/-/
Su nimi kui julgustus -- mängima tule
Unusta piirid ja piiratus kuni
Juhuse käsi kustutab tule
Ärkad, et ohata -- jumalik uni
Unicorn
«To my virtual lovers»
Lonely: Olemegi kahekesi? Mis sa siin üksi tegid?
Mr. X: Ootasin sind :)
Lonely: kuidas sa said mind oodata? Sa ju ei tunnegi mind!
Mr X: Lihtne - kui sa tulid, sain aru, et sind ma ootasingi. Midagi sinu
nimes? ;) Oled sa üksi, ilus tüdruk?
Lonely: üksi jah... (ohkab). Igav..
Mr X: enam ei ole
Lonely: See on ju tore, kuigi ma ei saa aru... me ju ei tunne
teineteist.. Või tunneme? Oled sa siin äkki varem
mõne teise nimega käinud? (kahtlustavalt) Kust sa üldse
tead, et ma meessoost pole?
Mr X: Just a wild guess. ;) Pealegi - tundmine või mittetundmine
on liiga suhteline. Arvad, et tunned kedagi - ja tegelikult ei tunne
üldse. Või siis - korraga on võõras inimene
sama lähedane kui vana tuttav. Who knows? Räägi parem,
mida sa seal teed?
Lonely: joon kohvi tegelikult... koorega... istun kodus.
Mr X: tule välja! ;;))
Lonely: eeeee.... kas sa kutsud?
Mr X: nojah, mängult :) kasvõi.
Lonely: vähe hilja ei ole või?! 8-/
Lonely: mmmmh, mai tea... mängult võibolla. (ettevaatlikult)
Oled sa kindel, et me pole varem rääkinud?
Mr X: iial ei või teada ;)
Lonely: kuule, ma lähen ära, kui sa mind lollitada
kavatsed!
Mr X: ära mine! andestust - ma tegin ainult nalja. Minu teada ei
ole me varem rääkinud. ja üldse - miks sa selle
pärast muretsed? Siin on kõik ju mängult, kui me ainult
tahame.. Ütleme näiteks, et ma olen võlur... ja
täidan kõik su soovid? Mida sa sooviksid? Mis on su esimene
soov?
Lonely: pakk kohvikoort! ;o)
Lonely: ei, sorri, nali... tegelikult oleks hoopis...
Mr X: waiting...
Lonely: päriselt?
Mr X: waiting patiently... Püüan su soove su silmist lugeda
:) Nii päriselt, kui võimalik. Või sa ei oskagi
mängida? ;)
Lonely: OK ;o)
Lonely: ma soovin... midagi... mis igavusest välja murraks. Midagi
põrutavat, ... näiteks... näiteks sõita H
Davidsoniga läbi linna või... noh, sampusevann. ;o)
Mr X: shampusevanni saad ... (ajab HD-d garaazhist välja) ja
sõidu teeme ka. Hoiad minust ikka kõvasti kinni? ;)
Lonely: siis... kas nüüd on juba kaks soovi soovitud?
Mr X: nojah, ütleme, et üks. Sinule luban lisasoovi..
Lonely: OK, järgmine soov oleks... reis Pariisi!
Mr X: väikesed kohvikud, sirelites boulevard, uhke Odeon, vanad
kitsad linnatänavad, suveöö?
Lonely: sa oled seal käinud?! ja just see kõik! .. kas seal
ongi nii ilus, kui räägitakse? 8-)
Mr X: homme sõidame. Tuled sa minuga Pariisi? ;)
Lonely: iga kell! kasvõi homme... ;o) kasvõi mängult.
Kas nüüd kolmas soov?
Mr X: raudselt...
Lonely: ma tahaksin, ma tahaksin... ma tahaksin kuldset briljantidega
kaelakeed ;o)
Mr X: kee, milles on kuu ja tähed?
Lonely: just!
Mr X: tahaksin selle sulle ise kaela panna ;)
Lonely: on keegi takistanud? ;o)
Mr X: ma ei tea ju, kus sa oled... ja kuidas ma sinna saan? (hüppab
Harley selga ja paneb hääled sisse) juhata ainult teed!
Lonely: olen kodus ;o)... ja kuidas sa siia saad? Lihtsalt tule! Ise
ütlesid, et siin on kõik võimalik. ;o)
Mängult.
Mr X: kas sa kutsuksid mind?
Lonely: aga ma ju kutsungi - tule, tule!
Lonely: ära ainult keed maha jäta...
Lonely: ach, unusta ära, räägi mulle parem veel
Pariisist!
Mr X has left the channel
Mr X katkestas ühenduse ja pani sülearvuti kokku.
Lõpuks ometi! Rõskus puges juba vägisi kontidesse,
sest nõlvak, millel ta istus, ei olnud mahalangenud kastest
niiskena kuigi õdus paik. Ka tühi kõht andis tunda --
ta polnud teab mis ajast korralikult söönud...
Ta heitis pika näljase pilgu linnale, mis sai alguse sealtsamast
mäejalamilt -- siinseal särasid vaid üksikud tuled ning
pimedade tänavate labürint sulas silmapiiril öösse.
Tal tuli vaid õige maja üles leida ning sisetunne
ütles, et see ei saanud olla liiga kaugel.
Aeg oli minema hakata. Ta peitis halli kasti nahkkohvrisse, mida ta
musta mantli hõlm varjama ulatus -- riietuses armastas ta
traditsioone ja kübeke elegantset teatraalsust võis ju
tõesti Pariisist külge jääda -- ning libises
tumeda varjuna tänavalabürinti, liikudes õiges suunas
sama seletamatu eksimatusega kui näljane hunt, kes läheduses
saaki tajub.
Peagi jõudis ta ühe kõrge tornmajani, mis troonis
keset madalamate majade rägastikku nagu kindlusetorn. Ta heitis
võiduka pilgu ainsale valgustatud aknale. Läbi
õhukeste kardinate kumas pehme laualambivalgus, mille
südames paistis aimamisi viirg kuvari maagilisest ruudust. Seitsmes
korrus. Seitse oli ta õnnearv...
Teda oli kutsutud -- ja reeglite, väga iidsete reeglite kohaselt
võis ta nüüd minnagi, ükski lukk ei saanud teda
enam pidada. Ainult need majad, kuhu keegi teda ei sisse kutsunud,
jäid igaveseks suletuks.
Tänapäeval olid inimesed ettevaatlikumad kui vanasti ja kutse
saamine oli lihtsalt... pisut keerulisem, aga üldse mitte
võimatu, o ei, üldse mitte võimatu, kui vaid veidi
kohaneda. Ettevaatlikuimagi inimese hinges oli üks reetlikult
vastupandamatu nõrkus, mida ta juba aegade algusest ära oli
kasutanud -- soov uskuda anonüümsuse turvalisusesse. Ta
mäletas sajanditaguseid pööraseid maskiballe,
kõrgest soost daame reisimas inkognito... mälestused
tõid ta huulile melanhoolse naeratuse. Jah, hoolimata ajastust
olid anonüümsuse võlud alati tema kasuks
töötanud ning inimene, paistab, et ei muutunudki kuigi
kiiresti.
Hetk hiljem avas ta juba akna: «Bonsoir, mademoiselle!»
|