19.06.2001 |
Cathleen Q. Brookland
Tuulekallim |
Päiksesüda, sajusüda,
võrdselt tuld ja jääd,
salatugev, salasügav
tormis helkiv hääl,
tuulekallim, tuulekallim
muutumatuks jääb.
|
Eredas keskpäevapäikeses paistis see maa noorena.
Siinsed paksud metsad peitsid peaaegu täiesti üksikud
sillutamata teed, mis tillukeste külade käputäit
ühendasid, ja ainsa kivimüüridega sadama
läheduses liikuvad laevad hoidsid oma valged purjed hoolega
ranniku ligi.
Aga nüüd puudutas päike laineid ja pani
Mayergeni mäeaheliku lumised tipud vase ja verena kumama.
Rühmiti läksid külamehed oma lihtsatest
kaevandustest ja kivistelt põllulappidelt koju, ja Darhay
linn sulges tiheneva öö ees väravad ja luugid.
Paljude kollete ees üle kogu Maer Arala, Rauamaa,
räägiti lugusid ühest teisest ajast, ühest
teisest rassist, kes oli valitsenud mägesid ja merd enne
inimeste tulekut. Ja äkitselt paistis see maa vana, oli
tajutavalt vana, täis iidseid saladusi ja unustatud legende,
võõras inimestele, kelle ränk töö
oli vaevu suutnud selle pinda kriimustada.
Keset kogunevaid varje, näol vari, mis polnud osa
laskuvast ööst, seisis üks naine oma majakese
uksel külas, mida hüüti Roostekaevuks. Tema
särk ja undruk olid peenimast linasest, tema
vasklülidest kaelakee rippus viie kaaluka keeruna rindadel,
tal olid sel soojal suveõhtul koduski kandmiseks kingad,
aga ükski neist uhkuseasjadest ei kergendanud praegu tema
südant. Jah, praegu, kui ta oli näinud oma ainsat last
pahulasetrikke tegemas.
Viimaks nägi ta külatänaval kaevureid. Tema
meespool Hilo oli nende eestvedaja, Roostekaevul lugupeetud ja
jõukas mees. Kuigi ta pilk jälgis meest, jäi ta
eeskoja hämarusse peitu, kuni meespoole kaaslased naabri
heki taha kadusid ja too ise lävepakul seisis. Alles siis
sirutas naine käe ja puudutas tema õlga.
«Oeh!» hüüatas mees. «Shiba, ma
arvasin juba, et mõni ööröök tahab
mind ära süüa! Kas midagi on jälle
viltu?»
Naise käsi taandus värisedes Hilo õlalt,
häälgi polnud liiga kindel, kui ta mehe tagasi
välja viipas, sosistades läbi videviku talle
kõrva: «Pahulased, pahulased on meie tüdruku
sisse läinud . . . Oh, ma loodan, et keegi ei saa kunagi
teada, mis ta täna tegi! Kuidas me küll ta mehele
paneme, ja ise veel nii kena tüdruk, kõik see
kaasavara, mis me saame talle anda . . .»
Hilo vajus kraagaviljapuu alla pingile ja tõmbas Shiba
endale sülle. Sõrmeotstega õrnalt naise
juukseid siludes rääkis ta: «Täna
küsisin ma noorelt Berolt, kas ta võtab minu
tütre -- ja mõne aasta pärast minu koha. Ta on
ju tore noormees, ta töötab hoolega, ta tunneb nii
mäetööd kui münte. Aga tema ütles, ja
niimoodi ütles ta mulle: «Anna andeks, meister Hilo,
aga mina ei võta naiseks tüdrukut, kes tantsib
ihualasti tormi käes.» Ma pole kindel, kas on midagi,
mida küla tema kohta veel ei teaks.»
Shiba ohkas. «Täna õhtul käskisin ma tal
oma tulevasele särgi õmmelda. Ta istus oma
näputööga kiiktoolis, ümises veel endaette,
ja mina veel mõtlesin, et lõpuks ometi lepib ta
asjadega, mida üks õige naine peab tegema . . . ja
siis läksin ma lähemale ja -- ja -- nõel liikus
läbi riide, aga tema isegi ei puudutanud seda! Ja kui ma
karjatasin, naeris ta minu üle ja ütles, et niimoodi
olla hulga huvitavam!»
«Oh maa-aluse väed!» Mehe hääletoon
oli nii lootusetu, et Shiba võpatas.
«Mis me küll teeme?» küsis naine.
«Sinu onu Aler on ilmas ringi liikunud,» pakkus Hilo
natukese aja pärast. «Võib-olla on mingi koht,
kuhu me võime ta saata, et ta saaks elada kuskil, kus
rahvas teda ei tunne ja kus ta oma vanemate pea peale häbi
ei too.»
Sherra, kes kuldmarjapõõsa tagant oma ema ja isa
juttu kuulas, kehitas õlgu ja pööras pea nii, et
magus öötuul otse talle näkku puhuks.
Hääl tuules paisus valjemaks, hüüdis teda,
kutsus teda endaga lendama. Ja polnud midagi, mida ta oleks
rohkem ihaldanud, aga kui ta tõukas oma tahte keset
jahedat liikuvat õhku, lipsas see minema, jättes tema
keha ümber tühjuse, ja hääl vaibus, hullutav,
ahvatlev, ümises nüüd kauget laulu üle
Cerrease mäe lohevaremete.
Südamelöögid rahunesid jälle ja Sherra
märkas, et vanemad hakkavad pingilt tõusma.
Hääletu varjuna hulga teiste seas libises tüdruku
katmata keha akna alla, mille ta majakesest lahkudes lahti oli
jätnud. See oli täpselt nii suur, et ta mahtus
läbi. Ta sundis tahtejõuga puu kriiksatuse alla, kui
ta õliriiet hoidva raami kinni tõmbas, ja norskas
juba üsna veenvalt, kui tema puusa kõrval maandus
Shiba kuumav kints ja Hilo neid mõlemat nügis, et
endale ruumi teha.
***
Järgmisel vägipäeval tuli onu Aler pärast
lõunasööki nende majakesse. Ta pidas Hilo ja
Shibaga kraagaviljapuu all maha pika jutuajamise: vanamees kiskus
üha mõtlikumalt oma lehkavat piipu; isa
rääkis vähe, aga kohendas alatasa õlgu; ema
väänas vahetevahel käsi. Sherra vaatas neid
läbi prao eeskoja seinas, kus tema nõtke tahe oli
palkide vahelt mördi murendanud. Kui ta nägi, et onu
koputas piibu vastu pinki tühjaks ja tõusis, pages ta
kolde juurde. Väike tuli hüples ja visises
nõudepesuvee mullitava poti all ja tüdruku pilk
jäi kinni praksuvatesse leekidesse, tema veres süttis
nende rikkumatu rõõm.
Ta jõnksatas, kui onu Aler tema juukseid puutus.
Tüdruk avastas end koldekivi kõrval kükitamas,
üks käsi ette sirutatud, sõrmed üleni
leekide keskel.
«Ega sa haiget ei saanud?» küsis onu,
hääles tuhm kaja tuule kõlast.
Sherra raputas pead. Tõepoolest, tema mõte ei
leidnud, et sõrmedel midagi viga oleks. Ta ajas end
püsti ja põrnitses onule otsa. Vanemad olid
õue jäänud.
«Sa võid kätt niimoodi tules hoida? Ma
nägin kunagi veiderdajate truppi, all Darhays, nad
hüppasid üksteise õlgadele ja loopisid viga
saamata pistodasid pihust teise, aga kaks tükki neist
tantsisid tulistel sütel. Võib-olla oskaksid ka sina
tulistel sütel tantsida?»
Sherra uuris onu, vaikne, aukartlik tema külast nii kauge
tarkuse ees.
«Räägi mulle: mis sa tahaksid teha?»
Juba ammu oli Sherra loobunud teistele rääkimast
tundekohtadest maa sees, piltidest veepinnal, tule joovastusest
ja häälest tuules. Ta oli näinud nende tuima ilmet
ja taibanud, et nad ei mõista kujutledagi, millest ta
räägib. Ometi oli onu Aleri silmis too uudishimulik
säde, kõnes too tasane tarkus, mis sundis
tüdrukut pahvatama: «Ma tahan koos tuulega lennata. Ma
tahan tuult kuulata -- ma -- ma kuulen, kuidas ta laulab, vahel,
ja räägib mulle asju, kutsub mind, nagu -- nagu mina
olekski tuul, ja siis ma ikkagi pole ja ema ütleb mulle, et
ma olen jälle midagi rumalat teinud.» Ta langetas
pilgu, tusane ja häbelik. Heledad salkus juuksed kasutasid
võimalust tema nägu varjata ja ta ei lükanud
neid eest.
Onu Aler köhatas paar korda, enne kui vastas.
«Kõigi vägede nimel, ma olen palju asju
näinud, aga kedagi sinusugust küll mitte. Ma tean
ainult seda, et siin sinu koht nüüd küll ei ole.
Oma oskustega, riide sees tantsivad nõelad ja tulest
puutumata jäävad näpud, võiksid sa nonde
veiderdajatega mesti lüüa, aga nad rändavad ringi
ja ma ei tea, kuidas sa nad üles leiaksid. Liiati on nad
kuuldavasti hooletu ja kommeteta rahvas ja mulle ei meeldiks ette
kujutada, et sa oled nende seast. Noh, see tuule asi . . . Ma
arvan, et sa peaksid Darhay sadamasse minema. Laevameestel ja
reederitel on alailma tuulega pistmist; ehk saaksid sa seal all
midagi kasulikku teha. Mis sa arvad, Sherra?»
Tüdruk neelatas, tõstis siis silmad onu nägu
piidlema. Seal luges ta lahkust ja hämmeldust, kaastunnet ja
lootust. «Ma -- ma peaksin siis külast ära
minema?»
«Kardan küll. Aga sinu vanemad palvetavad sinu eest
iga päev, surmani, tuul on alati olemas, kuhu sa ka ei
läheks, ja võib-olla tuled sa kunagi tagasi, kui oled
iseendast midagi teinud.»
«Jah.» See vastus, taipas Sherra, oli esimene
õige ütlus tema elus. «Jah. Ma lähen alla
Darhaysse ja teen iseendast midagi.»
«Tubli tüdruk.» Onu Aleri hääles
peitus nukker naeratus. Ta tõstis Sherra ees käe ja
astus välja. Too kuulis, kuidas ta väljas Hilole ja
Shibale rääkis, et nood peaksid laskma oma lapsel
Darhaysse minna, ja kolmik naasis puu alla pingile tema saatust
arutama. Mantelkorstnas möirgas tuuleiil tüdruku
kõrvus võidulaulu.
***
Ema nuttis ohtraid pisaraid ja isa seisis, suunurk puises
näos tõmblemas, ema küpsetas Sherrale magusat
leiba ja isa sobitas tema vööle pistoda ja kukru, ja
nad võtsid end kokku, et teda minema lasta. Enne
lõikusaega ei olnud külast välja minemas
ühtki kaubavoori ja Sherra lihtsalt ei mallanud nii kaua
oodata, seega tuli tal minna üksinda. Sel hommikul kandus
rannikualadelt üles värskeid tuulehooge; Shiba judises,
teades, et tema tütar kippus kõike muud unustama, kui
tuul oli küllalt tugev. See iil aga lõhnas ja laulis
Sherrale kohtadest, kust ta tuli, kannustas tüdrukut edasi,
jahutades samal ajal tema ihu ja hoides juukseid näost
eemal. Seljakott reisimoonaga ei teinud saledatele
õlgadele vaeva. Ta ei vaadanud tagasi, kartes, et seda
tehes võiks ta nende heade inimeste pärast nutma
hakata. Päike saatis tee kohal rippuvate okste vahelt
kuldseid välgatusi. Kord kõndides, kord hüpeldes
jõudis tüdruk lagendikule, kus torm oli murdnud mitu
võimsat puud. Siin istus ta juba pooliti noortest
võrsetest varjatud puutüvele, näris
juustutükki ja vaatas, kuidas pilved pea kohal
mööda seilavad. Aga tuule kutse peibutas teda edasi,
kiheles ümarduvates rindades, sundis ta tunnetama reite
vastu hõõruvat särki.
Eespool on üks koht, sosistas tuul talle kõrva,
eriline koht täis kauneid valgeid lilli ja kõrget
taevast, sula sinetust peegeldav sile järvesilm, ja keegi
ootab sind seal.
Ta ruttas nõlvast alla, järgmisest üles, tegi
ringi ümber kivirünkade ja leidis tee läbi
ojakese. Teest lõid lahku mitmed vankriroopad, mis
paistsid niisama tähtsatena kui maantee ise, aga tuulehingus
juhatas Sherrat vankumatult läände. Hämaruses
kergitas tuul hiiglasliku haldjapuu alumisi oksi, paljastades
langenud okaste madratsiga kaetud kuiva maapinna. Seal
tõmbus Sherra kerasse ja veetis nii öö.
Hommikul muutus tuule tasane unelaul järeleandmatuks
kutseks ja tüdruk jätkas teed. Mitu päeva sammus
ta üha edasi, pea tuult täis, silmis võlutud
sädelus. Neljandal päeval, kui päike juba
silmapiiri riivas, hõrenesid metsad ja tegid ruumi
madalatele künkakuplitele. Ühe sellise tipus seistes
nägi Sherra kauguses midagi, mis kiiskas ja võbeles
nagu sulavask, ja uut soolakat metalset lõhna kandev tuul
ütles talle, et see on meri. Ja tuules oli teinegi
lõhn, peaaegu iiveldamaajavalt magus, uskumatult ahvatlev,
seda tugevam, mida kaugemale ta teel jõudis.
Järgmiselt kuplitipult silmas ta midagi punast, mis osutus
Darhay tornide kivikatusteks. Selle künka jalamil sukeldus
tihedasse puudemüüri jalgrada ja nimelt sinna
magusalõhnaline tuul ta viiski.
Paksust, umbekasvanud puudesalust läbi jõudes
jäi Sherra seisma ja vahtis imestuses. Tema ees oli rahulik
järv, mida ümbritsesid lumivalgete õitega
põõsad. Taamal kössitas majake ja selle ees
seisis pikas valges rüüs vana naine, käed risti,
ahta suu nurkades mänglemas lõbus naeratus.
Sherra teadis, et see naine oligi teda oodanud.
Kõhklemata pöördus ta avali ukse suunas. Kui
tüdruk tema ees peatus, tegi naine häält.
«Et sina siis oledki see laps, kes kogub kõik
tuuled oma südame ümber? Ega sind eriti palju just
pole, peaks ütlema. See pole ka mingi ime, kui sa niimoodi
metsikuna ja korralikult söömata laanes ringi jooksed.
Tule aga sisse, ma hoidsin sulle pajarooga soojas.»
«Ema Theiran,» pistis tuul vahele.
«Ema Theiran?» küsis Sherra.
«Kahtlemata. Istu nüüd maha, kulla laps, ja las
ma vaatan, kuhu ma selle külaliste kausi panin . . .»
Vana naine lõksutas edasi, aga Sherra märkas, et tema
pilk oli sügav, selge ja terane ja tema hääles
kurises seesama salapärane naeratus.
Mis ka poleks ema Theirani pajaroa sisse käinud, Sherra
näljases suus maitses see hästi. Jah, ta kahtlustas, et
oli sel päeval, ehk eelmiselgi söömata unustanud.
Sherra langetas pärast kolmandat kausitäit lusika ja
ohkas rahuldatult.
«Ma nägin märke, et sa tuled, aga sinu nime ma
ei tea,» ütles vana naine.
«Ma olen Sherra, Hilo tütar, Roostekaevult,»
kostis tüdruk. «Ma olin teistmoodi kui muu
külarahvas, nii et mu vanemad saatsid mu ära, otsima
kohta, kus minust võiks kasu olla.»
«Tead sa mõnd sellist kohta?»
«Tegelikult ei tea,» tunnistas Sherra.
«Võib-olla saad sina mind aidata?»
«Saab küll,» poetas tuul. «Ega ma sind
ilmaasjata siia toonud.»
«Jah, ma arvan, et saan,» ütles ema Theiran.
«Mina olen kohalik nõiamoor ja teadjanaine, valmis
kõiki palujaid aitama.» Tema silmad naersid, muie
läks laiemaks. «Aga sa magad juba istudes. Homme
räägime pikemalt.»
Tõesti, väljas oli pimedaks läinud, ja Sherra
jäi muretuna magama, nähes ema Theirani kolde ees
karusnahkade ja vaipade vahel und, et ta lendab koos tuulega.
***
«Ja sa tõid kõik tuuled mägede ja mere
vahel endaga siia kaasa, kas tead. Lase käia, näita
mulle uuesti seda nõelatrikki.»
Kuulekalt sirutas Sherra mõtte nõela järele
ristjalgsel laual, kergitas selle käelabalaiuse võrra
kulunud puidu kohale hõljuma, lasi niidil otsa üles
tõsta nagu ussi saba ja langetas nõela täpselt
niidi otsa. Siis surus tema tahe, niisama terav kui nõela
tera, selle kangasse. Ilmusid pisted, täiuslikud,
väikesed ja korrapärased, paremad, kui oleks tulnud
tema käte alt. Ta nägi, et ka ema Theiranile avaldas
see muljet.
«Kas ma võin siia sinu juurde
jääda?» küsis ta, nõelal peatuda
lastes. «Kas ma olen nõid nagu sina?»
«Sa ei taha siia jääda, kullake. Ja ei, sa ei
ole nõid. Nõid, minusugune, näeb, kuidas asjad
sünnivad ja loeb märke. Nõid õpetab ja
hoiatab ja ravitseb. Nõid ei sõida taevaste tuulte
seljas ega jaksa asju sündima panna.» Otse Sherra
lootusest ja meeleheitest suurtesse silmadesse vaadates lisas
vana naine: «Sina oled midagi muud, midagi vägevamat.
Ma oletan, et sa võiksid olla võlur. Ma teadsin
nende kohta ühte laulu -- las ma mõtlen -- »
ümises ta otsekui häält katsetades paar takti, ja
siis kostsid ka sõnad ja tuul lõi sekka, tekitades
imelise kooskõla, mis pani Sherra sooned tuliselt tukslema
ja keha hõljuma nagu lumevalingu.
Sest selles laulus oli lumi, otsatud väljad
jääd ja lund, kus tuul võis vabalt mängida;
kõrgel pilvedes lõõmas violetne
märgutuli ja Sherra hing sai seda nähes kergeks; seal
olid elavast kaljust rajatud müürid, saalid, mis olid
kujutlemisekski liiga kõrged, ja neis oli tema rahva kodu,
käputäie uhkete ja vägevate meeste ja naiste kodu,
kes omatahtsi võisid sundida neid iidseid seinu avanema ja
sulguma, kes mõistsid tuule kõnet -- Sherra rahvas,
teadis tüdruk, kui ta tagasi ema Theirani majakesse
kisti.
«Ma nägin seda! Ma olin seal! Kuidas ma sinna
pääsen? Mis koht see on? On see päriselt
või ainult lohelugu?» Sherra südamest purskus
välja küsimustejuga ja nõid lasi sel vabalt
voolata, enne kui suu avas, askeldades seni hoopis peaaegu kogu
seinapinda varjavate kirstude ja kompsude ja riiulite kallal. Kui
tüdruk viimaks vait jäi, pani ema Theiran lauaplaadile
paki.
«Näe. Sul läheb vaja kauasäilivaid
küpsiseid ja kuivatatud liha ja katsu sa ainult neid
ära unustada, kuuled? Ja see veinilähker on, hmmm,
eriline. Nendest ürtidest saab hea tee juhuks, kui sa oled
väsinud või külma saanud -- juhul, kui sa seda
muidugi märkaksid. Ja sa peaksid ikka proovima tuulega koos
lennata; noh, see on üks asi, mida sa niikuinii teeksid.
Põhja. Sa lähed põhja. Ütle sellele
oma tuulele, et ta juhataks sind põhja, Kantsi Lumede
Taga, sest seal on sinu õige koht. Võta too tuul
endaga kaasa, see hakkab mu vanade kontide peale. Ja olgu
õnn sinuga, mu kallis tüdruk.»
Sherra raputas juuksed silme eest. «Millega ma saan sind
tänada?» päris ta. «Kuidas ma saan sulle
selle eest eales tasuda?»
«Kuss, tuulepea. Hakka pakkima, sa lausa värised
minekuõhinast. Kui sa sinna kohale jõuad ja kui
minu eluajal tuleb päev, mil mul sind vaja on, saadan ma
sulle sõna. Sa tasud mulle nii, et tuled, kui ma sinu abi
vajan. Hakka nüüd minema!»
Tänulikuna, et ta on vaba minema, pühkis Sherra
toidu seljakotti ja tuhises uksest välja, kott ühel
õlal ripendamas. Nüüd puhus tuul lõunast
ja Sherra tahe otsis selle tabamatuses pidepunkti, aga tal ei
õnnestunud rohkemat kui joosta ja tunda, kuidas
möödakihutavad iilid teda lennu pealt põgusalt
silitavad. Ma ei hakka praegu veel nutma, mõtles ta.
***
Ma ei hakka praegu veel nutma, mõtles ta
järjekordsel lugematul päeval, jalad valusad, riided
räbaldunud ja räpased, juuksed puntras. Külas olid
kõik imeks pannud, kui vähe ta külmast ja
kuumast hoolis, aga nüüd tundus ta jäätuvat.
Tal polnud aimugi, kui kaua ta oli läbi Maer Arala tohutu
laane rännanud. Pärast seda tuli viljatu kiltmaa; tuul
rõõmutses kogu selle avaruse üle. Kui
Mayergeni mäeahelik tema paremal käel olematuks vajus,
kukkus ta äkki läbi härmatanud maa jalge all ja
avastas, et tegelikult oli see õhuke jääkirme,
mis kattis aeglast, tumedat jõge. Pelk tahe sikutas ta
tollest jääaugust välja, pelk tahe ja nägemus
nondest ilusatest inimestest ja kantsist, kus on tema õige
koht. Küüned murdunud, pilk meeletu, pistoda
vöölt oma tupest kadunud, komberdas ta läbi
lumehangede ja rahetormide edasi, kuuldes ainult kutset tuules,
mis möödudes tema märja seeliku jäigaks
tegi.
Ema Theirani antud söök oli otsas -- oli ta selle
ära söönud või ära kaotanud? -, aga
veinilähker oli tõepoolest eriline. See jäi
täis, kui palju ta ka poleks joonud. Kui muud varud otsa
said, korkis ta selle üha sagedamini lahti, kuni kange
punane vein pilgu ähmastas ja jalad ebakindlaks muutis. Ta
itsitas aeg-ajalt või raputas julma tuule poole rusikat,
oma armastatu poole, kes alati tal peost lipsas. Ühel
õhtul oli loojang verisem kui kunagi varem. Seejärel
rippus madalal lumega kaetud maa kohal ainult pakse kahvatuid
pilvi. Temast mööda tuiskav halastamatu hääl
laulis: «Ära nüüd minust loobu -- ära
loobu -»
Sherra ei peatunud enam, et magada. Ta lohistas end läbi
lõputa lumehangede, kukkus ja võttis rasked jalad
alla ja kukkus uuesti, ikka ja jälle, lonksas
veinilähkrist ja röökis pehme keelega trotslikke
sõnu.
Ja siis, tema jaoks äärepealt liiga hilja,
lõhenes pilvelaam, andes teed täiusliku violetse
valguse kiirele, kitsale ja külmale ja pimestavale;
neljakäpukil selle poole roomates tõstis Sherra
silmad ja aimas oma nägemuse võimsaid seinu. Sula
tahe ja vein kandsid ta väravani välismüüris;
seal rauges tuul ja tüdruk vajus vastu iidsest väest
värelevat hiigelsammast.
Vaevu kuulis ta, kuidas tohutud uksepooled avanesid, nägi
nappi vilksatust tema kohale kummarduvast kahvatust nahast ja
valgetest juustest. Tugevad käsivarred, külmad ja
kõvad kui jää, tõstsid ta värava
najale kuhjunud lumest üles, kõrgele elutusse
õhku, ja paar tumehalle silmi vaatas naeratades tema
omadesse. Väravakäigus oli hämar ja pärast
seda kadus kõik pimedusse.
***
Ta avas silmad ja vaatas taipamata võlvitud lage,
tohutuid vanadusest tumedaid lagedaid kiviplokke, mida
näitas iseendast õhus rippuva tuhmi kera jahe valgus.
Kivid ümisesid tasa hällilaulu, mida ta oli läbi
une kuulnud; nüüdseks oli see omane. Selle toon muutus
ja üks naine kummardus talle näkku kiikama.
«Ma näen, et sa oled ärkvel,» ütles
naine, hääl kuiv, aga lahke. «Sa jõudsid
Ainukesse Kantsi, ja sa oled kolm päeva maganud, kui teada
tahad. Ei, ära ütle midagi -- tuul rääkis
meile sinust kõik. Karjus meie peale, tegelikult.
Mina olen Egnrini, Kantsi emand. Kantsi isand Thanell peaks ka
varsti kohale jõudma. Ma tunnen, et ta tuleb juba. Kas sa
arvad, et jaksaksid midagi süüa? Või tahad
juua?»
Sherra tahtis jaatada, aga välja tuli ainult kraaksatus.
Tema kohal ulpiv nägu hägustus silmapilguks; siis
selgines Sherra silmanägemine jälle, aga nägu oli
teine, mehe oma, ähmaselt meenuv.
«Tere, tuulekingitus. Mina olen Thanell. Sul hakkab
parem, ja ma õpetan sulle kõike, mida sa
õppida suudad. Ma olengi siin selleks, et õpetada,
aga viimasel ajal pole mul õpilasi olnud. Vähemalt
viimased kaks aastasada.»
See on palavikuviirastus, mõtles Sherra. Üks emand
tervitab mind, nii südamlik ja hoolitsev, ja mees, kes
pealtnäha pole kolme tosinat aastatki vana, pakub ennast
mulle õpetajaks ja räägib aastasadadest. Mida ta
mulle õpetab? imestas tüdruk.
Thanell naeratas talle, veretud huuled kahvatus näos
laial muigel. «Ma kuulsin, et sa oskad elementidega
üht-teist teha. Sa oled eriti vastuvõtlik
õhule, eks ole? Sa tahtsid endast midagi teha, oma elule
tähendust leida? Sa oled õiges kohas. See on
Õppimise Kants, Sherra, maagia õppimise paik, ja
mina olen kantsi isand.»
Sherra lihtsalt vahtis teda ainiti, soovides, et see
unenägu kunagi ei lõpeks. Mida kodurahvas surnuks
külmumise kohta rääkiski? Et sa vajusid
viirastusmaailma, puha sooja ja kenasse, ega ärganudki enam?
Ta lausa lootis, et see oleks nii.
«Söö nüüd natuke ja puhka. Ja ma
kinnitan sulle, ma pole mingi palavikuviirastus.» Nende
sõnadega taandus Thanelli nägu.
***
Violetselt kumav lumeavarus teispool kitsast akent, pelka
luugitamata lõhet mõtlevas kivis, oli
nüüdseks Sherrale tuttavlik vaade. Ta kutsus tuult ja
tajus oma kiirenevas veretuikes tema vastuse kaja. Täna
hommikul oli Egnrini öelnud, et ta on ükskõik
mille katsetamiseks küllalt kosunud, ja Thanell üha
innustas teda proovima, elama kõiges, millest ta oli kogu
elu unistanud. Juba kippus ta toda senist elu unustama; algusest
peale oli see vaid valus eksitus. Relvastatud oma vankumatu tahte
ja Thanelli õpetustega, kavatses ta koos tuulega lennata,
olla seal, kus on tema koht.
Ja ometi väitis Thanell, et loheaegadest saadik kantsi ja
selle asukaid hoidnud vägi kippus lahtuma. Sherra
mäletas seda: Kantsi isand Thanell istus oma hiiglaslikul
kivitoolil, kõhnadel huultel nukker muie, ja
rääkis tüdrukule ajast, mida ta isegi ainult kuulu
järele teadis. Ajast, kui õpilased kõikjalt
Asustatud Maadest olid reisinud siia kantsi, et õppida
tahtemaagia kunste. Kohtadest, kus õpetati mitmeid teisi
väe varjundeid. Thanell oli tegelikult vanem kui Egnrini,
aga mõlemaid seni noorena hoidnud sisemine jõud oli
emanda maha jätnud, ja kuigi võlurid elasid väga
vanaks, olid nemadki surelikud.
Tuuled olid Sherrale ühel südaööl laulnud,
et tal tuleb aidata Thanelli pärast Egnrini surma sugugi
mitte nii kauges tulevikus. Teda ootas ees üksildane
valvamine tühjas kantsis, lootus vastu kogu
tõenäosust. Kuni talle aga jäi vabadus tuulega
koos olla, polnud millestki muust lugu.
Sealt see tuligi, saates mööda tüdruku
selgroogu alla mõnusaid ootusevärinaid.
Rõõmust ahhetades kogus ta oma väe esimesi
liikuvaid õhujugasid kohtama. Tema tahe, seesama, mis oli
avanud akna igivanas seinas, lõikus tuulde -- ja siis
vaibus pekslemine soontes ja tuuleiil oli läinud ja tema
igatsus rippus üksinda tühjuses, kaotanud igasuguse
sihi.
Pettununa lasi ta seinal taas kokku kasvada, tema akna
kustutada, ja pöördus näoga toa poole. Sherra valu
tunnetades taandus Egnrini varju, aga Thanell jäi. Mees
tõstis käe, mis väga meenutas soonilist
marmorit, peopesa väljapoole, nõudes vaikust ja
tähelepanu.
«Sa teed seda valesti. Sa surud ennast tuulele peale, aga
õhku ei saa sundida. Sa peaksid sulanduma, mitte
lõikama -- libisema, mitte pea ees sisse hüppama.
Proovi uuesti.»
Sherra kehitas õlgu, pöördus seina poole ja
lõi akna uuesti. Seekord oli tuul juba seal, see sosistas:
«Tule mu rinnale -- oh tule mu juurde -»
Ja äkki unustas ta kõik, mida Thanell oli talle
õpetanud, kõik, mida ta seni oli teadnud. Kirg ja
igatsus lõid Sherra pea kohal kokku ja tema ainuke soov
oli ennast oma tõelise armastuse rüppe heita.
Mõtlematagi lasi ta tahtel jahedasse tuulde lahtuda ja
avastas, et on vaba.
Hääl oli nüüd kõikjal tema
ümber ja tema sees samuti. Keha oli kaalutu, ähmane
sale vari täis õnne ja rõõmu. Sherra
oli tuul ja tuul oli Sherra ja nad kannustasid teineteist
üha kiiremale lennule, puhudes lumepalakaid üle otsatu
tühermaa. Nad võtsid hoo maha, et hellitada
teineteist keset tasa langevaid helbeid. Nad tantsisid taeva ja
maa, pimeduse ja valguse, mineviku ja tuleviku vahel, Sherra naer
hõbedana kõlisemas läbi tuule võiduka
huilgamise.
Sherra Tuulekallim oli leidnud oma elu.
|