19.06.2001 |
Indrek Hargla
Rabaröövel |
Seisan tund aega bussipeatuses, hääletan harvu
möödasõitjaid aga keegi ei võta peale.
Roostetunud sedel tulbal teatab, et aastat kümmekond tagasi
oleks ma juba kolme bussi peale saanud. Istun seljakotil,
suitsetan. Buss on punane «Ikarus», ajab bensiinivingu
sisse ja läheb tee peal kaks korda katki kuid viib kohale.
Magama jään alles kuskil Risti kandis. Tallinnas
ärkan. Sajab vihma, suus on kuidagi paks, tuleb meelde, et
pole söönud juba üle ööpäeva.
Seisan bussijaama ees ja mõtlen, kas võtta takso,
minna trammiga või süüa üks kotletiga
kukkel. Möödasõitev tumedate klaasidega
«Audi» pritsib mu veelombist veel märjemaks. Tramm
jääb peale. Hakkan Tartu maantee poole astuma aga
jään peaaegu rohelise kaubiku alla. Juht tõstab
põlastavalt akna tagant keskmise sõrme. Vanasti
oleks näpuga oimukohale koputatud. Enne «Keskturu»
peatust annab keegi mulle oma pileti, vaatan andjale
mõistmatuses otsa. Siis taipan -- pean rohelise lipiku
mulgustama ja tagasi saatma. Mul endalgi pole ju piletit. Annan
lipiku kohmetunult tagasi, haaran poriselt põrandalt
seljakoti ja trügin turult tulnud mammide hordi vahelt
trammist välja. Ikka sajab veel vihma. Hakkan Gonsiori
tänava poole astuma. Ma elan seal.
*
Mulle oli meeldinud Ervini maja. Talu nimi on Raunoja, kant
ümberringi Piiriniidu. Kaansoosse on siit viisteist
kilomeetrit. Üha kitsamaks kiskuv kruusatee lõppeb
õuel. Lähemad naabertalud jäävad kilomeetri
kaugusele. Maja seisab väiksel künkal,
läänekaarde avaneb Kuresoo; itta -- kuhugi tiheda
metsaviiru taha jääb Lemmjõgi. Maja on
tõesti vana. Hallikaks tõmbunud palgid, kunagi
kollaseks värvitud eeskamber, aknaraamidki mõned
suved tagasi valgeks võõbatud. Maja on täpselt
selline, nagu ette kujutasin. Tervitamine läks meil ruttu,
kui ta imestunud oligi, ei näidanud seda välja. Kutsus
sisse ja alles toas ütlesin, mille pärast tulnud
olin.
«Intervjuud?» pahvis Ervin Aaviko siis
mõtlikult sigaretti. «Kellel seda huvi oleks lugeda?
Pole ma ju mõni porminent ega president.» Ometi
sillerdas ta kortsunud näos kerge meelitusesarnane
rahulolu.
«Kui ma juba siin olen -- küllap on ka lugejaid.
Lihtne maainimene on praegu...üldsusele väga
huvitav.» Oleksin peaaegu öelnud, et müüv
kaup.
«Just, just. Nagu väljasuremisele mõeldud
liik vä? Et keda varsti üldse enam ole.»
Ma ei tahtnud talle öelda, et ilmselt on tal
õigus. Kuigi sõna väljasuretamisele
määratud, oleks vast õigem olnud. Aga lugejat
tuleb rabada. Kui kümne numbri esikaanel on järjest
pildid edukatest ja rikastest ning jutud nende armuelust
või edenemisest villaehitusel, siis kontrastiks
mõjuks ju üks «Priimaga» vanamees soode ja
rabade vahelt väga hästi. Muhelev nägu laugaste
taustal kaanepildiks ja puha. Nii olid nad toimetuses arvanud.
«Me ei kirjuta hädistest proledest ega ühelehma
dinosaurustest,» oli Gita mulle öelnud. «Nad pole
in. Otsi mõni ekstravagandist üksik hunt.
Parem, kui tal nüüd sitasti läheks aga ta uute
olude üle eriti ei viriseks, valimised on tulemas,
mõistetakse valesti, tead isegi...»
Teadsin küll.
Ervin Aaviko sobis meile. Sõjaveteran, luuletaja,
üksik hunt, maa sool, fantaseerija. Ta sobis kuradima
hästi.
Nüüd tonksas vanamees minu seljakotti, suskas
suitsukoni pliitaukse vahelt sisse ja küsis: «Kaugele
te's autoga jõudsite? Kibaru teest vist mitte
kaugemale?»
«Ma tulin bussiga. Ja mingid kümme kilomeetrit vist
jala. Tahtsin puhata.»
Ja ma olin puhanud. Paremini kui Küprosel.
Mõne aja pärast jutustab Ervin mulle diktofoni oma
elu lugu.
*
Gonsiori tänava maja trepikojas lõhnab kassikuse
järgi ja välisukse kõrvale oli mingi uus
soomekeelne sirgeldis tekkinud. Postkastis on neli kirja ja kaks
arvet. Ronin teisele korrusele, pusin kolme luku kallal üle
viie minuti. Ma pole kunagi lukkudega hästi läbi
saanud. Korteris on vihmasest ilmast hoolimata lämbelt palav
ja umbne, avan kõik aknad ja lasen tuppa
tänavamärga ning väljaheitegaaside vingu.
Võtan seljast kõik märjad ning porised riided
ning lartsatan nad kööki pesumasina ette. Tuleb
tahtmine kõik kapid läbi tuulata ja kuid pesemata
hilbud korraga pessu toppida. Telefon hakkab helisema. Mobiil,
kuskil sügaval seljakotis. Lasen tal Beethovenit edasi
piiksuda, endal otsustavat ilmet ette manades lähen
kappidesse tuhnima. Märjad sokid jätavad vaibale
inetuid jälgi, kisun nad jalast, tundes krestomaatilist
vajadust pesema minna. Kui vannitoa ukse avan, tuleb meelde, et
shampoon ja muud isiklikud hügieenitarbed on asja
Beethovenist tühjaks pigistatud ja nüüd abitult
piiksuva mobiiliga kõik ühes seljakotis. Ma polnud
Raunojal kumbagi kasutanud. Ikkagi tuleb enne kott lahti pakkida
ja riided pesumasinasse panna, kui ise vee alla saan.
Võibolla olen uhke, et ei lase nõiaringil tekkida.
Vean seljakoti kööki, partsatan taburetile ja tunnen
meeletut nälga. Bussijaama putka kotletisai tiirleb silme
ees. Külmetuskapist leian hallitamismõtteid
mõlgutava hernesupi, kuivanud riisipudru ja kolm konservi
-- sealiha zhelees, turisti eine ja sprotipasteedi.
Sügavkülmas on pakk pelmeene, kalapulgad, ja
kotitäis Euroopa Liidu maitsevabu herneid. Kartulikorv laua
all on tühi. Lükkan kalapulgad hernega mikroahju ja
kõmbin elutuppa tagasi. Teleri ees laual valgendab midagi
harjumatult. Kirjad. Need, mis olid postkastis olnud. Ma polnud
isegi vaadanud, kellelt nad on. Vajun diivanile ja rebin esimese
ümbriku puruks. Kiri koos postkaardiga Lilianilt
Portugalist. Postkaardil mingi kuurordi vaade. Kogu jutt, mida ta
pidas vajalikuks mulle kirjutada polnud kaardile ära
mahtunud. Ta kirjutas oma hääbunud tunnetest ja mul on
piinlik seda lugeda. Nagu oleks lugenud võõra
inimese kirja võõrale inimesele.
Mobiil piiksub jälle. Ma pole ikka veel pesu pesema
hakanud. Tõusen püsti ja lähen seljakotti
ründama. Midagi hakkab veel piiksuma. Mikroahi. Kalapulgad
on tulikuum pudi ja herned plahvatades võreakna rohelise
plögaga kokku määrinud. Löön ahjuukse
kinni, lülitan lained välja, hakkan taldrikut otsima.
Kui kapiukse avan, tungib tolm ninna ja aevastan. Nii tugevalt,
et löön pea vastu lauanurka. Midagi säriseb.
Väljalülitamise asemel olin ahju grilli peale keeranud.
Tõstan kollakasrohelise kärssava plöga
taldrikule ja küünitan käe kaljapudeli poole. Seda
ei ole. Ma pole täna kalja ostnud. Ma pole täna kalja
ostnud... Kurat, miks ma täna kalja ei ostnud! Ja mul on
janu. Baarikapis on vast vähemasti toonikut. Ei ole, on vaid
dzhinni ja viskit. Vajun diivanile, viskipudel käes. Las
kalapulgad jahtuvad, üks naps kulub mulle ära. Ei, enne
sööma ei hakka, kui pesu on pesema pandud. Ei,
kõigepealt käin ise dushshi all ära. Viski
kõrvetab kurku ja plahvatab sisemuses nagu herned
mikroahjus. Maomahlad tõstavad mässu ja saadavad mu
kukele. Tegelikult saan aru, et mul on kõht lahti ja ei
tule meelde, kas see juhtus nüüdsama või kaua
aega tagasi. Lähen peldikusse ja silmitsen istudes oma
pesemata paljaid jalgu. Raban poti kõrvalt mingi ajakirja
ja hakkan lugema. Varsti taipan, et see on mu enda lugu ja
ajakiri kolm kuud vana. Kõht ei ole enam lahti. Isu ka ei
ole. Viskit ei taha enam. Suitsu tahan. Pakk jakitaskus sai
bussipeatuses tühjaks. Kodus rohkem ei ole. Kui kuskil on,
siis seljakoti põhjas, seal, kus pesemisvahendid, must
pesu ja mobiil, mis jälle piiksub.
Teine kiri on emalt Hummulist. Tal ei ole telefoni ja ta armastab
kirjutada. Loen selle läbi ja ainus, millest aru saan, oli
see, et pean vist varsti jälle puhkust võtma ja
bussijaama minema. Arveid ma ei loe, neid tuleb maksta mitte
lugeda, nii on lihtsam. Ninna tungib grillitud herne ja kalapulga
lõhn. Ma ei saa seda ilma pealejoomata süüa.
Lasen kraanist vett ja rüüpan ühe
sõõmu. Kloori maitset on, vee maitset mitte. Joon
viskit peale ja olen hoobilt kempsus tagasi. Sedapuhku loen oma
vana artikli läbi. See on ühe endisest pankurist,
nüüdsest poliitikust. Loen aeglaselt, kaks korda ja
vaatan pilte peale. Nüüd tuleb. Tualettpaberit muidugi
pole aga pühin ajakirjaga. Tahan veel lugeda. Leian riiulilt
August Sanga. Lehitsen senikaua kuni pilk külmub otsitule.
Kuis oleks kui üksteise süles /nüüd laukasse
upume/suvel pinnale saadame üles/siis hälliva kupu me.
Panen raamatu kinni ja mõtlen, et Hummuli buss läheb
homme varahommikul aga tõenäoliselt jään ma
täna õhtul haigeks ning helistan mobiililt
tööle. Enne tuleks see muidugi laadima panna. Ka
seljakott tuleks tühjaks rookida. Ja pesu pesema panna.
Pesema -- või veel -- ma pean ise pesema minema! Aga
shampoon on kotipõhjas. Istun põrandale ja loobin
koti tühjaks. Leian sigaretipaki ja süütan
ühe. Kõht annab tunda, et tühjalt ta suitsu ei
talu. Aga kalapulgad ei ärata enam isu. Äkki välja
sööma minna? Pesemata? Ei, kohe pesema! Kus on
shampoon? Koban käega mahakallatud hunnikus ja pihku satub
diktofon. Selles on lint, millel Ervin Aaviko räägib
oma elust ja armastusest. Ja ma pean sellest kahe päeva
pärast loo tegema. Sest selle eest makstakse mulle raha. Ja
mitte millegi muu eest. Seni veel mitte. Ja ma lähen
elutuppa, võtan suure lonksu viskit, viskan pikalt, kerin
linti ja hakkan kuulama.
*
«Ma olen siitkandi mees. Vanavaar ostis kunagi Allika
talu päriseks. Nüüd see juba soo all. Vabariigi
aegu ma hästi ei mäleta, liiga poisike veel ja mis
neist poisikeste tegemistest ikka heietada, teid ju huvitab
rohkem poliitika aga vat seda kohe mitte ei mäleta. Eks
elati ja oldi nagu ikka. Ja mis siin kolkas ikka mäletada
ongi? Kunagi olid parunid, kupjad ja kehvikud, siis said kupjad
paruneiks, kui vabariik tuli. Vene võimu aegu aga hakkasid
kehvikud kupjaiks. Ja nüüd on kõik, kel
vähegi raha, ise parunid. Ostis siit Viljandi poole üks
linnasaks vana mõisahoone ära ja...tahab
nüüd volikokku ja kuhu veel...» (siinkohal olin
diktofoni seisma pannud). «Mind võeti neljakümne
esimesel sõjaväkke; läksime siit kõik
noored poisid, nagu me olime -- algul Tallinna, sealt rongiga
Leningradi, hiljem sai Siberis oldud, siis Korpusesse. No
nüüd räägitakse, et valel poolel
võitlesime -- hoopis fritsu munder tulnuks selga
tõmmata, Vene külasid maha põletada ja
partisanide perekondi üles puua. Et siis oleks nagu Eesti
eest võideldud või nii...»(taas oli
lindistuses katkestus, polnud mõtet linti raisata
materjali peale, mille toimetaja niikuinii välja
kärbiks). «...rohkem sõjaväega
sõditud. Hullud ajad olid muidugi, aga Eestisse tagasi
ikka jõudsime. Kui vahest Korpuse-poistega kokku saime,
siis ikka meenutasime, mida tollal uskusime või lootsime.
Ega seegi lihtne ole, iga inimene saab vanemaks ja mõtleb
mõne asja peale hiljem teisti. Noh, siis oli aga püss
käes ja siht selge -- ikka Eesti peale edasi ja kuradi
sakslane maalt välja. Ega muu vist polnudki tähtis.
Minu üksusest polegi enam kedagi elus, üksi olen
jäänud. Ja ega enam kokku tulla ei tohi ka -- keelavad
ära. Valel pool ju sõdisime... Aga peale sõda
oli muidugi raske. Ei teadnud keegi, kes oma, kes
võõras. Mina sülitasin kõigele ja
katsusin, et kodukohta tagasi saan. Piiriniidule jõudsin
alles aga neljakümne seitsmendal. Ema oli õnnekombel
elus, isal lõikasid metsavennad neljakümne kuuenda
augustis kõri läbi. Räägiti, et kolme
mehega hüpanud selja tagant peale. Üks hoidis
kätest, teine jalgadest ja kolmas nüsis pussiga.
Laskemoon oli otsas aga tappa näe, oli ikka tarvis.
Nüri puss olevat olnud. Mille eest? Arvati, et läheb
kolhoosi, poeg Korpuses kah veel pealekauba. Sellega, kes
lõikas, oli isa kunagi Vabadussõjas koos
võidelnud, isegi tema elu päästnud,
räägiti. Ma oleks muidugi ise ja oma kätega...aga
metsavend uppus neljakümne kaheksanda kevadel sohu. Uppus
või uputati, kes seda teab. Kolhoos aga loodi, mina
läksin sinna juba isa mälestuse pärast ja
tööd oli tarvis teha, kus sa muidu saad. Ei lubata
üksi tööd teha, mis siis ikka, teeme kampas koos.
Esimesel koosolekul kohtasin Krõõta. Oli just teine
maaparanduse lõpetanud ja siia saadetud. Eks ikka soolt
põllumaad ära võtma. Rabaröövliteks
kutsuti maaparandajaid meil siis. Sooserval võsas me
esimest korda kokku olimegi. Mõlemil jalgrattad kraavis
lenkstangipidi koos, nagu meie rohuski. August Sangal on veel
selline luuletuski...tead? Las juuste lõhnavas
paisus/peidan õnnest hõõguva pea/Meil kahel
on üksteise kaisus/siin raba servalgi hea. Oli kevad ja minu
pea ikka huugas ja hõõgus õnnest päris
kõvasti. Sügisel läksime paari, hakkasime seda
maja ehitama, töötasime...»
*
Saan teada, et kolhoos oleks neile ka mõnd muud
varjualust pakkunud, aga nemad hakkasid kohe oma maja ehitama. Ja
sooserval asuv Raunoja lihtsalt oli kõige sobivam
koht. Krõõt olevat alati tahntud raba lähedal
elada. Ta küll rikkus sood, aga armastas teda,
rääkis Ervin.
«Miks sa just minu juurde tulid?» küsis ta.
Olime juba sina peale läinud. «Ma pole just siitkandi
kõige osavam lootsikumeister. Kunagi küll proovisin,
ent nüüd ostan omad ikka Jõesuu meeste
käest.»
«Keegi tuli välja valida,» olin pisut
nõutu, kuid vastasin ausalt.
«Sa siis ikka teadsid mind?» uuris Ervin edasi.
Ülikoolikaaslane soovitas, tahtsin öelda, aga
millegipärast ei öelnud. Roomas Kingu -- ikka veel
kampsunis paadunud filoloog, ikka veel käib kassettmakiga
suviti mööda külasid, ikka veel Karlovas
ahiküttega kahetoalises. Naine õpetab koolis
laulmist, kaks last. Jah, Roomast nägin juhuslikult Tallinna
linna vahel, ütlesin, mis toimetusel plaanis, küsisin
nõu, tegin kolm kannu välja. Roomas oli Raunojal
eelmine suvi, kirjutas pärimusi üles. Ja tema arvaski,
et Ervin võiks meie kaanepildi jaoks just paras nägu
olla. Ma ei tea, miks ta nii arvas, sest meie ajakirja ta ei loe.
Aga tal oli õigus.
«Ma vist tean, miks sa minu juurde tulid,» arvas mu
võõrustaja nüüd. «Tolle
pärimustekoguja pärast.» Ervin ajas ennast
püsti ja hakkas laualt toidukraami kokku korjama. Praetud
kartulid keeduvorstiga, minu toodud viinerid ja salatid,
hapukapsas, must leib. «Läksin eelmine suvi liiga
jutukaks. Too oli selline laadna olemisega poiss, muudkui
päris ja päris. Võtsime poolikugi jutu
kõrvale. Pea läks soojaks? Et vana inimene ei oska
enam oma lõugu koomal hoida!» Kartulid said kaane
peale ja koos muude produktidega nurgas undavasse ja urisevasse
külmikusse. «Ja lobisesin lolli peaga välja,»
parastas Ervin enda peale edasi.
Kehitasin õlgu ja pühkisin laualt leivapuru.
Aimasin, miks Ervin enda peale tige oli. See oli ilmselt seesama
asi, miks Roomas vanameest fantaseerijaks oli nimetanud.
«Tule, lähme sood vaatama,» ütles Ervin.
Soo on kohalike jaoks ikka midagi sellist, mida peab linnamehele
näitama, seletama ja lahti rääkima. Õhtune
udu laotas ennast üle künka, tegi hingamise raskemaks,
õhu paksemaks. Allpool läks uduloor veelgi
tihedamaks, me oleks olnudkui sumbses udumeres sõudval
laeval. Udumäe kuningas, mõtlesin -- just selline
pealkiri võiks artiklile tulla. Ervin pani käe mulle
õlale. Võpatasin.
«Ära kirjuta minust, kirjuta soost. Tema on vanem ja
targem, kui mina. Jääb siia alles ka peale mind. Minust
ei jää midagi alles.»
«Sinust jäävad luuletused alles,» arvasin.
Roomas oli neid terve kaustikutäie ümber kirjutanud,
lootis, et ehk suudab välja anda. Lubas neid toimetada ja
raamatusse valima hakata.
«Kui nii võtta, jääb igast inimeset
mingi sehkendis maha. Aga paber põleb. Soo ei
põle.» Astusime läbi tiheda udusombu
künkast alla, jalge all lirtsus.
«Kui me sinust loo teeme, jääb midagi veel
alles. Inimesed loevad seda, saavad teada, mäletavad.»
Võis kõlada ebaviisakalt. Aga mõlemad me
teadsime, et 79-aastat Ervinit pole enam kauaks. Ent soo oli teda
heas vormis hoidnud.
*
«Nad hakkasid maad parandama,» räägib
hääl diktofonilt edasi. «Nii nad seda nimetasid.
Paljude arvates oli see rohkem maa lõhkumine. Noh, Andres
ja Pearu ju tegelesid ka selle asjaga? Aga need Järvamaa
sood on ka rohkem käest lastud võsastikud.
Õiged sood on meil siin. Naljakas, et siin pidi
Krõõt ilma Andreseta hakkama saame, eks?
Töötasime. Krõõt uuris sood ja joonistas
kraave, mina masinapargis. Kuivendati, raiuti, õgvendati.
Aga soo ei andnud seda andeks. Ma ei tea, miks ta viiekümne
seitsmendal just Krõõda välja valis.
Või miks nemad valisid... Krõõt oli siis 32-
aastane ja ilus nagu üks naine üldse olla
võib.»
*
«Siit algab soo, ära edasi astu, kukud
sisse!»
Ma ei näinud mingit sood, oli vaid udune jalgealune,
piimjas laotis ees, mida õhtukaarest palistas tume
metsaviirg. Jalg lõi vastu kändu. Vandusin. Oli juba
üsna hämar ja ma ei saanud hästi aru, miks mind
sellisel kellajal oli toodud sood vaatama. Ent rabaserval
mõistin, et sealt õhkav hingus annab meeltele
samapalju kujutlusi kui vaatamine.
«Rõske, mis?»
«On küll. Kas tervisele ei hakka?»
«Arstid soovitasid kuivema koha peale kolida
küll.»
«Miks sa ei lähe siis? Soo hoiab kinni?»
Ervin seisatus hetkeks. «Hoiab küll. Midagi on veel.
Tule, ma näitan sulle oma hauda!»
Ma ei saanud algul aru aga Ervin pöördus ümber ja
hakkas mööda ainult temale nähtavat raba veert
kulgevat rada astuma. Kahe künka vahele jäi
orumõhn, mida raba polnud veel endale allutanud. Aga
võitlus käis. Hämaruses nägin teise
künka otsas suurt leinakaske. Ervin rühkis hingeldades
mäest üles. Künkal, kase all, oli veel üks
küngas. Kääbas õieti.
«Siin on minu haud,» ütles vanamees.
«Siin, Krõõda kõrval, ja ei kuskil
mujal. Selle kase me kahekesi koos istutasime ja siia me
jääme.»
See oli tõesti haud. Roomas polnud mulle seda
rääkinud. Ju ta siis ei teadnud.
«Krõõt...puhkab siin?»
«See oli tema soov. Mitte surnuaiale, kiriku manu, vaid
siia soo ja kodu lähedale. Seal, kus on talle oluline... Ta
rääkis mulle sellest, kui kase istutasime.»
Seisime kaua Krõõda haual ja Ervin ei
rääkinud enam midagi. Ja ma ei tihanud küsida ka,
kuidas tema noor naine siis soos oma otsa leidis. Udu hakkas
künkas üles ronima ja hauakääbest enda alla
mähkima.
«Raunojat tulvavesi eriti üle ei ujuta. Päris
uputus jääb siit mõni verst lõuna. Aga
ega Lemmjõgi kedagi hellita. Kui ikka kevadel vesi tuleb,
siis hoia piip, prillid ja kõik, mis sulle iganes kallis
on. Noh, harjub ära muidugi ja armsaks saab ka. Vanasti sai
ka taliteed sõidetud... Aga viiekümnenda seitsmenda
mais mõõtis Krõõt maad uue
kuivanduskraavi jaoks. Oli üksi soos, mina maja juures. Ta
polnud kuigi kaugel. Kuulsin, kuidas ta karjus... Inimene ei
karju kui ta laukasse upub. Tavaliselt. Ta
hüüab. Hüüab appi. Ja
Krõõt teadis, et ma olen lähedal, et ma kuulen
teda. Ja ta oleks mind nimepidi hüüdnud. Ja ta ei
uppunud laukasse, vaid karjus. See polnud appikarje, et Ervin,
upun, aita. See oli midagi muud. Ja poleks uppunud ka, ise ja
niisama, Krõõt tundis sood. Ta ei kutsunud mind
appi. Ta karjus hirmust ega uppunud. Suri südameatakist. Oli
varisenud lauka kõrvale rohule. Kui ma kohale
jõudsin, ta enam ei hinganud. Vasak jalg oli
põlveni laukaveega koos ja saabas läinud.
Sõrmedega hoidis noorest kasest kinni ja oli endale
küüned küljest rebinud. Laugas mullitas
veel...»
*
Selle rääkis Ervin linti järgmisel
õhtul, kivistunud näoga ja kalgil ilmel. Mulle
tundus, et kohe hakkab ta nutma, ent eksisin. Ma ei teadnud, kas
Ervin on seda veel kellegile rääkinud või miks
ta seda praegu tegi. Mingi põhjus pidi tal olema.
Mõtlesin, kuidas tal õnnestus naine siia matta.
Ametlikult tuli ju ka tol ajal surnud ikkagi kalmistule
sängitada. Küllap mängis siin oma osa ka Raunoja
kolkalikkus, soe kevadilm ja ka Krõõda soov saada
maetud kodutalu lähedale, soo külje alla. Kui
kääpa kõrval seisin, tahtsin seda Ervinilt
küsida, ent kui suu avasin ja kopsudesse õhku
tõmbasin, puudutas mees mu õlga ja pomises
väga vaikselt: «Tss!» Arvasin, et ehk ei taha mees
naise haual rohkem kõnelemisega rahu rikkuda. Alles hiljem
mõistsin, et Ervin oli midagi väga teraselt
kuulatamas. Või kuulamas. Ja siis saatis ta mu üksi
tagasi. Ütles, et raja leian ma üles, maja aknas
põleb tuli ja tema ise tuleb mõne aja pärast
järele. Ma läksin ja isegi leidsin
köögiaknast kumava tule järgi raja üles.
Enne, kui ma kriuksuva eesukse avasin, kuulsin mingit
häält. Hääl tuli hauakünka poolt, kostis
mõned viivud läbi uduse õhu ja vaibus. Nagu
oleks olnud mingi rögin või röhatsus. Aga
täpsemalt ma ei saanudki aru. Liiga lühike oli olnud
see häälitsus. Algul kirjutasin selle kurikuulsate
soohäälte arvele -- laukad pidi ju ikka kummalisi
helisid kuuldavale tooma. Aga võibolla oli see hoopis
metssiga. Hiljem kuulsin seda häält veel, otse enda ees
ja isegi nägin, mis seda kuuldavale tõi. Astusin
kööki ja katsusin oma olemise ilma peremeheta
mugavamaks teha. Aga enne, kui Ervin tagasi jõudis, olin
juba magama jäänud.
*
Ma olin Raunojal seitse päeva, kuigi loo jaoks
jätkunuks ka paarist. Ent aega mul oli ja ma ei kiirustanud.
Toimetus oli andnud mulle nädala, et jõuaksin ka
igaks juhuks lõuna poole minna ja paar päeva koduses
Hummulis puhata. Puhata! Lugu tahtsid nad, Gita, see
tähendab. Aga ma ei läinud Raunojalt kuhugi.
Käisin Erviniga mööda soid ja rabasid.
Õppisin Soomaad tundma. Vana rattaga väntasin
Kõpusse, tõin sealiha, tegime pimedas
šašlõkki, võtsime pisut viina, mida
tegelikult Ervinil teha ei lubatud. Ma ei pidanud midagi
küsima, ta rääkis ise. Ilmselt rohkem kui
Roomasele. Roomas oli arvanud, et mees ei koli inimestele
ligemale seepärast, et armastas sood ja, et ei suuda
majavahetust korraldada. Jah, muidugi ta armastas sood. Niipalju,
kui armastatakse oma naise mõrtsukat... Aga Raunojal oli
Krõõda haud, sinna maetakse ka Ervin ja sealt ei
lähe ta iialgi kuhugi. Ei lähe ka peale surma, sest
tema haud jääb majast vaid mõnesaja sammu
kaugusele, rohtunud künka otsa, Krõõda haua
kõrvale. Mul oli tarvis üksikut hunti ja ma olin
selle leidnud. Kas mul oli tarvis ka mõistmist? Kas pidin
aru saama ja läbi tunnetama Ervini maailma? Oli
Krõõda kalm ainuke, mis teda Raunojal kinni hoidis?
Samas, kuhu olekski tal minna? Lapsi neil polnud, õdesid-
vendi...- ma ei tea, kuid kes võtaks enda juurde
hääbuva rauga? Kes ostakski korrashoitud, kuid ikkagi
muust maailmast dramaatiliselt -- eriti kevadeti --
äralõigatud sootalu. Miski hoidis Ervinit Raunojal
kinni. Seesama miski, mille mees oli eelmisel suvel jommis peaga
Roomasele välja lobisenud, nüüd ohates meenutanud
ja mille pärast ma vist tegelikult siin olingi. See miski,
mille pärast Roomas oli Ervinit peale teist kannu
fantaseerijaks nimetanud.
Sain sinasõbraks talust ittajääva haava,
pärna ja tamme salumetsaga, Ervin jutustas, et korjab
augusti poole puude alt ravimtaimi, mida moodsaist
kemikaalravimeist sootuks rohkem usaldab. Rääkis veel
kodukandi ajaloost. Kuulus Leole linnusepaik on siin
lähedal. Muistsel priiuseajal olla vallutajate eest ikka
soode ja metsade vahele varjule tuldud, eks paljud pagejad
laugastesse jäidki. Hiljem tegid samamoodi ka metsavennad...
Ervin leidis kunagi rabade vahelt kaks punkrikohta aga pikemalt
ta sellest ei rääkinud. Kolmandal päeval
tõime metsast kaks korvitäit puravikke. Ma ei
teadnuski, et rabarinnakud on kõige parem koht
kivipuravike leidmiseks. Ma ei teadnud veel paljuti.
Mõtisklesin Krõõda surma üle. Miks?
Kas julgesin endale tunnistada, et kahtlustasin Ervinit naise
mõrtsukana, kes nüüd süükompleski
põdevana siit enam kunagi ei lahku ja laseb end viimse
kohtumõistmise ja lunastuse tarbeks matta naise
kõrvale? Millest sellised mõtted? Oli see haigalne
ulm, ajakirjanikuparanoia? Katse leida seletus Ervini
fantaseerimispuhangutele, millistest Roomas nii sütitavalt
rääkinud oli. Ma ei tea. Ma lihtsalt ei saanud uskuda
juttu, et noor, eluterve naine sureb laukaäärel hirmust
südamerabandusse. Ei saanud aga uskusin. Või ei
uskunud?
Kummati oli õhtuti ka oma eluloo Ervinile ära
jutustanud. Ta kuulas mind huviga, suunas, esitas küsimusi.
Kohati ma ei saanudki aru, kes kellest lugu peab kirjutama.
«Töö meeldib sulle?»
«Töö nagu töö ikka. Aga teenin
normaalselt.»
«Loodust armastad?»
«Ma oleks juba üleeile võinud ära
sõita...»
«Aga jumalat usud?»
«Vaevalt.»
«Luuletanud oled?»
«Ma olen ju filoloog! Muidugi olen proovinud. Ilmselt
pole annet. Filoloogid, kel pole annet hakkavad ajakirjanikeks.
Ja teenivad raha.»
«Sa oled siis rikas?»
«Korter kesklinnas.»
«Mida see tähendab?»
«Umbes poolt miljonit.»
«Aga autot sul pole?»
«Ma ei saa juhtida. Silmade pärast, liiga vilets
nägemine. Ja pole kunagi proovinud.»
«Raunojal on ilma autota raske. Minu sapakas jäi
üheksakümne teise sügisest seisma. Polnud enam
raha, et bensiini järele sõita. Kaubabuss ka ei
hakanud sellest aastast enam tulema. Polevat rentaabel.
Nüüd käin rattaga, või naabertalu mees
toob. Aga mul siin oma põllulapp, palju pole vaja. Vanasti
oli muidugi lihtsam. Valimas käid?»
«Ikka. Aga sina?»
«Viimati läksin aga ei lastud. No teati, et nende
uute poolt ma ei vali ja siis öeldi, et ma pole nimekirja
kantud.»
«Kuule, see on ju seaduserikkumine?»
«Aga ma rääkisin sulle, et meil on siin
üks kohalik uusparun. Vaat tema keelaski ära. Olevat
öelnud, et ma pole rahvuslikult meelestatud. Ja andis
mõista, et parem, kui niisugused valimas ei käiks...
Kas sina oled aus inimene?»
«Ma olen ajakirjanik.»
«Aga ikka ma arvan, et sina oled aus inimene. Oled sa
kunagi oma emale valetnud?»
«Vist mitte.»
«Vist või kindlasti?»
«...Kindlasti.»
«Siis sa oled aus inimene. Õige inimene.»
*
Ma ärkasin 16. juuli öösel Ervini maja
välisukse paugatuse peale. Nühkisin uniselt silmi. Kell
oli kolm öösel, akna taga siras täiskuu ja sain
aru, et olen majas üksinda. Kuuvalguses oli näha Ervini
kuju, kes peldikust mööda liipas ja soo veere poole
suundus. Millegipärast oli tal tarvis keset ööd
oma naise hauale minna! Võibolla kahtlustasin ma Ervinit
oma naise tapmises, võibolla mitte. Aga ma olin
ajakirjanik, sestap ajasin püksid jalga ja jope selga.
Sammusin pisut häbelikult mööda rada, kuni sain
aru, et olen sellelt eksinud. Ümberringi valgustas kuu
küll tuttavat maastikku aga rada enam ei olnud. Tammusin
veidi kohal ringi ja pöörasin ennast vist liiga palju,
sest ei teadnud enam kuhu poole minna. Maja võis
jääda nii paremale kui vasakule. Ja nii võis ka
Krõõda haud.
Kuulsin jälle seda röhatsust.
Aga nüüd tuli see palju lähemalt.
Nüüd kostis see otse mu selja tagant.
Ja millegipärast teadsin kohe, et Krõõda
haud jäi mu selja taha.
*
Röhatus oli õudne.
Teisiti ma seda kirjeldada ei oska. Seda ei saanud kuuldavale
tuua olend, kel on häälepaelad ja kes valdab
artikuleeritud kõnet. Inimene ei oskaks nii
häälitseda. Rögin, mis mu ihukarvad tõusma
pani ja keha külma higiga kattis, oli ähvardav.
Kummatigi, ei tundnud ma selles veel otsest vihjet
kallaletungile, pigem hoomasin mingit ehmatusesarnast pettumust,
hirmuga segatud viha või jõuetut raevu. Metssiga?
Pöörasin ennast väga aeglaselt. Mida ma uskusin
ennast nägevat? Tundes mingit ähvardavat ohtu ei
mõtle inimene alati tagajärgedele, ta üritab
keskenduda vaid sellele ühele ja ainsale hetkele ja olla
tugev ainult siis ja praegu, laskmata kujutlusvõimel
ennast segada. Ilmselt jõudsin ma mõelda, et
metssiga ei ründa kunagi inimest.
Ma pöörasin ennast aeglaselt ümber.
Ja nägin Ervinit.
*
«Ma ei mäleta täpselt, mis aastal see algas,»
räägib hääl lindilt, nüüd on ta
kähedam ja vanurlikum. «Ma tean aastaid ju alati
täpselt, või vähemalt mõne
üleujutuse ulatuse järgi. Ja luuletustes pole seda
samuti kirjas, sest luule peab olema midagi puhast või
ilusat. Sinna ei sobiks seda panna... Vaata, sina tead
nüüd, sina oled näinud. Ja ma usun sinusse. Sa
oled õige mees. Võta seda nii nagu ma ütlen.
Pole hullu, et sa seni mingitest parunitest jutte kirjutanud, sa
tead minust paremini, et kauaks sa seda tööd niikuinii
ei kanna. Too, kes siin eelmine suvi käis, ei sobi. Tal on
naine ja lapsed, ta armastab oma tööd ja usub jumalat.
Tema ei sobi. Teda ei huvitanud, mida siin vanasti usuti
või räägiti, teda huvitas rohkem kolhoosiaeg ja
mis siin siis halba juhtus. Ma ei tea ka kedagi, kes sobiks ja
lapsi meil ei olnud. Nii polnud antud ja vahest on nii ka
õigem. Ma ei sooviks ühelegi lapsele näha, mis
tema vanematega juhtub või juhtuda võib. Ja vaata,
minu isa mõrtsukas läks võibolla sinna sammagi
ja ma mõtlen sellele alati, kui... Noh, sa nägid ise.
Aga nii ma olen otsustanud ja kui sa vastu pole, pärandan
Raunoja sulle. Keegi pidi siia tulema, sest minu aeg saab varsti
otsa. Ma tunnen ja tean. Ja sa tead, et mul pole mahti kedagi
otsima minna... keegi pidi siia tulema ja nägema. Mul oli
aega sind järgi katsuda ja ma tean, et sina saad sellega
hakkama. Igaüks ei saaks. Paljud inimesed, keda ma tean, ei
saaks. Kurat, enamus ei saaks... Mul on vaja kedagi, kes
korraldaks, et mindki maetaks Krõõda
kõrvale. Mul on küll testamendis kirjas, et maetaks
Krõõda juurde aga kui kedagi järgi kaemas ei
ole, matavad ikka kalmistule. Aga ütle, kust ma tean, et ta
sinna ka järgi ei tule? On mul selleks õigust? Ja mis
siis Krõõdast saaks? Kui hinged on olemas, ei
annaks Krõõda hing mulle ealeski andeks. Ma
näitan sulle tema pilte. Ja mida edasi teha, seda sa tead.
Ma ei hakka sind paluma, sa oled ise näinud, kuidas asjad on
ja nüüd pead sa otsustama. Röövel peab saama
röövli palga.»
*
Ma pöördusin ümber ja nägin Ervinit. Ta
seisis kuuvalguses minust mõne meetri kaugusel nägu
raevust moondunud, hambad kokku pigistatud, käed randmest
kõverdunult selja taha tõstetud. Käes hoidis
ta labidat. Ma olin täiesti kindel, et seda polnud ta maja
juurest kaasa võtnud. Järelikult oli labidas peidetud
kuhugi haua juurde. Labidas oli tal käepidemet pidi peos,
löögivalmilt. Taas kuulsin röhatsust. Ja Ervini
käed vinnasid labida peakohale. Tema ei rõgisenud.
Samal hetkel kui taipasin, et häälitsus tuli kuskilt
altpoolt, tundsin, kuidas kaks jääkülma
kombitsat haarasid mu säärtest ja tõmbasid. Ma
kukkusin peaga märja rohu sisse, jalad endiselt kammitsas,
siis kostis tume matsatus ja valurögin.
Jalad oli korraga vabad, ilmselt tegin automaatselt kukerpalli
ja olin kiirelt taas püsti. Labidas langes veelkord Ervini
vihasisina saatel. Kuuvalgus illumineeris hästi tema kaamet,
raevust kissis nägu. Taas kostus matsatus, ent sedapuhku
läks see ilmselt märgist mööda ja tabas vaid
mätast.
Sest nüüd kerkis ja tõusis maast kuju, mis
ilmselt oli mind just jalust rebinud ja vaid labidahoopide
tõttu lahti lasknud. See siugles maast üles, kuid
mitte minu silmade kõrgusele. See roomas
neljakäpukil. Äkitselt tundsin vastikut kõdu- ja
mädalõhna ja taas kuulsin võigast
röhatsust. Ervin karjatas, sest see miski oli ta pikali
põrutanud. Labidas oli maas. Instinktiivselt haarasin
varrest ja tõstsin selle üles. Nüüd
nägin, et olime hauakünkale üsna lähedal,
selle jalamil õieti. Kuu siras korraga väga
kirkalt.
Liiga kirkalt...
Mööda küngast roomas midagi üles.
Ma ei tea siiamaani, kas kuuvalguses on võimalik
värve eristada või mitte. Võibolla on
võimalik neid ainult tunnetada. Aga see miski, mis
üritas ennast kalmukünkast üles vinnata oli
roheline. Ja tal olid mitme meetri pikkused rohelised juuksed,
mis sahisesid mu ees rohus kui kümme tuhat mürgist
rästikut. Vaistlikult astusin juustele, rabasin labida ja
rehmasin sellega täiest jõust rabeleva kogu pihta. Ka
röhatsus võib kosta kiunumisena! Midagi pritsis,
midagi külma, kleepuvat ja haisvat. Ilmselt oli seegi
roheline. Ja midagi, mis paistsid kui lestadega ühendatud
küünised lahvatasid läbi õhu.
Sel ööl polnud udu, sest oli täiskuu. Aga ma
olen lühinägelik. Ma ei tea mida või keda ma
nägin. Aga teadsin, et oleme vaenlased.
«Raiu!» karjus Ervin ja ma raiusin. Raiusin lapiti,
mitte serviti. Ei tahtnud, et see, mida raiun saaks surma
ja jääks siia hommikuvalgusse avastamiseks. Pidin
raiuma ja ainult haavama. Nii oli sellel ööl
õige ja oli olnud juba sellest ajast saati, mil
kõik algas. On asju, mis peavad jääma
öösse ja sinna tagasi, kust nad on tulnud. Ma tabasin
teda.
Olend röögatas või röhatses veelkord
valust. Ja pöördus siis ümber. Sahinal ja vingudes
siugles ta mööda küngast alla, kuid minust
külje poole. Ma ei näinud teda veel ikka. Rohi minu ees
liikus, need olid kasvudesarnased juuksed, rohust tugevamad, mis
selle liikuma panid. Võibolla oleksin pidanud
nüüd serviti need juuksed maasse lõikama aga ma
ei teinud seda. Sain aru, et olend põgenes. Ja
põgenes hauakünkalt eemale, soo poole. Tagasi. Ervin
oli korraga mu kõrval püsti, me kuulsime
valuröhatsusi ja lirtsuvaid samme laugaste poolt.
Järgmiseks tuli mulin, nagu oleks keegi sukeldunud. See oli
päris lähedal. Ja siis jäi kõik
vaikseks.
*
Lint kassettis lõppeb ja ma avastan, et viskigi on
otsakorral, ma ise pesemata, nagu pesugi, kalapulgad hernestega
söömata ja kempsus voolab pahinal vesi. Ma lesin oma
diivanil Gonsiori tänava korteris, õues on jälle
sadama hakanud ja vihm aknalaua märjaks uhanud. Buss
Hummulisse läheb homme varahommikul, et sellele
jõuda, pean ma kohe magama minema. Ma pean oma emale
ütlema, et mõne aasta pärast müün ma
oma elamise Tallinna kesklinnas ja kolin Raunoja tallu Soomaal,
mille pärandab mulle eruleitnant Ervin Aaviko. Sest ma pean
lõpule viima või vähemalt jätkama tema
võitlust sookolliga, kes 1957.aastal tuli
röövima rabaröövlist maaparandajat, ent
ehmatas ta surnuks, kuid ei anna ikka veel alla, vaid käib
kaapimas Krõõda hauda, et laip igaveseks soo alla
vedada. Ja Ervin Aaviko on nelikümmend aastat oma naise
hauda valvanud. Kui sureb ta tema, saavad neist mõlemist
rabaröövli ohvrid. Ja seda ei tohi ju lasta juhtuda,
eks?
Ma pean minema ja seda oma emale ütlema, sest ma pole
talle kunagi valetanud.
November 1999
|