19.06.2001 |
Veiko Belials
Topisetegija |
(Malcolm McCoy sarjast)
«See juhtus aastaid tagasi,» võttis koloner
Harper jutuotsa üles.
«Grupp, mille koosseisu mind oli arvatud, viibis salajase
ülesandega ühes Ladina-Ameerika riigis. Millises
nimelt, pole oluline. Ametlikult olime me konsultandid, mina aga
olin missiooni arst.
Elasime väikese küla lähistel mägede
jalamil. Mäed on mind alati paelunud ja polnud ime, et
sellises kohas elades kasutasin ma iga vaba hetke mägedes
kolamiseks. Ühel sellisel retkel kohtasingi ma
Leóni.
León oli segavereline indiaanlane, kes elas üksinda
tillukeses onnis. Ta nägu oli pruun ja kurruline nagu
mäed, millede keskel ta elas. Muud nime kui León ei
teadnud ta endal olema, ka ei mäletanud ta täpselt, kui
vana ta oli. Ühtegi dokumenti tal polnud ja nii jäigi
ta kõigile Leóniks. Topisetegija Leóniks.
León oli kütt. Kütt ja topisetegija. See oli
ainus, mida ta oskas ja oskas ta seda tõesti hästi.
See oli töö, mis teda toitis. Kui ma teda esmakordselt
kohtasin, sihtis ta oma päevinäinud püssiloksuga
mägilammast. Üks ettevaatamatu liigutus minu poolt ja
lammas oli läinud. Ta tõusis. Ta ei sõimanud
mind, ei teinud etteheiteid, kuid ta silmis oli miski, mis pani
mu tema jahi ärarikkumise pärast piinlikkust
tundma.
Külas peeti Leóni veidrikuks. Ta oli erak, kes tuli
mägedest alla vaid topiseid müüma ja oma varusid
täiendama. Topiseid müüs ta linnas turistidele.
«Halb, halb,» porisesid külaelanikud ta
topistest rääkides ja pöörasid pea
kõrvale. «Pole hea. Jumalad pahandavad.»
Loomulikult tegi selline jutt mind uudishimulikuks ja
ootamatu aje sunnil palusin Leónilt luba ta topiseid vaatama
minna. Ta oli nõus. Rohkem sõnagi lausumata
pööras ta ringi ja hakkas astuma ning mul ei
jäänud muud üle, kui talle järgneda.
Onn, milles León elas, asus tuulte eest varjatud
lõhastikus väikese astangu veerel ja sealt avanes
suurepärane vaade. Ronisin ühe kaljunuki otsa, kust
tuul mind kätte sai ja vaatasin ringi. Taevas, erksinine,
nagu seda ainult mägedes näha võib, näis
olevat veelgi kõrgemale tõusnud, seevastu paksud ja
pehmed pilved olid peaaegu käeulatuses. Kõikjal
kõrgusid mäed. Lõputud ahelikud, pilviriivavad
tipud... See oli ülev ja aukartustäratav vaatepilt, mis
lõi hinge kinni. Pilt, mis minusugusel urbaniseerunud
inimesel seostub rooflöödil mängitava
«Kondori lennuga». Tuul rebis mu rõivaid.
Tundus, et veel veidi ning pruugib mul vaid käed laiali
sirutada, kui ka mina suudan kondorina õhku tõusta.
Kujutlesin end astangult alla liuglemas, laiskade spiraalidega
kõrgust kogumas ja mägede kohal hõljumas... Ei
puudunud palju, et oleksingi käed laiali ajanud, nii
tõetruu oli illusioon.
León tõi mind maa peale tagasi. Ta tõi
onnist topised; onni sisse polnud ta mind lasknud. Ta samme
kuuldes heitsin ma viimase pilgu lummavale vaatele, tunnetades
selgemini kui kunagi varem looduse saladuslikku võimu,
tema tumma üleolekut inimesest. Siis pöörasin ma
ümber, hüppasin oma nuki otsast alla ja ahhetasin
jahmatusest. Olin muidugi kuulnud, et León on osavate
kätega, kuid midagi sellist, mida ma nüüd
nägin, polnud ma küll osanud oodata.
León seisis, räbaldunud õlgkübar
näpu vahel, ja tema jalge ees ilutses grupp
müütilisi olendeid, ebardeid, ma ei tea, keda.
Kummardusin neid lähemalt uurima. Seal oli sarvedega
jänes; tiivuline sisalik, kes meenutas tillukest
nahktiibadega draakonit; kaheksa jalaga koer; kolme pea ja
linnujalgadega madu ning valge varss, kellel oli sarv nagu
ükssarvikul. Kuigi ma olin kindel, et León on need
«imeelukad» ise kokku pannud, ei avastanud ma ka
hoolikal uurimisel sellest mingeid jälgi. Ma olin
vapustatud. Minu ees seisis krimpsus mehenäss, kes oli
loodusele väljakutse esitanud; kes üritas looduse
saladuslikku võimu murda, temast ise üle olla! Ta oli
tõesti suurepärane meister!
Minu küsimuse peale, mis töövahendeid ta
kasutab, vaatas León mind hetke imestunult, kergitas siis
oma võidunud pontšo serva ja näitas
teravaksihutud pussi. «Ja kõik?» oli minu kord
üllatuda. Ei, selgus, et põhiliselt kasutab ta veel
nõela ja loomakõõlustest niiti. Ma ei tea
isegi, miks, aga ma kutsusin ta enda poole, öeldes, et mul
on asju, mis võivad ta töö lihtsamaks teha. Ta
noogutas ja korjas oma topised kokku.
Ma olin oma kutse juba unustanud, kui ta kolme päeva
pärast ootamatult minu juurde sisse astus. Mõtlesin
algul, et ta on haige, kuid ta raputas pead. «Doktor
kutsus,» sõnas ta. Siis mulle meenus. Tõstsin
oma arstiriistad lauale ja ladusin laiali. Selgitasin talle nende
otstarvet ja pakkusin lõpuks, et ta võib endale
valida, mis tal vaja on. Ta katsus üht-teist kaaluvalt
käes, proovis teravust ja valis lõpuks ühe
suurema ja ühe väiksema skalpelli, pintsetid ja kerge
luusae. Sõnagi lausumata astus ta välja, tuli siis
tagasi ja asetas mu ette lauale sarvedega jänese topise.
«Aitäh,» kohmas ta ning marssis mu vastust
ära ootamata minema.
Silmitsesin jänest mõtlikult, püüdes
otsustada, mida sellega teha. Ühest küljest
väljendas León sellega oma tänu ning kahtlemata
oli tegu väga omapärase ja eksootilise kingitusega.
Teisest küljest polnud mul sellise asjaga õigupoolest
midagi peale hakata. Ohkasin ja tõstsin topise ukse
kõrvale põrandale. Sinna jäi see õige
mitmeks päevaks, kuni see end mulle väga ebameeldival
kombel meelde tuletas.
Juhtus see umbes nädala pärast. Mul oli olnud
väsitav päev ning ainus, mida ma ihkasin, oli
korralikult välja puhata. Nagu kiuste oli uni öö
otsa rahutu; mitu korda ärkasin mingite painajate peale.
Kõige võikam neist jäi mu mällu selgelt,
nagu oleksin vaadanud filmi.
Lamasin oma voodis, kammitsetuna mingist halvaendelisest
eelaimusest. Ma ei osanud seda oma ärevas unes selgemalt
määratleda, kuid teadsin, et midagi kohutavat on kohe-
kohe juhtumas. Tundsin mingit ebamäärast
süütunnet, mõistmata samas, miks. Sellel oli
seos millegagi, millega olin end tahtmatult sidunud, ja
jõududega, mida ükski inimene polnud võimeline
mõistma. Pinge kasvas, üritasin end asemelt lahti
rebida, kuid ei suutnud. Ma teadsin, ma tundsin, et miski
läheneb. Midagi suurt ja painavat; midagi nii võimsat
ja kohutavat, et ainuüksi sellele mõtlemine
täitis keha värinaga. Tundsin, kuidas higi pooridest
välja pressib ja võika aeglusega mööda keha
voolab nagu müriaad külmi sajajalgseid. See oli
nüüd lähedal, väga lähedal. See oli ukse
taga. Ja uks avanes. Sisse astus suur tume kogu, suurem kui mu
hirmust piinatud aju suutis tajuda. Ta vari kõrgus laeni,
täites pool tuba. Õudne sarviline vari.
Siis süttisid eredad tuled, mis sundisid mind hetkeks
silmi sulgema. Neid uuesti avades avastasin ma, et ei lamanud
mitte voodis, vaid operatsioonilaual. Mu käed ja jalad olid
rihmadega laua külge kinnitatud ning ma sain vaid
jõuetult rabeledes jälgida, kuida suur kogu aegamisi
lähenes. Lõpuks astus ta valguse kätte ja ma
nägin, et see oli hiiglaslik sarvedega jänes --
samasugune, nagu Leóni kingitud topis, ainult et
määratult suurem. Jänese silmad hiilgasid
punakalt, kui ta skalpelli tõstes minu kohale kummardus.
Üritasin karjuda, kuid kõri oli nagu kinni
nööritud. Ta muigas minu rabelemist jälgides,
paljastades oma teravad hambad, ning tegi siis järsu
lõike.
Tundsin, kuidas kõht rebenes ja soolikad välja
valgusid ja leidsin järgmisel hetkel, et ei lamagi enam
laual, vaid istun oma tööruumi põrandal ukse
kõrval ja jänes ei lõigu mind mitte skalpelli,
vaid oma teravate sarvedega.
Mingi ootamatu kolin sundis mind soolikaid peoga kinni hoides
püsti hüppama. Kuulatasin. Jah, polnud kahtlust, keegi
oli tööruumis. Aga kus, kurat, ma siis ise olin?
Vaatasin ringi. Seisin oma voodi ees, käsi kõhul
olematuid soolikaid kinni hoidmas. Niisiis olin näinud vaid
und. Kuid kolin oli ehtne. Ja kostis edasi. Haarasin revolvri ja
tormasin töötuppa, ilma et oleksin midagi selga
tõmmanud, kuigi külm higi, millest mu keha kleepus,
pani mu värisema. Vaevalt olin ma ukse paotanud ja ruumi
sisenenud, kui miski mulle küljelt jalgadesse tormas ja mu
maha paiskas. Jõudsin kukkudes ukse kõrval nagis
rippuvatest arstikitlitest kinni haarata ja see mu ilmselt
päästiski. Langemise hoog aeglustus ja ka kukkumise
suund muutus veidi. Prantsatasin millelegi otsa ja tundsin
küljes kõrvetavat valu. Ajasin end vandudes
püsti ja panin tule põlema.
Lihahaav, mitte eriti sügav ja ka mitte ohtlik,
fikseerisin automaatselt. Desinfitseerisin haava, sidusin nii
hästi kui sain ja vaatasin siis ringi, et selgitada, mis oli
juhtunud.
Nojah, aken oli paokil. Ilmselt olin selle ise lahti unustanud
ja mõni külakrants oli juhust kasutades
uurimisretkele tulnud. Ruum oli kaunikesti segamini. Hommikul
tuleb koristama hakata, mõtlesin nördinult; sel
hetkel olin liiga väsinud, et seda tänamatut
tööd ette võtta. Palju enam huvitas mind see,
mis mulle selle valuliku haava lõi. Minu mäletamist
mööda polnud toas midagi teravat või
ohtlikku.
Läksin tagasi ukse juurde ja taipasin.
Seal ta seisis, tillukesed nõelteravad sarved verised.
Leóni kingitud topis. Mulle meenus unenägu. Neetud! Kas
jänese silmis välgatas tõesti mingi punakas helk
või mulle ainult tundus nii? Millegipärast tundsin
topist vaadates kummalist kõhedust. Mõistmata
isegi, miks ma seda teen, toppisin ma jänese rutakalt
steriliseerimistanki, sulgesin selle kindlalt ja peitsin kappi.
Sellega hakkama saanud, hingasin kergendunult ja läksin
magama.
Sellest ööst alates nägin aeg-ajalt kummalisi
unenägusid, millede sisu ma meenutadagi ei taha, ning mis
lõppesid alles siis, kui ma olin topise Leónile
tagasi viinud. Käisin tema juures üldse päris
tihti ja avastasin, et ta on suurepärane informaator.
Vaatamata sellele, et ta ei paistnud kellegagi suhtlevat ja
käis vaid kord kuus topiseid müümas ja oma varusid
täiendamas, teadis ta kõike, mis ümbruskonnas
toimus. Kord, kui ma jälle tema poole läksin,
näitas ta mulle uhkusega oma viimast topist -- tiibadega
ahvi. Olin tõsiselt üllatunud ning pärisin, kust
ta ahvi sai. Selgus, et hiljuti oli lähikonnas üks
rändtsirkus etendusi andnud. Mina polnud sellest muidugi
midagi kuulnud. Tema aga, vähe sellest, teadis ka seda, et
neil oli üks pärdik ära surnud ning ta oli
käinud ja selle endale kaubelnud.
Ta paistis uhke, kuid mind see ei petnud. Ta oli
närviline, võpatas aeg-ajalt ja heitis kartlikke
pilke onni poole, kus ta oma topiseid hoidis. Kui ma
pärisin, mis lahti on, kehitas ta õlgu ja
väitis, et kõik on korras.
Paaril järgneval nädalal oli mul kiire ja ma ei
näinud Leóni kordagi. Seejärel kutsuti mind tagasi
Ühendriikidesse ning ma unustasin topisetegija kummalise
käitumise. Naastes ootasid mind aga ärevad uudised.
León oli kadunud. Ta oli käinud mind mu
äraolekul otsimas ning temaga rääkinud ohvitseri
sõnul oli ta kas maani täis või peyote*
mõju all. Ta oli olnud erutatud ja millegi ees ilmselgelt
hirmul. Ta oli rääkinud midagi unenägudest ja
sellest, et mina teadvat...
León ei joonud. Olin ise talle mitmel korral piiritust
pakkunud, et teda jutukamaks muuta, kuid ta oli alati keeldunud.
Peyote..? Noh, ei tea...
Aga unenäod? Muutusin tähelepanelikuks. Mulle
meenusid košmaarid, mida olin näinud, kuni sarvilise
jänese topis minu pool oli.
See ei meeldinud mulle. Tundsin, kuidas juuksed kuklal
kirvendama hakkasid.
«Mida ta ütles?» nõudsin tollelt
ohvitserilt. «Sõna-sõnalt!»
Mees pidas mind ilmselt veidi napakaks, sest ma läksin
tõsiselt närvi ega jätnud enne, kui sain
Leóni segasevõitu jutust lõpuks päris
korraliku ülevaate.
«Jumalad pahandavad!» oli ta öelnud.
«Ma olen läinud liiga kaugele.» Edasi
järgnes tema painajalike unenägude kirjeldus, mille
ohvitser minu jaoks suure vaevaga taastas.
Nagu ma aru sain, oli León näinud kogu aeg
ühte ja sama und. Ohvitseri kirjelduse põhjal oli
see midagi sellist: León lamas oma asemel, uks avanes. Hirm.
Palju hirmu. Sisse astus mitu suurt tumedat kogu. Nende varjud
kõrgusid laeni, täites terve onni. Siis süttisid
eredad tuled ning ta avastas, et ei lama mitte asemel, vaid
millelgi altarisarnasel. Ruum oli tohutu suur, selle seinad ja
lagi näisid kaduvat lõpmatusse. Ta käed ja jalad
olid rihmadega altari külge kinnitatud ning ta sai vaid
jõuetult rabeledes jälgida, kuida suured kogud
aegamisi lähenesid. Lõpuks astusid nad valguse
kätte ja ta nägi, et need oli hiiglaslikud loomad,
müütilised loomad, jumalikult ilusad ja jumalikult
kohutavad. Nad nägid välja samasugused, nagu ta enda
tehtud topised, ainult et määratult suuremad. Seal oli
Sarvedega Jänes, Tiibadega Ahv, Ükssarv, Draakon ja
Sulismadu. Taas hirm; kohutav, loomalik hirm nagu aimus sellest,
mis peagi juhtub. Nende silmad hiilgasid punakalt, kui nad
lähemale kummardusid. Neil olid noad, skalpellid, luusaed...
Pead kõrvale pöörates nägi ta surnud
eeslit, krokodilli ja delfiini, mis lebasid väiksematel
altarisarnastel alustel. Ta taipas, mida see tähendab ning
hakkas karjuma. Olendid vaidlesid seni, kas teha kentaur,
kalasabaga vetevana või krokodillipea ja -sabaga
sisalikmees. Lõpuks jõudsid nad otsusele. Nad
muigasid tema rabelemist jälgides, paljastades oma teravad
hambad, ning üks neist tegi järsu lõike.
Selle peale ta tavaliselt ärkas.
Tundsin, et ma värisen ja saatsin ohvitseri minema. Mul
oli tarvis veidi üksi olla, et end koguda. Teadsin
nüüd, et León oli olnud kaine. Ta oli olnud
segaduses ja hirmul ning see oli ka täiesti arusaadav. Mulle
meenusid taas nähtud unenäod. Need olid liiga
realistlikud, liiga jubedad, et neid unustada.
León aimas, et ka mina olin neid näinud,
seepärast tuli ta minu juurde. Pealegi olin ma arst. Kahjuks
ei aidanud kumbki neist faktidest mul juhtunut mõista.
León oli kadunud. Enne kadumist oli ta korduvalt näinud
painajaid, mis meenutasid mu enda unesid, mida ma nägin,
kuni üks Leóni valmistatud topistest minu pool oli.
Tundsin, kuidas juuksejuured taas kirvendama hakkasid. Ilmselgelt
oli kogu lool mingi seos topistega, kuid milline?
«Jumalad pahandavad,» oli ta öelnud. Meenus
kummaline süütunne, mida olin oma unenägudes
tundnud ning arusaamatu seos jõududega, mida ükski
inimene polnud võimeline mõistma. Meenus, millisena
ma olin Leóni tema hüti juures näinud -- krimpsus
mehenäss, kes oli loodusele väljakutse esitanud; kes
üritas looduse saladuslikku võimu murda, temast ise
üle olla!
Kas siis selles oligi asi? Loodus, Jumalad, mingi tundmatu
kõrgem jõud -- ükspuha, kuidas seda nimetada?
Jõud, mille mängureegleid topisetegija oli rikkunud?
Jõud, mis oli liikvele läinud, et Leónile ja
kõigile, kes tema enda ja tema loodud topistega kokku olid
puutunud, koht kätte näidata? Oli see kättemaks
mehele, kes seadis end kõrgemale Loodusest; kättemaks
inimesele, kes arvas, et võib olla Jumal, olla veel enamgi
kui Jumal?
Kui see nii oli, siis oli topisetegija tõsises
hädas. Otsustasin Leóni onnis ära käia, et
asjasse veidigi selgust tuua. Leóniga rääkinud
ohvitseri sõnadest ilmnes, et pärast topisetegija
kadumist polnud seal keegi käinud -- meie rühmast
teadsin mina ainukesena, kus see asub; külaelanikud aga
hoidsid lihtsalt eemale ega julgenud sinna minna.
Mäed mõjusid mulle hästi, nagu olingi
arvanud. Kristallselge õhk, tuul, vabadus... Ürgne
puhtus ja puutumatus. Mõistsin korraga, miks paljud iidsed
kultuurid oma jumalad just mägedesse elama olid pannud. Jah,
mägedes oli tõepoolest midagi jumalikku...
Ebamäärane äng taandus, juba ma muigasin oma
ärevuse üle. Kütti poldud pikka aega nähtud?
Paljugi, mis. Oli näiteks jahiretkele läinud.
Või topiseid müüma...
Jõudsin astangule, kus seisis Leóni hütt.
Peatusin. Seal oli vaikne. Tahtmatult tõmbusin kössi
ja vaatasin ringi. Tahtmine muiata oli millegipärast
kadunud. Selle asemel meenusid sarvilise jänesetopise
punakalt helkivad silmad ja verised sarved ning haav küljes
hakkas tuikama. Ängistav vaikus mõjus kuidagi
pahaendelisena. Meenus tunne, mida olin hetkeks kogenud, kui ma
siin esimest korda käisin ja kaljunukil seistes looduse
suursugusust nautisin. Tunne, et mingi ürgne jõud
ümbritseb mind koos mägedega. Jah, mäed olid
jumalikud. Kuid see ei tähendanud ainult jumalikku ilu. See
tähendas ka jumalikkuse teist poolt -- mäed
võisid olla ka ähvardavad, sünged, halastamatud.
Hõikasin Leóni, kuid tuul kandis mu hääle
minema ning uuesti hüüda ma millegipärast ei
söandanud.
Seisin veel hetke. Teadsin, et varem või hiljem pean ma
onni sisenema, muidu muutub olukord naeruväärseks, kuid
ma ei suutnud end selleks sundida. Lõpuks tõmbasin
revolvri ja selle külmast metallist otsekui julgust saades
astusin edasi.
Onnis oli hämar. León polnud mind siia kordagi sisse
lasknud. Ootasin, kuni silmad harjusid ning vaatasin huviga
ringi. Nagu ma olingi oodanud, oli siin kõikjal topiseid.
Ka León oli siin. Tundsin, kuidas mul soolikad sõlme
läksid ning tormasin välja.
Mulle meenus unenägu, mida León oli näinud.
Ta lamas millelgi altarisarnasel. Ruum oli tohutu suur,
selle seinad ja lagi näisid kaduvat lõpmatusse. Ta
käed ja jalad olid rihmadega altari külge kinnitatud
ning ta sai vaid jõuetult rabeledes jälgida, kuida
suured kogud aegamisi lähenesid. Lõpuks astusid nad
valguse kätte ja ta nägi, et need oli hiiglaslikud
loomad, müütilised loomad, jumalikult ilusad ja
jumalikult kohutavad. Nad nägid välja samasugused, nagu
ta enda tehtud topised, ainult et määratult suuremad.
Seal oli Sarvedega Jänes, Tiibadega Ahv, Ükssarv,
Draakon ja Sulismadu. Nende silmad hiilgasid punakalt, kui nad
lähemale kummardusid. Neil olid noad, skalpellid,
luusaed...
Nad olid vaielnud, kas teha kentaur, kalasabaga vetevana
või krokodillipea ja -sabaga sisalikmees.
Nad olid otsusele jõudnud.
Nad olid teinud kentauri.»
_______________________
* peyote -- lad. Laphophora Williamsii,
hallutsinogeense mõjuga mügarkaktus
|