiamaani vägagi joodav, ma kinnitan. Teiseks »
-- ta viipas peekrite poole -- «need
iludused, mis kuningas Ra-Thorpi lauahõbeda seas olid
aukohal. Vanahärra luud on nüüdseks küll juba
pikki aastaid merepõhjas lebanud, nõnda et peekrite
kinkimist, mehele kes neid tõesti ka väärib,
pole tal põhjust ega võimalust pahaks panna. Ja
viimaks see tagasihoidlik teemantripats varalahkunud Põhja
Lääni parunessi kogust, mis teie naisele loodetavasti
rõõmu teeb.» Ta vajutas kohvri kinni, surus
esemetest ja kuulsatest nimedest jahmunud linnapea higist
kätt ning seadis end lahkuma.
«Oodake nüüd!»
Don Speio pöördus uksel ringi, olles endiselt
heatahtlikkus ise. Linnapea viipas hunnitule varandusele oma
laual.
«Aga milleks kõik see?»
«Ah see...» Don Speio tegi, nagu oleks visiidi
eesmärk talle alles nüüd meenunud. «Vaadake,
ma olen omal tagasihoidlikul moel samuti
antiigikollektsionäär. Samas austan ma väga ka
püha Lanzo mälestust.» Ta viipas pildile seinal.
«Viies need kaks asja kokku, on mul soov, et tema kirik
jääks püsima. Möödunud aegade hiilguse
ja viletsuse mälestuseks, nimetagem seda nõnda. Ma
mõistan, kui ettepanek teile siiski ebasobivaks osutub.
Kuid ehk aitavad need tagasihoidlikud kingid teie heldet
südant veelgi pehmendada.»
Ta kummardas sügavalt ja väljus. Linnapea puhus
õhu põskedest välja ja toksis närviliselt
sõrmedega vastu lauda. Peekreid katsus ta ettevaatlikult,
justkui oleksid need voolu all, vaadates tihemini aga hoopis
pudeli poole. Ta valis kaks numbrit, andis mõned
korraldused ja võttis lauasahtlist sigaretipaki.
Degusteerija, kõhukas vanem mees näpitsprillide ja
sorgus vuntsidega, jäi saabudes kartlikult ukseavale seisma.
Ta vesistes silmades peegeldunud kartus asendus säraga, kui
meer talle kingitud pudelit näitas.
«Ma tahan teada, on see ehtne ja
joogikõlblik,» nõuti temalt.
Degusteerija noogutas, paludes mõttes, et keegi poleks
just selle pudeliga otsustanud linnapea mürgitamist ette
võtta. Ta uuris etiketti ja korgi äärt, kompas
sõrmeotstega klaasi pinda ja lõpuks isegi loksutas
pudelit õrnalt, et kuulata vedeliku häält.
Mõmina järgi oli ta sellemaani rahul. Ettevaatlikult
eemaldas ta korgi ja nuhutas pudeli sisu, ning vastuseisu
kohtamata võttis kartlikult väikese lonksu,
seejärel silmi naudingust sulgedes.
«Noh?»
«Aastatelt paigutaksin ta kuueteistkümnenda sajandi
lõppu, või isegi varasemale ajale. Pärineda
võiks ta ilmselt kunagistelt Ida Lääni maadelt.
Muidugi hakkab kohe silma, et tema värv on pisut tume, aga
sedaaegu olid koostisosad ka natuke teised.» Ta noogutas
omaette. «Temal on täidlane, mahe maitse, aga ta petab,
kuidas veel petab! Alla jõuab ju puhas sulatuli,
jajaa...»
Dominic vaatas teda tõredal pilgul. «Ütle
selge sõnaga, kas seda kõlbab juua või ei,
ja säästa mind oma jamast!»
«Kas kõlbab juua? Aga kuidas veel! See on ju
nektar ise. Kuidas te küll nii vana rummi leidsite? Ah ei,
ma parem ei küsi. Kadestamisväärt, väga
kadestamisväärt. Tõeline varandus.»
«Hüva, hüva.» Ta võttis
lauasahtlist pruuni ümbriku ja pani sinna teisest,
numbrikoodiga avanevast sahtlist võetud jämeda
rahapaki.
«Ma tean, et sa ei rutta sellest pudelist teatama.
Nõnda kiirustades võib ju igasuguseid halbu asju
juhtuda, näiteks komistad ja murrad kaela. Eks ole ju nii?
Igatahes, siin on su tasu hinnangu eest.»
Degusteerija sai vihjetest hästi aru. Ta võttis
ümbriku, kummardas kangelt mitu korda ja endalegi
üllatuseks väljus selg ees.
Sama äraproovitud taktika töötas ka juveliiri
puhul, kes saabus veerand tundi hiljem. Olles seadnud üles
väikese labori, kulutas ta mitukümmend minutit
kalliskivide uurimisele. Kuid ka tema imetlussegusel
häälel kuulutatud otsus oli kindel, dateerides kolm
jooginõud tõesti samasse ajastusse, mille don Speio
oli nimetanud, ja ülistades teemantripatsi kallal
nähtud tööd taevani.
Juveliir oli linnapea arvates mõistlik mees, kuid just
seetõttu sai ta lisaks suuremale rahapakile kaasa ka palju
otsesemad hoiatused. Viimaks, olles üksi jäänud,
nõjatus linnapea uuesti toolile ja piidles suletud laugude
vahelt taas lauale tõstetud varandust. Ta sirutas käe
ja sõrmitses hajameelselt ripatsit, millel
päikesekiired sätendasid kui juveliiri pisikesed
mandlisilmad, ja tundis vaatepildist peaaegu seksuaalset
rahuldust. Kalendrisse vaadates märkis ta mõttes
ära reedese päeva, mil ta otsustas korralisel istungil
rääkida lammutamise edasilükkamisest, aga sellest
tähtsama punktina võtta rummipudel põhjalikult
ette. Linnavalitsuse esitatud argumendid polnud küll kehvad,
aga hallis ülikonnas härrasmees lähenes olukorrale
õigemast suunast. Kinkide väärtust hinnates oli
tegu ilmselt mõjuka mehega in cognito, ja Dominicil
polnud mingit tahtmist teda harjumuspärase
taustauuringu-protseduuriga välja vihastada. Ta
mõtles hoopis reedele, kus teade oma otsusest taganemise
kohta toob linnavalitsuses kindlasti kaasa hääleka
protesti. Aga kergem oleks neil kiviseina veenda, et see pehmeks
muutuks, kui sundida teda ümber mõtlema.
Ületamatut vastuseisu kui sellist Dominici jaoks ei
eksisteerinud, kõik taandus kas liialt vähesele
rahale või liialt leebetele mõjutusvahenditele.
Seda maksiimi teadis ka don Speio ja ehk isegi paksust mehest
paremini. Mõtiskledes inimhinge ustest, lukkudest ja
võtmetest, unustas ta veidiks reaalse elu ja
võpatas, kui see võõrastemaja poole
jalutades endast märku andis. Don Speio silmad kinnistusid
noorele naisele, kes kollasetriibuliseks värvitud aiale
nõjatudes kellegagi tänavalt juttu ajas. Ta oli
kõige rohkem kahekümneviiene, arvas don Speio. Naine
oli paljajalu ja hõõrus varvastega hajameelselt
teise jala põlveõnnalt. Ta märkas don Speio
huvitatud pilku ja vastas sellele, lükates kerge liigutusega
tumeda juuksesalgu laubalt kõrva taha. See oli meeletult
armas žest. Don Speio mõistis väga hästi,
et sobiks nähtava vanuse järgi neiule isaks, kuid ei
suutnud pilku ära keerata. Nii nad mõõtsid
üksteist, kuni don Speio möödus. Ta pidi end
sundima, et mitte ümber pöörata veendumaks, et
talle vaadatakse järgi. Või ei vaadata --
mida olnuks veelgi kurvastavam teada saada. Kangel sammul keeras
ta esimesse ettejuhtuvasse põiktänavasse, et lahti
saada kihelusest kui tulistest nõeltest oma seljal.
Istunud tänavanurgast pisut eemale jäävale
pingile, ta ühel ajal lootis ja kartis, et naine talle
järgneb, ja püüdis mõista, mis temaga
toimub. Oh, muidugi, jälle ta armus. Kuid mehel, kel on
selja taga nõnda pikk elu ja määramatu aeg veel
ees, ei tohiks ükski naine enam põlvi nõrgaks
võtta. Seda võinuks taluda ehk esimese saja,
või äärmisel juhul kahesaja aasta jooksul, mitte
aga päevagi hiljem.
Don Speio tõstis pilgu, kui kirikuõpetaja pikk
vari ta peale langes ja sügav tenorihääl
küsis: «Mis sulle muret teeb? Sa näid
vaevatuna.»
«Mis... misasi?»
«Sa vangutasid muudkui pead ja hõõrusid
silmi. Saan ma sind kuidagi aidata?»
Teatud vanuses on mõned asjad keerulised ja isegi
piinlikkust tekitavad rääkida. Ja teatud vanuses
ollakse nõus kõigest rääkima, kui
paistab, et see võib leevendust tuua.
«Asi on ühes naises,» alustas don Speio.
Kirikuõpetaja kergitas kulmu, olles oodanud midagi mehe
eale lähedasemat -- muresid ihuhädade,
surmahirmu või rahapuuduse vallast, mis teisi tema vanuses
kiusasid. Jumal, teadagi, pidi ju kuidagi tagasi tegema selle,
mida inimesed olid teinud ta pojale. Harmageddonit lükkas ta
alatasa edasi ja seda enam läks vaja distsiplineerivaid
vahendeid, mille seas haigused ja vaesuse-rikkuse
ebaõiglane jaotus olid ühed tõhusamad. Oma
igaõhtuste palvete kuulajana kujutas ta tigedat
väiklast vanameest, mis ei takistanud tal Teda hoolega
teenimast -- paraku küll nii, nagu näljase
dingoga puuri sattunu peab põlastusest hoolimata tolle
räpalooma meele järgi käituma. Ilmselt oli seda
juba enne Stepanidese eostamist ette nähtud ja just
seetõttu lastud tal sündida jumalasulasena ses kauges
urkas sel neetud ajastul.
«Asi on naises,» kordas don Speio, märgates
pühamehe eemalolekut. «Ma olen juba vana ja pringid
rinnad või siidised reied tõstavad vaid mu
suunurki. Nõnda ma ei mõistagi, miks ma juhtusin
just nüüd armuma -- ja selles
õigupoolest mu mure ongi. Viimati juhtus midagi sellist
üheksasad... ee... üheksa aastat tagasi, ja ma olin
täiesti kindel, et toona kõik lõpebki. Saage
aru, minu eas on armuvalu häirivam kui näiteks haiged
neerud või loodritest pärijad.»
«Mõistan,» noogutas isa Stepanides.
«Teate, on selline ütlus, et isegi jumalad on vaimult
nõrgad asjades, mis puudutavad poliitikat, börsi ja
naiste armastust.»
Don Speio luksatas.
«Aga ärge siis ometi muretsege. Te lihtsalt paluge
õhtul endale nendes asjades meelekindlust.»
«Mis kasu on palvetest, kui Temalgi nende asjadega
probleemid on?» osatas don Speio kibestunult.
«Ärge pange pahaks, püha isa, aga ma proovin parem
ise jõudu leida oma haavade ravimiseks.»
Ta tõusis, kummardas kergelt isa Stepanidesele ja
luukas raskel sammul minema.
Vihm tuli ka sel korral, tegemata küll säärast
kahju kui valing nädal tagasi. Neljapäeva öö
oli äsja reedeks üle läinud, kui kobrutavad
mudaojad uuristasid madalal kalmistul lahti sinna aasta varem
maetud peapreestri naise säilmed ja kandsid need nagu
teotamiseks mööda surnuaeda laiali. Ka murdsid suured
raheterad kõik pühamehe aia viljapuud ja vigastasid
tema noort spanjelit.
Sama päeva hommikul seadsid kolm meest veerandtunniste
vahedega sammud «Colombo» lokaali.
Ettevaatusabinõud olid vaevalt vajalikud, sest
lõviosa inimestest sel kellaajal veel magas ja harvad
ärkvelolijad valmistusid jooma viimast klaasitäit, mis
lahutas neid laua alla vajumisest. Cristoval kandis helepruuni
pontšot lühikeste laiade pükste peal,
kõndides leigel kivitänaval paljajalu --
üpris ebatabaline ühe tema positsiooniga mehe kohta.
Nagu lepitud, juhatas «Colombo» rähmaste silmadega
kelner ta teise korruse privaattuppa, mis interjööri
poolest ei jäänud vähimalgi määral alla
valitsuse residentsile. Ta uuris pöögipuust
seinakatteid ja seedrist suurt lauda kirju
puusüümustriga; katsus pakse kardinad akende ees ning
noogutas rahulolevalt, märgates seina sisse peidetud kalleid
konditsioneere, mis hoidsid temperatuuri mõnusalt jaheda.
Cristoval kallas endale klaasi punast veini, jäädes
ootama Aleki ja Mauricio tulekut.
Kolmveerand tunni pärast tõi kelner lauale
järjekordse veinipudeli ja avas selle vaikse plopsatusega.
Mauricio ootas tema lahkumist, silmitsedes mõtlikult oma
pata negra't -- mahedamaitselist suitsutatud
sealiha -- ning turron'i --
martsipanisarnast rohkete mandlite ja vähese jahuga segatud
mett --, jätkates siis katkenud jutuga.
«Minu meelest on selge, et lugupeetud linnapea » --
tegelikult kasutas ta sõnas
linnapea ühe teise kehaosa nimetust --
«näeb vaid isiklikku lühiajalist kasu, unustades
suure pildi täielikult. Kamraadid, kuulge... nii ei saa. Ma
arvan, et lahendus sellele peaks traditsioonidele vastavalt olema
lõplik, kui te just ei nõustu sellega, et ühe
mehe nõrkus hävitab kogu plaani?»
Alek oli skeptiline. «Dominic vaevalt et
süüdlane on, ta ei tee ju midagi peale oma kabinetis
magamise. Pigem näen ma venitamise taga isa Stepanidese
pikka kätt.»
«Asja juurde minnes, mida sa siis välja
pakud?»
«Vaat see ongi keeruline küsimus, kust otsast ka
vaadata. Peale isa Stepanidese meil teisi hingekarjaseid pole ja
midagi päriselt ette võttes oleks raske
põhjendada, miks Tema oma täies elujõus teenri
enda juurde kutsus.»
«Noo? Aga röövkallaletung, juhuslik
mõrv, midagi --»
«Ta tuli omal maal neli korda pankrateoni
meistriks,» lõikas Alek vahele.
«Röövmõrv, see kõlab üpris
sedamoodi, nagu oleks hiir mõrvanud kobra.» Ta
mühatas. «Ei ole see nii lihtne. Rahapakkumine, muide,
jääb samuti ära -- olen seda kolmandate
isikute kaudu korra juba proovinud. Mu läbirääkija
tuli kogu raha ja murtud sõrmeluudega tagasi.» Ta
põrnitses enda ette, mõteldes pingsalt. «Naine
suri tal aasta eest, lapsi pole, sugulased ta oma sõnul
hülgas. No kust ka kinni võtta, ikka libiseb
käte vahelt minema.»
«Sa unustad teised lähenemisteed,» leevendas
Cristoval ta nördimust. «See, et pühamees enda
taga sillad põletas, võib ta pealtnäha
küll kättesaadamatuks teha, aga tegelikult mängib
see meile trumbid kätte. Kõik on pelgalt vaatepunki
küsimus. Mis oleks lihtsam, kui komandeerida isa Stepanides
kümne tuhande kilomeetri kaugusele, näiteks oma usundi
allikaid uurima? Ei möödu aastatki, kui papp juba ammu
kaladega magab ja keegi teda siin enam ei mäleta.»
«Sel mõttel on jumet,» tunnistas Mauricio.
«Kuid me pole veel kindlad, kumb meil ikkagi jalus on
-- kas isa Stepanides või linnapea. Viimasel juhul
võiksime mehe maksupettuses, prostitutsiooni
soodustamises, linna vara rohkes raiskamises või
mõnes muus kaalukas patus süüdistatuna
ametikohalt vabastada. Häbistamisega.» Ta vaatas silmi
kissitades Cristovali otsa. «Sina oled peaaegu puhta
minevikuga, nii et sinust võiks Dominici pattude
«väljaselgitaja» teha küll. Laseme avaldada
sobivad kirjutised ajalehes kah, ja rahva toetus erakorralistel
valimistel oleks kindlustatud. Ei maksa asja keeruliseks ajada,
inimestele see ei meeldi. Piisab vaid su aususe ja rahvameelsuse
korduvast rõhutamisest, et sa valimised võidaksid.
Kui ka mitte -- no leidub ka teistsuguseid meetodeid.
Demokraatlikke, muidugi.» Ta naeratas, nii et sinakad voldid
silme all peaaegu ta nägemise varjasid. «See
masinavärk on hea. Tõhus nagu hispaania saabas.
Väänatav nagu hispaania saabas.» Ta võttis
suure sõõmu veini.
Alek noogutas. «Pole paha. Nüüd on meil
mõlemaks puhuks tegevuskava olemas ja ma uurin ise
välja, kumb siis on meie sihtmärgiks. Aga ma tuleks
tagasi meie kõige esimese küsimuse juurde.» Ta
võttis oma määrdunud prillid eest, hakates neid
korrapäraste ringjate liigutustega puhtaks nühkima.
Ilma klaasideta paistis ta ilme juhmivõitu.
«Küsimus ehitajatest. Kuidas vältida, et nad
käpardlikult tegutsedes teatava kasti sisu puruks ei
lööks, või seda lihtsalt ära ei
varastaks?»
«Ka siin saame lihtsal viisil hakkama. Neile tuleb pidada
lühike ja konkreetne loeng töö ohtlikkusest,
öeldes näiteks, et kõnealune kast on
mineeritud.»
«See ei aita, nad on kõik sõja üle
elanud ja oskavad lõhkeseadmeid kahjutuks teha.»
«Elanike seas ringleb jutt mingist needusest. Kui sellega
hoiatada?»
«Sada aastat tagasi võinuks sobida.»
«No mis siis veel üle jääb?»
Alek tegi dramaatilise pausi ja prahvatas siis
võidukalt: «Delegeerimine! Praegu tegutsevad nad
omapäi. Neid korraga mõjutada on liiga keerukas,
seepärast määrame töödejuhataja, kelle
ainsaks ülesandeks on kasti eest vastutamine. Kui ta
mõistab, et ta enda elu on kaalul, siis küll ta juba
korra eest hoolitseb.»
«Suurepärane!» hüüatas Cristoval.
«Bebimos, amigos!»
Nad lõid klaasid kokku ja kummutasid hoolsalt.
«Ma ei näe põhjust selle asjaga
venitamiseks,» sõnas Alek. «Täna
õhtuks ütlen teile nime. Homme hommikuks on olukord
taas kontrolli all.» Ta lõi rusikaga pehmelt lauale.
«Lõplikult.»
Vaid üks neist kolmest kahtles selles. Kahtles
põhjusega.
Sama päeva ennelõunal suundus Dominic koju siestat
pidama. Veidi pärast ta lahkumist sisenes residentsi
tunkedes montöör, et paigaldada linnapea kabinetti
täiendav konditsioneer. Valve ei leidnud läbiotsimisel
tema juurest midagi peale nimetatud seadme ja tavalise
mutrivõtmete komplekti ning lubas tal tööga
pihta hakata. Hoolikamal uurimisel oleks nad aga leidnud, et
üks mutrivõtmetest oli pehmem kui soe vaha. Valvur,
kes uksepiidale nõjatudes laisalt montööri
tegemisi jälgis, aga rohkem veel sekretäri prinke rindu
silmitses, mida naise väike särk hästi esile
tõi, ei märganud, et montöör kasutas toda
võtit ebatavalise ettevaatlikkusega. Lisaks konditsioneeri
paigaldamisele pingutas mees ka ventilaatori kinnitust, mis
olevat tema sõnul lahti loksunud. See, et mutrivõti
pärast neid tegevusi vaid pisikeseks jupiks oli kulunud,
jäi valvuril samuti tähele panemata. Kõik
paistis pärast töömehe lahkumist olevat samamoodi
korras kui ennist.
Dominic naases pärast põhjalikku einet, kibrutades
«õlininast» kuuldes kulmu, sest lisajahutust
polnud keegi tellinud. Kibrutas vaid natukene, kuna pisikesi
teeneid oli soosingu võitmise eesmärgil varemgi
tehtud ja jäi vaid meeldiv äraarvamistöö,
keda seekord maksusoodustuse saajate nimekirja panna, või
kelle laenutingimusi parandada. Pärast mõttepausi
helistas Dominic sekretärile, paludes end mitte segada paari
lähima tunni jooksul, mis jäid linnavalitsuse
istungini. Ta lukustas ukse ja näol koort haistva kassi
ilme, astus baarikapi juurde. Ta avas selle jämeda
võtmega ja tõstis lauale nii rummipudeli kui
ühe peekri, lülitades peale tugitooli vajumist ka
konditsioneeri ja ventilaatorid sisse. Nagu Dominic oli lootnud,
maitses tume vedelik enam kui oivaliselt -- maitses
taevalikult! Kuid jõudmata esimest peekritki tühjaks
juua, tundis ta ruumi siginevat häirivat lõhna,
kehitades selle peale esialgu küll õlgu ja keerates
konditsioneerile tuure peale. Ta võttis pudeli kätte,
et jooginõu uuesti täita, tundes samas, et veider
lõhn muutub üha tugevamaks. Halba aimates üritas
Dominic akna avamiseks tõusta, aga jalad tundusid rasked
kui puupakud ja ta ei jõudnud end peaaegu liigutadagi.
Aeglaselt, väga aeglaselt, sirutas ta käe, et vajutada
hädanupule lauaplaadi all, kuid käsi langes raskelt
tagasi. Siis tundis Dominic, kuidas õhk järsku otsa
sai, ta käed ja jalad hakkasid kontrollimatult
tõmblema ja ninast purskus hele verejuga valge särgi
rinnaesisele; veel hetk hiljem jäi ta tardunult vastasseina
põrnitsema. Mauricio kingitus oli kohale
jõudnud.
Mürgine vine hakkas varsti ka ukse vahelt välja
immitsema. Sekretär tegi õige järelduse, et
ruumis selle taga peab olukord olema veel hullem, ning vajutas
kõheldes hädanuppu. Halba aimates läks ta ukse
taha kuulatama, kirtsutades häiriva lõhna peale nina.
Seespoolt kostis vaid ventilaatorite suminat, seda ka peale
korduvaid koputusi. Teisel pool järgnes aga mütsatus,
nagu oleks midagi rasket maha kukkunud; oli kuulda veel kandade
põntsumist vastu põrandat ja siis -- enam
mitte midagi.
***
Vahepeal möödus mitu ärevat tundi täis
valvurite süüdlaslikku sagimist ning murelikke
telefonikõnesid olulisematele ametnikele. Sugugi mitte
vähem ärev meeleolu istungisaali kogunenud meeste seas
kustus alles õhtu hakul. Dominici ja sekretäri
surnukehad ootasid siiski juba krematooriumi
jääkambris, nende sugulastele oli sõnum viidud,
ning teadaanne pidi jõudma järgmise päeva
ajalehte. Cristoval kui aselinnapea asus pärast
atentaadiküsimusi olulisemate asjade juurde, andes
korraldused täpselt nii, nagu oli samal hommikul
«Colombos» otsustatud. Nüüd kui Dominic oli
läinud, jäid temal, Mauriciol ja Alekil vabad käed
püha Lanzo kirikus oleva kasti kättesaamiseks. Uus
residents polnud seejuures enam kuigi tähtis --
selle eest, mis kastis peitus, võis igale perele ühe
sellise ehitada ja ikkagi kulunuks vähem kui murdosa
koguväärtusest.
Nende sündmuste ajal jalutas don Speio mööda
kuivanud puudega ääristatud tänavat, kus ta oli
paar päeva varem noort naist märganud. Ta ei lootnud
teda enam kohata, kõndides sellegipoolest aeglaste
mõõdukate sammudega edasi-tagasi ja istudes
viimaks pingile, kus ta sai taamal maja juures toimuvat
jälgida. Omal moel oli ta teguviis isegi õige, kuna
inimene, kes siesta ajal juba üks kord võrkkiiges
lesimise asemel tänaval seistes juttu ajas, võis seda
sama hästi ka teist korda teha. Don Speio kandis ka sel
päeval halli ülikonda, lisaks sellele aga
laiaäärelist kaabut kaitseks päikesepaiste eest,
mis siinkandis (ja nüüdsel ajal ka suuremas osas muus
maailmas) lõppes kiire, kuid valusa surmaga. Ta oleks
peaaegu kiusatusele järgi andnud, millest andis märku
kerge vihmasagar, kuid otsustas millegipärast kannatada ja
võttis vaid aeg-ajalt kaabut peast, et sellega endale
tuult lehvitada. Kella ta ei vaadanud, see oleks ootamise veelgi
hullemaks teinud. Päev veeres aegamisi õhtusse, kuid
maja värav ei liigahtanudki ja don Speio leidis üha
uusi ja uusi sõnu, kirjeldamaks oma tulutut tegevust.
Loll armuvalus vanamees.
Kas päike on su ajud pehmeks teinud?
Üheksasada aastat said ilma naisteta elatud, mis sulle
siis nüüd sisse läks?
Ja veel kord:
Loll armuvalus vanamees.
Cristoval aga patsutas end mõttes seljale. Tänu
tema pealekäimisele hakkasid viis rasket masinat juba
pikkamisi mäest üles tõusma, et teha püha
Lanzo kirikust suur hulk kiviprügi. Tema arvutuste
järgi leitaks kast hiljemalt järgmiseks õhtuks
ning siis võiksid nad viimaks kaduda kus kurat. Praegusest
residentsist tema luksusliku majani oli vähem kui paar
kilomeetrit (sedagi nii palju linna läänesuunas
väljavenimise tõttu), mis ei takistanud tal selle
distantsi läbimiseks isiklikku sohvrit pidamast. Tegelikult
lausa kahte, sest nondesuguseid väheste mugavustega
linnaelanikke laastasid kuumus ja haigused eriti tõsiselt.
Hajameelselt täheldas ta, et seekord oligi roolis asendaja,
sulgedes siis silmad kiireks tukastuseks. Ärkas ta harjunult
peatumisel, heites pilgu esmalt välja ning siis
küsivalt autojuhile otsa. Ümberringi laius
luitunudkollane kõrb ja linn paistis tagaaknast avaneva
vaate järgi jäävat õige mitme kilomeetri
kaugusele. Pilguheit selja taha oli aga viga. Hämmastava
kiirusega heitis autojuht talle kitarrikeelest tehtud lingu
kaela, hakates selle otstes oleva pulgaga silmust koomale
keerama. Cristoval viskles ja rögises, kuid õige hetk
oli juba käest lastud.
«Tervitused isa Stepanideselt,» sosistas sohver
talle õrnalt kõrva, veidi enne kui lõtvus
Cristovali sulgurlihas ja siis ka ta ise.
Don Speio tõusis pettunud ilmel pingilt, olles seal
istunud ennelõunast saati. Tüdrukut ei ilmunud ikka
veel ja nõnda ei jäänud muud üle, kui
tagasi võõrastemajja kõndida, süüa
hilisõhtune kerge eine ja siis magama heita. Ta vaatas
korraks ka mäge, mida lammutusmasinate rivi kolme neljandiku
tee peal olles endiselt vallutas. Kuid oli selge, et hiljemalt
homseks jõuavad nad kohale, et oma tööd
alustada. Don Speiot läbis segane kahjutunde- ja
kurbusesegune värin, mida ta tundis juba esmaspäeval
kirikus seistes...
Üle õla vaadates otsustas don Speio mingi veidra
kangekaelsuse ajendil ka homme samale kohale istuda ja neiut
oodata. Võib-olla veidi varem, võib-olla
teises riietuses, sel polnud eriti tähtsust. Ta oli elu nii
palju ja nii eri viisidel avalduvana näinud, et tajus
paremini kui keegi teine märke, mis aitasid keerukatele
küsimustele vastust leida. Kui nüüd, terve igavik
pärast viimast armumist, ta jälle naise pärast
langes, siis pidi see olema samuti märk. Seda ignoreerida
tähendanuks kogu elukogemuse kõrvale heitmist. Pikema
kaalumiseta võttis ta pärast kerget
õhtusööki vesipiibu ette, jäädes
ootama öösiti laulvaid linde. Ta ei suutnud otsustada,
kas seada tähtsamaks naist või küsimust oma
lapsele ehitatud pühakojast, ja ainuüksi selliste
kõhklevuste eest pidanuks ta end rooskama. Kuid mis
parata, kui püha Lanzo, hea laevade kaitsja, oli kaotanud
kõik oma varasemast hiilgusest. Piroogide
tüürimehed hõikusid kunagi ta nime, galeeride
rütmihoidjad karjusid «Lanzost» hääle
kähedaks, galeoonidel ruhviti tormi eel just tema poole
palvetades purjeid ja kui lained peksid orkaani kätte
jäänud ookeaniauriku külgi, loodeti vaid tema
armule. Ükski teine don Speio poegadest ei jõudnud
eales kaugemale mõne järve või merelahe
kaitsepühaku kohast. Lanzo oli kõigist selgelt parem
ja nõnda polnud põhjust temaga võisteldagi.
Vastupidi -- ta tegi tollal kõik, et vennad sama
võimsateks saaksid, neid igati toetades ja aidates. Selle
koha peal tundis don Speio valusat torget. Ealeski ei suutnud ta
mõista, miks kaks nooremat vennast just sellisteks
kasvasid; miks nad kahtlustasid Lanzo puhtsüdamlikus abis
silmakirjalikkust ja tema jäägitus armastuses don Speio
vastu salakavalat plaani ise vetevalla valitsejaks saada. Varem
või hiljem hakkavad isad oma poegade tegusid aduma ja neid
ettegi nägema. Don Speio jaoks tuli see mõistmine aga
liiga hilja -- siis, kui surma-agoonias Lanzo oma
viimased sõnad sosistas; siis, kui ta temast kramplikult
kinni hoidis ja vaatas elu poja silmadest kaduvat; siis, kui ta
mattis Lanzo ookeanipõhjas kõrguvale mäele ja
tema reeturlikud noored vennaksed kõige mustemasse
sügavikku. Ajapikku aga vesi taandus ja nii said alguses
mäe tipp, lõpuks ka kogu ümbritsev tasandik
õhku nuusutada, kuni selleni välja, et mereloomadest
ja -taimedest kihanud koht muutus lämmatavalt palavaks
kõrbeks. Seda ette nähes oli don Speio matnud Lanzo
kivist sargas, mille ümber laius nüüd
süngetooniline pühakoda.
Järgmine hommik leidis linnavalitsuse juba märksa
rohkem peata olevat; seda enam, et kõigi aastate jooksul
oli neil vaid üks kord olnud põhjust laupäeval
residentsi tulla. Nõod Bonzo ja Huezo jälgisid
masinate roomamist juba üpris mäetipu läheduses,
pööramata tähelepanu ülejäänute
ärritunud vaidlusele. Vaidlejaid oli õigupoolest vaid
kaks, sest Mauricio etendas Juanito ja Speranza sõneluses
kõigest õhutaja osa. Mõlemal oli raske suud
pidada, eriti kui Mauricio kummalegi lahkelt linnapea kohta
pakkus, ise sarkastiliselt muiates.
«Me peame jälle inimesi keldrisse
ülekuulamisele tooma,» arvas Juanito. Olles algsest
kaheksast kõige noorem, kartis ta elu vägivaldset
katkestamist kõige rohkem. See tekitas temas nii
skeptitsismi kui närvidelekäivat paranoiat ja ta esitas
kahtlevaid küsimusi ka siis, kui väideti ilm kuum
või taevas kahvatusinine olevat.
«Ülekuulamised ei aita vähimatki,» vaidles
Speranza vastu. «Kes need mõrvad iganes korraldas, ei
muutu vähimalgi määral kartlikumaks, kui
kasvõi sada suvalist inimest «hoiatuseks» maha
lastakse. Olulisem on kähku teada saada, mis põhjusel
kahele nii erinevate vaadetega inimesele ots peale tehti, ja kes
võiks olla järgmine ohver.»
«Minugipärast. Lase aga käia.» Juanito
tegi käega suuremeelse žesti: «Kasvõi kohe
-- aga mind jäta sellest välja. Sest mina, ma
ei kavatse selle maniaki lõksu langeda; ma jään
oma koju, kuni sa asja lahendad.» Ta raputas ägedalt
pead. «Ära loodagi, et sa mind kastaneid tulest
välja tooma saad.» Ta silme ees seisis veel liiga
selgelt Cristovali võikalt pundunud nägu ja
tumepunane triip kaelal, kus kägistaja traatsilmus oli
lihasse lõikunud.
«Mis sina arvad, Mauricio?» vahetas Speranza
jutukaaslast.
Too irvitas jälle. «Tegelikult olen ma härra
sotsiaalameti juhatajaga täiesti nõus. Ta sobiks ju
igati linnapea kohale, ja oleks kahju, kui nõnda tore mees
sureks Cristovali moodi. Ühesõnaga,»
võttis Mauricio kõik kokku, «jääb
Speranza ülesandeks tolle mõrvari-tõpra
tabamine. Võin kihla vedada, et tegu on mõne noore
ja enda meelest osava slummikutiga, kes oleks õnnelik, kui
me tabamisel talle nii kiire ja kerge lõpu kingiksime kui
tema Cristovalile. Mina hoolitsen, et residentsi keegi
võõras sisse ei saaks, olgu ta või paavst
ise. Ja kaks loodrit seal, --» Bonzo ja Huezo
keerasid vabandaval ilmel pilgud nendele -- «noh,
võivad oma senist rida jätkata.» Rohkemaks
kõneainet ei jagunud ja saal tühjenes, kuni vaid
Mauricio jäi sinna pealtnäha oma
ülestähendusi korrastama. Mõne minuti
pärast uks liikus, lastes sisse halvasti aetud habeme ja
kiiruga korralikku, ehkki kulunud ülikonda riietatud mehe.
Kassisammul kõndis ta Mauricioni, kes teda
käsipõsakil uuris.
«Hull oled,» sisistas mees, ümberringi
kahtlevaid pilke heites. «Mis kuradi pärast oli sul
vaja siin kokku saada, ah? Ma pidin pool tundi varitsema, et
valvuritest märkamatult mööda
pääseda.»
«Selle eest sulle makstaksegi, et sa käratult
tegutseksid.» Mauricio hääl tasanes samuti
sosinaks. «Siin ei kahtlusta meid keegi. Aga räägi
nüüd asjast.»
«Olen teda nüüd kaks viimast päeva
jälginud. Ma ütlen, see mees on midagi hoopis enamat,
kui ta välja paistab, aga see pole praegu oluline. Ma tahan
sinult saada teist kolmandikku, enne kui ma töö juurde
asun.»
«Me ju leppisime, et saad poole enne tööd ja
poole pärast.»
«Olud on muutunud. Ma pean noa asemel oma isiklikku
revolvrit kasutama.»
«Mispärast? Siin linnas on kõik sellised
tööd ilma paugutajata ära tehtud. See äratab
liiga palju tähelepanu.»
«Tähelepanu? Sinu mure on hoida politseid enda
käpa all ja neile nina pihta virutada, kui nad liiga
uudishimulikuks muutuvad. Ja kui sa oleks kohe öelnud, mis
mehega tegu, siis oleks ma võtnud püstoli koos
summutajaga. Revolver pole mul töötamiseks, vaid enda
kaitseks reisimise ajal.»
«No hüva, saad oma teise kolmandiku. Aga mida me
teeme? Nii suur lärm on mõeldamatu.»
Kulunud ülikonnas mees jäi mõttesse, astus
siis Mauriciole lähemale, kummardus ja sosistas talle midagi
kõrva.
«Ei, ei, see on liiga pöörane,» vehkis
Mauricio tõrjuvalt kätega.
«Aga sinu võimuses oleks seda
korraldada.»
«Ma ei ole kindel, kas nii kiiresti on üldse
võimalik...»
«On küll. Kurat, ega sa esimest korda millegi
sellisega ei tegele!»
«Kuss-kuss!»
Nad sosistasid veel natuke, siis saatis Mauricio valvurid
mingi pisiasja pärast teise majatiiba ning tema
külaline lahkus kiirustades.
***
Don Speio oli viimaks otsusele jõudnud, ehkki sellele
mõtlemine pani teda väsinud auruveduri moodi ohkama.
Tõustes pingilt, kus ta juba mitmendat päeva
käis salapärast neidist ootamas, jalutas ta tuttava
maja poole. Õhk liikus vaid siis, kui ta kaabuga endale
tuult lehvitas, ja seda veidram tundus ootamatu, tugev
tuulepahvak, mis lükkas ühe punase katusekivi
räästa juurest alla, tabades sellega don Speio paremat
õlga. Mees karjatas, surus käe pihtasaanud kohale ja
tõmbus valust looka.
Kardinad akna ees liikusid ja vaid natuke hiljem avanes
õuevärav ning neiu jooksis välja. Ta haaras
automaatselt mehe õlgadest, et teda püsti aidata,
taipas siis oma viga ja rohkesõnaliselt vabandades toetas
teda ainult ühelt poolt.
«Pole vaja, pole vaja...» tõrjus don Speio,
aga oiatas kokkupressitud huulte vahelt.
«See on hirmus, et te niimoodi viga saite.»
«Kannatan ära,» vastas don Speio hingeldades ja
üritas end sirgu ajada.
«Ei, ei... tulge sisse ja ma panen teie õlale
kompressi.»
«Tõesti pole...»
«Ah, ärge ometi vaielge.»
Don Speio lõi alistunult käega, aga pidi siis kogu
jõu suunama valugrimassi tõrjumisele.
«Elategi üksi?» küsis ta, kui oli viimaks
inimtühja majja juhatatud.
«Jah, see tähendab, ei. Ajutiselt.» Neiu
seletas veel midagi, ise samal ajal külmiku ja
meditsiinikapi vahel askeldades, aga don Speiole jäi asi
lõpuks ikkagi segaseks.
«Heitke pikali, vaat siia. Ja võtke oma särk
ära. Oeh!»
Viimane hüüatus järgnes koleda sinaka muhu
nägemisele. Kuid ta kogus end kiiresti ja seadis vilunud
liigutustega jääkompressi vigastatud kohale. Selle
käigus naaldus ta don Speiole lähedale, kes
võpatas sisimas, iga kord kui pikad juuksed teda riivasid.
Ta köhatas.
«Aga sul pole tarvis mind teietada. Ütle lihtsalt
«sina», või kui tahad, kutsu mind don
Speioks.»
«Don Speio? Selline ongi nimi?» küsis ta
silmade naerukile tõmbudes.
«Just nii. Ilma mingite lisanditeta, nagu vanasti
kombeks.»
Neiu pühkis jälle selle võluva liigutusega
juuksed oma näolt ja naeratas taas. «Ütle mulle
siis Floortje.»
Seekord oli don Speio kord kulmu kergitada.
«Küllalt ebatavaline nimi, kas pole?»
Ta lasi märkuse kõrvust mööda ja
tõmbas kompressile sõlme peale.
«Nii. Nüüd puhka, paari tunniga peaks paistetus
alanema.»
«Aitäh,» ütles don Speio kogu
siirusega.
Neiu noogutas ja uuris teda hetke, pea viltu. Mees polnud
muidugi enam esimeses nooruses, aga hea välimuse ja kogu
selle varjatud jõu juures, mis temast uhkas, ei saanuks
talle üle keskea küll pakkuda. Floortjele jäi
arusaamatuks, kuidas don Speio pääses kõigest
muhuga olukorras, kus raske kivi oleks igal teisel rangluu ja
õla puruks muljunud. Igatahes tõstis see mehe
väärtust tema silmis. Olles veel kord soovitanud don
Speiol paar tundi tukastada, istus ta tagaõue
päikesevarju alla, et oma küllaltki segipaisatud
tunnetes korda luua.
Sellal toimus kohalikus vanglas midagi jahmatavat. Keegi oli
suutnud märkamatult hulga automaatrelvi sisse smugeldada
ning vabakäigu ajal avasid vangid valvurite pihta tule. See
tuli täiesti ootamatult, kuna kinnipeetavatest polnud
ükski tõeline kriminaal -- enamus neist istus
varguste või joomas peaga kaklemise eest. Ilmselt
jõudis olukorra tõsidus ka meesteni ja
mõistes, et nad on viimase piiri juba ületanud, ei
hoidnud nad end enam millegi ees tagasi. Üksikud
püüdsid katkendlike valangutega murda rünnaku
üle elanud valvurite barrikaadi, samas kui teised
põgenesid vabadusse. Selleks ajaks oli info aga
politseiüksuseni jõudnud ja vangla hallide
väravate taga ootas juba sinisärklaste
rünnakrühm. Kõik sündmused langesid
täpselt ajale, mil isa Stepanides kogudusemajast tagasi oma
koju jalutas. Uudishimulik nagu iga teinegi, jäi ta
varitsuses olevaid politseinikke huviga jälgima, teadmata
õieti, mis toimub. Just siis, kui teda tuldi ära
juhatama, vajusid vangla väravad lahti ning
rünnakrühm avas sinnapoole ägeda tule. Vangid
nägid olukorra lootusetust, aga vastasid enne taganemist
rohmakate automaadivalangutega. See oli märguandeks
lähedases puudesalus varjunud mehele, kelle revolvri
paugatus mattus teiste laskude sisse. Isa Stepanides, abaluu
juures pisike kõrbenud servadega auk, vajus
häält tegemata selili maha, olles selleks hetkeks juba
surnud. Kulunud ülikonnas härrasmees kõndis aga
aeglasel rahuloleval sammul minema -- langedes jalapealt,
kui vangla suunast tulnud uitav kuul ta kätte sai. Nii
jäi tal nägemata, kuidas mäss õhtuks
jõhkralt maha suruti, nagu ka see, kuidas üheni
vangidest jõudis salaja plokk sigarette ja kaks pudelit
kaktuseviina -- palju, palju vähem, kui tema oli
töötasuks nõudnud.
Järjekordsel erakorralisel istungil võttis
Mauricio uudised ilmetu näoga vastu, hõõrudes
sisimas aga rõõmsalt käsi. Mõni teine
oleks osavast käigust valjult pasundanud, aga tema juba
teadis, kuidas asju ajada. Polnud kahtlustki, et Alek
mõistab, kes oli isa Stepanidese surma taga, kuid tal
puudusid igasugused tõendusmaterjalid. Korraldused olid
juba antud taksojuhist mässu ninamehe ja tema kaaslaste
hukkamiseks, ning koos ühega neist läksid hauda ka
viimased valgustkartvad seosed... kui Alek välja jätta.
Mauricio ei suutnud otsustada, kas jätta kaaslane ellu
või mitte, jäädes esialgu ootele. Istung
möödus ilma midagi otsustamata, kõigil oli
lihtsalt võimalus natuke paranoilist auru välja
lasta. Isiklikke asju vabanduseks tuues lahkus Mauricio enne
lõppu, märgates kojusõidul tuttavlikku vanemat
meest ühega oma varasematest armukestest juttu ajamas.
Kuidas ta nimi oligi... Floortje, jah? Ta oli naise
aasta-poolteist tagasi kõrvale heitnud, sest too
püsis mehe suhtes alati külma ja eemalolevana. Leidus
aga teisi ja paremaidki, kes kuumalt ja häälekalt talle
oma armastust pakkusid ja selle vastu kindlustatult hea elu said.
Mauricio pühkis nähtu kõrvale, aga jättis
samas ajusoppi teadmise, et ilmselt on võimalik toda
vanemat meest Floortje kaudu mõjutada. Sarnaseid
tähelepanekuid oli tal kogunenud juba määratu hulk
ja enamust polnud tõenäoliselt kunagi tarvis
kasutada. Kuid ei võinud eales teada...
Aga don Speio, nüüd juba neiuga head suhted sisse
seadnud, kirjeldas talle värvikalt oma kalafarmi Barentsi
mere ääres. Olukorras, kus päike
lõõskas päeva läbi hingematva palavusega
ning vihmast ei nähtud isegi und mitte, oli Floortjel
ilmselt raske kõike räägitavat ette kujutada.
Kuid ta andis endast parima.
«Kuule, sul on ju silmnähtavalt liiga palav,»
märkis Floortje ühel hetkel. Don Speio küll ei
tundnud, et ilm oleks tavalisest kuumem, aga nõustus
sellegipoolest, kui neiu kutsus teda majja klaasikest jahedat
veini jooma. Vaikides jälgis ta, kuidas punane vedelik
joogianumatesse voolas ning võttis lonksu, kui Floortje
seda tegi. Ta tundis end jälle pisut kohmetuna, aga leidis
oma varasema kodu mälestustes väljapääsu.
Jutustamise ajal nihkus Floortje talle päris lähedale.
Ta sõrmed puudutasid kergelt mehe palgeid, tegid ringi
ümber väikese õnaruse kaelal, mängisid
hetke tema kõhul ja liikusid siis allapoole.
«Ma pole kindel, et mul sobib sinuga nii tuttavaks
saada,» sõnas don Speio katkeval
häälel.
«Unusta see,» sosistas Floortje, viies oma suu
sinna, kus oli ta käsi. «Me oleme just nii
lähedased, kui palju me tõelised tunded meid
käsivad.»
***
Esimene masin lõhkus kiriku katust, kuhjates rusud
selleks ehitatud kõrge piirde äärde, kust need
hiljem alla kanjonisse pidid lükatama. Juhtunuks piire
purunema, varisenuks tonnide kaupa suuremaid ja väiksemaid
kive hävitava laviinina alla. Kuid võis kindel olla,
et seda ei juhtu, nii kindlalt kui töödejuhataja
armastas oma kuldsetesse aastatesse jõudnud elu. Peale
masinamüra ja kivide robina oli valjuselt kolmas heli tema
sõjaväes treenitud hääl, mis peamiselt eri
roppuste ja vandesõnade abil toimuvat juhtis ja mida
mõned väitsid isegi alla linna kostuvat. Ta oli vaid
lühikeste pükste väel, aga leemendas üleni
higist, mõteldes füüsilise ebameeldivusega
vaevale, mida pidi hakkama nägema lammutuse jõudes
kiriku põrandani. Ta kirus vaikselt lolle linnaisasid, kes
polnud vaevunud tolle neetud kirstu asukohta täpsemalt
kindlaks tegema. Iidvana ehitise hävingust ta eriti ei
hoolinud -- naine ja neli last nõudsid kogu ta
raha ja tähelepanu ning selles linnas oli palju
olulisem loota, et mõni eksisamm enda eksistentsi ei
lõpetaks. Ja ega linnaelanikest keegi nagunii kiriku
juurde ei tükkinud, mõtiskles ta. See oli vaid
öömaja hulguste parvele, mille lammutamisega
lüüakse kaks kärbest ühe hoobiga. Kui palavus
kasvõi kraadi võrra väheneks, oleks sünge
monstrumi maatasa tegemine end juba õigustanud.
Samal ajal seisis Don Speio keskväljakul ja vaatas nukral
pilgul üles, kus pilved kogunesid kiirmarsil taevasse
-- rasked, tumedad ja tihked vihmapilved. Neli masinat
jõudsid kiriku lammutamisel eelviimase piilarini ja sellel
hetkel katkes ka don Speio kannatus. Kahjatsus oma poja
hülgamise, viha ahnete ametnike pöörase
varandusejahi ning mure salapäraselt kadunud Floortje
pärast leidsid oma lahenduse. Langes paar piiska ja
õhk muutus teravalt puhtaks. Siis langetas ta otsusele
jõudnult pea ja samal hetkel prahvatas vastikult külm
valing, kattes halli valge kardinaga majad, õued ja
inimesed õuedes. Seekord polnud tegu mõneminutise
veehoobiga, vihma muudkui kallas ja kallas, minnes kord üle
jämedaks raheks, siis peenikese piitsana sähvivateks
jugadeks. Don Speio seisis tardunult, surudes küüsi
peopesadesse ja vaadates, kuidas siirupiselt vedelaks poriks
muutunud maapind vedas masinaid mäeserva poole. Viienda
masina alt kostis summutatud röökimist, kui
mitmetonnine aeglaselt porisse vajuv raudkolakas kahte selle alla
roninud mehhaanikut ühtaegu lömastas ja lämmatas.
Neil polnud mingit võimalust püdelast roojakarva
pinnasest välja rabeleda. Kaheksakümne meetri
sügavusel purskasid kanjoni kitsast põhjast üles
veejoad, kui avanesid järjest uued ja uued allikad. Vesi ei
tõusnud esialgu kuigi kiiresti, imendudes tagasi janusesse
maapinda, aga siis raiusid neli-viis laia maa-alust
jõge end valju kõmahtusega läbi kanjoni tugeva
kiltkivi, asudes sügavikku kiiresti täitma.
Siit-sealt linnast kostis hirmunud karjeid -- terved
põlvkonnad olid üles kasvanud, nägemata taevast
langevat vett ja praegune vaatepilt oli nende jaoks liig.
Auto peatus vilinaga don Speio kõrval, libisedes
märjal teel veel mitu meetrit edasi. Mauricio
sööstis välja, avades teise ukse ja rebides sealt
seotud kätega, rabeleva Floortje. Ta ei hoolinud
vähimatki, et paduvihm ja tänavalt pritsiv pori tegid
ta heledast ülikonnast märja kasutu kaltsu.
«Lõpeta!» karjus ta. «Lõpeta see
kohe! Kuuled?»
Don Speio ei tõstnud pilku. Tänaval voolas
nüüd juba pahkluu jagu vett. Kiriku juures olid
esimesed kaks masinat juba nõlvakust alla varisenud,
purunedes koos ettejäänud maja ja neid tulutult
kontrollida püüdvate juhtidega.
«Lõpeta, või ma luban, et järgmine
hetk oled naisest ilma!» kisendas Mauricio. Ta surus relva
naisele kurku. «Ära proovigi mind oma trikkidega tappa,
ma jõuan enne igal juhul päästikule
vajutada!»
Don Speio tõstis pea ja vaatas teda tühjal pilgul.
Mauricio urahtas.
«Sa võid saada oma plika, aga kast jäta
meile! Sa saad oma ihaldatu, kui sa mulle minu oma ei keela. Aga
lõpeta see neetud vee valamine ükskord
ära!»
Vihm muutus vähem raevukaks --
võib-olla.
«Cotzo on surnud. Dominic on surnud. Ja Cristoval
-- temagi on surnud, nagu sa väga hästi tead.
Ja peale nende veel hulk teisi. Kas sellest on veel vähe?
Kui palju peab veel tapma, enne kui sa mõistad, et
unustatut pole mõtet tagasi tuua?»
Nüüd oli vihm kindlasti pisut nõrgem. Kuid
veel kaks masinat veeresid mürinal alla -- nende
juhid, tõsi küll, tabasid õigel ajal
välja hüpata. Viies masin istus kindlalt mudas ja
hääli selle alt enam ei kostnud.
Maurice oli murdumise äärel. Ahastades karjus ta:
«Kas sulle on tähtsam kättemaks või
Floortje? Kui kättemaks, siis ütle seda! Ütle ja
vaata, kuidas see sinu jaoks tähtsusetu naine sureb!
Püha Lanzo nimel, ma luban et teen seda!» Ta karjus
hüsteeriliselt, hoides relvatoru endiselt naise suus:
«Ütle seda! Ütle!»
Üksik pisar veeres don Speio põsele. Esimene
pärast seda, kui ta oli matnud kolm oma poegadest. Ja siis
--
Vihm lakkas.
Nõnda järsult, kui oli alanudki.
Kõik seisid -- läbimärjad, porised,
tilkuvad -- ja vaatasid üksteisele tummalt otsa.
«See oli vastus,» ütles don Speio karedal
häälel. Mauricio tõmbas mitu korda järsult
hinge. Ta võttis relvatoru Floortje hammaste vahelt
ära, lükkas kaitseriivi peale, kõhkles, ja
viskas rauatüki plartsatades eemale porisse. Aeglaselt sidus
ta naise käed lahti, heites vettinud nööri
tagantkätt minema. Keeras siis selja ning astus alanevas
vees kuhugi eemale. Don Speio võttis Floortje jaheda
käe, külvates selle üle suudlustega. Ta pani
käe oma südame vastu ja vaatas naisele silma, kust
peegeldus vastu kartust, ärevust -- aga ka
valmisolekut.
«Lähme,» ütles don Speio. «Ma tean
kohta, kus me mõlemad oleme õnnelikud.»
***
Don Speio pidas oma rannaäärses bangalos
väikest kalakasvandust. Nukker pilk silmis, söötis
ta vilkaid heeringaid, neid ennastunustavalt sageli üle
toites. Taamal mühas jääkülm meri ja vahused
tõusulained, mille piisku ta oma nahal kujutles, tormasid
mürina saatel kiviklibusele rannaribale. Vesi kutsus teda ja
nuttis ta järgi, ning õrn briis sosistas: «Mine!
Mine!». Don Speio neelatas ja pilgutas kiiresti silmi,
keerates merele kangekaelselt selja ning vaadates kalade
hõbeläikelist sebimist sööda ümber. Ta
armastas Floortjet. Ja kui naine kord sureb, armastab ta tema
mälestust. Rohkem kui vetevalla müha ja selle
silmapiirini ulatuvat avarust. Meri ta selja taga mõistis.
Sellest hoolimata -- igal õhtul, kui don Speio
tuli oma kalu söötma -- tõusis ta
uuesti, hüüdis uuesti, halas uuesti peremehe
järgi. Kuid tihkudes pidid soolased laineharjad vajuma,
ohates taanduma peegelsiledaks nukruseks. Et järgmine
õhtu taas tõusta. Uuesti ja uuesti. Alati
asjatult.
Juuli-august 2001
|