19.06.2001 |
Craig Wolf, Abel Cain
Karukolbad |
Tuul uitas hantide mahapõletatud küla
ahervaremetes, puhudes tuhka laiali.
Handid olid ilmutanud kahetsusväärset
sõnakuulmatust ja kangekaelsust. Nad ei tahtnud
kohaleilmunud vene sõjasalga korraldusi täita, ei
tahtnud uutele isandatele karusnahkades andamit tuua, ei tahtnud
isakest tsaari oma valitsejaks ja käskijaks tunnistada.
Sellise jultumuse eest vajasid nad loomulikult õpetust.
Lisaks küla mahapõletamisele poodi veel paar meest
teistele hirmuks metsaserva üles. Selle peale olid handid
metsa laiali põgenenud, kuid pole viga, ega nad sinna
igaveseks jää.
Selliseid mõtteid mõlgutas noor
bojaarivõsuke Aleksei, kelle tsaar oli määranud
põhja, Obi jõe ümbruskonda vallutusretkele
saadetud sõjasalga pealikuks. Oma osa selles
määramises oli kindlasti Aleksei isal,
õukonnabojaar Fjodoril, kes oma poega tsaarile pidevalt ja
pealekäivalt soovitas. Aleksei ise polnudki sellest aust
teab mis vaimustatud; retkega seotud ebamugavused ei meeldinud
talle sugugi. Palju etem oleks olnud koduses Moskvas rahulikult
edasi istuda, pliine ja pirukaid süüa, kalja või
midagi kangemat peale rüübata, elust mõnu tunda.
Paraku nõudis tsaar ka kõigilt bojaarisoost
inimestelt teenistust ja parem siis juba retk põhja, kui
näiteks lõunasse tatarlaste vastu või koguni
läände, Liivimaa raudmeestega sõdima. Just
ühel Liivimaa-sõjakäigul oligi Aleksei lihane
vanem vend Boriss jätnud oma luud-kondid mingi veidra nimega
linna (Revel või?) müüride ette
võõrasse mulda. Aga mis teha -- isakese tsaari
kindel tahtmine vene võimu igasse ilmakaarde laiendada
nõudis ohvreid.
Praegust sõjaretke pidas Aleksei tegelikult üpris
ohutuks. Nende tee viis hõredalt asustatud aladele, kus
jõgede kallastel asusid laiali pillatud üksikud
külad väikesearvulise, halvasti relvastatud ja
rahumeelse elanikkonnaga. Siin polnud karta tõsist
vastuhakkamist, ägedaid lahinguid ega suuri ohtusid.
Küll aga olid need alad rikkad haruldaste ja kallihinnaliste
karusnahkade poolest, mis tõotas vene kaupmeestele
edaspidi suurt tulu. Sestap oli tsaar koguni lubanud (küllap
bojaar Fjodori kehutusel), et määrab Aleksei edu korral
vallutatud alade vojevoodiks. Vaat see oleks juba tõesti
midagi ihaldusväärset. Selle ameti peal võiks
kerge vaevaga rikkuse kokku kraapida ja Matrjona käe
ära teenida...
Ilus Matrjona oli bojaarisoost kaupmehe tütar, kellesse
Aleksei oli lausa armetul kombel armunud. Ehkki kaupmeheametit,
mida Matrjona isa pidas, ei peetud kõrgestisündinule
sugugi väärikaks, oli see mehe põhjatult rikkaks
teinud ning pannud tema tütre ühele tavalisele
bojaarihakatisele kõrgelt ülalt alla vaatama. Just
Matrjona tõttu oli Aleksei jagu saanud vastumeelsusest
selle retke suhtes ja äratanud temas indu isakest tsaari
usinalt teenida. Edu korral olid uhked pulmad Moskvasse tagasi
jõudes kindlustatud.
Sõjasalgaga oli kaasas ka Matrjona vend Semjon, kes oma
isa ülesandel pidi lähemalt tutvuma kohalike olude ja
karusnahkadega. Lisaks määrati nii öelda vaimuliku
toena salga juurde papp Serafim, kes võlgnes selle
ebameeldiva ülesande pahandustele Moskvas. Nende
põhjuseks oli Serafimi liigne armastus vägijookide
vastu, mis hakkas tal juba segama jumalateenistuste pidamist.
Lõpuks leidsid kirikuisad, et on parem, kui alailma purjus
papp teenib jumalat põhjamaa metsade sügavuses ega
töllerda Moskva kirikutes õigeusklike silme all.
Aleksei käsu alla antud sõjasalk, mis koosnes
sajakonnast lihtmehest ja paarist väiksemast pealikust, oli
liikunud Moskvast maad mööda kuni mingi jõeni,
mis teadjate kinnitusel pidi suubuma suurde Obi jõkke.
Seal ehitati valmis kaks lotja, kuhu kogu salkkond koos
varustusega ära mahtus -- muuhulgas ka üks kerge
suurtükk, mis oli neile kaasa antud, et kohalikud elanikud
venelaste vägevusest paremat aimu saaksid. Lotjadega olid
nad sõitnud mööda jõgesid allavoolu,
hantide asualadele, suurte metsade keskele, sinna, kus nad praegu
olid.
Paaris ettejuhtunud jõeäärses külas
hantidele esimest õpetust andnud, leidsid nad
lõpuks sobiva paiga, kuhu rajada tugipunkt, et hakata
sealt oma võimu ümbruskonna üle laiendama.
Alekseil oli juba valmis plaan, kuidas tõrksaid hante
sõnakuulmisele sundida. Ta kavatses võtta
küladest pantvangideks nende lapsi. Küllap metslased
siis mõistlikumaks muutuvad ja hakkavad uutele isandatele
karusnahku kokku kandma. Ühtlasi võis lapsi kasutada
mitmesugustel töödel, nii et asi tõotas tulu
korraga kahes suhtes.
Kõigepealt aga oli tarvis rajada korralik kindlus, kus
end turvaliselt tunda. Esialgu oli valmis saadud ainult üks
vägevatest palkidest tare, milles seadsid end sisse Aleksei
ise, kaupmehevõsu Semjon, papp Serafim ja mõlemad
väiksemad ülemused. Palktare oli tõesti kindel
ehitis, paksude seinte ja tugeva uksega, mida sai seest
põikpuude abil sulgeda, ning üheainsa väikese
aknaavaga, millest ükski inimene ega metsloom poleks naljalt
läbi mahtunud. Lihtsõjamehed elasid seni veel lageda
taeva all.
Ehitustöö kõrval polnud meestel mahti
tähelegi panna, et veetase jões oli tunduvalt
alanenud ja pooleldi kaldale tõmmatud lodjad pea
üleni kuivale jäänud. Kogu sõjasalga
ühisel jõul oleks need küll jälle vabasse
vette saadud, ent hetkel puudus selliseks ponnistuseks vajadus.
Jõeäärsed külad ei pakkunud Alekseile enam
erilist huvi -- kõigist neist, mis seni paljaks
röövitud ja maha põletatud, oli leitud vaid
häbiväärselt tühine kogus karusnahku. Oli
päevselge, et sellise piskuga isakese tsaari ega Matrjona
soosingut ära ei teeni. Kohevat kulda tuli otsida mujalt ja
Aleksei aimas teadvat, kust. Obini viivate harujõgede
ääres oli ta kuulnud sealsete poolmetsikute, ehkki nime
poolest ristiinimestest vene küttide suust jutte, et
hantidel olevat sügaval metsas salajased peidupaigad, kus
nad oma karusnahku hoiavad. Teati isegi kirjeldada, millised need
hoidlad välja näevad -- maapinnast kõrgemal,
vaiadel asetsevad palkaidad, mis mõnevõrra
meenutasid kardetud nõidade Baba-Jagaade kanajalgadel
taresid.
Need kuulujutud ei andnud Alekseile rahu. Ta tundis selle
suure lõputu metsa ees küll tõsist hirmu, kuid
talle oli selge, et neid aitu peab ta ise kaasa otsima minema.
Kui saata sõjamehed omapead ja nad mõne leiavadki -
- no ega nad lollid ole, et sellest ette kandma tulevad.
Või kui tulevadki, siis on kõige paremad nahad juba
enne sisse vehitud. Ei, nii tähtsat asja ei võinud
teiste hooleks usaldada.
Ühel hommikul võttis Aleksei lõpuks
südame rindu, kamandas neli sõjameest endaga kaasa ja
suundus tihnikusse. Mõni aeg pärast laagrist
lahkumist kostis kusagilt metsasügavusest nende kõrvu
kauge trummi nõrk põrin. Aleksei, kes pelgas, et
tegu võib olla handi sõjameeste kogunemisega,
võttis kärmelt suuna sellest helist kaugemale --
olgugi nende metslaste odadel ja nooltel vaid luust otsad, aga
kui neid ikka väga palju lendama hakkab... Korraks kaalus ta
isegi laagrisse tagasipöördumist, kuid otsustas siis
ikkagi maakuulamist ettevaatlikult jätkata. Küllap
peavad paganad seal lihtsalt mingit kombetalitust, kutsuvad oma
puuslikke appi, rahustas ta end. Ei saa teie puuslikud vene raua
ja väe vastu! Ja küll me need teie varaaidad ka varsti
kätte leiame...
Laagrisse trummipõrin ei kostnud -- see asus liiga
kaugel. Ometi võttis seal hommiku edenedes võimust
mingi seletamatu ärevus ja äng. Sõjamehed
konutasid loiult lõkkeasemete ümber või
kraaklesid tigedalt mingite tühiasjade pärast. Papp
Serafim, kes oli hommikust aega arvestades veel suhteliselt
kaine, sülitas, raputas asja eest, teist takka rusikat
lagendiku serval voolava allika poole, mille kõrval
seisnud puusliku venelased kohe peale siiajõudmist olid
pilbasteks raiunud, ja kuulutas üpris kuraasikalt, et
õige varsti roogib ta paganausu, ebajumalate kummardamise
ja nõidumise siitkandist kõige armutumal kombel
koos juurtega välja. Papi sõjakas esinemine teenis
ümberkaudsetelt meestelt vaid paar nõustuvat
mühatust ja pahane Serafim otsis seepeale viinalähkrist
suuremat mõistmist. Laagri kohale laskus rõhuv
vaikus, mingi nimetu ähvarduse ebamäärane, kuid
painav eelaimus.
Mis polnud kaugeltki petlik.
***
Sügavas metsas väikesel lagendikul talitas juba
hommikust alates vana handi šamaan. Lagendiku serval, suurte
kuuskede all, seisis vajadel väike palkmaja, just selline,
nagu venelaste kuulujuttudes. Kuid selles ei olnud mitte
karusnahad, vaid... karukolbad.
Jahipidamisest ja kalapüügist elatuvad handid
küttisid muuhulgas ka karusid. Kuid karud olid nende jaoks
pühad loomad, kellesse suhtuti erilise lugupidamisega ning
kelle auks peeti mitmeid kombetalitusi. Enne jahileminekut paluti
karult luba teda küttida ja kinnitati, et talle ei peeta
jahti lihtsalt niisama, vaid vajaduse sunnil. Jahti alustati
alles siis, kui šamaan oli karu vaimult küttimiseks loa
saanud. Kui karu oli tapetud, korraldati lepituseks karupeied,
kus paluti karu hingelt tapmise pärast andeks ja selgitati
veel kord, et teda ei tapetud lõbu pärast, vaid
tarbeks. Kõigi hantide poolt aegade jooksul kütitud
karude kolpasid aga hoiti väärikalt alal sellistes
vaiadel majakestes, mis asusid pühapaikade juures. Selles
aidas siin oli karukolpasid juba üle saja.
Nüüd kandis vana šamaan kolbad ükshaaval
aupaklikult hoonest välja ja asetas lagendikul
ringikujuliselt maha. Kui kõik kolbad olid välja
toodud, astus šamaan ringi keskele ning alustas oma trummi
põristades monotoonset laulu, mis jutustas karude
vaimudele siia ilmunud uustulnukatest, kellele miski polnud
püha. Välimuselt sarnanesid nad küll inimestele,
kuid nende teod ei olnud küll inimeste moodi. Nad ei
austanud jahipidamise seadusi, ei austanud üldse loodust.
Oma laagri ümbruse olid nad lühikese siinviibimise
jooksul jõudnud juba põhjalikult ära reostada.
Metsaserval voolavas puhtas allikas, mida handid pühaks
pidasid ja kust sissetungijad joogivett võtmas
käisid, pidid nad iga kord ilmtingimata ise jalgupidi sees
trampima. Nad olid jõudnud juba tekitada kaks
metsatulekahju, mis ebasoodsa tuule ja õigel ajal alanud
vihma tõttu küll suuremat kahju tegemata iseenesest
kustusid. Oli aga selge, et kui need sissetungijad siia
jäävad, hävitavad nad peagi kogu maa.
Ärgake, pühade loomade vaimud, loitsis vanamees.
Aidake meid, kes on teid alati austanud ja meeles pidanud,
sõnus trumm. Aidake meid ja oma elavaid hõimlasi,
kaikus vastu taevas, aidake päästa mets ja maa, kus
seni on ikka jätkunud ruumi nii teie kui meie jaoks...
Maapinnalt kerkis udu, tõusis üha
kõrgemale, lõi kobrutama ja varjas karukolbad vana
šamaani pilgu eest. Vanamees pigistas kähedaks
tõmbunud kurgust viimased loitsud ja tema trummi hoidev
käsi langes rammetult alla.
Udu voogas rahutult ja hargnes siis üksikuteks tihedateks
pilvedeks, mis kolpade juurde maha laskusid ning omandasid
kärmelt karude piirjooned. Veel veidi, ja hirmuäratavad
olendid -- valgest läbipaistmatust udust kiskjad, peade
asemel kolbad -- kerkisid üksteise järel maast lahti
ning suundusid hääletult metsa, anastajate laagri
poole, jätmata endast rohule ainsatki jälge.
***
Keskpäeva paiku lõi venelaste leer valvurite
hädakisa peale sipelgapesana kihisema. Pärani silmi,
risti ette lüües, vahtisid mehed seninägematut
ilmutust. Kolmest küljest valgusid metsast välja
kohutavad peletised. Nende suured karukujulised kehad näisid
koosnevat tihedast udust, mille küljes eendusid irevil
hammastega karukolbad. Osa peletisi liikus jõekaldale ja
seda mööda edasi, piirates laagri ka sealtpoolt
ümber, kusjuures see kõik toimus täielikus
vaikuses. Jahmatus ja hirm olid venelaste teovõime
halvanud ja nad sagisid hädaldades sinna-tänna nagu
peata kanad. Vaid mõned südikamad saatsid aeglaselt,
kuid sihikindlalt liginevate lummutiste poole nooli ja
püssikuule, mis aga lendasid udukogudest lihtsalt läbi,
tegemata neile mingit kahju.
«Kus on papp! Astugu saatana sigitistele vastu!»
karjuti läbisegi. Serafim rüüpas julgustuseks
viinalähkrist paar mehist lonksu, lõi risti ette,
haaras ühte kätte ikooni ja teise ripsuti, kamandas
ühe sõjamehe enda kõrvale pühitsetud vee
astjat kandma ja astus värisevate põlvedega
koletistele vastu. Kuid tema palved, manamised, ikooniga
vehkimine ja veepiserdamine ei heidutanud lummutisi
põrmugi, vaid nad liikusid häirimatu rahuga üha
lähemale. Seda nähes viskas papp pühad esemed maha
ja lippas pika ürbi lehvides palktare uksest sisse. Talle
järgnesid kaupmehepoeg Semjon ja veel kümmekond
lähedalolijat. Teiste nina ees löödi raske uks
paukudes kinni ja riivistati seestpoolt põikpuudega.
Väljajäänute hädakisa, palveid ja
sõimu ei tehtud kuulmagi.
Selleks ajaks oli kummituskarude ring juba sõjameesteni
jõudnud ning monstrumid alustasid
hävitustööd. Nende kihvad murdsid meeste luid,
rebestasid liha, purustasid koljusid. Vastusirutatud odad ja
mõõgad ei teinud põrgulikele uduolenditele
rohkem häda kui nooled ja püssikuulid ennemalt.
Raksatas venelaste ainuke suurtükk. Juhuse tahtel tabas kuul
täpselt ühe lummutise kolpa ja purustas selle
kildudeks, mispeale udust karukogu hoobilt haihtus. Kuid see
jäigi suurtüki ainsaks lasuks. Enne, kui
sõjamehed jõudsid tuletorusse uue laengu toppida,
olid mitu karu kohal ja tegid meeste kallal puhta --
õigemini verise -- töö. Nähes, et just
kolbad on hirmutiste nõrk koht, oleksid venelased
võinud ehk veel vastu hakata ja oma raskete
berdõššidega nii mõnegi pealuu purustada,
kuid enneolematu hirm oli sõjamehed nii pehmeks
küpsetanud, et neist polnud enam mingit asja. Meeleheitel
jooksid nad röökides ringi, suutmata enda
päästmiseks midagi ette võtta.
Näost lubivalgetena, värisedes ja risti ette
lüües kuulasid tarre peitunud mehed väljast
kostvat metsikut lärmi. Karjumine, röökimine,
surmaeelne hädakisa, appihüüded, rõve
vandumine, palved, harvad püssipaugud -- kõik see
äratas taresolijates meeletu soovi põgeneda
ükskõik kuhu. Paraku olid ainsaks
pääsemislootuseks hoone jämedad palgid, tugev uks
ja aknaava tillukesed mõõtmed. Väljast kostev
lärm sumbus nüüd kiiresti -- ilmselt kahanes
elavate arv väga ruttu.
Äkki suruti kitsukesest aknast sisse kohutav karukolp,
jõledad kihvad ammuli.
«Ei sa siit läbi mahu, põrgusigidik,»
mõtles Semjon, unustades paraku, milliste olenditega neil
tegu oli. Järgmisel hetkel kukkus karukolp tare
põrandale ning aknast voogas sisse tihe udupilv, mis kolba
kõrvale laskus ja hakkas kohe uuesti võtma karu
piirjooni. Peagi tõusis lummutis üles ja ligines
meestele. Aknaavasse ilmus veel teinegi karukolp.
Õudusest nõrkenult vajusid õnnetud hinged
põrandale maha. Mõned võtsid oma saatuse
vastu metsikult röökides, mõned suurest hirmust
ilmselt juba minestanult. Võbisev Semjon lömitas
nurgas, käed kõrvadele surutud, et mitte kuulda
jõledat rudisemist ning raksumist, mille saatel tema
kaaslaste pealuud karukihvade all pähklikoortena purunesid.
Omaenese kolju rõginat oli ta ühe silmapilgu
vältel siiski sunnitud kuulma.
«Issand heida armu, päästa oma sulane, oi job
tvoju matt!» kriiskas meeleheitel papp Serafim, kui
järg temani jõudis. Kuid Issandal oli ilmselt muud
tegemist. Veidi aja pärast ei olnud palktares ega kogu
laagris enam ühtegi hingelist, kõikjal vedelesid
ainult moonutatud laibad.
***
Aleksei, kes koos oma nelja sõjamehega oli pidevalt
kõhedust tundes terve hommikupooliku metsas tulutult ringi
luusinud, otsustas, et selleks korraks aitab. Ehkki tühjade
kätega tagasi minna polnud põrmugi meeldiv, oli
bojaaripoeg laanes ringitrampimisest juba rampväsinud ja iga
oksapraksatuse või linnuhuike peale ihule kerkinud
hirmuhigist läbimärg. Põrgusse need karusnahad,
kui ainult omaenese naha siit padrikust tervelt välja ja
palktare lavatsile kuivama saaks...
Paraku polnud sellel soovunelmal täituda antud.
Ettenägelikult maha jäetud teemärkide abil
laagrile liginedes kuulsid nad juba eemalt kohutavat lärmi
ja püssipauke, mis viis meeste mõtted ennist kuuldud
kurjaendelisele trummipõrinale ja hantide arvatavale
rünnakule. See oletus osutus siiski ekslikuks. Kui mehed
olid puude ja põõsaste varju hoidudes metsaservale
hiilinud, avanes nende ees eelkirjeldatud kole vaatepilt.
Hirmust lõdisedes vaatasid maadevallutajad veidi aega
lagendikul käivaid tapatalguid, pöördusid siis
nagu käskluse peale ja lidusid nii kiiresti kui jalad
võtsid tagasi metsa varju. Alles siis, kui hing
lõplikult rindu kinni jäi, vajusid nad õhku
ahmides maha. Kulus tükk aega, enne kui
lõõtsutamine järele andis ja
mõtlemisvõime tagasi tuli. Koos sellega saabus
ahastus.
Nad olid vaid viiekesi keset otsatut, võõrast ja
vaenulikku põlislaant, mis kubises
kõikvõimalikest ohtudest. Neil ei olnud varustust
ega toitu. Mõte hiljem laagripaika tagasi minekust
lootuses, et põrgupeletised on sealt ehk lahkunud, ajas
õudusjudinad peale. Ja õigupoolest ei oleks neil
laagrisse naasmisest mingit kasu olnudki, sest mõlemad
lodjad istusid ju jõepõhjas kinni. Ainult viiekesi
ei oleks nad mingi juhul suutnud rasket lotja vette lükata
ja -- kui see olekski mingi ime läbi õnnestunud --
vastuvoolu mööda jõge üles aerutada.
Ainsaks pääsemislootuseks jäid nende endi jalad.
Hulk aega hädaldades ja soigudes maas istunud, ajasid nad
end lõpuks siiski püsti ja hakkasid astuma
lõuna suunas, hinges nõrk lootussäde, et nad
sellest hirmsast metsast siiski välja jõuavad.
Juba sama öö hakul kahanes nende seltskond
märgatavalt. Pimeduse saabudes olid nad väsinute ja
näljastena väikesel metsalagendikul laagrisse
jäänud, lõkke üles teinud ja kaks meest
läksid lähedal vulisevast ojast kiivritega vett tooma,
et keeta viletsat õhtusööki mingitest
juurikatest, mis nad olid maa seest välja kraapinud.
Äkki hakkas pimedusest kostma huntide lõrinat ning
veetoojate appihüüdeid. Ilmselt olid mehed ringihulkuva
hundikarja peale sattunud. Aleksei ja kaks
ülejäänud sõjameest, Jefim ja Vassili,
kükitasid hirmust kangetena lõkke ääres ja
kuulasid pimedusest kostvat märulit, mis ei kestnud enam
kuigi kaua. Kogu öö piiras neid pimeduses
hõõguvate hundisilmade sõõr, kuid
õnneks olid mehed jõudnud koguda küllalt
lõkkepuid, et tuld põlemas hoida, ning aoajal
läks hundikari oma teed. Kui oli juba päris valge,
söandasid mehed kaaslaste saatust uurima minna. See oli
selgemast selgem: oja ääres vedelesid ainult
mõned järatud kondid, verised riideräbalad ja
paar eset, mille hundid olid ära põlanud. Kirudes
jätkasid ellujäänud oma teekonda. Aleksei
püüdis mitte mõelda sellele, mis saab siis, kui
nad varem või hiljem jõuavad mõne suurde Obi
suubuva harujõeni. Bojaaripoeg ei osanud ujuda ja ta
kahtles sügavalt, kas kaaslased tema ületoimetamisega
jändama hakkavad. Nüüdses olukorras ei maksnud
tema kõrgestisündinu seisus enam poolt grivnatki.
Keskhommiku paiku hakkas Jefim ootamatult oigama, hoidis
kätega kõhtu kinni, kiskus kõverasse ja vajus
varsti krambihoogudes pikali. Varahommikul oli mees pehmest
ojakaldast mingi priske ning mahlase juurika välja sikutanud
ja selle teistega jagamata kähku nahka pistnud.
Nüüd oli tagajärg käes, ilmselt oli tegu
mürktaimega. Kaamete nägudega vaatasid kaaslased Jefimi
agooniat pealt. Kui mees viimaks väänlemise
lõpetas ning vagaseks jäi, lõid Aleksei ja
Vassili laiba kohal risti ette ja läksid edasi, jättes
matusetalituse huntide ja röövlindude hooleks.
Pärastlõunal kaotas Aleksei ka oma viimase
kaaslase. Kui nad üht ererohelise samblaga kaetud välu
ületasid, hakkas kümmekond sammu eespool
kõndinud Vassili äkki sõna otseses
mõttes maa alla vajuma. Tõenäoliselt oli tegu
kinnikasvanud metsajärvega, mille reetlik pind
nüüd sõjamehe raskuse all järele andis.
Aleksei põrkas tagasi nagu oleks teda tulise rauaga
kõrvetatud ja jäi vajuvat kaaslast jõllitama,
suu töllakil. Ta vahtis tardunult, kuidas appi karjuv
Vassili vajus sisse vööni, siis rinnuni, kaelani, ja
mõni hetk hiljem meenutas teda veel ainult samblas
mustendav poriauk.
Neljakäpukile laskunud Aleksei taandus tagurpidi ohutusse
kaugusse, upitas ennast siis uuesti püsti ja hakkas jubedast
välust suure kaarega ümbert ringi komberdama.
Nüüd, kus ta oli ihuüksi jäänud,
ründasid hirm ja ahastus teda kümnekordse jõuga.
Talle näis, nagu varitseks iga puu taga mõni hunt,
iga suurema põõsa varjus mõni kummituskaru.
Oh õnnetust, oh häda, mida kõige hirmsamas
unenäoski nähtud pole!
Taas metsasügavusse sukeldunud, ei jaganud Aleksei enam
õieti, millises suunas ta läheb. Ta ei teadnud, kas
ta oli läbi padriku edasi tuikunud mõni minut
või tund, kui jõud hellikutest jalgadest, mille
luud-lihased juba ammu valutada lõhkusid, äkki
viimseni kadus ning mees vajus haleda oigega ühe
jändriku männi alla istuma. Jääkski
õige paigale, pöörles huugavas peas mõte,
kärvaks siiasamma, et ainult ei peaks enam lontsima
mööda neid paganatemaa padrikuid,
äranõiutud laasi. Kuradile kõik, sihuke
väsimus, tukun veidi siin mätta peal, saagu mis
saab...
***
Aleksei virgus, võpatades ebameeldivast tundest, nagu
oleks mingi märg lige elukas teda riivanud, ja kargas
jalule. Läheduses polnud kedagi -- peale maapinda katva udu,
mis kohati talle rinnuni tõusis ja nõrgas
tuulevinus rahutult voogas, meenutades tõepoolest mingit
elusolendit. See oli uinaku ajal maast kerkinud ja ta riided
rõskeks muutnud. Aeg kiskus õhtusse, ka taevas oli
pilvedega kattunud ja metsa kohale laskus ängistav hall
hämarus.
Aleksei rehmas käisega üle niiske näo, surus
hambad kokku ja hakkas edasi rühkima, hinges uinakust
jõudu saanud trots, millest vähehaaval kasvas pime,
pilku hägustav raev. Kurat võtku seda isakest tsaari,
kes ta selle supi sisse saatis! Ja kurat võtku ka lihast
isa Fjodorit, kes kangesti sellele retkele mineku poolt
õiendas, et suguvõsale uut au ja kuulsust
võita. Siin see au ja kuulsus nüüd on, kooberda
mööda metsa nagu ärakaranud holopp! Ja kuradile ka
see Matrjona, kes ta tegelikult sisse mässis, asjaga
nõusse jääma ahvatles. Kuidas küll
volksutas silmi, võdistas musti kulme ja kudrutas
mesimagusalt, mihuke tore elu neid ees ootab, kui temal,
Alekseil, õnnestub tsaari ees silma paista ja vojevoodiks
tõusta! Noh, nüüd on see tore elu siis
käes. Neetud nõid sihuke! Tühja tal sellest, et
peigmees oma naha turule viis, peaasi, et papake põhjamaa
karusnahad oma käpa alla saaks ja rikkust veelgi juurde
koguks -- küll siis sealt ka kallile tütreraasule
üht-teist pudeneb. Täitmatu lirva!
Bojaaripoeg sülitas tigedalt, purukuiva suu kiuste,
tõstis sõgeda pilgu maast lahti ja tardus
järgmisel hetkel paigale nagu maasselöödud
vai.
Udu oli laiali hargnenud ja tihenevas hämaruses seletas
Aleksei silm eespool puudevahes heledamat laiku, mis lasi aimata
metsaveert või mõnda suuremat lagendikku ja... kus
terendasid ähmaselt mingi ehitise piirjooned.
Mõni hantide metsaküla? Või ehk oli ta juba
nii kaugele lõunasse jõudnud, et siinkandis
võis pesitseda mõni samasugune poolmetsik
taigakütt, nagu neid teel Obi äärde sai vahel
kohatud? Tõsi, teisel pool seda suurt jõge ei
pidanud neid küll leiduma, aga mine sa tea...
Tasahilju, puupakkudena tuimi jalgu ettevaatlikeks sammudeks
seades, ligines Aleksei metsaservale ja piilus ühe
jämedama kuusetüve tagant poole silmaga välja.
Ta oli leidnud selle, mida oli otsinud. Oli otsinud,
kuid nüüd enam põrmugi näha ei ihanud.
Eriti mitte sellisel kujul.
Tema pilgule avanes lagendiku keskel seisev vaiehitis --
kahtlemata üks nondest muinasjutulistest varaaitadest. Kuid
seda piirasid kümned ja kümned karukolbad, mis olid
lagendiku veerele ringikujuliselt maha asetatud.
Sõõr oli peaaegu ühtlane, kolbad asetsesid
üksteisest peaaegu võrdsel kaugusel, ainult lagendiku
siinpoolses servas haigutas ringis ava, kus oleks jätkunud
ruumi veel neljale kolbale.
Püsti kerkinud juuksed turritasid Aleksei higist kleepuva
mütsipõhja vastas. Hirm ja ahastus naelutasid ta
lõplikult paigale. Ta oli metsas ringi teinud ja uuesti
samasse kanti välja jõudnud! Nõiatembud, mis
muud! Polnud kahtlust, et siitsamast oligi kostnud too
ähvardav trummipõrin, mille saatel need
põrguelajad ristiinimeste laagrisse surma külvama
tulid. Ja siiasamma olid nad pärast veresauna tagasi
pöördunud ning harilikeks karukolpadeks muutunud. Nad
kõik -- peale tolle ühe, kelle pealuu kahurikuul oli
Aleksei nähes kildudeks purustanud, ja veel...
Neid oli tõepoolest kolm.
Nad ilmusid metsast Aleksei selja taha hääletult
nagu tõelised viirastused ja vaid surmahirmus teritunud
vaist sundis bojaaripoja hetk enne seda, kui nad temani
jõudsid, üle õla vaatama. Kuigi sellest polnud
mingit abi. Ainult müts tema peas vajus pulksirgu viskunud
juustepahmaka survel ühele kõrvale viltu ning sealt
maha ja värvus mõni hetk hiljem üleni punaseks,
kui esimese kolba kihvalöök kõri kaelaluuni
puruks rebis ning tuiksoonest purskuv veri kaarega alla
lahises.
Kolm tihket udukogu, irevil kolbad nende küljes
tõusmas ja langemas, sulasid puu alla maha varisenud
inimkogu kohal ühte ja varjasid selle ainsa vaataja
silmist.
Vaimajast välja lagendikule tulnud šamaan puuris
mõnda aega pilguga lagendiku veerel visklevat udumassi,
tõstis siis oma trummi ja alustas selle saatel
kõrgeks kriiskeks kerkivat loitsu, mille peale õhk
korraks otsekui võpatas ja lagendikku ümbritsevate
puude oksad heitunult liikumatuks tardusid.
Ühteliitunud udulaam lagunes aeglaselt neljaks. Kolm
udupilve, mille küljes õõtsusid verd tilkuvate
kihvadega karukolbad, tulid lagendikule ja peatusid
sõõri katkemiskohas. Kolbad laskusid maadligi ja
udukogud nende küljes hajusid vähehaaval olematuks.
Neljas udupilv -- kõrgem, kitsam, alt kaheks hargnev --
püsis mõnda aega paigal puualuse punaseks
värvunud rohul. Pea selle otsas, juuksed koos nahaga
pooleldi maha rebitud, huulteta hambad irevil, silmist tulvamas
veri, pöördus kord sinna, siis tänna, nagu endale
sihti otsides. Siis liikus kogu paigast ja kadus puude vahele,
juba tihedatesse varjudesse mattunud metsasügavusse, mille
taha jäid Obi kallas, teisel pool jõge edelas laiuvad
laaned ja nende taga omakorda võõrad ning tundmatud
maad...
Vana šamaan seisis lagendikul, pilguga jubetise minekut
saates. Ta teadis, et kõige hirmsam ja vägevam
needusloits, mille esiisad olid talle pärandanud, kuid mida
keegi neist läbi aegade polnud seni veel kasutanud, oli
mõjunud. Ta teadis, et aja jooksul koordub koltuv nahk
kolbalt üleni maha, hüübinud veri pudeneb
tükkidena silmakoobastest, lihased ja kõõlused
kõdunevad luude ümbert ning vaglad ja kärbsed
teevad määnduva aju kallal puhta töö, kuni
jääb vaid valendav kolp, millel pole aga
määratud puhata viimses rahulas, vaid mida needuse
jõud vääramatult edasi sunnib, kuni saatus --
või juhus -- sellele ükskord lõpu teeb.
Ja veel teadis ta, et ei tema ega ükski ta
hõimlastest ei näe seda enam kunagi. Mõned
teised küll.
***
Võib-olla oli seesama lummutis süüdi selles,
et järgnenud aastatel jäid üksteise järel
salapäraselt kadunuks kõik Obi
läänepoolsete harujõgede ümbrusse siginenud
vene röövkütid. Ja üsna ilmselt oli just tema
see «põrgupeletis», kes seitse suve hiljem, kui
tsaari käsul teele saadetud uus vägi kurikuulsa
vojevoodi Vsevolod Krovoljavõi juhtimisel hantide asuala
poole liikus, olevat öösel vargsi venelaste laagrisse
tunginud ning ligi pooltel meestel une pealt kõrid
läbi närinud, enne kui ülejäänud
virgusid ja kabuhirmus laiali põgenesid. Ainult tulest
ning vasktorudest kümneid kordi läbi käinud
vojevood ise söandanud lummutisele vastu astuda, ilma et
oleks ristigi ette löönud, ja purustanud tolle pea --
tühjade silmakoobaste ning irevil hammastega koolnukolba --
oma kahepuudase oganuia hoobiga kildudeks. Põrgulise keha
olevat seepeale õhku haihtunud ja hiljem ei leitud sellest
ainsatki jälge.
Ühtegi ametlikku ürikut selle sündmuse kohta
paraku säilinud pole ja eeltoodud kirjeldus põhineb
vaid vojevood Vsevolodi suguvõsa pärimustel, mida
anti põlvest põlve edasi lookas pidulaudade taga,
ees pilgeni viinaklaas ja kausitäis musta kalamarja, mida
aastasadu hiljem olude sunnil asendas räim tomatis. Kuid mis
ei tähenda sugugi, et see ei võiks olla täiesti
tõsi.
|