Nii, tangud said, tähtaja ületanud pett on, mis veel? Kõndisin mõtlikult mööda müügisaali, lükates enda ees ostukäru. Muide, käru võtsin ma alati, kuigi teadsin, et mul pole võimalik seda kunagi täita. Raha nappis juba viimased viis aastat sedavõrd, et teinekord olid jäänud isegi kliid ostmata. Antud hetkel oli jäänud veel viis vaba krooni ning soovisin antud summat võimalikult rentaablilt kulutada. Ekslev pilk jäi korraks peatuma šokolaadiriiulil ning tahtmatult tõusis kurku meeldiv aisting. Kui äkki..., ei, ei ma ei saanud sellist asja endale lubada. Pidin ostma ainult eksistentsiks hädavajalikku kraami. Järgmise abirahani oli ju veel nädal aega ja šokolaadi peal sellist aega üle ei ela, see oli selge. Rusutult lükkasin käru edasi ja silmitsesin üha uusi ja uusi kiredavärvilisi riiuleid, kus võis leida küll vist kõike. Siin paistis konserve, seal eemal märkasin jahu... Uhh, milline rikkus, mõtlesin kurvameelselt edasi nihkudes. Kuid ajju oli jäänud kerge, võbisev mälestus šokolaadiletist. Aisting kurgus võimendus üha ning iseeneselegi märkamatult, mingi sisemise sunni ajel leidsin end taas tuttava riiuli ees seismas. Nurr, Bitter, Anneke, millised meelad nimed! Saaks vaid ühegi neist lahti koorida, nuusutada magusalõhnalist hõbepaberit, naeratada ning kogu täius vaikselt naha vahele nubistada. Ohh. Ehh. Viis krooni lausa põletas taskus ja ma tundsin, et kui veel veidi siin riiuli ees jõllitan on otsus vääramatu. Jõllitasin veel veidi. Siis veel veidi. Tundsin, kuidas silme ees laiuv vaateväli tõmbus kergelt sinakaks, magu oleks justkui seestpoolt kisendanud midagi ning järsku ühines temaga neel. Viivitamatult julgust kogunud ülejäänud organid alustasid samuti. Tajusin isegi põrna vaikset vininat, mis kinnitas teistega kooris :»Šokolaadi! Idi, osta šokolaadi! Ära mõtle pikalt!» Üle keha kergelt pingesse tõmbudes sirutasin käe ja võtsin tahvlikese Jõmmut värisevate näppude haardesse. Nüüd oli ta siis siin, mu oma käes. 4.50, suutsin veel hinnalipikult aduda ning asetasin maiuse kärru. Lähedalseisvat puuviljaletti peaaegu riivates kihutasin kui segane kassa poole. Polnud ju teada, kas tahtejõud peab sellisele pingele kaua vastu ning seega tuli tegutseda kiirelt. Kiire operatsioon, kiire finiš ja kõik on ühelpool. Kujutasin ette, kuidas ma seisan poe ukse taga ning mu käes heikleb punasinine jumalus.

«12.25!» müüja häälest kõlas seda vastikut veendumust, mis on neile kõigile iseloomulik. Tema ju teadis kohe, palju on. Temal oli ju arvutusmasin. Asetasin raha pühalikult letile. Müüa vilkad sõrmed haarasid selle käigult nagu oleks tegu tavaliste paberilipakatega, mitte sellise püha asjaga nagu raha. Ta asus kupüüre juba sahtlisse pistma kui ta kõikenägev pilk jäi peatuma mu krampunud paremal käel, mille sõrmede vahele oli surutud mu unelmate ihalus. «Šokolaad ka?» noogutasin tummalt ja tundsin, kuidas keha külma higiga kattus. «See teeb siis 16.75.» Ma ei saanud millestki aru. Mul polnud niipalju raha, see oli selge. Kuid selge oli ka see, et mul polnud nii palju vajagi. Arvutasin kiiresti kõik üle ning eksimust polnud. Seega sai eksida ainult tema, müüja. Proovisin talle seda tõestada, kuid selgus, et on toimunud kohutav viga. «See arv siin tangupaki peal on kood, kulla mees! See pole hind! Hind, näete on siin!» müüja pööras paki ümber ja seal laiutas suurelt erepunane lipik, millel olevaid numbreid silmitsedes sain kergemat sorti südameataki. Selge oli, et pidin millestki loobuma. Tangudest ei olnud võimalik loobuda, sest ees oleks seisnud sel juhul vältimatu näljasurm. Ka petti ei saanud tagasi viia. Ingridi tervis oli viimasel ajal järsult halvenenud ning ta ainus soov mind poodi saates oli olnud pett. Kui ma nüüd läheksin tagasi, peti asemel šokolaad näpus, oleks see tema jaoks lõpp. Mitte, tõsi küll, füüsiline.

Siseorganid vilistasid ja trampisid jalgu kui registreerisin end taas ilma šokolaadita meeste kilda. Kurbus oli meeletu. Pehmetel jalgadel taarusin edasi. Kirusin saatust, kuidas suutsin. No kas on veel õiglust maa peale jäänud? Kurat! Läksin oma mõtetes päris julgeks. Miks ei võiks šokolaad olla tasuta? Nii et igaüks, kes soovib, võtab palju soovib. Tänavatel seisaksid plekist aparaadid, mis sisaldaks šokolaade ja iga inimene, ükskõik kes, prooviks, kui tahaks, ja võtaks palju sooviks. Just, palju sooviks! Mu raev toimuva üle oli paisunud sedavõrd meeletuks, ma tundsin, kuidas teadvus rebenes, keegi nagu vestles minuga, küsis mingit nõusolekut, millele ma õhinal jah vastasin. Tardumusest üles nõksatades tundsin midagi märga näol. Kiiruga pühkisin mööda lõuga allarippuva ilanire olematuks.

Ahjaa, käru! Olin käruga sõitnud peaaegu poe välisukseni ning ukse läheduses esmapilgul süütult ringivahtiv «mees mustas» oli haaranud mind oma tähelepanuvälja. Kiirelt tegin 180 kraadise pööre ning peatusin pika kärurivi lõpus.

Mis see oli! Letil, millel seisid punased korvid, paelus miski mu tähelepanu. Tõstsin tangud ja peti korvi kõrvale ja kujutasin ette, et mängin usutavalt osa, mille tööpealkirjaks võiks olla «kilekoti taskust otsimine.» Kiikasin tasahilju korvi ning mu süda seiskus hetkeks. Vastu korvi välisseina seisis vertikaalasendis punane ristkülik. Läbi korvi võrestiku sain selgelt aru, millega on antud juhul tegu. Kuid ma ei uskunud seda veel. Ümbrusele tähelepanu pööramata sirutasin näpu ja katsusin. See OLI reaalne. Keegi oli selle siia unustanud. Vaatasin turvamehe poole, kuid see õiendas parasjagu kellegi mutikesega ning läbi kõrvus kohiseva Eesti hümni taipasin, et vesteldakse mingitest räimedest. «Kui räimed, siis räimed,» pobisesin ning libistasin suure, kõige suuremat sorti tahvli Jõmmu šokolaadi värvli vahele. See kõik ei tundunud kuigi reaalne olevat, kuid arvasin, et isegi kui kõik toimub unes, pole mul midagi kaotada. Vähemalt unenäo ajal saan tunda end suure šokolaadi omanikuna.

Kuid see polnud uni.

Koduteel näppisin pidevalt pükse. Just sealt, kust üldiselt pole tänaval sünnis pükse näppida. Mine tea, mida arvatakse. Tookord oli mul aga sellest kõigest suhteliselt ükskõik. Arvaku mida tahavad. Arvaku, kui tahavad, et ma tegelen «sellega,» mis mul sellest. Ainult mina üksi teadsin, mis mul püksis on. Välja võtta ma seda loomulikult ei saanud. Jumal teab, äkki oli õnnetu šokolaadikaotaja just praegu vastutõttav paks vanamees. Kiirelt rabaks ta mu käest tahvli ja kaoks minu jaoks igaveseks. Ei, sellise asjaga riskida ei tohi. Teadsin seda väga täpselt.

Šokolaadi leidmisest oli möödunud täpselt üks nädal. Raha polnud enam üldse ning kõik , mis söödav oli, seda ka polnud. Mure ja nälg olid teinud minuga oma töö. Nägu oli kitsamaks jäänud (see on hämmastav, sest juba eelnev kitsuseaste oli olnud suhteliselt näokitsuslae lähedal), käed kondisemaks ning keha vapustasid siin ja seal värinad. Ajusopis püsis magus mälestus Jõmmust ning unenägudes kõmpisid ringi täpselt samalaadsed mängukarud, mida võib näha punasel tahvlil. Aeg-ajalt tundus mulle, et ma hullun viivitamatult. Kogu tahtejõudu rakendades sundisin end paigale. Oleks tahtnud, kasvõi läbi klaaside, tungida poodi, mille klaasakna taga ma viimase tunni olin seisnud, tormata maiustusteriiuli juurde, rebida «Jõmmul» paber ning neelata see tervelt (!) alla. Jah, enam poleks ma leppinud oma varasema unelma täitumisega, milles stsenaarium oli küll sama olnud, kuid mille lõppfaasis läks šokolaadi asemel allaneelamisele kott kama. Enam ma nii madalalt ei lennanud.

Taas tabas mind värin. Pilt hüppas korraks taskusse ning järjekordselt toimus kummaline keskustelu minu ja kellegi väljaspoolse vahel. Jällegi esitati mulle küsimusi ja jällegi vastasin neile jaatavalt, tohutu õhinaga, suutmata uskuda küsitleja tõelisust. Tundus, et tehti mingeid eriti häid pakkumisi ning ainus, mida tardumusest ärgates mäletasin oli lause: «Sellise venna puhul pole allkirja tarviski, piisab kolmest ristist!»

Enam ei liikunud mu pilk šokolaadiriiulilt. Läbi kõhust tuleva segava korina kuulsin siiski mingit häält. Mõeldes, et taas on kummaline külaline kohal, keskendusin häälele. «Kas see on sinu kott vä? Kuuled vä? Sinu oma vä?» Pöörasin pead. Mu kõrval seisis see mutt. See supilinna vanamutt. Teadsin teda hästi. Aga mida mutt minust tahtis?! «Kas sinu kott vä?» mutt osutas mu jalge ette. Keerasin pea alla ja mu pilk tardus kohale. Selline asi ei olnud reaalajas võimalik. Unes, OK, siis oleks see olnud kehva pakkumine, kuid päriselt.... Isegi mõtlemata, mida ütlen, vastasin kiirelt: «Mis, mutt, mine minema! Loomulikult minu kott! Uhh! Haihtu!» Kui see on unes, mõtlesin, pole niikuinii vahet, mis saab. Kui on ilmsi (mida ma siiski eriti ei uskunud) on hiljem aega vaadata, kelle kott see selline on. Tõrjuvalt viipasin veel vanamutile järele: «Või minu kotti nügima! Mine ära!»

Koju jõudsin enda füüsilist lapsust arvestades väga kiiresti. Ebaselge päritoluga kandiline seljakott justkui kõrvetas kuklatagust ning andis mu liikumisele enneolematu hoo.

Puutumatuna jõudsin koju. Keegi polnud midagi tahtnud, keegi polnud midagi küsinud. Kott oli kohal. Ingrid kiikas voodist uudishimulikult pauna ja küsis nõrkeval häälel: «Ega sa ometi midagi kriminaalset...?» Olin eufoorias. «Algul kotti polnud, siis justkui tekkis minu juurde! Samas keegi ei küsinud!» Tõstsin koti Ingridi kõrvale voodiservale ja silmitsesin seda mõttessevajunult. «Vist mingid raamatud,» kähises Ingrid ja ajas end küünarnukile, «vaata kui nurgelised!» Tundus, et väitel on oma tõsine taust olemas. Kott oli tõepoolest äärmiselt kandiline. Mul poleks raamatute vastu midagi olnud. Raamatuid saab edukalt müüa. Müügi eest saab raha, seda teab iga lollpea. Raha eest aga saab sööki..., siinkohal mu mõte katkes ja silme ette ujus pilt, kus seisin kassa ees, käes hoomamatult suur pundar raha ning ostukärus... ja see oleks täis lugejale juba tuttavat punast kraami- Jõmmu šokolaadi.

«No vaatame siis, mis raamatud need sellised on!» nende sõnade saatel avasin seljakoti klapi, «äkki on mingid kallid pildiraamatud! Nende eest saaks head nutsu!» Sel hetkel löödi mu lause segi. Ruumi saabus külmutuskapis valitseva sarnane vaikus ning kuulda oli vaid tuule vilinat aknapragudes. Mõistus keeldus registreerimast nähtavat pilti. Koos Ingridiga jõllitasime seljakoti sisu, oskamata suruda kinni isegi tobedalt lahtivajunud suid. Kotis polnud ühtegi raamatut. Märss oli täis laotud suuri tahvleid šokolaadi. Jõmmut! Korrapärased blokid moodustasid perfektse kuubiku.

Tillerdasin üsna ajuvabal ilmel linnavahel. Koti leidmisest oli möödas kaks kuud, mis olid möödunud ekstravagantsi ja rõõmu tähe all. Aeg- ajalt tundus küll, et toit on muutunud kuidagi ühekülgseks, kuid elu ja tervist hoidis šokolaad sees hästi. Teisel nädalal oli isegi Ingrid voodist üles tõusnud ning mäletasin selgelt, et ta oli korraks isegi naeratanud. Naeratanud! Meie tutvumisest saadik oli möödunud vaevalt aasta kui Ingrid lakkas naeratamast. Algul oli seda mitu korda juhtunud, kuid mitte hiljem. Hiljem oli elu alustanud oma pitserite vajutamist ning mingiks mõttetuks irvitamiseks polnud nagu põhjust. Ilmselt oleks naermine ka energiat röövinud. Aga nüüd oli Ingrid taas naeratanud! Käisime ka koos vahtralehti korjamas, jõe ääres jalutamas ning jalgrattavõistlust vaatamas. Ingrid oli taas harjunud läbima lühemaid vahemaid oma jalgel. See kõik tundus liiga hea olevat. Alati leidus taskus šokolaaditükikesi, mida oli mõnus murda ja suhu toppida. Isegi tuba, see tegelikult üsna vastik väike punker, tundus palju rõõmsam koht olevat, kui seal seisis kott šokolaadiga.

Praegu olin sunnitud aga möönma, et koti sisu oli lõppenud. Juba kaks päeva oli läinud ilma söömata. Ingrid oli taas voodisse kolinud, omandanud taas oma viimaste aastate kahvatuse ning rääkis üha vähem. Abiraha oli küll tulnud, kuid see kulus nagu alati ühistule üüri maksmiseks. Üüri ei julgenud me maksmata jätta. Kõige rohkem kartsime tänavale sattumist. Julm oleks olla prügikastiinimene. Selles hirmus olime alati kogu üüri viivitamatult kinni tampinud ning söögipoolise osas lootma jäänud mingile ootamatule vedamisele või õnnele.

Kodu ukse taga seisis põrandal seljakott. Pole vist raske arvata, millised tunded mind läbisid. Hetk tundus pühalik. Uskusin juba ammu sisimas, et mingi suurem, mulle mõistuslikult vastuvõetamatu jõud on meid oma kaitse alla võtnud ning lülitub mängu alati just siis kui olukord on muutunud väljakannatamatuks.. Ning punakaslilla seljakott ukse taga oli selle tumm tunnistaja. Kuigi seljakott erines esimesest nii värvi, suuruse kui selle tõttu, et oli näha tema kasutatusastet, mis eelneval puudunud oli, ei häirinud need pisiasjad mind kübetki. Sest oli ju selge- on nälg, raha pole, viimane kui võimalus näib kadunud olevat ja järsku palun, teile on eraldatud terake šokolaadi. Selline muster oli kahel korral töötanud. Olin täiesti veendunud, et seekord pole miski teisiti.

Kiirelt ajasin Ingridi jalule. Palusin, anusin teda, tõusku ja tulgu vaadaku ise! Väga vaevaliselt ajas ta end jalule, suutmata vastu panna meeletule õndsusepilgule mu silmis. Ingridit enda õla najale toetades liipasime koridori. Kotini jõudes jäime seisma ning silmitsesime seda ainiti. Usun, et ta mõtles sama, mida mina. Kogu see kummaline maagia, mis meid ümbritses! Kes saadab meile neid kotte?! Ja kas üldse keegi saadab!? Äkki on see kõik mingi ebatavaline asjaolude kokkulangemiste ahel!

Avanes naabri uks ning Fedja vaatas uksevahelt koridori. Ähmane pilk eksles esmalt meile, oli näha, et mees on taas mõistustkammitsevat vägijooki pruukinud. «No kanešna, kartoški sdes!» hõikas ta ukse vahelt sisse. Seejärel astus ta koridori, vaatas meid- kahte eemaloleva näoga inimest, kes seisid tema kartulikoti ees- veidi mõistmatult, haaras seljakoti pikast sangast, rebis asja juraki! õlale ja kadus ukse vahelt nähtamatuks.

See kõik tundus uskumatu olevat! Mislaadset ebahumoorikat seika siis nüüd meile lavastati!? Fedja viis ära meile kõrgemaltpoolt saadetud šokolaadi! «Mine, küsi kott ära!», ärkasin tardumusest. Ingrid vaatas mulle suurte, ehmunud silmadega otsa, «see on meie šokolaad!» Tõesti, siin ei saanud mingit kahtlust olla- see oli meie šokolaad! Kookasime Fedja ukse taha ja ma lasksin kella. Olin kergelt transis ja kogu toiming tundus toimuvat mingis hallis ulmas.

«Tševo?» Fedja vaatas küsivalt mulle otsa. «Etot naš šokolad!» mu häälest kostus kindlust ning ümberlükkamatut veendumust, «na tšumadane! Etot naš šokolad!» Fedja vaatas mind üsna lollakaks ehmatanud näoga. «Kakoi šokolad!?» pomises ta, «võ što?!» Taas šokeerisin iseennast, kuid valitsev hall ulm oli selle põhjenduseks. Fedja selja taga seljakotti märgates tõukasin vanamehe järsult vastu uksepiita ja pugesin sisse. Fedja ei jõudnud isegi vanduma hakata kui olin juba koti juures. Palavikulise kiirendusega rebisin koti pealmise klapi üles. Mingid kartulid vahtisid mulle vastu ja olid ilmselt paigutatud maitsvat šokolaadi varjama. Sähmaki!, kallasin koti ümber ning nüüd nägid kõik üsnagi selgelt, kuidas kartulid mõnusalt popsudes laiali veeresid. Fedja tegutses kiirelt. Väga väheste sekundite pärast seisin juba koridoris. Nägu valutas ja suletud venelaste ukse tagant kostis rahulolematut räuskamist. «Ubit nada takih!» oli väheseid lausejuppe, mis oli selgelt artikuleeritud ja mille mu kõrv suutis ajusse kanda. Ülejäänu tundus olevat eriti jäledas vormingus venekeelne ropendamine.

Kuidagi kurb tundus kõik see olevat! Imelik tundus. Oli seljakott aga... ilma šokolaadita.

«Net, net!» venelane tungis taas mu mõttemaailma, «nada išjo pamordu dat!» Võõramaalase uks avanes ning vihast lausa hõbetava näoga isik tormas rusikaid vibutades raketodroomilt pääsenud aparaadina minu poole. Rebisin kibekähku enda korteriukse lahti, «käbe, tuppa Ingrid!» kuid viimane ei liikunud paigast. Taganesin ähmiselt ukse poole, kui enda hämmastuseks põrkasin vastu seina. Ehmunult pöörasin pilgu ukse poole ning nii mu liikumine ning ajutegevus said veelkord ärrituse osaliseks. Avatud uks, läbi mille reeglina tuppa pääses, oli kinni müüritud. Ka venelane oli oma tormamise lõpetanud ning seisis postamenditaolise objektina mu kõrval, jõllitades ainusilmi ukseavasse. Tihe, punane, peenikestest kihtidest koosnev sein hõlmas kogu sissekäigu.

Müsteerium oli muutunud täielikuks võimatuseks. Isegi praegu, aasta peale seda hämmastavat seika mu elus, tundub juhtunu sedavõrd võikalt ebareaalne. Terve tuba täis Jõmmu šokolaadi! Kusjuures šokolaad oli sinna paigutatud mingite tühiste minutite jooksul. Kogu intsident trepikojas võis võtta vast viis minutit. Enne seda polnud toas olnud jälgegi söögist, rääkimata Jõmmu šokolaadist.

Muidugi ei saa väita, et juhtunu poleks meile kokkuvõttes siiski rahuldust pakkunud. Neljakümne kaheksa kuupmeetri šokolaadiga sai ette võtta nii ühte kui teist. Näiteks poole hinnaga maha müüa! Ostjaid oli, tõsi, üsna raske leida, kuid turul laabus kõik enam-vähem normaalselt. Raha laekus järjekindlalt ning lõpuks tundsin, et võib-olla elu polegi mõttetu. Saime Ingridiga odavate riiete poest isegi seljamõnu muretseda, mis tegi meele heaks iseäranis Ingridil. Liha sõime, oi, kuidas sõime! Vaatasime üksteisele otsa, närisime kanakoibi ja matsutasime valjult asjale kaasa. Elu ilusamad hetked! Mütsiga läksin vist liiale, arvata on. Nimelt muutusin liialt eufooriliseks ja ostsin endale karvase talvemütsi. Poleks ma seda tehingut sooritanud, oleks praegu veel 87 EEKi alles olnud. Aga polnud...

Võimatu oli rahulikult juhtunule mõelda. Kuigi aeg, mis reeglina kustutab isegi eredamaid elamusi inimese elukäigus, oleks pidanud hävitama ebamäärase hirmutunde toimunu ees, ei vähenenud alateadlik õudusaje karvajupigi võrra. Mingi vastik ängistus istus mõtteis. Kuigi, jah, kahju polnud me ju kannatanud! Olime ju ikkagi suurte kuupmeetrite šokolaadiga plussis! Asi, mis oli sisse jooksnud nn. «puhtana käden» meetodil. Aga mis see kõik siiski kokkuvõttes oli?! Kuigi vastus sellele küsimusele mind esimese šokolaadi ja seljakoti puhul eriti ei piinanud oli nüüdseks asi vastupidine. Kuidas süsteem toimis? Mis imeline jõud tõi sellisel hulgal šokolaadi korraga kohale? Polnud võimalik, et keegi teeb meiega sellist huumorit! Või oli võimalik?! Oli siin tegu «Varjatud kaamera» mastaapse ja peensusteni lihvitud trikiga? Oli selle taga riik või mõni suurettevõte? Oli see mingi suurejooneline reklaamikampaania? Ei suutnud seda uskuda. Liialt absurdne tundus sündmustik olevat.

Ärkasime külmas. Küte oli kinni keeratud ning tänasin saatust, et olin karvamütsi suutnud õigel ajal ära osta. Hea oli selle lapatsid alla lasta ja eskimona voodis vedeledes kõhukorinate muusikat nautida. Ingridi poole ma ei vaadanud kuna teadsin, milline lootusetult ahastav asi ta silmist vastu peegeldub. Oleks ju võinud ka välja minna, kusagil ringi töllerdades söögipoolist otsida, kuid ma ei näinud selles idees midagi eriti püsivat ja väärtuslikku. Kätte oli jõudnud AEG! Tundsin, et kohe-kohe on taas šokolaad saabumas ja ma ei tahtnud kodust kaugel olla, et see kätte saada. Oli ju näha, et kogus maiust ilmub alati just sinna, kus ma parasjagu olen! Ilmugu siis siiasamma- koju. Möödus tunde, kuid midagi ei juhtunud.

«Pagan!» ajasin ennast lõpuks voodist üles ja astusin akna juurde. Tundus, et koorem on kusagile toppama jäänud. Ingridi vaiksest halinast taipasin, et tegelane lunib valgust. Asetasin käe kardinale ja tõmbasin selle eest. Tuhkagi! Toas valitses endiselt vaikne küünlavalgus. «Mis pull!» pobisesin ja tõmbasin ka teise poole kardinast eest, justkui oodates, et kogu päiksekiirgus on talletatud just selle poole taha. Aga siiski valitses ruumis hämarolek. Korraks meenusid eestlased, kes 700 aastat samas valguses pidid elama, kuid raputasin taolise mõtte kiiruga peast välja. Midagi oli valesti! Kummardusin akna poole ning läbi tuhmunud klaasi nägin midagi, mis pani mu vere jäätuma. Küünlavalguse nõrgast leegist piisas, et näha tihedat punast kihilist seina- seina, mida olin elus juba korra näinud! Olen loomult ergas ning meeleelundeist tulevaid juhtnööre järgides tormasin ukse juurde. Uks ei avanenud! Surusin lingi alla ning pressisin veelkord täiest rammust... mitte millimeetritki! Õnneks kasutame vanamoodsaid lukke ning küünla abil valgust suurde avasse juhtides leidis mu kahtlus kinnitust. Lukuaugust piilus mulle vastu vallatu karupoiss! Karupoiss Jõmmu šokolaadi paberilt. Tundsin, kuidas kurk kuivaks muutus ning teadvus kippus mõranema. Ah siis selline rida! Sellise võimsusega tuldi peale! Võtsin laualt kopsiku, tammusin kraani juurde ja keerasin nuppu. Imelik, vett ei olnud. Tobeda näo saatel kopsisin justkui kinnituse saamiseks metallist toru kuid midagi ei juhtunud. Vaid paar pruuni tükikest kukkus valamupõhja. Kummardusin, et neid lähemalt silmitseda, kuigi tegelikult juba teadsin, millega on tegu. Jah, nentisin šokolaadi suhu pistes, Jõmmu. Margis oli võimatu eksida, sest söödud kogused olid aja jooksul ka me keeleretseptorite mälupesades selgelt talletunud. Ma ei uskunud toimuvat, arvasin, et magan, kuid ennast näpistades jõudsin kiiresti selgusele vastupidises. Oli, mis oli, aga uni see polnud. Mu nägu meenutas kenakest trompetit kui avastasin vastu radiaatorit kopsides, et see on seest täis. Tahtsin vaadata ka ventilatsioonilõõri, kuid....

Seina seest astusid tuppa umbes meetri pikkused rohemehikesed suurte pampudega ning mul jäi üle üksnes imestada kuivõrd täpselt olid suutnud planeedi Maa elanikud tulnukaid oma piltidel kujutada. Kõik oli õige: neli näppu, kergelt rohekas nahavärv, viltuasetsevad ebaloomuliku suurusega pilusilmad ja kõik muu. «Ufud?» küsisin, tundmata millegipärast mingit hirmu! «Ufud, ufud!» vastasid tegelased «Nu Pagadi» multifilmi jänese häälega ja noogutasid innukalt päid. Kiirelt rullisid nad kaasasolevad pambud lahti ning seadsid umbkaudu minuti aja jooksul tuppa üles midagi saunalava taolist. «No viska pikali, poiss!» käskis mind teistest veidi rohekam mehike ja osutas lavatsile, «hakkame aga katsetega peale!» Olin vait kui merevaik. Mis katsed! Mis pikali! Kogusin ennast kiiresti ja küsisin:» Mis katsed? Mis pikali?» Mehikesed vaatasid mind etteheitvalt, vangutasid päid ja rohelisim jäneshääl lausus kergelt noomiva alatooniga: «Ei ole ilus! Ise kirjutasid alla. Näed!» Ning isik rullis mu ette lahti mingi paberilehe. Haarasin selle kätte ning lugesin kiiruga: Kohustun, peale maailmatäie Jõmmu šokolaadi kättesaamist, andma end vabatahtlikult nn. ufodele katseteks!

Lehe allservas polnud raske näha kolme rasvast risti...