07.07.2001 |
Hal X
Härra Povski jaanipäev |
Arvustused |
Oli hommik, 24. juuni, kui meie härra Povski ärkas ja
taipas, et kätte oli jõudnud jaanipäev.
«Jaah, tääna ongi siis jaanipäev,»
venitas ta endamisi käsi ringutades ja veel hetkeks voodis
end sirutades. Ta oli seda päeva oodanud pikisilmi, juba
jõuludest saadik. Oodates oli ärevus temas kasvanud
päev-päevalt ja kuu-kuult. Nüüd kuis see hetk
oli kätte jõudnud, oli hing üllatuseks hoopis
rahulik. Jõuluaegsed sündmused ei olnud tal siiski
meelest läinud. Nii palju oli juhtunud...
***
Armas jõuluaeg. Pehme lumi oli peale pikka sügist
lõpuks kinni katnud nii porise maa, kui ka
määrdunud puud-põõsad ning pruuniks
kärbunud suvise rohu. Tuult peaaegu polnud ning külmagi
oli parasjagu, nii umbes kaks-kolm kraadi. Ühesõnaga
peaaegu ideaalne jõuluilm, mida võib kohata nii
postkaartidel kui ka filmides kuid mitte eriti tegelikus elus.
Niisiis oli härra Povski just toast välja astunud ja
sammus rõõmsal moel poe poole.
Tööpäev oli lõppenud ja inimesed suundusid
kodudesse. Tunda oli üldist rahulolu -- lõpuks oli
jõuluaeg kätte jõudnud. Vastutulijate
nägudelt peegeldus Povskile heameelt ning ta naeratas
möödudes neile. Keegi ei pidanud teda sellepärast
imelikuks, sest tundus et kogu linnas valitses
rõõmus meeleolu. Ta sammus edasi, kuid kaua tal
käia ei tulnud, sest peagi jõudiski Povski
nurgapealse poe juurde ja sammus kulunud kivitreppi
mööda üles. Talle meeldis see pood. Hoolimata oma
kohatisest räpasusest ja lagunenud sisustusest oli see
siiski väike, armas ja kodune. Siin olid alati samad
müüjatädid ning sama valik kaupa. Võrreldes
suurte kaubakeskustega oli see pea olematu, kuid leiva-saia ja
vorstijupi võis siit alati osta. Samuti oma lemmikjooki --
magusat õunaveini võis siit saada ja see oligi meie
hr Povski tuleku eesmärk.
«No tere-tere,» hüüdis Povski sisse
astudes kahele müüjale. Üks neist, matsakas
viiekümnendates mammi sinakaslillas lillelises kitlis,
upitas parasjagu piimapakke klaasuksega külmkapi alumisele
riiulile panna ja hüüet kuuldes pööras end
ümber. Paraku lõi ta selleäkilise
pöördega oma laia tagumiku leivariiuli vastu.
«Tere-tere jah. Mis sa tuled siia korralikke inimesi
ehmatama. Näed nüüd tagumikul sinine plekk
peal,» hüüdis tädi vastu.
«Ei tea, kas ikka on. Vaatame järele,
võibolla ei olegi,» hõikas Povski kavalal
naerunäol vastu. «No hea küll, ära väga
pahaks pane, jõuluaeg ju. Tule mulle külla, annan
sulle valurahaks paar lonksu head õunaveini.»
«Ah, ära jama,» ütles mammi vastu ja tatsas
leti juurde, kus teine kõhnem ja veidi määrdunud
valge põllega müüjatädi kogu seda nalja
pealt vaatas. Nüüd sai ka tema vestlusesse sekkuda
«Mida siis teile pakkuda. Ega ometi seda tavalist?»
küsis ta naerdes.
«Seda kindlasti, oma armsast Kuldsest Õunast ma ei
loobu,» vastas Povski ja nõjatus mugavalt letile.
Küll pisut kaugemasse nurka, et mitte segada teisi kliente.
«Ärgem nüüd kiirustagem. Jõulud on
käes ja laskem asjadel rahulikult edeneda. Puhume juttu ja
tunneme end mõnusalt...»
***
Väljas oli juba täiesti pime, kui Povski
rõõmsal meelel poest väljus ja kodu poole
sammus. Tuju oli veelgi parem kui enne. Ta tundis
rõõmu nende toredate poetädide üle,
kellega sai mõnusalt juttu ajada ja kes ei olnud uhked ega
virisejad. Käe otsas kandis ta vana ja võidunud
riidest kandekotti. Poeskäigu tulemusena oli seal pudel
õunaveini ja söögiks veidi vorsti-leiba. See
tõotas head kõhutäit ja mõnusat
jõuluõhtut. Talle meeldis jõulude ajal
üksi olla. Erilisi sugulasi-sõpru tal polnud, kellega
peaks kindlasti kokku saama ja jõuluõhtu
sisustamisega vaeva nägema. Seetõttu võis ta
rahulikult koju sammuda teades, et miski tema rahu ei häiri.
Tuju ei rikkunud ka kerge komistamine poetrepil, mistõttu
jalg nüüd juba sulama hakkava lörtsi sisse sattus
ja vesi üle kalossiserva läigatas. Sokk sai
märjaks ja korraks ta ka ehmatas, kuna tundus, et teda oleks
nagu tõugatud. Samas ümberringi vaadates ei
näinud ta kedagi läheduses olevat. Paari meetri
pärast oli aga vahejuhtum unustatud ja Povski sammus reipalt
kodu poole.
Kodumaja juurde jõudes avas ta värava ja astus
hoovi. Ka see oli kaetud pehme lumega, mis juba vähehaaval
sulama hakkas. Povski astus lumele, küll hetkelise
kahjutundega, et peab ühtlaselt valge lumevaiba oma
jälgedega rikkuma. Kuid mõttes palus ta lumelt andeks
ja soovis tallegi häid jõule. Nende mõnusate
mõtetega astuski ta välisukse juurde. Samal hetkel
tundis Povski taas kerget tasakaalukaotust. Enne kui ta tasakaalu
hoidmiseks ukselingist kinnigi haarata jõudis oli see
tunne aga kadunud. Endamisi kulmu kortsutades ja pead vangutades
astus ta trepist üles ja avas oma pisikese korteri ukse.
Seal tabas teda jällegi üllatus -- keegi oli toas tule
põlema pannud. Kodunt lahkudes võis ta valguse
põlema jätta, kuid järele mõeldes
otsustas Povski, et tuli sai ikka kustutatud.
«No võibolla ei kustutanud ka,» ütles
Povski peale arupidamist endale mõttes ja pani koti
köögilauale.
«Tegelikult ikka kustutasid küll,» kuulis ta
järsku kedagi ütlevat ja sellepeale läksid ta
jalad ehmatusest täiesti nõrgaks. Kotisang potsatas
lauale ja Povski ise istus, kobamisi ja peaaegu instinktiivselt,
toolile. Teda ehmatanud hääl oli selge ja kõlav
ja üldsegi mitte ähvardav. Siiski tundis Povski, kuidas
külmad higipiisad laubale tõusid ja süda
ärevalt pekslema hakkas. Kurgus tõmbus kuivaks ja
keel oli järsku kare kui liivapaber.
«Ee...m...mis...m?» pobises Povski tundes kuidas
keel suus vaevalt liigub.
«Ei muud midagi. Tahtsin sind vaid aidata ja ühtlasi
ka endast märku anda,» ütles hääl
nüüd. Tuppa tekkis vaikus. Hääl nagu oodanuks
vastust. Povski polnud aga veel võimeline
rääkima. Olukord oli teda kõvasti ehmatanud ja
ta otsustas vaikida. Seda küll suuresti ebateadlikult sest
selgest mõtlemisest oli asi kaugel.
«No ära nüüd nii ka ehmata. Ega ma mingi
pahategija ole. Võin ehk sulle ikka sina öelda.
Ah!» Hääletoonist polnudki aru saada, kas see oli
küsimus või lihtsalt nending. «Ilmselt olen
mingi selgituse võlgu. Ehmatasid vist ikka päris
ära?» Viimane oli juba selgelt küsiva tooniga.
«Ei...Jah. Ehmatasin küll» kogeles Povski
lõpuks ja tundis, et ärevus hakkab küll tasapisi
aga kindlalt järele andma. «Kes sa minuga
räägid ja miks kedagi näha pole?»
«Kas sulle meeldib õunavein?» ütles
hääl uuesti. Küsimuse toon vastust ei eeldanudki.
«Tean väga hästi, et meeldib,» vastas
hääl ise. «Vaata, võibolla sa pead seda
asja rumaluseks, aga mina olen nimelt Õunaveinivaim.»
Siin tekkis väike paus. «Võid seda nii mu nimeks
pidada, kui ka lihtsalt eksistentsiks või kuidas te seda
väljendategi. Olen sind jälginud juba mõnda aega
ja otsustasin nüüd natuke juttu puhuda, sest mul on
üks hea mõte, millest mõlemad arvan kasu
saame.»
Povski oli juba peaaegu täiesti rahunenud, sest otsest
ähvardust ei paistnud. «Nojah, raske uskuda. Poleks
arvanud, et vaimud ka tegelikult olemas on. Või on see
siiski mingi trikk?»
«No kuule sõber. Mõtle järele. Kes
sind siis poetrepil ja välisukse ees tõukas. Et
sinuga siin mõnusalt juttu puhuda, pidin ju sulle ennast
külge haakima. Ega meiegi elu kerge pole. Tuleb palju vaeva
näha, et inimestega suhelda»
«Mida te üldse teete? Või mis teie
niiöelda elu mõte siis on?» küsis Povski,
nüüd juba mugavalt toolile nõjatudes.
«Muideks, kuhu ma sinuga rääkides vaatama pean?
Raske on juttu ajada tühja toaga.»
«No olgu peale. Vaata siis näiteks teise tooli
peale. Oletame, et ma istun seal.»
Povski pööras selle peale pilgu üle laua
kriimulisele toolile ja tundiski pigem oma keha, kui silmadega
nagu istuks keegi seal ja vaataks talle otsa.
«Ega mingit erilist mõtet polegi. Igal asjal siin
maailmas on vaimud. Ja vaimud annavad asjadele elu. Muideks
vaimud ei teki niisama. Me oleme otseselt teie, inimeste, tehtud.
Iga oma mõtestatud tegevusega tekitate te... mingi
energia, või umbes nii. Pidevalt kontsentreerudes tekibki
sellest lõpuks vaim, mis hakkab oma elu elama. Nii et,
teie meile, meie teile. Ah jaa, mida siis meie teile anname. Ega
meil palju võimalusi teiega suhelda pole. See on...
keeruline.» Siinkohal tekkis jutusse väike paus.
Jutustaja tundus kimbatuses olevat. «Ah ma arvan, et raske
on seda kõike jutustama hakata. Parem juba otse asja
juurde asuda.»
Tuppa tekkis jälle vaikus. Tundus, et vaim ei osanud oma
«otse asja juurde asumist» sõnastada.
«Ühesõnaga teeks ettepaneku vahetada
kohad.» Jälle paus. Vaim ootas kuni ütlus Povskini
jõudis. «Usu mind, see on päris vahva. Pakuks
umbes pool aastat, kuni jaanipäevani. Siis vahetame kohad
jälle tagasi.»
Povski ei osanud selle kohta midagi öelda. Ühest
küljest meenutas lugu mingit jaburat janti, teisest
küljest oli asi väga huvitav ja samas ka üsna
hirmutav. «No ma ei tea,» venitas ta lõpuks
välja. «väga ootamatu on see asi. Ma pean natuke
mõtlema.»
«Mõtelda pole aega. Seda saan ma teha täna ja
ainult täna. Jõuluaeg on selleks kõige parem
aeg. Üldenergia seis on praegu kõige parem sellisteks
vahetusteks.»
«Üldenergia? Hm! Aga, mis siis jaanipäeval
saab?» küsis Povski nüüd. «Kas ma ikka
saan jälle siis inimesena edasi elada? Ja üldse,
milline see «vaimuelu» välja näeb? On selles
üldse midagi huvitavat?»
«Ära muretse. Jaanipäeval ei ole mul muud
valikut, kui tagasi vaimuks muutuda ja sinul inimeseks. See
juhtub meie tahtest sõltumata, nii või
teisiti.»
«Nojah, võibolla küll, kui sa nii ütled.
Ma ei ütle praegu ei ega jaa, küsin vaid, et mis me
siis kumbki selleks tegema peame, et... vahetuda?»
«Vaata, see asi käib nii...»
***
Niisiis oli hr Povski just voodist tõusnud ja teevee
keema pannud. Ta tundis end hästi. Ta teadis et kõik
ettevõetu õnnestub. See lihtsalt peab
õnnestuma. Teed rüübates vaatas ta väljas
säravat heledat päikest mis soojendas hommikust
rõskust ning ümises endamisi rahulolevalt. Tundus et
tuleb tõeline jaanipäev.
***
Õhtu. Õhk on soe ja niiske. Kõikjal
süttivad kõrged lõkked. On jaanipäeva
õhtu. Täna puhkeb sõnajalaõis ja suvi
saab alguse. Täna armastavad inimesed üksteist. Soojus
teeb kõik sõbralikuks ja lahedaks.
Meie armas härra Povski jalutab peoplatsil, kus inimesed
on juba mõnusalt õllesed ja isuäratav grill-
liha lõhn täidab õhu. Suur lõke ongi
süüdatud ja tantsuplatsil tallatakse värsket
heina, nagu keegi luuletaja vist ütles. Ta jalutab ja ootab.
Nüüd varsti peaks see toimuma.
Ja siis ta tuleb. «Tere, kuidas käsi
käib?» kuuleb Povski kellegi häält. Ta ei
vasta. Omaette vaikselt muheledes sammub ta edasi.
«Tere-tere. Kas sa ei kuule mind?» ütleb jälle keegi.
Povski ei vasta. «Hallooo... miks sa ei vasta? Kas sa ei
KUULE mind?» hüüab jälle keegi.
Hääl on muutunud juba pisut ärevaks. Härra
Povski sammub aga rahulikult edasi, ostab müügiletist
õlut ja maitsvat liha ning hakkab müüjatega
lõbusalt juttu vestma. Häält ta enam peaaegu ei
kuulegi. Ta teab, et peagi jääb see hoopis vait.
Jaanipäev kestab...
|