19.06.2001 |
Abel Cain
Vale suund |
Eemalt paistis liginev teerist täpselt samasugune, nagu
neid bõliinades ikka kirjeldatakse. Või
õigemini -- täpselt samasugune, nagu Aljoša
Popovitš oli neid oma elu jooksul juba küllalt
näinud.
Põdravõik hobune aeglustas teelahkmele
jõudes sammu. Ehkki ratsu oli kehalt sama turd kui tema
sadulas istuv peremees, oli pikk teekond läbi steppide ja
rägalaante ta üpris võhmale võtnud.
Sabaga tüütuid parme peletav loom aimas
üürikest puhkust ja kui teda lahutas kolmeharulisest
teeviidast veel mõni samm, ei pruukinud Popovitšil
ratsmeist tõmmatagi. Põdravõik peatus ja
langetas pea, et ahmata teeveerel kasvavaid rohukõrsi.
Popovitš sirutas kangeks jäänud ristluid,
sülitas teetolmu pooletoobise läraka ja jäi
tõredal pilgul teeviita põrnitsema.
«Teadagi...» porises ta.
Ka viit nägi välja samasugune, nagu ikka. Ja
loomulikult seisis seal juba ammu pähekulunud tekst.
Vasakpoolne viidaharu teatas: «Lähed vasakule --
kaotad hobuse.»
Parempoolsele oli kirjutatud: «Lähed paremale --
kaotad pea.»
Keskmisel ilutsesid tuhmid tähed: «Lähed otse -- kaotad
hobuse ja...»
Viimane sõna polnud loetav. Puutahvli ots oli mustaks
tõmbunud ning söestunud nagu oleks mõni
kohalik keravälk seda lugemas käinud. See esmamulje oli
petlik. Popovitši kogenud silm ütles hoobilt, et sinna
oli tulilind peale sittunud.
Vägilane vaatas kähku üles ja nihutas kiivri
vaistlikult kaugemale otsmiku kohale. Ta teadis hästi, mida
tulilinnu roe endast kujutab. Talle meenus hea sõbramees
Mikula Svjatogorovitš, kes tookord, kui nad kahekesi
teispool Raudmägesid ringi seiklesid, pärast
lõunaeinet rohule leiba luusse laskma viskas ja kuidas
juhuslikult üle lennanud tulilind hõõguva
lartsaka mehepojale otse keset silmnägu lasi. Ellu Mikula
küll jäi, aga mis elu see enam -- nina peast
läinud, parem silm takkapihta, põselt liha luuni
maas... Kui koju tagasi jõudis, pistsid lihased lapsed isa
nähes ulguma nagu stepihundid ja pagesid nii sügavale
padrikusse, et kõige noorem jäigi kadunuks, naine
Vassilissa -- kena priske kaunitar -- ehmatas endale roosi
nänni otsa, truu jahipeni Pegass ei tundnud peremeest enam
äragi ja kargas hõlma kinni, nii et tuli peajagu
lühemaks teha -- sõnaga, kahju suur. Vireles mees veel
kolm päeva küünis, kuni reisult kaasa toodud
veinilähker tilgatumaks sai ja läks siis ja uputas
ennast linaleoauku. Tugev pikk mees oli, jalad jäid
põlvist saati välja paistma... Kolm päeva
paistsid, enne kui õnnestus isa Mefodi nii täis
joota, et papp maast ja ilmast enam mõhkugi jagamata
enesetapja pühitsetud mulda sängitas. Ainult et kui
lugu viimaks metropoliit Kirilli kõrvu ulatus, lasi too
papil mitte ainult habeme, vaid kõik ihukarvad tulise
veega maha kõrvetada ja kupatas mehe Solovetsi saarele
kloostri paraskipuhastajaks. Vaat siis, mida üks tulilinnu-
rajakas teha võib...
Popovitš kratsis kiivri alt paljastunud kuklamõhna
ja jäi mõttesse. Ehkki siin midagi pikalt
mõelda polnud.
Koju kippuda oli igatahes varavõitu. Ei
kõlvanud kodukülla naasta ja küsimiste peale
ühmata, et näe, sai jah hulga teiste
põhjapoolsete udellide vägimeestega Kiievi
Mstislavile appi stepihulguste vastu mindud, aga läks nii,
et pilusilmalised piirasid vana vürsti Kalka jõel
ümber ja nottisid lisaks temale maha veel tuhandet
kakskümmend kaheksa valitud Kiievi sõdalast.
Galiitsia Mstislav pääses hädavaevu tagasi
üle Dnepri, nool küll tagumikus, aga hing vähemalt
sees. Ehk kogub jumala abiga varsti uue väe ja nuhtleb
nurjatuid paganaid... Nojah, tema, Aljoša Popovitš,
niitis küll vaenlasi nagu loogu, rappis kui sterlette
kevadise koelmu ääres, aga kaua sa seda musttuhandet
niidad, kaua sa rapid, kui teised sõbrad-mehepojad
ümberringi juba pikali maas, soomussärgid
räbalaiks, soolikad väljas... Ei jäänudki
lõpuks muud üle, kui kõverkärsalistele
kandu näidata, ratsul kapju plagistada, et emakesel Venemaal
vähemalt ükski vägimees-poeg alles
jääks...
Popovitš väristas õlgu, et ebameeldivaid
mõtteid minema ajada, ja ringutas nii, et ümberkaudne
mets vastu naksus.
Einoh, eks pärastpoole saanud mehetegusid tehtud ju kah:
stepis mitu trobikonda teeröövleid mättasse
löödud, Volga-bulgarite juurest läbi minnes
mõnelgi kaupmehel kandadest kinni sasitud ja vennike
dirhemitest ja dinaaridest tühjaks raputatud... Aga see pole
see, nagu laulusalmgi ütleb. Kuld kullaks, hõbe
hõbedaks, aga au ja kuulsust na vähevõitu,
õieti polegi teist...
Vägilane jäi uuesti teeviita põrnitsema,
hinges küpsemas otsus. Vasakpoolsest teeharust pole nagunii
midagi mõistlikku loota. Küllap jälle
mõni loheniru, kõige rohkem kolmepäine, kes
mehepoega suu sissegi ei võta, küll aga limpsab
kõiki keeli korraga just hobuseliha järele. Sihukeste
küüntest oli Popovitši sadulapaun juba niigi
pungil. Turg seda kaupa täis, hinnad maas, kõige
rohkem pool grivnat tükk, tühi töö ja vaimu
närimine, ei muud... Paremat kätt passib tee
lõpus kindlasti Kaštšei, Baba-Jagaa teda
võtku: ei tüdine ükskord ka ära, surematu
masohhist selline, mitu korda ma pean ühte ätti maha
lööma... Ehh, otse, ikka otse! Ainult seal võis
ette tulla midagi uut, midagi meheväärilist, millest
laulikuil hiljem bõliinat luua, lugulaulu leelutada!
Popovitšile meenus, kuidas õkvatee oli ta
tunamulluse retke ajal lihasööja astelpajuga kokku
viinud. Vaatepilt oli hirmus isegi vene vägilase pargitud
hinge jaoks -- võra luukeresid ja poolsöödud
loomakorjuseid täis, pikad ogalised oksad siuglemas nagu
kombitsad ja lehk hullem kui bulgari pordumajas... Polnud seal
pikka pidu pidada midagi. Kui Popovitš mõõga
viimaks tagasi tuppe pani, oli kiskjapuust järel vaid
luuakontsu meenutav tuust, veritsevad tüükad harali.
Eks oleks pidanud needki kõige täiega välja
juurima ja tulle heitma, aga ei jõua üksainumas
vägimees kõige eest hoolt kanda, tervet ilma
parandada. Küll järgmine tuleb ja teeb -- kui see
tõbras vahepeal uusi võrseid ajanud pole... Teadjad
mehed räägivad, et pügamine pidavat kasvu
kõvasti soodustama...
Popovitš mühatas otsustavalt ja ajas end sadulas
sirgu.
«Eks kaeme perra,» pomises ta ja sikutas
ratsmeid.
Põdravõik rapsas pea kuulekalt püsti ja
hakkas ühtlasel sammul otse edasi astuma. Ainsaks heliks
ennelõunases tuulevaikuses oli tema kapjade kompsimine.
Ratsmed ühes peos, langetas Popovitš teise käe
mõõgapärale ja pigistas seda nõnda, et
maugujämeduste sõrmede nukid koolnukaameks
tõmbusid.
Kui mõõgapeal oleks olnud suu, oleks see tema
metalli aatomstruktuuri moonutavast valust pikalt ja
läbilõikavalt kisendanud.
***
Juba sama päeva pärastlõunal polnud
Aljoša Popovitš enam päris kindel, kas ta oli
ennist teelahkmel ikka kõige õigema suuna
valinud.
Ta kükitas sooäärsel metsaveerel, alakeha
paakunud mudaga paksult koos, klaasistunud pilk sissepoole
pööratud, ja elas mõttes veel kord läbi
hiljutisi sündmusi.
Pärast teelahet hakkas tee kiiresti ahenema ja muutus
peagi rajaks, mis oli siiski piisavalt lai, et ratsanik sai
takistamatult edasi liikuda. Mets ümberringi tihenes algul
läbipääsmatuks padrikuks ja hakkas siis
hõrenema sedamööda, kuidas maapind allapoole
laskus. Verst maad maha ratsutanud, märkas Popovitš
taamal läikivaid veesilmu, mille ümber kahisesid
sookailud ja pilliroog. Rada ratsu kapjade all lõi vetruma
ning aeg-ajalt kuuldus vastikut lurtsumist, mis meenutas
vägilasele tahtmatult tema külaskäiku bulgari
lõbumajasse. Kust need paganad selle kaptari küll
välja võtsid? Kael ja kintsud karvased nagu mordva
mägral, kubemes tüükad kui okasseal... Hiljem,
veinikannu taga, loras keegi nagu midagi Kaukaasia svanidest, kes
olla selle karvase emase olendi täringumängu
võla katteks sinna jätnud, aga tont seda täpselt
mäletab, see bulgari vein lööb ju ristiinimese
ajud hullemini segi kui tšuudi sõjanui...
Popovitš peatas hobuse, tõstis käe
harjumuspärase liigutusega silmade kohale ja vaatas
ettepoole. Puid ei paistnud seal enam hoopis, kaugusse ulatus
ühtlane sinkjashall avasoo, mille taga, paari versta
kaugusel, terendas uus metsaviirg. Rada, millel ta praegu seisis,
näis siiski kitsa kõrgema ribana üle raba
jätkuvat, vähemalt nii pikalt kui silm ulatus.
Popovitš urahtas ja kopsas kandadega vastu hobuse
külgi. Põdravõik hirnatas trotslikult, kuid
kuuletus isanda käsule.
Peagi haigutasid mõlemat kätt roheka
kõntsaga kaetud mülkad, mättad
õõtsusid aeg-ajalt kurjakuulutavalt, rada ahenes
kohati nii, et põdravõik pidi sinna ära
mahtumiseks kurja vaeva nägema, kuid läks ometi
sirgjoones edasi. Hobuse turi leemendas üleni ja ka
Popovitš tundis, kuidas higi ta laiadest seljapooridest
läbi soomussärgi ja kalevist kaftani pressis. Ta surus
hambad kokku, patsutas julgustavalt ratsu turja ja jätkas
teed.
Eespool tõmbus rada korra veidi laiemaks, nii et selle
veerde mahtus isegi kasvama paar tihedat karvaste lehtedega
põõsast. Kui põdravõik oli nendest
veel kümnekonna sammu kaugusel, täitis õhku
laperdav vuhin ja põõsaste tagant sööstis
nende suunas lendu teravatipuliste nahksete tiibadega peletis,
pika karvutu kaela otsas maopea, silmis kiiskav, rohekaid kiiri
pilduv pilk.
Põdravõik korsatas ja perutas. Vasaku käega
ratsmeid pingutades rullis Popovitš teise käe
löögivalmis rusikaks. Lendpeletise nõelteravad
kihvad kolmnurkses suus välgatasid vaid arssina kaugusel
vägilase näost ja kohtusid samal hetkel tema
paremsirgega. Kostis vali lartsatus, nagu oleks puud märga
pesu Kiievi Jumalaema kiriku kellatornist vastu maad visatud.
Õhus hetkeks nähtav märg plekk hajus ja
kõik ümberringi täitus tibatillukestest
verepritsmetest. Samal hetkel lõi soo pöörlema
ja silmapiir kaldus öökimapanevalt längu.
Närvid lõplikult kaotanud hobune ajas end
tagajalgadele, libastus raja veerel, hirnatas hullunult ja langes
külili mülkasse, millest pahvatas üles paks
kõdulehk.
Saapaninad jalustest välja tõmmanud, heitis
Popovitš käed üle pea ja kukutas end
vastasküljele. Ablas muda klammerdus sinna lartsatanud
jalgadesse nagu kõptšaki kerjuseit, kuid
väljasirutatud käed haakusid juba
päästvatesse mätastesse. Raudkõvad
sõrmed sügavale maasse surunud, hiivas vägimees
oma rasket keha verssokhaaval edasi, mülka korisev haare
säärte ja pahkluude ümbert vallandumas.
Mõne hetke pärast oli ta juba kõhuli rajal ja
ajas end istuli, siis püsti ning sööstis pilguga
tagasi laukasse, kus rabeles hirnuv ning iga hetkega
sügavamale vajuv põdravõik.
Loom oli juba rinnuni mudas ja lootussädemed tema
pärani mustades silmades kustusid aeglaselt. Popovitš
kummardas ettepoole, küünitas käe nii pikale kui
sai -- asjata, päitstest jäi puudu vähemalt arssin.
Ehh, põdravõik, põdravõik...
Hobune ajas kaela pikaks ja kisendas pööraselt,
hullunud pilk anuvalt peremehele suunatud. Hambaid kiristades
tõmbas Popovitš mõõga,
mõõtis seda korra pilguga -- tubli kaks arssinat,
ulatab küll --, laskus põlvili, toetus ühe
käega rajapervele, võttis teisega hoogu, sirutus nii
kaugele lauka kohale kui vähegi julges, lõi...
Surmakisendus katkes hoobilt. Kaelaköndist purskuv veri
segunes kähku roheka laukaveega, mis omandas kaunilt
purpurse värvi. Popovitš rebis pilgu sellest lahti ja
tõstis taevasse. Seal paistis kiiresti kaugusse eemalduv
tomp, mis mõne hetkega kahanes tumedaks täpiks ja
kadus siis sootuks silmist. Jah, ega vägilase käsi kaks
korda ei löö...
Mõõga tagasi tuppe pistnud, tõusis
Popovitš uuesti püsti ja vaatas viimast korda
rabamülkasse, mis oli oma saagi juba neelanud ja mille
taltuval pinnal lõhkesid veel vaid üksikud
veremullid. Käed risti pannud, tahtis ta öelda
hüvastijätuks paar sobivat sõna, kuid neid leida
polnud antud olukorras sugugi lihtne.
«Olgu muda sulle kerge,» pomises ta viimaks,
suunates pilgu kaugusse, kuhu oli kadunud lendav täpp. Ta
polnud päris kindel, kumba olnuks paslikum sedasi
kõnetada -- kas peata jäänud keha või
kehata jäänud pead. Aga mis siin enam...
Ta rehmas käega ja hakkas siis mööda rada edasi
astuma. Põõsasteni jõudnud, jäi ta
seisma, lükkas oksad käega laiali ja kiikas nende taha.
Ta oli õigesti arvanud. Maapinnale ehitatud mudast,
väljaheidetest ja risust pesas lösutasid kolm
ümarat määrdunudhalli muna. Neist ühe koor
oli pragunenud ja Popovitšile tundus, et sellest kuuldus
vastikut sisinat.
Ta ei tundnud mune jalgadega sodiks trampides mingit
võidu- ega kahjurõõmu. See oli lihtsalt
asjatu kättemaks ustava kaaslase asjatu surma eest.
***
Aljoša Popovitš virgus võpatades ja pani
alles nüüd õieti tähele, kuhu ta oli
välja jõudnud.
Soo oli selja taha jäänud. Ta istus tollelsamal
metsaveerul, mis oli mõni tund varem soo teisest servast
viiruna sinetanud. Ehkki suvepäike käis kõrgelt,
oli see nüüd silmapiirist veel vaid küünra
kõrgusel. Tuli hakata mõtlema öö
peale.
Alles nüüd tabas Popovitšit ka
mõistmine, et koos põdravõiguga oli laukasse
vajunud kogu tema reisivarustus. Villane vaip, veini- ja
veelähker, sadulakotid, milles olid toidumoon, ravimtaimed
haavapalaviku ja kuritõve vastu, bulgari kaupmeeste kuld,
loheküüned, tulilinnu sabasuled ja muu hinnaline
kraam.
Tal olid alles mõõk vööl, vibu ja
nooletupp, väike vöökukkur täis kuldtukateid
ja hõbedakange ning kuiv tael ja tuleraud
põues.
Sellest oli hetkel enam kui küll.
Popovitš tõusis otsustavalt püsti. Vastu
ööd polnud mõtet teed jätkata. Kõige
targem oli siiasamasse kaldapõndakule laagrisse
jääda. See aga nõudis teatud ettevalmistusi.
Ta raius metsaservalt hunniku oksi, laotas need ühe
suhteliselt kahara soomänni alla ja seadis osa kahelt poolt
vastakuti varikatuseks, ehkki taevas ööks vihma ilmselt
ei lubanud. Veidi kaugemalt metsa alt kandis ta laagripaika
pinutäie kuivi puid. Lõkke läitmisvalmis
seadnud, võttis ta õlalt vibu, heitis pilgu
silmapiirile ligineva päikeseketta poole ja sisenes metsa,
et viimase päevavalguse toel midagi söögipoolist
hankida.
Kidurad sooäärsed puud asendusid peagi
jämedamate ning kõrgematega. Kuid need olid veidrad,
seninägematud puud. Alt sambajämedused seedrid ja
kuused ahenesid umbes kolmandiku tüve kõrgusel
õblukesteks ritvadeks, mille küljes turritas
mõni üksik oksaraag. Toht oli tüvede ümbert
suurte ihukarva latakatena lahti koordunud ning ripnes alla nagu
poolikult pargitud põrsanahk. Loojangupäike heitis
hõreda metsa alla veel küllaldast valgust, kuid
veidralt lilla ja seenjalt vohava sambla sees ei hakanud silma
ühtegi loomarada ega isegi üksikuid jälgi.
Vibalikest latvadest ei kostnud kordagi tiivarabinat ja
tõbise välimusega tüvedel ei lipanud ükski
orav. Mets oli nagu välja surnud.
Kui videvik puudealuse tumedavöödiliseks
värvis, pööras sooservast umbes poole versta
kaugusele eemaldunud Popovitš ringi ja hakkas pikkamisi
tagasi minema, lõuapärad tihedalt kokku surutud.
Väljavaade öö läbi oma kõhu korisemist
kuulata -- ja Popovitš teadis varasematest kogemustest,
kui kõva hääl see oli -- polnud
põrmugi vaimustav. Olgu, elame üle... Ent
vägilase vaist oli endiselt virge ja eespool maapinnal
liikumist nähes leidis nool vibunööri enne, kui
taip sellele järele jõudis. Metsaalust kuiva vaikust
läbis vihin, millele järgnes lühike räme
kiunatus.
Igaks juhuks uue noole vibule asetanud, ligines vägilane
ootamatule saagile ja nägi umbes poole arssina pikkust
jämedat sisalikulaadset elukat, kelle nool oli
külgepidi maa külge naelutanud. Neli paari jalgu olid
kangelt sirgu tõmbunud, turjal turritasid viis
kõverat oga, taga ripnes limane sabajupp, suust tolknes
välja kolmeharuline keel.
Üle Popovitši näo levis aeglaselt mõnus
muhelus. Õhtusöök oli kindlustatud.
Kindla peale oli see etem suupiste kui viuksuvad
kivivingerjad, millega ta oli kolm aastat tagasi Raudmägedes
endal hinge sees hoidnud, kui ta lumetormiga nädalaks ajaks
ühte kurusse lõksu jäi.
Ta haaras eluka kõige tagumistest jalgadest pihku ja
hakkas hoogsal sammul laagriplatsi poole astuma.
***
Lõkkepuud praksusid ja visisesid ning loopisid
õhku kämblasuurusi rohelisi sädemeid, kuid
võtsid siis samblaläitest vungi alla ning
tõrjusid soolt hoovava rõske udu endast kaugemale.
Kui Popovitš oli saagil pea ja saba otsast lõiganud,
rudiseva naha maha nülginud ja eluka seest puhtaks rappinud,
oli leek just paras, et liha sanglepaoksast voolitud vardasse
torgata ja lõkkele praadima panna.
Aeg-ajalt tulle puid lisades, kükitas Aljoša
Popovitš lõkke juures ja lasi kuumusel
mõnusalt kontidesse imbuda ning mõttel tagasi
möödunud päevale ja siis edasi homsele
rännata. Küllap saab valitud tee järgmiseks
õhtuks lõpuni käidud, see, kes vaja,
mättasse löödud -- ja seekord sügavale, ai,
hästi sügavale! -- ja siis otsib ta üles
lähema küla, hangib kukrus kilisevate tukatite eest
endale mõne setuka ja -- aidaa, ots kodu poole. Ehh, kuidas
tahaks juba tarre ahju peale, kapaga kanget mõdu,
ahjusooja leiba ja paksult pekki, hapukoorega pliine, mida
vanamemm Marfa üle küla kõige paremini
küpsetada mõistab, nii et keele alla viib...
Keele asemel neelas Popovitš suutäie sülge, nii
et kõht korisemise hetkeks unustas, ja heitis vardas
rippuvale lihakerele ootusrikka pilgu.
Praad oli muutunud. Kahtlemata küpsemaks, kuid kuidagi
veel...
Oma silmi uskumata haaras Popovitš varda tulelt ja
tõstis silmade ette. Värin raputas vägimehe ihu.
Kaitse ja hoia, püha jumalaema! Mida kuradit!
Isuäratavalt tumepunaseks värvunud elukal rippus taga
uus sabajupp, varda teine ots aga vahtis koos keelega --
nüüd neljaharulisega -- välja ammuli suust,
mis kuulus täieõigusliku osana elukale uuesti otsa
kasvanud pea külge!
Kuni Popovitš tardunud pilgul seda ilmaimet
jõllitas, rapsas too jalgadega, tõmbas keele suhu,
hammustas sealt välja ulatuva varda kõva raksuga
pooleks ja tahmase ridva teine ots pudenes vägilase
kivistunud sõrmede vahelt. Elukas patsatas maha, ruiatas
läbilõikavalt ja sööstis siis otsejoones --
mis teda pikuti endiselt läbivat varrast arvestades oli
täiesti loomulik -- metsa varju, kust veel mõnda aega
kostis tigedat sahistamist ja kimedat urinat. Siis jäi
kõik vaikseks.
Popovitš lõi pisut vabisema löönud
käega risti ette ja pühkis laubalt higijoa. Siis istus
ta maha ja jäi tulle vahtima, kuni leegid nii madalaks
vajusid, et ei heidutanud enam soost neile ligi hiilivat udu.
***
Magamisest ei tulnud midagi välja. Ja mitte kõhu
pärast, mille äsjane vaatepilt oli täiesti tummaks
ehmatanud.
Hädapärases varjualuses siruli heitnud ja
kaftanikrae lõuale tirinud Aljoša Popovitši silm
hakkas juba looja kiskuma, kui ta kuulis veidrat kuminat, nagu
oleks täitanud metskult oma tagumikku vastu Rjazani
veetšekella süganud. See kõvenes vähehaaval
ja vaikis siis.
Silmad uuesti lahti vedanud Popovitš kergitas pead ja
heitis pilgu varjualuse kolmnurksesse otsaavasse. Seal polnud
midagi peale maadligi tupruva sooudu.
Järgmisel hetkel tundis ta, nagu oleks talle
sääremarja torgatud äsja hõõguvalt
ääsilt võetud sõnnikuhark.
Vägilane viskus istuli, nii et tema pea kuuseokstest
katuse kümne arssina ulatuses laiali pillutas, ja
jõudis seejuures näha, kuidas tema jalalt
tõusis lendu Tambovi hundi kolmekuuse kutsika suurune
sääsk ja kadus tigedalt jõurates uttu.
Ennast püsti ajanud, hõõrus Popovitš
säärt, millele kerkinud kubel juba
püksisääre õmblust ragistas, ja vandus
ropult nagu tulevase Kaasani voorimees.
Jõurav kumin valjenes uuesti ja udust ilmus
nähtavale korraga kaks hiidsääske, nokad ahnelt
õieli ja suured liitsilmad rohekalt hiilgamas.
Popovitš tõmbas mõõga tupest ja
matkis paari järgnenud hetke jooksul üsna
tõetruult oma hiljutist etteastet Kalka lahingus.
Sääsepulber langes maad katva uduliniku varju.
Mõõgaterale jäi vaid paar piiska verd, millest
võis järeldada, et nende tõbraste
söögilaud oli siinkandis üpris kasin.
Mis tähendas, et seda näljasemad nad olid.
Järgnenud paari tunni jooksul saatis vägilane samal
moel parematele jahimaadele veel nelikümmend kolm
sääske. Tundes, kuidas isegi tema väsimatu
käsivars puiseks tõmbuma hakkab, tuli ta
lõpuks päästvale mõttele. Ühe
käega puudealuses pimeduses ringi kobades ja teisega
vereimejaid eemale tõrjudes, kogus ta tubli
sületäie kuiva risu ja prahti ning heitis selle
lõkkeasemele, kus veel vilkusid punetavad söed. Kahe
korraliku sepalõõtsa mahtu kopsu jõul
lõi kütis tossama, siis hõõguma ja
lõpuks leekima. Hubiseva tule paistel
lõkkematerjali juurde kogunud, riskis Popovitš sinna
lisada tooremaid oksi ja lehti. Suits segunes uduga ja roomas
laiali. Sääskede koor, mis meenutas joobnud papikarja
bassihäälset ininat, taandus ohutusse kaugusse.
Otse lõkke ääres kükitades, nii et
kulmud kergelt kärssama lõid, ja aeg-ajalt
topeltjämedaks paisunud säärt kõhvitsedes,
istus Popovitš oksi tulle lisades senikaua, kuni silmapiir
hahetama lõi, sääskede jõmin vaibus ja
hajuvast udust ilmus nähtavale puhas õhk. Alles siis
jäi ta tunnikeseks käsipõsakil tukkuma, kuni soo
kohale kerkinud päike talle näkku langes ja virguma
sundis.
Hommikusöögiks õnnestus rabaveerelt hankida
paar peotäit pooltooreid pohli. Lähimast laukast endale
vett näkku pritsinud, kohendas Popovitš vööd
ja hakkas ikka veel pakitsevast sääremarjast välja
tegemata mööda rada edasi minema.
Tal ei tulnud kordagi mõttesse tagasi
pöörata. Hoolimata sellest -- või õigemini
just selle tõttu --, et teeviidale kirjutatud hoiatuse
esimene pool oli juba täide läinud.
Esmakordselt kogu Aljoša Popovitši pika
vägilaspraktika jooksul.
***
Lõpp saabus hulga varem, kui Popovitš seda arvata
oli osanud.
Rada lookles paar versta läbi eilsest tuttava metsa, kuni
eespool hakkas paistma lage avarus. Viimaste puudeni
jõudnud, silmas Popovitš päikeses vilkuvat vett.
Otse ees jooksis paremalt vasakule järvesopp, mille
siinpoolset kallast kattis mets, vastaskaldal aga algas
silmapiirini ulatuv raba. Hüvakätt laienes järv
kaugusse ja siit kaldapõndakult aimas silm tervet
põhja poole kulgevat järveahelat, mille lülisid
eraldas üksteisest samasugune lage soo.
Rada haihtus enne randa jõudmist. Popovitš vaatas
nõutult ringi. Ei ühtki hingelist. Ainult lage vesi
ja mõned kivikühmud veepiiril. Ja ühel
neist...
Eemalt näis, et see umbes arssinakõrgune kivi oli
üleni kaetud tihedate, päikeses küütlevate
vesikasvudega, mille laine oli kaldale heitnud. Alles siis, kui
Popovitš oli sellest veel vaid kümne sammu kaugusel,
kivi liigutas, pööras end ja paljastas roheliste
väätide -- mis olid tegelikult juuksed -- varjust ovaalse
näo. Ja kõik muu.
Hetkeks ise kiviks tardunud vägimees nägi suuri
laustumedaid silmi, sirget õhukest nina ja kahvatut, kuid
meelalt kumerduvat suud. Nägi nõtkeid painduvaid
käsi ja siredaid jalgu, mida kuni küünar- ja
põlveliigesteni katsid õhukesed, roosalt kumavad
soomused, kuid nahk rinnal ja kõhul oli sama siidjas nagu
Suzdali vürstitaril Aljonal, kelle pärast hiljem
vürst Vladimiri endaga ütlemiseks läks ja sai pool
kohalikku dru¯iinat mättasse löödud... Ta
nägi seda kõike -- ja teadis nüüd, kes see
oli.
Soonäkk-rohejuus. Salapärane naisolend, keda isegi
igimuistsetes legendides ja lauludes vaid paari sõnaga
ähmaselt mainitud. Rohejuuste lehvitaja, vägimeeste
peibutaja, hurmasurma ahvatleja, meenus lapsepõlves
memm Marfa suust kuuldus leelutus. Ainult need kolm rida, ei
muud, kuigi midagi oli seal siiski vist veel...
Soonäkk-rohejuus. Kelle huuled olid ahvatlevalt paokil,
laiad puusad kutsuvalt avali ja rinnapaar vähemalt kaks
korda lopsakam kui Margit Margussonil...
Popovitš rehmas järsult peaga, et mõistus
selgeks läheks. Sooaurud või? Mis kuradi Margusson?
Kust ühele vene vägilasele sihuke nimi üldse
pähe tulla võib? Kõtt, kurivaim!
Mõistus selgineski hetkeks. Kuid juba järgmisel
hetkel kiskus ähmaseks tõmbuv pilk selle uuesti
lootusetult endaga kaasa.
Ja Popovitš kaotas pea.
Või et seekord siis ülekantud tähenduses,
vilksatas veel viimane, tema kohta üllatavalt arukas
mõte.
Aljoša Popovitš ei olnud juba kaks nädalat
naist saanud. Ei olnud õieti saanud juba tont teab mitu
korda kaks nädalat, sest see karvanäss seal bulgari
lustimajas... Kõrgele ette üles kerkinud
kaftanihõlm kõneles sellest nüüd jumala
selget keelt.
Kivi sai taas lihaks, mis oli tulvil tuikeid, tukslemist ja
metsikut tungi.
Vöö vöölt ja kaftani seljast visanud, oli
Popovitš järgmisel hetkel näki kõrval, lasi
kottpüksid rebadele, rabas peibutaja kinni ja murdis maha,
vetruvate mätaste vahele. Kuigi murda polnud suurt tarviski.
Tihedalt temasse haakunud rohejuus järgis iga ta liigutust,
põimus tema ümber, liibus tema vastu, sulas
temasse.
Edasine meenutas idamaa õndsusunenägu.
Aljoša Popovitš oli saanud elus tunda igasuguseid
naisi. Priskeid ja punapõskseid koduküla piigasid,
kes oskasid heintes hullates oma talutööst karedate
kätega üllatavaid tempe teha; õblukesi
bütsantslannasid, kellel nagu polnudki selgroogu, muudest
kontidest rääkimata, ja kes paindusid sinu ümber
nagu maod; tuliseid stepineide, kes kukkusid parajal hetkel
ennast nii seest kui väljast võbistama nagu suslikud;
rasvaselt läikiva nahaga tundranaisi, kes olid pehmed nagu
Tšernigovi pekk ja põhjatud nagu siinne soo.
Kaptarist parem rääkimata... Kuid midagi sellist koges
ta esmakordselt.
Talle tundus, nagu oleks tema all ja ümber Novgorodi mesi
ja Samarkandi siid, Bagdadi huuride vitspeened hellalt siuglevad
sõrmed ja nende roosihõngu vedel pilv. Ta oleks
nagu õõtsunud lõunamere soojadel
ummiklainetel ja rinnad tema all (Margit! Marilyn!! Gina!!
Brigitte!!! Võta aru pähe, loll tümikas!)
kummusid nagu Sadko lodja purjed, mille rajutuul on pilgeni
paisutanud.
Ta otsekui sulandus sellesse pehmusse, lahustus selles kuumalt
nõretavas paradiisis. Siis tundis ta, kuidas tubli
setvertnoi jagu spermat niuetest tõkestamatult edasi
sööstab nagu Dnepri kärestik ja edasi tuleb Aa-
aasovi meri, Mu-uust meri ja... ja... läbi Vaa-hemere-ee-
ee... lõputu maailmaooooookeaaaaaaaan...!
Sellelgi ookeanil olid siiski oma piirid. Nagu ikka,
järgnes tõusule mõõn. Kuid seekord
hoopis isemoodi.
Kuumus tema ümber ei taltunud pärast vahutavat
sööstu. See kasvas üha, muutus kõrvetavaks,
näris, neelas, halvas kogu keha, imes liikmetest kogu
jõu. Popovitš toetas käed vastu maad ja
üritas ennast lahti ning välja rebida, kuid tema all
ikka veel õõtsuv näkk klammerdus temasse,
liibus tema vastu kui nälkjas, hoidis teda
vääramatus haardes nagu Magnetmägi
soomusrüüdes vägilaste koltunud luukeresid.
Kõrvetus alakehas lahvatas põrguleegiks.
Näkk tema all tardus hetkeks liikumatuks, vingerdas end siis
mehe raske keha alt välja, rindadel soomussärgi haihtuv
muljumismuster, ja tõusis püsti.
End meeletu pingutusega küljele veeretanud, nägi
Popovitš udusel pilgul, kuidas näkk kergelt, otsekui
vabandavalt õlgu kehitas, pikad rohejuuksed üle pea
tagasi heitis ja vee poole läks. Tema jalgevahest
nõrguv tumesinine nire märgistas tema minekut jutiga,
kus rohi sihisema ja suitsema lõi ning ainsa hetkega
mustaks tõmbus.
Kaldale jõudnud, kahlas näkk vette ja sukeldus
hääletult. Pikad, võikalt kõverduvad
küüned, mida Popovitš polnud ennist
miskipärast tähelegi pannud, kriimustasid hetkeks
veepinnale sügavad vaod.
Popovitš upitas end hingeldades istukile. Kõrvetav
valu oli jalgevahest pisut taandunud, kuid tuikas nüüd
kogu kehas ja mattis kunagi nii avarat, ehh, kui avarat
hinge.
Ta ei hakanud alla vaatama. Ta teadis niigi, mis seal oli.
Õigemini, mida seal enam ei olnud.
Hambad risti surutud, kogu kuhtunud jõudu appi
võttes, roomas ta kümnekonna sammu kaugusel lebava
vöörihma poole. Iga läbitud verssok sülitas
tema niuetesse tuliseid ogasid.
Ta jõudis vööni, kiskus mõõga
tupest, upitas ennast selle najal põlvili, siis
püsti, jäi vankudes seisma, tiris
rõngassärgi üle pea, pööras
mõõga päraga vastu maad, toetas teraviku
südame all vastu rinda, tegi sammu taha ja kukutas oma
keharaskuse helkivale terasele vastu.
Enne kui mõõgatera talle südamesse tungis,
jõudis ta veel mõista, mis sõna kolmandalt
viidalt tegelikult puudus.
|