«... ja ma arvan, et see on meie endi huvides,»
lisas Leitnant ümber pöörates. «Mida me ei
tea, seda pole võimalik ka meilt välja pressida. Ma
arvan, et need, kes meid siia saatsid, mõtlesid just
niimoodi.»
«Ma ei mõista,» protesteeris Kolm ilmse
ebakindlusega hääles. «Me ei tea isegi, mille
või kelle vastu me sõdime. Mitte ükski meist
ei mäleta muud, kui et me peame seda persekukkunud koobast
valvama! Selline asi ei saa lihtsalt võimalik
olla!»
«Ja ometi on see võimalik. Või tahad
vastupidist väita?»
«Ma tahan väita, et see kõik on lihtsalt
üks halb unenägu!»
«Võimalik, kuid äärmiselt
ebatõenäoline. Liiga rahvarohke unenäo kohta ja
kuidagi liiga reaalne. Ma usun, et kõigele sellel on
olemas mingi mõistlik seletus.»
«Ma tahaks, et need, kes meid siia saatsid, praegu siin
oleksid. Mul oleks neil üht-koma-teist öelda.»
«Tead, ma olen selle üle juba tükk aega
mõtteid mõlgutanud,» tegi ka Kuus suu lahti.
«Ja mida rohkem ma selle üle mõtlen, seda
vähem see asi mulle meeldib. Mul on kahtlus, et kui me
teaksime täpselt, mis siin toimub, siis oleksime siit juba
ammu jalga lasknud. Praegult on meie ainuke võimalus oma
mälu tagasi saada siin passida ja loota, et midagi ei
juhtu.»
«Ja mis siis, kui midagi juhtub,» ei jätnud
Kolm järele.
«Siis saame tõenäoliselt kõik hukka ja
me ei saa sinna midagi parata.»
«Aga kui me kõigele vaatamata siit jalga
laseme?»
«Aga sa võid ju proovida.»
«Ja proovingi!»
Leitnant jälgis teatava rahuloluga, kuidas otsustav ilme
pärast paari sammu Kolme näol ebalema lõi ning
lõpuks moondus õudusgrimassiks. Ta ise oli selle
etapi juba mõne aja eest läbi elanud ning teadis
täpselt mida Kolm sel hetkel tundis.
«Ma ei saa! Ma ei saa teha ühtegi sammu sellest
neetud koopaesisest kaugemale,» ägas too ahastusega.
«Mida nad meiega teinud on? Kuidas saab see võimalik
olla?!»
«Ilmselt kuidagi saab,» muigas Kuus mõrult
vastuseks ja Leitnant tegi mõttes otsuse: Ta ülendab
Kuue enda asetäitjaks. Kõigist tema üheksast
mehest oli Kuus kahtlemata kõige kiirema taibuga ning
kõige tasakaalukam. «Ja tead, kui sa oleksid
hädaldamise asemel veidikenegi ajusi liigutanud, oleksid sa
seda juba ammu märganud. Ma proovisin seda praktiliselt
esimese asjana. Või kui päris täpne olla, siis
esimese asjana mida ma mäletan.»
Leitnant köhatas ning kõikide pead
pöördusid tema poole. «Kuuel on õigus,
meeldib see meile või mitte, me peame siin valvama ja
lootma, et meid mingil hetkel sellest needusest vabastatakse.
Äkki tõesti ei juhtu mitte kui midagi ning hiljem,
kui meile järele tullakse on neil mingi veenev selgitus
olema. Võib-olla koguni on kogu see värk meie endi
poolt välja pakutud. Teeme praegult sellise näo, nagu
oleks see maailma kõige loomulikum asi ning rohkem sellest
ei räägi. Vähemalt praegu.»
Kolm tegi suu lahti, kuid Leitnant saatis talle hoiatava
pilgu, mille peale too hambad vihaselt kokku plaksatas. Kolm
võis ju viriseja ja tuulepea olla, aga seda millal tasub
oma lõuad koos hoida, teadis ta ka.
Ülejäänud mehed olidki omale juba mingi tegevuse
leidnud.
*
Aeg möödus.
*
Kuna tükk aega polnud olnud ühtegi uut
päikesetõusu, otsustas Leitnant, et kõik
päikesed olid selleks hetkeks taevavõlvile
tõusnud. Neid oli vähemalt kümme, kuid laotus
oli nii ere, et vabalt võisid paar tükki olla silma
jaoks kokku sulanud. Ta oli vahepeal nende koguse üle
proovinud pead murda, sest selline päikeste arv tundus
kuidagi kummaline. Pärast pikemat juurdlemist leidis ta
siiski, et ei suuda kuidagi meenutada milline on nende normaalne
hulk.
Ta tõstis binokli silmile. Sile kanjon ulatus peaaegu
sirgena koopasuust kuni horisondini. Ei ühtegi
elumärki. Kunagi oli see koht ilmselt kihanud elust, sest
mõlemas kanjoni alumises servas oli näha kuivanud
kanal. Praeguseks oli kogu loodus siinkandis valitseva kuivuse
tõttu lakanud eksisteerimast. Mis polnud ka mingi ime,
arvestades päikeste hulka, mis pinnast
kõrvetavad.
Kahju, et ma ei saa koopaesisest tsoonist välja minna,
mõtles Leitnant. Ilmselt avaneks koopalaelt
ümbruskonnale palju avaram vaade.
Ta oli katsunud välja nuputada, kui kaua nad siin on juba
olnud. Kuid üks asi, mis ilmselt kõigil neil oli
mälust pühitud, oli ajakontseptsioon. Kõige
hullem oli muidugi see, et ta teadis, et selline asi on olemas,
kuid ta ei suutnud meenutada, kui pikk on minut ja kui pikk on
tund. Tund oli vist minutist pikem, otsustas ta lõpuks.
Aga kui pikk on sekund? Ja kui kaua me siin oleme juba oodanud?
Igaviku? Kui pikk on igavik?
*
Taas möödus aeg.
*
Vaatamata binokli puudumisele ja positsioonile
lahingkolmnurgas, oli Kaheksa see, kes esimesena Masinat
märkas.
See oli SUUR, oma kuuekordse maja kõrgune ning
läbi ja lõhki võõrapärase
disainiga.
«Sa kuradi raisakurat,» kommenteeris Kolm peaaegu
hääletult ning vähemalt hetkel ei olnud kellelgi
vastuväiteid.
Kolme sõnu saatis teatav spetsiifiline lõgin,
mida saab teha ainult üks asi maailmas -- üheksa relva
kaitseriivist vabastamine.
Masin liikus horisondiga paralleelselt ning vähemalt
hetkel tundus, et piloot pole neid veel märganud.
Pagana valged mundrid, mõtles Leitnant. Miks nad pidid
meile andma just lumivalged mundrid?
Just sel hetkel, kui tekkis juba lootus, et masin
möödub nende kanjonist, jäi ta seisma ning
pöördus sõdurite poole.
Huvitav, miks nad tuld pole veel avanud, arutles Leitnant.
Äkki nad polegi vaenlased, vaid on hoopis meile siia
järele tulnud? Kahtlane, väga kahtlane.
Masin seisis liikumatuna mõne hetke ning sõdurid
märkasid paremal, peaaegu masina tipus midagi, mis sai olla
ainult piloot suures mustas skafandris.
Pärast sajanditena tundunud sekundeid tegi Masin mingi
hoovaga liigutuse ning piloot vajus oma istmega allapoole,
peaaegu sõiduki keskkohani. Seejärel
pöördus Masin ümber ning hakkas eemalduma.
Ta läheb minema, mõtles Leitnant väriseva
südamega. Ta läheb minema ja jätab meid rahule. Ta
läheb tõepoolest minema. Selja tagant kostis, kuidas
Kaks lõpuks julges uuesti hinge tõmmata.
Kui Masin oli juba peaaegu horisondi taha kadumas, toimus
midagi ootamatut. Sõiduk pööras ennast väga
otsustava manöövriga ümber ning hakkas meeletu
kiirusega uuesti lähenema.
«Kõik valmis, ta kavatseb ilmselt jõuga
läbi murda!» röögatas Leitnant peaaegu
automaatselt ning rebis vöölt granaadi. Sõdurid
vajusid kätteõpitud laskeasenditesse.
«Tulistamiseks valmis olla!»
Masin lähenes üha kasvava tempoga. Äkitselt see
pidurdas ning heitis piloodi istmelt ettepoole. Piloot langes
sujuval kanjonisse ning jätkas meeletu tempoga
lähenemist.
«Tuld!» karjus Leitnant ise granaadilt splinti
hammastega välja rebides ning vaikus asendus
automaatrelvadest tulistatud valangute kakofooniaga.
Samal hetkel, kui esimesed valangud pilooti tabasid,
märkas Leitnant ehmatusega, et ükski kuul ei suuda
tungida läbi tolle soomusskafandri. Ta tõstis
granaadi, sihtis ja heitis.
Granaat plahvatas täpselt piloodi jalge ees, kes kaotas
korraks jalad, väärahtas, saavutas uuesti tasakaalu
ning tormas seejärel täiskiirusel läbi
sõdurite lahingkolmnurga nagu nuga võist, heites
hapraid kehasid mööda koobast laiali.
Räägitakse, et enne surma jookseb silme eest
läbi kogu eelnev elu. Leitnant oli selles kogu aeg kahelnud,
kuid nüüd ta mäletas absoluutselt kõike.
Kõike! Ta mäletas eelnevaid patrulle, eelnevaid
vahiposte ja eelnevaid surmasi, võite ja kaotusi. Ta
mäletas ka seda, mille pärast nad ei mäleta. Ja
siis ei mäletanud ta enam midagi.
***
«Isa, kuule, mis vahe on täpselt bowlingul ja
keeglil?»
«Oh, seal on mitmeid vahesid, kõigepealt kurikate
arv ning seejärel muidugi ka kera ise. Nad on ikka
üksjagu erinevad mängud. Tuleta mulle järgmine
nädal meelde, ma viin su siis keeglit proovima.» Ta
viskas kiire pilgu raja lõppu, kus masin oli kurikate
kolmnurga uuesti üles pannud ning lisas, «Praegult aga
on sinu kord.»
Poeg võttis kera (tunduvalt kergem kui see millega isa
oma viske tegi), läks raja otsa, võttis hoogu ja
viskas. Kõigest kaks äärmist kurikat lendasid
kolinal renni. See võtab ilmselt üksjagu treenimist,
enne kui hakkad saama juba esimese heitega X-i, otsustas ta ning
heitis kiire pilgu tabelile.
«Tegelikult see esimene vise oli mul rohkem koba,
mäletad ise mismoodi see pall lõpuks loperdama
hakkas,» märkis isa poja pilku jälgides.
«Käsi polnud ilmselt veel päris soe.»
Poiss võttis uuesti palli ning läks rajale.
Kaheksa kurikat olid ikka veel püsti. Kaheksa kurikat nagu
lumivalges vormis sõjameest.
|