13.07.2001 |
Aleksandr Gromov
Muinasjutt väikesest kosmoselaevast |
(Bõl o malenkom
zvjozdolote)
Oli kord Universum. Ja selles Universumis kosmoselaev.
Kosmoselaev oli õige tilluke. Kõigest Mount Wilsoni
mäe kõrgune ja sedagi siis, kui jätta
arvestamata mäe tipule rajatud observatoorium. Kellele
sellist vaja on?
«Soomuse peaks paksema tegema,» ohkasid
inimesed.
«Ja mootor...»
«Ja et saaks läbi poole Galaktika ühe
tankimisega!»
«Meteoriiditõrje kahurit oleks vaja...»
«Võimsat, hästi mitme toruga...»
«Ja kajutid. Nagu kanakuut!»
«Kasvuhoone peaks suurema tegema.»
Konstruktorid kratsisid mõtlikult kuklaid. Siis
noogutasid.
Ja kosmoselaev hakkas kasvama.
Peagi kasvas kosmoselaev Mount Everesti suuruseks, arvestamata
sealjuures alpinistide poolt mäe tipule torgatud
lippusid.
«Ja sellegipoolest on mootor liiga nõrk,»
turtsatas keegi.
«Ja soomus on nigel.»
«Ja kütusevaru liigväike.»
Konstruktorid kratsisid kuklaid. Ja noogutasid.
Kui kosmoselaeva all hakkasid murduma tektoonilised plaadid,
viidi laev maalähedasele orbiidile. Ja kui laeva
gravitatsiooniväli hakkas tekitama tõusulaineid, sama
kõrgeid kui Tadz Mahali tempel (arvestamata sealjuures
templi kupleid), viidi laev veelgi kaugemale. Kuid ikka oli
kosmoselaev liiga väike -- kõigest sama suure massiga
kui Kuu, kui jätta arvestamata meteoriidid, mis sinna
tulevikus kindlasti kukuvad.
«Tugevusvaru ei kõlba kuradilegi...,»
ütlesid inimesed.
«Ja kiirenduskarakteristikud! Kandejõust ma parem
üldse ei räägi...»
«Kahju, ehitusmaterjalidest on puudus.»
«Aga milleks meil planeedid on?»
Konstruktorid noogutasid.
Siis noogutasid veelkord.
Ja noogutasid veel palju-palju kordi.
Ning kasvas kosmoselaev suureks-suureks. Sama suureks kui kogu
Teadaolev Universum, arvestamata loomulikult seda pisitillukest
osa, mis ääre taha jääb. Kõik olid
rahul! Tähelt tähele sõidutati reisijaid
laevasisisese liftiga.
Alguses oli lift tilluke...
© 1998
Tõlkinud Avo Nappo.
Avaldatud autori loal.
|
|