21.05.2001 |
Karmo Talts
Nõnda madala taeva all |
Arvustused |
Õudus sai alguse sellest, et ma erastasin lossi
ühe Euroopa riigi mägises kandis.
Küllap ei sisenda mu napisõnalisus toimumispaiga
osas usaldust. Miski ei saa sündida ebamäärases
paigas, eikusagil. Nii ebamäärased ei saa olla isegi
kirjanikud. Kui nad just ei loo tingliku
mudelsündmustikku.
Ma ei vaidle selle kõigega. Ma lihtsalt lähen oma
kirjutise läbi tagasi tollele madala rohuga niidule. Seal
seisab mu häärber. Tõeline väike maakivist
loss. Selle taga hargnevad peagi kiviseks muutuvad teed. Algab
mäestik.
Aga ma pole rännanud -- lugejat-skeptikut kaasa viies-
mitte ainult ruumis. Oli 21. sajandi üks esimestest
aastatest. Päev, mil ma tulin end lossi sisse seadma.
Kolimine oli peaaegu lõpule jõudnud. Autod
tõid viimaseid asju. Peale nende paika seadmist vurasid
töömehed oma veokites minema, mööda paha
muldteed.
Öösel magasin toas, mille põhimagamistoaks
valimisel oli põhjus. Toa aknad avanesid lossi
esiküljele. Nii ei pidanud ma uinudes nägema
mägede hirmuäratavat iidset külmust.
Siiski pidi mind miski enne uinumist hirmutanud olema. Ma
ärkasin unenägude peale, milles vilksatasid moondunud
kogud ja valitses vaen inimsoo vastu. Kas olid neid elutute
silmadega koletisi aidanud sünnitada lossi veesülitid?
Need kujutasid kuradeid. Avatud tiibadest olid veel
mõjusamad väiksemad deemonid, kes kasvasid välja
niigi koletislikest keredest. Aga mu unede inimohvrite
õgijad olid hoopis teistsugused. Kristluse saatan on
tormitseja veeklaasis. Talle seisab vastu piiritult võimas
universumi looja. Unede konnanahaga peletised ei jätnud
kahtlust, et neid kandev maailm on inimesele
võõras.
Püüdsin end rahustada, meenutades Lovecrafti veidrat
mütoloogiat. Ent mu hirmud ei pärinenud loetud lugudest
tähtedel sündinud õudusest. Mu painajate
kombitsataolised käed surusid universumi kokku. Tähed
olid selles pisikesed ja taevas laskus kõva laotusena
madalale. Ja seal taga -seal oli sigitiste jumal või
terved jälkide jumalate pered.
Miski ülalt rippuv puudutas mu laupa. Mõtted
purunesid. Tõmbasin oma higise otsmiku eemale. Ma haarasin
sihitult kombitsa järele, valmis võitlema. See osutus
voodikardina nööriks. Pidin ma laskma endale valmistada
selle antiikse -- või antikvaarse? -- välimusega
baldahhiinvoodi... Rahunesin ja jäin magama.
Järgmisel päeval läksin välja ühest
tagatuksest, et minna mägede jalamile. Oleksin enne
väljapääsu leidmist peaaegu eksinud koridorides.
Õhu kätte jõudes olin tänulik, et
pääsesin nende kivikuhje meenutavate seinte vahelt.
Mägedeni jõudmine võttis kaua aega. Mida
järsemalt teed tõusid, seda kiiremini väsisin.
Kui veel lõhed maapinnas muutsid edasirännaku
ohtlikuks, otsustasin tagasi minna. Tahtsin vaid veel minna
koopani mäeküljel, milleni üks teeharu viis.
Mu unenägudes puudus koopapimedus. Ent siiski haaras mind
hirm, et olen teel läbi maa. Otse ookeani, milles ujuvad nii
maa kui ussid kel isu ohvrivere... Raputasin pead. Maa sees on
tuum. Noh, selline ümar nagu maa isegi. Ega ma sellest palju
ei teadnud.
Nii mõeldes astusin edasi. Ja nüüd oli mu
kohal tõesti kõva võlv. Kui läks
päris hämaraks, süütasin ma välgumihkli.
Selle kumerate nurkadega hõbedavärvilise...
Taipasin, et olin ümbruse uurimise vältimiseks
pilguga klammerdunud oma tulemasinasse. Oli mõttetu karta,
kinnitasin endale. Sama mõttetu kui kogu tulemasina
bensiin ära raisata.
Uurisin koopa seinu. Ühel neist olid ühtlasemal
kohal kummalised märgid.
Klõpsatasin tule ära, et teha kirjad
nähtamatuks. Olematuks.
Tohutu universumi jumal! Nende kirjade pahaendelisus...
Taipasin, et mu hirmud olid ebamäärased. Ainult
õudusloo tegelane tunneb hirmu tundmatute tähtede
kuju ees.
Pöörasin end ringi. Päästvat
valgussõõri ei olnud. Tardusin kartuses, et koopa
kivise taevaga piiratud maailm mu neelab. Siis taipasin, et olin
ehk hirmuga kaks korda ümber pööranud. Ikka veel
paanikas vaatasin üle õla. Jah, koopasuu nõrk
kuma.
Kiirustasin läbi koopa. Üha kasvavast
väsimusest hoolimata kiirustasin teid mööda,
peatudes vaid kuristike veerel. Lossis oli mobiiltelefoon. Kui
see kant mu psüühikale laastavalt mõjub, ei pea
ma siia jääma.
Siiski pidin lõpuks mitu korda kividele puhkama istuma.
Lossi juurde jõudes tundsin südames pisteid. Ent kui
ma vastu külma seina puhkama toetasin, nägin ühes
kivis säravaid täppe. Need meenutasid mulle märke
tulemasin leegi valgelt. Tormasin tagatuksest lossi sisse.
Mind koopas haaranud eksimishirm tuli tagasi. Koridorid
näisid võimatult väänlevat. Lagi tundus
kohe-kohe selga langevat.
Lõpuks sain mobiili kätte. Helistamise järel
läksin peauksest välja. Asulast pidi saabuma auto. Seda
otsides pilguga otsides ma nägingi...
Seda ei saanud olla. Kusagil peavad ju olema need tohutud
vahemaad ja galaktikate hulgad. Aga mina nägin
loojanguvärvides taevast, milles oli pragu. Sealt vaatas
mind miski gigantne. Ma võiksin seda võrrelda
kõige jälgimate loomadega või kirjeldada nende
hübriidina. Ent mulle näib vähem
naeruväärne iseloomustada seda järgnevalt --
hoolimatu, pahatahtlik, meelivallutav.
See võib kõlada lihtsalt ebamääraste
sõnade reana. Aga mingis mõttes oligi nii, nagu ma
oleksin vaadanud üldmõistete reaalsusesse.
Ime, et mu väsinud süda ei peatunud. Ma ei kaotanud
ka päriselt teadvust. Küll aga vaatasin ma mingis
sõgeduses mujale. Küllap rääkisin ma ka
kellegi olematuga. Auto tulekul vaatasin uuesti taevast. Et
näha tavalist laskuvat hämarust.
Ehk varjan ma sündmuste toimumispaika selleks, et keegi
õudust uuesti välja ei kutsuks? Vahel mulle nagu
meenuks, et märgid koopas ei tundunud lihtsalt
halbaennustavad. Kuidagi ma mõistsin neid ja tõin
teksti pimeduses kuuldavale. Õigemini olid need lihtsalt
häälitsused, mille järjekorda oli kätketud
riituslik jõud.
Kui ma ei soovi, et keegi ei otsiks lossi, miks ma siis
üldse kirjutan? Võibolla on see omamoodi teraapia.
Kuigi see oleks mõttetu Pole põhjust vabaneda
hirmust nõnda madala taeva all.
|