07.07.2001 |
Juris H. Poni
Vaata aga |
Haisev intellektuaal, mõtles Albert. Kõik peab
tal olema teistmoodi kui ausatel inimestel. Isegi
viinavõtmist tuleb segada muinaskraami oksjoniga.
Käime korra ära ja kõik, teada puha, kuidas see
käib. Pool tundi juba istutud ja lõpust pole
haisugi.
Hubertit tema mõtted ei häirinud. Suu innust
lahti, jälgis ta oksjonipidajat, kes diskori kombel
sõnade esihäälikuid rõhutades sitta saia
pähe välja pakkus.
«Kapp, ei, kummut, eee... jaa, vana kummut, väga
vana kummut, võiks öelda, muistne,» kiitis see
harjusk.
Huberti erutust oli lihtsalt vastik vaadata. Mees näris
küüsi ja koogutas edasitagasi, nagu oleks tal häda
kallal. Albert vaatas kõrvale. Algul ringisaginud
intellektuaalide parv oli kõvasti hõrenenud, ainult
kaks tüüpi veel istuski kohal. Üks neist siples
Hubertiga samasel viisil, teine oli siin ilmselt samadel alustel
kui Albert isegi. Ta ei paistnud õnnelik olevat.
«Alghind, mis ta ongi,» podises harjusk kummuti
küljest hinnalipikut otsides, «jah, jaajaa, ttervelt
kkümme kkrooni!»
Kümme krooni! Viis senti oleks kah palju olnud arvas
Albert. Ent juba olid Hubert ja teine intellektuaal püsti
ning kiljatasid korraga midagi arusaamatut. Harjusk sattus
segadusse. Seni polnud tal õnnestunud müüa
midagi peale paari vanade tuhvlite, mille pärast kolm
karvast peaaegu kaklema oleksid läinud.
«Kaksteist!» kiljatas Hubert.
«Kolmteist!» kajas tema võistleja.
Ühe krooni kaupa jõudsid nad kolmekümne
kroonini ja jäid siis teineteist põrnitsema. Harjusk
oli vaikseks jäänud ja uuris hämmastusega
kummutit, nagu tahtes teada saada, mis selles võluvat on.
Sedasama oleks ka Albert tahtnud.
Ta sikutas Hubertit varrukast ja küsis:
«Mis kuradi pärast sul seda risu vaja on?»
«On vaja,» sisises Hubert ja vaatas teda tigedalt,
aga mõistvalt -- kust võikski sihuke juhm nagu
Albert kõrgemaid asju mõista.
Pakkumine jätkus, kõhklevamalt ja vihase
pilguvahetamisega. Kui hind oli ennast juba kergitanud
neljakümne viiele kroonile, tuli võistlev
intellektuaal Huberti juurde.
«Jäta järele, mees!» ütles ta
vihaselt ja viskas juuksed silma pealt kõrvale.
«Nelikümmend seitse!» hüüdis Hubert
võidukalt.
«Mees, ma ütlen sulle, jäta järele, see ei
lõpe sulle hästi,» vingatas teine intelligent ja
hüüdis «Viiskümmend!»
«Viiskümmend kaks!» räuskas Hubert uhkelt.
Teine intelligent kiunatas ja läks oma sõbra manu
tagasi.
Kuuekümne krooniga sai Hubert kummuti lõpuks
endale. Uhke nagu kukeke, maksis ta harjuskile raha, rebis
mööblitüki hinnalipiku küljest ja patsutas
seda.
«Kas ta pole kena?»
Murega märkas Albert, et on selle jama jooksul jumala
kaineks saanud. Pea valutas ja kuri tunne kippus peale.
«No ja milleks sul teda vaja on?» küsis ta.
Hubert lõi käega.
«Stiilne, noh. Ah, sa ei saa niikuinii aru.» Ei saa,
siis ei saa, mõtles Albert. Niikuinii nõuab Hubert
nüüd, et Albert aitaks teda selle risu
kojutoimetamisel. Tema aga, noh, niikuinii aitab. Hea süda
sees, mis teha.
Hubertiga võistelnud intellektuaal ootas neid
tänaval. Ilma oma sõbrata. Albert kadestas seda
meest, kel oli oidu jätkunud jalga lasta.
«Mees,» ütles intelligent Hubertile. See laskis
oma otsa hoiatamata maha, nii et kummuti jalg Albertile vastu
säärt lõi.
«Müü see kapp mulle,» ütles
intelligent. Läheb pikale, mõistis Albert ja surus
käed tasku.
«Milleks?» pillas Albert üleõla.
Intelligent läks põlema.
«Mees, ära näita oma ebaintelligentsust!
Milleks sinule see kapp? Sinusuguste jaoks on sektsioonkapid. Hea
mutrivõtmeid hoida ja kõik, antiik on ikkagi eliidi
rida...»
Nüüd hakkas Hubert vastu vaidlema, mõlema
hääled läksid aina valjemaks ja kõrgemaks,
sõnu oli võimatu eristada, kostis vaid arusaamatu
mölin. Läheb pikale, mõistis Albert ja laskis
jalga.
* * *
Kolm päeva ei näinud ta Hubertit. Iseenesest oli see
meeldiv, kaua sa jõuad sihukese heietusi kuulata. Ometi
jäi midagi nagu kripeldama, no mille kuradi pärast on
inimesel risu vaja? Niigi polnud Huberti pool varsti enam kuskile
istuda ega astuda. Toole jagus, aga need kõik pidid olema
enamvähem Tutanhamoniaegsed ja hoolega hoitud. Tõsi,
vähemalt ühe sellise põhja alt oli Albert kunagi
avastanud sildikese «Mööblivabrik
«Krasnõi stoljar» imeni Rozõ
Ljuksemburg». Aga see võis olla sinna hiljem
kleebitud, nagu Hubert arvas. Praht igal juhul.
Hubert jooksis talle keset tänavat sülle, ise
salkus, räsitud ja viimase võimaluseni närvis.
Albert ootas etteheiteid oma ärakadumise pärast, aga
imelikul kombel ei alustanudki Hubert sellest.
«Tead sa,» pahvatas Hubert ja uuris siis Albertit,
nagu tahtes veenduda, et see on ikka see, kellena esineb.
«Ei tea,» vastas Albert lahkelt.
Hubert pungitas silmi ja vaatas meeletu pilguga enda
ümber. Siis kummardus ta Alberti kõrva juurde ja
sosistas:
«Minu kapp!»
Albert oli tükk aega vait. Ilmselt oli Hubert
lõplikult ära pööranud.
«Mis sellega siis on?» küsis ta. Albert
kummardus uuesti tema kõrva juurde. «Seesama
kapp,» rääkis ta kiiresti ja aegajalt üle
õla vaadates, «seal, selle sees, sahtlites, panin ta
paika, koju, tead, Ingemar tuli, läksime liiku tegema, kaks
ööda kodus ei olnud, tulin tagasi, seal, sahtlites,
elab midagi,» ta peaaegu karjus, niipalju kui see sosistades
võimalik on, ja mudis Alberti hõlma.
«Lutikad või?» küsis Albert
arusaamatult. Tundus, nagu tahaks Hubert kallale karata.
«Elab, saad sa aru! Midagi elab seal, kes, ma ei tea, pole
näinud, ainult käsi, elab!»
«Laiba ostsid või? See ei mahu ju sihukesse.»
Hubert haaras tal rinnust ja raputas. «Kas sa, juhm,
ükskord aru saad...» Ta laskis lahti ja rahunes
äkki.
«Tule kaasa, ma näitan sulle,» ütles ta
nõudlikult.
Hubert oli muu kolu koomale tõmmanud ja kummuti
aukohale seadnud. Seal see seisis, otse ukse vastas, sisse
astudes kõigepealt näha ja nägi välja
niisugune, et isegi lutikas mõtleks kolm tundi, kas tasub
sellist logu eluasemeks valida.
Albert läks joonelt kummuti juurde ja tõmbas kaks
kõrvuti asetsevat sahtlit lahti. Neis polnud midagi.
«Noh, kus see elanik siis on?» küsis ta Huberti
poole pöördudes.
See oli jäänud uksele seisma ning vahtis vaheldumisi
kummutit ja teda, silmad pungis. Tema jalg lõdises ja
käsi väänas linki.
«Ega teda niimoodi ei näe,» sosistas Hubert ja
laskis lingust lahti. Ettevaatlikult, nagu kartes millelegi peale
astuda, tuli ta Alberti kõrvale, vaatas korraks
sahtlitesse ja lükkas need siis kinni. Seejärel haaras
ta Albertil varrukast ja vedas ta vastasseina, peegli juurde. Ta
lükkas ukse laiemalt lahti, vaatas korraks peeglisse ja siis
välkkiirelt kummuti poole.
«Nii,» ütles ta lõpuks ja ohkas
sügavalt.
No ei näinud Hubert hea välja. Tal oli ilme, et
kardab koledasti, aga tahab ka. Segane lugu.
Hubert tegi suu lahti, nagu kavatseks seletama hakata, aga
mõtles siis ümber.
«Vaata peeglisse,» ütles ta kuutõbise
häälega ja pöördus ise sedasama tegema.
Albert vaatas. Paistis kummut -- Hubert lükkas teda
õlast, et paremini näha oleks, paari
mööblitüki nurgad, Huberti viimse
võimaluseni kurnatud nägu, päikeselaik
põrandal ja -- kõik. Mitte midagi. Albert tahtis
juba küsida, milles asi seisab, kui märkas, et
kummutiga juhtub midagi.
Alguses ei saanud arugi, mis just. Peegel polnud ka muidugi
suurem asi. Ta tahtis ümber pöörata, Huberti
värisev käsi haaras tal õlast ja hoidis paigal.
Albert vahtis peeglisse edasi ja taipas siis: sahtlid olid
avanemas. Väga aeglaselt nihkusid need ettepoole, jäid
korraks kinni, olidki nii lahti, et oleks mahtunud käe sisse
pistma. Albert kuulis, et Hubert hoiab hinge kinni. Veel kord
tahtis ta ümber pöörata, aga Huberti sõrmed
litsusid ennast õlga ja Albert ei tahtnud rabelema
hakata.
Sahtlid liikusid veel laiemale, nõksatasid irvakile, ja
siis hakkas neist midagi kerkima. Albert tõmbas
sügavalt hinge, mingid mügarapundid aina tõusid,
siis nägi ta -- need olid käed, kuivetud, pruunikad,
kõõlused naha all paistmas, juba olid näha ka
käsivarred, sõrmed hakkasid liikuma, rusikasse ja
jälle lahti, kahe sahtli vahelt, kust midagi ei saanud
tulla, isegi kui see miski oleks olemas olnud, kerkis veel
midagi, seekord lillakat, ja äkki oli kõik kadunud.
Hubert oli ümber pööranud.
Albert hingas välja. Ka tema oli hinge kinni hoidnud.
Õlg valutas, ta hõõrus seda.
Nad olid tükk aega vait, siis toetas Hubert selja vastu
seina ja vajus põrandale istuma. Albert kükitas tema
kõrvale maha.
«Nägid?» küsis Hubert.
Albert noogutas. Rääkida ei suutnud. Kummut oli nagu
ennegi, sahtlid kinni ja tühjad, vaatamatagi teada. Tal oli
pöörane hirm selle mööblitüki ees, oleks
tahtnud olla siit nii kaugel kui võimalik. Samas soovis ta
sahtlid lahti tirida ja sisse vaadata. Ta teadis kindlalt, et ei
julge seda teha ja kindlasti teeb. Ainult istub veel natuke ja
siis.
Hubert oli juba tükk aega rääkinud. Vist.
«...see ei ole peeglist. Läbi klaasi on ka
näha. Mina nägin esimesel korral peeglist, prillid olid
ka veel ees ja siis ta muudkui tuli ja tuli, palju kiiremini kui
nüüd. Jumal tänatud, et prillid eest sain, muidu
polekski enam hinges. Ta -- see -- kardab vaatamist, paljast
pilku. Läbi klaasi jääb siis vist pilk
nõrgemaks ja ta tuleb välja. Jube, tead, ma pole
julgenud kodus olla. Kuus korda olen juba vaadanud. Ei julge, aga
ikka vaatad. Täna paistis veel kõige rohkem, pealagi
vist ka või mis see oli. Oh, kurat.» Nüüd
pidi midagi vastama. Vist. Albert tõusis püsti, tegi
viis tohutu pikka, pingutavat ja aeglast sammu üle toa
kummutini, avas sahtlid, vaatas sisse. Tühi.
«Sul raha on?» küsisid mõlemad
korraga.
* * *
«Mees,» ütles keegi. Albert vaatas üles.
Hubert põrnitses juhmilt oma klaasi ega liigutanud.
Sama intelligent, kes oli oksjonil Hubertiga selle
tondimööbli pärast võistelnud.
«Mees,» kordas intelligent ja puudutas Hubertit
õlast. See pidi äärepealt baaripukilt maha
kukkuma.
«Mis sa tahad?» küsis Hubert. «Sada krooni
sinu kapi eest,» pakkus intelligent.
«Siinsamas? Kohe?» küsis Hubert vastu ja vaatas
Albertile otsa. See kehitas õlgu. Miks ka mitte. Ei,
siiski parem mitte. Tuleb veel mingi jama, ehkki, teiselt poolt,
ehk ei tulegi.
«Noh?» ütles intellektuaal ja surus
sõrmed taskusse.
Hubert võttis suure lonksu ja raputas pead. Neelas alla
ja nähvas kähinal üle õla: «Käi
põrgu!»
Ostja ei olnudki löödud. Ta võttis
sõrmed taskust, kummardus Hubertile lähemale ja
ütles: «Ise tead, millega riskid. See oli viimane
hoiatus! Niikuinii...» Ta ei lõpetanud ja lahkus.
«Ma pean seda veel kord vaatama,» ütles Hubert
tänavalaternasse vahtides. Kell oli umbes kaks
öösel, nad olid kõrini viina täis ja
purukained.
«Praegu?» küsis Albert. Juuksed ajas
püsti. Päevaajalgi oli see piisavalt jäle
olnud.
«Ma pean,» kinnitas Hubert. «Vaata, ega me
sisse ei lähe. Võtame aiast papi õunaredeli,
ronime akna taha ja kaeme sisse.» «Ei ole
mõtet,» arvas Albert. Ja siis olid nad Huberti aias,
leidsid redeli, toetasid akna alla, ronisid üles,
kõikusid, pidid peaaegu alla lendama, vaatasid sisse.
Kuuvalgus heitis valkja ruudu põrandale, kummut jäi
sellest välja ja kellegi pea sisse. Oli väga vaikne,
nad surusid ninad vastu klaasi ja pingutasid silmi. See oli sama
mees, teine kapi himustaja, silmad lakke vahtimas, grimass
näos. Valkjas ruut nihkus edasi, nähtavaks said
lahtimurtud uks ja lamaja ülakeha, millest allpool polnud
midagi. Ainult õlad ja pool rinda, edasi ainult
räbalad. Huberti okse lödises majaperemehe
maasikapeenrasse.
Albert surus käe suule ja ronis alla. Hubert järgnes
talle. Nagu kuutõbised tuikusid nad maja ette, uksest
sisse, trepist üles. Hubert virutas tule põlema ja
toetus uksepiidale. Ikka oma südamekindluse üle
imestades läks Albert temast mööda, vaatas
kummutit -- sahtlid kinni, nagu poleks midagi olnud, ja kummardus
rümba kohale. Surnud intelligent vahtis talle totra ja
hirmunud pilguga vastu. Albert ajas ennast sirgu.
«Kontaktläätsed,» ütles ta
Hubertile.
|