21.05.2001 |
Indrek Hargla
Aleana |
«Naine?»
«Naine. Ütles oma nime ka. Aleana. Ja nende neetud
orbitaalkaitse lasi ta läbi.»
«Aleana? Kummaline... Kui kaugel ta on?»
«Nii kaugel, kuhu me ta lasime. Relvastust ei
tuvastatud.»
«See tähendab?»
«Et tal pole pardarelvastust. Isegi kui oleks...»
Mees tegi käega tähendusrikka žesti. «See on ju
ainult paat.»
«Ainult paat... Aga sel paadil peab olema
põhjus.»
«Ta ei öelnud. Palus ainult luba
laskumiseks.»
«Mingi saadik. Ega's midagi, kuulame ta ära. Ikkagi
esimene, kes sealt rotiurkast julgeb välja pugeda.»
«Just nii, admiral!»
Ja admiral Ronel sev Olbau lahkus kaptenisillalt, laskus
tagasi oma apartamendi poole, asetas käe uksel asuvale
detektorile. Uks avanes. Admiral sisenes ja käivitas
monitori, millele ilmus kujutis hiiglaslikule Terranoova
Kuningliku Laevastiku Vikerlase Eskaadri Lipulaevale
«Faust» lähenevast imeväikesest
kosmosesüstikust. Ekraani paremas nurgas vilkusid
parameetrid, mida hiigeltark pardaarvuti tühjusest
peilitavast putukast teadis. Ning isegi süstiku nime ja
valmistamisaasta tundis tark masin ära.
Ronel avas pardakompuutri kommandokeskuse paneeli,
hääletult tõusis peenikese juhtme otsa
kinnitatud analoogmaatriks ta kõrvade kõrgusele.
Admiral lükkas vasaku kõrva tagant naha pisut
kõrvale ning ahnelt ühendus analoogmaatriks ta
implandiga. Sekundi murdosaks pimenes kompuutriekraan ja siis
lahvatasid sellele pääsukoodid. Ainult ühe
küsimuse esitas kompuuter admiralile ja sai sellele
vastuseks «jah».
Siis läbistas inimmeelele tunnetamatu võnge
«Fausti» ümbritsevat tühjust, mille taamal
rohetas Belauvér oma talumatus ilus. Blokaad oli maas aga ainult
hetkeks, mille jooksul lipulaeva kõrval kärbsena
tunduv süstik läbis mittemillegagi
mõõdetava mittemiski, mis muidu oleks ta
triljoneiks killuks annihileerinud. Terranoova võitmatu
Laevastiku kaitseväli ja ühtlasi ka
ründejõud -- kilp ja mõõk -- kadus, et
lubada oma pardale keegi tundmatu Aleana. Kangekaelse ja
alistamatu Belauvéri saadik.
Süstik läbis kilomeetritepikkuse kordontunneli, mis
oli mõeldud sadu kordi suuremate laevade sildumiseks ja
mille tuima valgustuse seest puurisid paati tuhanded
elektroonilised andurid ja tundlad, et igaveseks pardakompuutri
mällu söövitada ka kõige tähtsusetumad
andmed -- need, mida kaugseire polnud tuvastanud. Admiral
küürutas kajuti ekraanide taga ja jälgis
tähelepanelikult külalist.
Naine. Loomulikult ilus, ega's nad mõnda vanamoori
saada. Kõrk ilme, liigagi kõrk ühe saadiku
jaoks aga see on ilmselt kõigi belauveerlaste viga. Muidu
ei piiraks Laevastik seda planeeti juba kümnendat kuud. Aga
liiga vähe avastas Ronel «Fausti» külalise
holopildist inimlikke jooni. Liiga vähe. Ent üks oli
selge, naine polnud üllatunud, masendatud ega
löödud ruumihiiglase ülevusest ega
lahingjõust. Uhke nagu belauveerlane öeldi siin
ruuminurgas ning ütlejad olid enamasti süsteemis
Terranoovale alistunud planeedid, kes vaba Riikluse idee
kauplenud igavese vaba Kaubanduse privileegi vastu. Belauvér
üritas neid mõlemaid säilitada.
See oli neist muidugi rumal.
Ronel kutsus kaptenisilla taas ühendusele.»Saatke ta
vastuvõtusektorisse. Las Pronislaus räägib
temaga. Andke süüa-juua ja nii edasi.»
«Kuulen, admiral! Aga kui ta nõuab teid?»
«Pronislaus!»
«Just nii!»
Admiral jälgis, kuidas naine süstikust väljus
ja vilistas vaikselt läbi hammaste. Kes võis olla see
imekaunis ja saladuslik Aleana, kelle relvastuseta ja
eraldusmärkideta süstiku tarbeks oli viivuks
neutraliseeritud Belauvéri orbitaalkaitse; kes oli julgenud
ilmuda ihuüksi Ilmaruumi kõige võitmatuma ja
vägevama laevastiku palge ette... ja teeb seda mitte
tsermoniaalrõivais ega lennukombinesoonis vaid pikas
musta-punasekirjus maani ulatuvas kleidis, mille pikad
sisselõiked paljastavad sihvakad jalad iga graatsilise
sammu juures? Ma saan selle varsti teada, otsustas admiral ja
keskendus ekraanile.
Aleana seisis keset vastuvõturuumi «Fausti»
südames, kilomeetri kaugusel Ronelist ja jälgis
kõrgil ilmel ümbrust. Toa tagumises otsas avanes uks
ja laevastiku vastuluureülem Ufan Pronislaus astus maailma
avalamaks naeratuseks manatud näoga saali. Ronel fokusseeris
pildi Aleana näole.
Ta nägi piklikku tumedajumelist naisenägu -- umbes
sellised pidid kõik belauveerlased olema, teadis ta --
milles vilkusid kirglikult kaunid silmad. Naine oli pikk, tema
nägu, kleit ja jalad samuti ning tema rinnad suured. Admiral
Ronel tundis äkilist erektsiooni ja mõtles
«Fausti» bordellblokile. Ja mõtles vist
üsna kaua, sest äkitselt tajus ta, et Aleana ja
Pronislaus olid juba rääkima hakanud.
«...võtan alati vastu. Ma olen tseremooniameister
ja Tema Majesteedi Külalislahkusteenistuse Laevastiku
allüksuse «Faust» esimene kammerhärra,»
ütles Pronislaus hästi teeseldud solvumisega ja
kummardas. Ilmselt juba mitmendat korda.
«Admiral,» kordas kristallpuhas naisehääl.
«Ma tahan teda näha.»
«Siis lubage kapitulatsioonilepingu eelnõu ja ma
kannan admiralile selle sisu ette. Ühtlasi ka teie
volikirjad palun! Nii näeb ette protokoll.»
«Kas teie protokoll inimeste surnuksnäljutamisest ka
midagi räägib?» küsis naine tervalt ja Ronel
kujutas elavalt ette ta mustade silmade sähvatust.
«Ma ei mõista...»
«Aga mõistate küll! Teie blokaadi ja embargo
tõttu on Belauvér näljahädale väga
lähedal ning te teate seda.»
«Oo, te kindlasti liialdate! Pole võimalik, et nii
õitsev maailm -- nii rikas maailm -- lubage mul lisada, on
nälgimas selliste konventsionaalsete, kuid ma kardan, et
hädavajalike poliitiliste meetmete tõttu, mida Tema
Majesteet pidas tarvilikuks oma riigis kehtestada.»
«Kammerhärra! Ja räägite
poliitikast!»
«Me ei peaks poliitikast tõepoolest
rääkima, teil on täiesti õigus. Kui lubate
nüüd, siis kapitulatsioonilepingu
eelnõu?»
«Kas te siis ei näe, et mul pole seda.»
«Kindlasti on see salvestatud implanti.»
«Me ei kasuta neid. Mul on tarvis admiral Ronel sev
Olbauga rääkida.»
«Ma kardan, et ilma teie volikirjadeta ei pea Tema
Majesteedi protokoll võimalikuks...»
Naine libistas äkitselt käe kleidi dekolteesse oma
ümarate rindade juurde ja tõmbas välja pisikese
plaadikese. «Kas seda peab Tema Majesteedi protokoll
võimalikuks?» küsis ta kõrgil toonil.
Kiirelt suurendas Ronel kujutist ja sundis kompuutrit objekti
identifitseerima. Enam ta ei vilistanud, vaid hingas
sügavalt sisse. Ja siis sisestas ta vasak käsi
klaviatuuril korralduse, mis samal hetkel edastus
«kammerhärra» implanti.
Protokolliga võis selleks korraks lõpu teha.
Admirali apartamendi söögituba oligi mõeldud
külaliste vastuvõtuks, nende vapustamiseks ja
üllatamiseks, sest uus-renessanssilikus stiilis sisustatud
sammastega ruumi seintel rippusid holod lahingustseenidega
Vikerlase Eskaadri võitudest. Purustus, häving ja
võidukuulsus; Tema Majesteedi suursuguse nime kandumine
üle ilmaruumi stabiilsuse, hüvangu ja
sünniõiguste tagamiseks. Holod polnud staatilised,
vaid vahetasid aeglaselt pilte, andes kosmoselahingut edasi
kõige mitmekesistemas värvides ja vaatenurkades.
Keegi võis neist kindlasti leida ilu ja ülevust. Aga
Ronel küsis oma õhtusöögikaaslase
käest: «Kui need pildid teid häirivad, võin
ma nad välja lülitada?»
Naine vaatas tuimalt holode poole ja kehitas oma kauneid
õlgu. «Nii lihtsalt teil see käibki? Et
lülitate välja? Kümned maailmad ja miljardid
saatused -- nagu neid poleks enam olnudki, klõps ja me
vaatame Terranoova kauneid kunste... Mind ei häiri need
sõjapildid, admiral.»
«Kuidas soovite. Ma tänan teid südamest, et te
mu tagasihoidliku kutse vastu võtsite.»
«Polnud ju erilist valikut, või kuidas? Pealegi
tahtsin ma teid näha.» Ta pööras oma tumedad
silmad holodelt admirali poole. «Tahtsin väga
näha. Ainult teid.»
«Ma olen meelitatud... Aleana,» pakkus admiral.
«Aleana,» kordas naine ja tema huultelt kostus ta
nimi sügavkauni muusikana.
«Ja mina olen Ronel,» ütles admiral Ronel sev
Olbau. «Veini?»
«Jah.»
Vein oli Villebaune'i planeeti katvatelt
viinamarjaväljadelt, vanutatud Terranoova õukonna
reeglite kohaselt ja «Faustil» võis seda juua
ainult admirali enda loal. Viimane tõusis, astus aeglaselt
laua teise otsa, kummardus ja kallas Aleana pokaali täis.
Nad lõid kokku ja vaatasid vastastikku silma. Admiral
lõi esimesena silmad maha. «Mille
terviseks?»
«Rahu. Me joome Belauvéril alati rahu
terviseks.»
«Rahu sündigu!»
Vein oli hõrkjalt muskaatne, pikalt hammastevahele
jääva sügavpunase suudluse maitsega.
«Miks te tahtsite mind näha?» küsis
admiral ning viipas nurgas seisvale valges livrees kelnerile, kes
vaikselt toitudega askeldama hakkas.
Naine libistas käega õrnalt üle oma rindade.
«Kas see polnud siis piisav põhjus?»
«Kuid ma ei mõista ikkagi, miks?»
«Arvake ära!»
«Ma ei tea ju kes te olete,» kehitas Ronel abitult
õlgu.
«Arvake siis!»
«Milleks see pimesikumäng?»
«Tahtsite ju vastuseid. Ma võin selle,»
jälle puudutasid naise pikad sõrmed rindu,
«lihtsalt siia jätta ning tagasi lennata, või
kuidas? Ma pole ju vang?»
«Ei, muidugi mitte. Olete minu külaline ja oma
liikumistes täiesti vaba.»
«Ma ei tea, mis sai minu sõiduriistast.»
«See on vastuvõtukail ja täielikult teie
käsutuses, Aleana. Vaid Laevastiku kaitsevälja
neutraliseerimiseks on minu luba vaja. Aga te saate selle. Kui
soovite, võin süstiku kutsuda kohe siia minu
apartamendi erakanalisse. Juhuks kui soovite kiiresti ja
diskreetselt lahkuda. Siiski sooviks ma teada...»
«Ma oleksin väga tänulik, kui nii
teeksite.»
Admiral noogutas, vabandas ja lahkus viivuks. Naases ta koos
kelneriga, kes tõi neile eelroa, kuumutatud
hanemaksapasteedi ümbritsetult rohelise salati ja kollaste
oliividega. Alaena nõtket keha läbis võpatus.
«See on.... protost?» küsis ta ettevaatlikult, ise
varjamatu naudinguga rooga silmitsedes.
«Ei.Terranoova hani. Meil on ju hoidisgeneraatorid peal.
Kõik on värske. Head isu!»
«Tänu teie blokaadile pole ma juba kuid midagi
sellist söönud. Keegi ei ole. Ja sellepärast ma
vist tulingi.»
«Ma kuulan teid.»
«Jah. Ma loodan, et puud annavad mulle andeks,»
ohkas naine ja maitses pasteeti.
«Kindlasti. Te ju päästsite nad.»
«Nii tahan ma aravata.» Naise tulikuum pilk puuris
äkitselt admirali. «Või pole mul
õigus?»
Ronel ei vastanud kohe, vaid liigutas aeglaselt salatilehe
pasteeditükikesele. «Ärge arvake, et see
kõik oli mulle kerge,» ütles ta lõpuks.
«Ma olen sõjamees, mitte poliitik Piirata kuid
üht rahumeelset ja armeeta planeeti pole mulle kõige
meelepärasem tegevus. Aga mul on käsk ning kuidas ma ka
ei vaataks, on Belauvér mäss, riigireetmine ja vastuhakk
Tema Majesteedile, kellele mina olen vande andnud.»
«Mitte ükski belauveerlane pole teie majesteedile
mingit vannet andnud.»
«Kuidas võtta. Kõigi belauveerlaste
esiisad, niipalju kui ma tean, olid alguses kuninglikud
metsavahid ja Belauvér asus Ormuzini traktaadiga Lux-Panompani
hertsogile antud süsteemis. Me tunnustame vabariiklaste
piire, ent Belauvér pole kunagi neis asunud.»
«Ma tahtsime lihtsalt olla vabad inimesed.»
«Te olete need ja jäätegi neiks. Tema
Majesteedi alam saabki olla ainult vaba inimene.»
«Kas te oleksite rünnanud?»
«Viimase ja vältimatu abinõuna -- jah,
oleksime küll.»
Naine noogutas. «Ma teadsin seda, me kõik
teadsime. Kuigi Rokosan ei uskunud seda.»
«Rokosan? Ahjaa muidugi, teie... kuidas te teda kutsutegi
-- dojeen?»
«Dojeen. Tema põikpäisus ja kangekaelsus
oleks meid viinud hukatuse äärele.»
«Sellepärast te tulitegi?»
«Sellepärast ma tulingi. Ja ma tahtsin ka teid
näha.»
Salatid said söödud ja naine lõpetas
veiniklaasi. Ronel valas selle uuesti täis. Nad vaatasid
üksteisele hetkeks sõnatult otsa, vahetasid
hääletud lubadused ja jõid uuesti. Olematusest
ilmus kelner, koristas tühjad taldrikud ning kadus.
«Niisiis,» ütles Aleana. «Kes ma siis
olen?»
«Imetegija, ingel, « pakkus admiral ja naeratas.
Naine naeratas vastu.
«Kes meist ei tahaks see olla,» sõnas ta
vaikselt. «Ma kardan, et kõik on hoopis
proosalisem.»
«Ma tean,» vastas Ronel. «Ma arvan, et te olete
kõrgest soost ja kuulute dojeeni lähikondlaste hulka.
Ilmselt mõne ministri tütar. Muidu poleks teil olnud
võimalust,» admiral valis ettevaatlikult sõnu,
«hankida see...» ja ta silmad pöördusid
viivuks naise dekolteele ja jäid sinna peatuma.»Ning
orbitaalkaitse mahavõtmine ei pruukinud samuti kerge
olla.»
«Üsna täpne,» möönas Aleana.
«Tegelikult olen ma dojeeni abikaasa. Te pole vist kunagi
meie pärisnimede vastu huvi tundnud.»
Kuidas admiral üritas ka oma jahmatust varjata, ikkagi
oleks ta peaaegu pokaali käest pillanud ja tema suu vajus
lahti.
«Kuna Rokosan ei soovinud läbirääkimisi
pidada, pole te ju teda ka kunagi näinud. Dojeena on meil
tuntud peamiselt ainult tiitli järgi, minu tegelikku nime
teavadki üsna vähesed... Ma kopeerisin maatriksi siis,
kui minu mees oli magama läinud, olin kaua uurinud, kus
etaloni hoitakse. See polnudki nii raske, kui võis ette
kujutada. Kui sa oled juba otsustanud, mida teha ja oled selle
õigsuses veendunud, on alati kergem toimida. Ma varastasin
selle ja nõudsin orbitaalkaitse neutraliseerimist. Nad ei
saanud mulle vastu hakata. Nüüdseks nad muidugi teavad,
et maatriks on kopeeritud. Kuid ma ei hooli sellest.»
Kelner tõi suppi -- oapüree hapendatud
nõgeste ja muskaadiga maitsestatult -- admiral andis
kergelt märku uue pudeli veini jaoks. Aleana
rääkis edasi: «Ja ma tegin seda kõike
sellepärast, et meie seedrimetsad ja kolm linna ei saaks
hävitatud. Ma vihkan Terranoovat ja tema õukonda ja
majesteeti, sest nemad sundisid mind reetma oma abikaasa. Ja ma
nägin oma rahva häda, nädalatega muutus see aina
hullemaks... Seeder on ainuke, mis meil on, loomakarju pole
Belauvéril kunagi aretatud ning tänu teie blokaadile ei saa
me enam puitu protoproteiini vastu kaubelda. Kohalik fauna aga
süüa ei kõlba.»
Admiral oli end mõnevõrra kogunud. «Ma tean
seda, üldjoontes. Kuid võtan fakti, et te minuga siin
laua taga õhtustate märgina sellest, et see vihkamine
minu tagasihoidliku isiku suhtes ei laiene.»
Naine maitses ilmse naudinguga suppi. «Ei, ma ei vihka
teid. Las ma räägin teile ühe loo.»
«Heameelega.»
«Ma kasvasin Bel-Hoozeris, meie suuruselt teises ja
kõige vanemas linnas. Mul oli kolm vanemat õde ja
väga ranged vanemad. Terranoovast ja teistest majesteedi
valitsuse all olevatest maailmadest meil palju ei teata... Ei
peeta isegi heaks tooniks neist rääkida. Terranoova on
alati olnud meie vaenlane...»
«Siiski ka kõige suurem seedriostja,» torkas
admiral viisakalt vahele.
«Äri on äri; ka vabariiklased ostavad seedrit.
Asi pole selles. Me oleme oma sõltumatuse üle uhked
ning õukonnatavasid ei järgi. Niisiis, minu vanemad
ei soosinud eriti eluviise, mida noorte tüdrukute puhul
üldiselt vältimatuks peetakse --
väljaskäimised ja poistega mehkeldamine. Bel-Hoozeris
on küll kolm miljonit inimest, ent kuna maad on nii palju,
elame me üksteisest üsna kaugel. Me itsitasime
õdedega tihti kuulujuttude üle, mida Terranoovast ja
selle kommetest räägitakse. Itsitasime ja igatsesime,
arvan ma. Sest niivõrd erinevad on meeste ja naiste
suhteid meil ja... teil. Aegupidi läksid minu õed
mehele. Kui kokku saime, rääkisid nad tihti, mida nad
siis õieti teevad ja see täitis mind veel suurema
uudishimuga. Vanemad aga polnud huvitatud minu abiellumisest. Nad
ei tahtnud üksinda meie mõisa jääda,
ootasid ja lootsid peigmeest, kes nende meelepära järgi
oleks ja majapidamise üle võtaks, poegi neil ju
polnud. Ühel päeval sattus dojeen Bel-Hoozerisse ja
mind võeti vastuvõtule kaasa.»
«Rokosan?»
«Rokosan Delbutis Haizak III. Ta nägi mind ja samal
õhtul tegi mu vanematele ettepaneku, millest nad ei saanud
keelduda. Nii sai minust dojeena. See oli üheksa aastat
tagasi.»
Admiral noogutas. «See võis teie jaoks olla
väga suur muutus. Väikesest maamõisast pealinna,
planeedi esimeseks leediks...»
«Jah oli küll. Aga mitte seda ei tahtnud ma
öelda.»
«Mida siis?»
«Admiral... Ronel..., kui me abiellusime oli Rokosan
üheksakümne viie aastane.»
Praeks oli kaheksa tundi estragonsuitsus hoitud vasikaliha,
aprikoosilakiga kaetult ning pähklilaastudega pikitult,
juurde komorraani lehma loomulikult hapendatud koor ning
piljardkartulid.
«Dojeenipalee on väga range maailm, meil soovitakse
kõik Terranoova haiged mõjud eemal hoida,»
rääkis Aleana edasi. «Belauvér on säilitanud
oma puhta elustiili ja on selle üle uhke. Lapsi meil
dojeeniga pole, ei saakski olla... Mõned aastad tagasi
hakkasid levima kuuldused Terranoova uuest ofensiivist vabade
maailmade hõlmamisel. Meie naabermaailmad alistusid ja me
põlgasime neid. Lootsime vist oma seedrile, et selle
püha puu hoidjate ja kasvatajate vastu ei võeta ju
ometi midagi vastikut ette. Ja siis hakati üha rohkem teist
rääkima. Hiilgavast ja kuulsast sõjamehest,
maailmavallutajast Ronel sev Olbaust. Salakaubana sattus meie
paleesse dokumentaalholo. Ilmselt mingi Terranoova propaganda, ma
ei tea. «Ruumilõvi triumf» oli selle nimi.
Ronel mäletas seda holo ähmaselt. Herolised pildid
kõige kuulsamatest lahingutest, sekka avameelsed stseenid
õukonnaelust, mis admirali võimeid ka muudel aladel
ülistasid. Kõiki naisi ta ei mäletanudki, neid
oli liiga palju. Tema adjutant oli mingi eelselektsiooni teinud
ja järjekord oli väga suur olnud.
«Ooh, see on võrratu,» sositas Aleana.
«Kui hõrk... Me pole Belauvéril nii ammu juba midagi
sellist söönud.»
«Uskuge mind, näljutamine polnud meie
kavatsuses.»
«Aga ma olen näljane.»
«Ma näen seda. Juhtkond ei uskunud, et Belauvér
Majesteedi pakkumise tagasi lükkab. Ultimaatum ja blokaad
olid hädavahendid, seniks kuni dojeen aru pähe
võtab. Me ei näinud ette, et blokaad nii pikaks
venib,» ütles admiral pisut vabandaval toonil.
«Ent te ei saanud tagajärgede suhtes olla nii
ükskõiksed. Te pidite teadma, Ronel, et
seedrikauplemise lõpp tähendab ka protoproteiini
laekumise lõppu. Ja meie tegeleme ju ainult metsandusega.
Seeder on Belauvérile andnud kõik, mis tal on. See planeet
nälgib!»
«Ja ometi olite te valmis hukkuma oma seedriga.»
«Mitte meie, mitte meie rahvas. Dojeen! Ta on valitsenud
üle viiekümne aasta. Mõelge ometi! Tal on juba
ükskõik, teda pole enam kauaks. Kas tõesti
lõpetaks ta siis oma hiilgava valitsemisaja alistumisega
kõige vihatumale vaenlasele?»
«Ma kinnitan teile, nagu oleme püüdnud kogu aeg
ka Belauvérile teha, et ühinemisest Tema Majesteedi
Impeeriumiga ei sünni ühelegi belauveerlasele midagi
halba. Õieti isegi mitte ühinemisest, vaid oma
sünnikohustuste tunnustamisest.»
«Ja ikkagi olite te valmis ründama, kuigi see
hävitanuks seedrid. Kogu planeedi...»
«Mitte enam. Nüüd kui tänu selle maailma
kauneima ja targeima naise tegevusele on meie käes maatriks,
mis võimaldab neutraliseerida orbitaalkaitse ja alistada
Belauvér, säästes seedreid ja trotsides vana
võimunäljas maniaki kapriise.»
«Mul polnud valikut -- ultimaatumi lõpuni jäi
ainult seitse päeva.»
«Teil oli valik. Ja te valisite õigesti.»
«Peaga, mitte südamega. Belauvéril õpetatakse
alati, et valida tuleb südamega.»
«Olete te selles päris kindel?»
«Ma... ma ei tea. Veenge mind vastupidises!»
Admiral tõusis lõpetamata prae kohalt. «Kui
teie südames on seedrid, valisite te südamega. Oleks
olnud valus hävitada maailm, mille käigus hukkuks ka
see, mille pärast ta väärtuslik on. Aga ma olen
sõjaväelane ja mul on üks halb harjumus. Ma ei
kaota kunagi.» Ronel astus Aleana juurde ja tõmbas ta
õrnalt kätest püsti. Naine oli korraga talle
väga lähedal. «Ja ma veenaksin teid, et ka
Terranoova sõjarditel on süda olemas. Kui te ainult
lubate.»
«Ma luban.»
«Maatriks?»
«Te teate, kus see on,» sosistas naine ja sulges
silmad.
Maatriksist polnud admiralile sel õhtul palju kasu,
sest ta libistas selle hoolimatult oma magamisapartamendi
põrandale ja tundidena tundunud minutite jooksul kattis
selle musta-punasekirju kleit. Rohkem aga ei midagi.
Kõrge laega saali nähtamatutest kõlaritest
voogas muusikat, Xamnathu viiulikontsert oli see vist, kuid Ronel
polnud päris kindel. Admirali voodi kohal rippuvalt
ekraanilt kumas erootilisi holosid ja Aleana soovis neid vaadata,
sellepärast ei näinudki Ronel tema nägu, kui ta
püstijalu võttis Belauvéri dojeena kõige
väärtuslikma aarde ja jõudis sealjuures
mõelda, et sel hetkel kaotas õnnetu mässuline
planeet kõik, mida seal iganes pühaks peetud. Ta
tundis võidurõõmu, mida ei osanud
kõrvutada ühegi lahinguga, ühegi kõrbenud
rusuhunnikuks muudetud maailmaga, sest nüüd oli
võidurelvaks ainuisikuliselt tema ise, õigemini
üks osa temast ja ei iialgi varem polnud tema võit
vaenlase üle olnud nii täielik, nii lõplik ja
nii alandav..
Ja nii naudingurikas.
Ikka veel ei näinud ta Aleana nägu, pidi lugema
naise tundeid tema paljalt seljalt ja õlgadelt ja veendus,
et õukonna-aastad polnud talle siiski naiste kohta
täit tõde õpetanud. Alati on veel midagi leida
ja avastada ning kõige rohkem avastamisrõõmu
pakkusid admiralile Aleana silmad, kui ta end lõpuks,
uueks kirgastumiseks kummaliselt kiirena valmis tundes, voodile
veeratas ning naise ümber keeras. Veel palju uusi maailmu
avastas Ronel nende tundide jooksul, kuid kõige suuremaks
avastuseks jäi tema hinges rõõmukriisatuseks
kujunud joovastus, et tema ise oli kellelegi uueks maailmaks,
senitundmata väravaks, teadaandjaks...
Ja siis, ühel hetkel sai ta aru, et holo on
lõppenud, et higine naisekeha hingeldab ja vapub tema
kõrval, et maailm, millest ta mõneks hetkeks
loobunud ja lahkunud oli, tuleb tagasi ja et ta tahab meeletult
juua. Juua tahtis ta sellistel puhkudel alati, ent nüüd
ei saanud ta ju oma soovi sõjaväelasliku ja
õukondliku otsekohesusega teatavaks teha ning ei saanud ta
ka kelnerit kutsuda, sest see naisekeha, kelle ta muidu paari
silbiga oleks laua juurde kannu tooma saatnud, kuulus ju
Belauvéri dojeenale. Naisele, kellest pidi dojeeni hukkamise
järel saama Terranoova volitatud asekuninganna.
Õrnalt libistas ta käega üle naise huugava
selja ja ajas ennast voodist püsti.
«Kuhu sa lähed?» hingas naine patja.
«Ma tahan juua.»
«Ma toon.»
«Sa ei pea.»
Graatsia rullus üle admirali, väsinud ent ometi
tuldsülgav. «Mida sa jood?»
«Vett. See on seal... kannus, laual.»
«Ma näen.»
Viiulid ja Aleana, kes alasti üle toa hõljus.
Naine valas aeglaselt karahvinist vett ja ulatas klaasi Ronelile.
Mees ketras end voodis põlvili ja jõi.
«Soovid sa veel?»
«Jah.»
Uuesti kallas naine klaasi täis ja asetas karahvini
põrandale. «Ma tahan ennast pesta.»
«Ma saan aru.»
«Ei, saa ei saa. Ma pean ennast pesema.»
Ronel viipas lõdvalt käega. «Seal, vannituba
on sammaste taga.»
Kui naine kuumvesiõhu voogudes kümbles, sirutas
admiral end voodis ristiasendissse ja lebas nii pikka aega.
Mõttes üritas ta olnut taastada, ent sai peagi aru,
et ainus viis kogetut tunnetada on see uuesti läbi elada. Et
tal selleks võimalus avaneb, ta ei kahelnud. Kui enne --
õhtusöögi taga -- admiral oligi veidi naise
kavatsustes kahelnud, siis enam mitte. Poleks naine
nõustunud temaga armastama, oleks ta sunnitud olnud
maatriksi konfiskeerima ja naise interneerima. Karte vaenlasi,
kes teevad kingitusi, öeldi õukonnas ikka. Mis tavade
järgi tähendas, et kinkija tuli otsustavalt läbi
katsuda. Ent pärast jagatud kirge ei kaheldnud admiral enam
Aleanas. Liialt ahnelt oli naine selleks armastust nautinud,
liialt joovastunud Ruumilõvi oskustest ja hellustest. Ja
piisavalt küllaldaselt ennast andnud, et meest veenda, mille
tarbeks oli tegelikult maatriks varastatud. «Naised,»
pomises ta roidunult, «naised... igal pool olete te
ühesugused.»
Siis ajas admiral ennast püsti, läks põrandal
lebava kleidi juurde ja tõstis selle üles. Esimesel
puudutusel läbistas meest riidest sähvav erotoelekter
ja korraks jõudis ta mõelda, kas ta mitte isegi
pesemist vaja, kuid siis pudenesid ta näppude alt
kleidivoltidest põrandale pisikesed kõvad koonused.
Ronel kummardus, uurides ettevaatlikult esemeid. Siis ta taipas,
tal tuli meelde.
«Rahu kinnituseks,» ütles naisehääl
ta seljataga.
Aleana polnud ennast kuivatanud, kuuma vesiauru hõngus
tungis admiralile ninna.
«Nad olid sul...?»
«Sealsamas, kus maatriks. Ainult, et teises peidikus, sa
ei jõudnud sinna. On vana Belauvéri komme kinkida oma
sõpradele seedritõrusid. Need on sulle... ja
Terranoovale»
«Ma ei oska nendega midagi teha.»
«Sul on ju aed?»
«Ahjaa, muidugi.»
«Seda öeldi selles holos, mida ma sinust nägin.
Et kõigil lipulaevadel on Majesteedi Paleepargi
mudelprojektsioon.»
«Lähme, ma viin sind sinna.»
Riietumine ei võtnud kaua aega. Admiral suunas Aleana
tagumisse koridori, mis ühendas tema apartamenti
paleepargiga. Mitmeid kordi küll väiksem kui originaal,
ent ometi suur, võimas ja roheline; kinnituseks ja
meelespeaks, et lisaks regaaliasümbolitele reisib midagi
Terranoovalt alati laevaga kaasa. Loomulikult polnud laevapargis
kõiki linde ja kõiki taimi, mis Majesteedi aias,
ikkagi imiteeris ta algupärandit oma alleede, murujooniste,
üldprojekti ja kujudega. Nad jalutasid vaikides ja hingasid
metsaõhku, jalutasid käsikäes, kumbki omi
mõtteid mõeldes.
«Kas me oleme siin üksi,» küsis Aleana
lõpuks.
«Jah. See on külalistele ja sissepääs minu
eriloaga. Meeskond siin ei käi.»
«Ja kes seda kõike hooldab?»
«Aednik loomulikult. See pole miraazh ega
virtuaalprojektsioon, kallis. Kõik nii nagu
päris.»
«Ma olen hea aednik. Arvan, et kõik Belauvéril on.
Kas me tohime tõrud siia istutada?»
«Muidugi.»
«Mul oleks siis aiatööriistu tarvis.
Tõrud on väga kapriissed.»
«Tule siis.»
Aedniku maja kõrval oli kena turtelpajudega
ümbritsetud muruaas. Admirali peas hakkasid kuju
võtma veel ühed teatavad mõtted. Ent
kõigepealt juhatas ta naise riistakuuri. Paleepargi eest
tuli hoolt kanda samaselt algupärandiga, ei mingeid
biomõjutusi ega mutatsioone. Pargi elushoidmiseks;
solaarenergia ja fotosünteesi tagamiseks ning öö-
päevatsükli vaheldumiseks tuli niigi tehislikku
generaatorit kasutada. Puude ja taimede jaoks olid lubatud ainult
loomulikud vahendid. Aleana valis väikese labida, pisikese
oksakirve, kastekannu, termomeetri ja
mõõdulindi.
«Me peame tõrudele nüüd õige koha
otsima. Istutamine on üks asi, kõige tähtsam on
neile sõnad peale lugeda. Nad ei lähe muidu
kasvama.»
Mitte et Ronel oleks niiväga tõrudest hoolinud,
aga Aleana oli ta täitnud korraga mingi seletamatu
joovastuse ja õrnusega. Ta suudles naist ja naeratas:
«Näita siis, kus on see õige koht.»
«Ma pean otsima.»
Ta leidis selle üsna varsti. Ülalt, eredast
tühjusest, kumas tehispäikest, paremale jäi
tammesalu ja vasakule Parpalase kääbussekvoiad. Maa
muutus siin kergelt samblaseks ja niiskeks.
«Ma teen nüüd seda Belauvéri dojeenana, meie
maailma ametliku esindajana,» ütles naine. «Olgu
see meie kavatsuste kinnituseks ja sõnumiks
Terranoovale.» Ta põlvitas samblale ning pistis
termomeetri maasse, kontrollis temperatuuri ning
mõõtis siis vahemaa sekvoiadeni. «Jah,»
ütles ta siis. «See on kõige parem koht.»
Admiral jälgis ülevalt naise avanevat dekolteed ja
silitas ta tumedaid juukseid.
«Sa ei peaks siit üldse lahkuma, tead?»
«Pean küll.» Endiselt põlvitades
tõmbas ta Roneli enda kõrvale maha, kaevas siis
labidaga väikese augu. Nüüd alustas ta admiralile
tundmatus keeles laulu, suletud silmil, pisut edasi-tagasi
õõtsudes. Tuimas meloodias, pidevalt tonaalsust ja
helistikku vahetades, kuvas loits admirali meeltesse Belauvéri
haljad aasad ja lõputud seedrisalud, kus ta ise kunagi
käinud polnud. Ometi oli kõik hetkeks nii loomutruu
ja ilus, et ta tahtiski sinna igavestesse laantesse, unustamaks
ruumisõdalase ja õukondlase igavat elu. Lumm kestis
veel, kui Aleana aeglaselt tõrud auku asetas ja
tõusis.
«Sa pead neile nüüd mulla peale
lükkama,» sositas ta.»Kätega.»
Ronel noogutas ja surus käed niiskesse mulda. Aleana tema
kõrval liigutas end aeglaselt ja tõstis midagi
maast. Ronel ei märganud täpselt, mis see oli, kuid
hetkepärast tajus ta kiiret õhuliikumist ja tundis,
kuidas väike aednikukirves talle kaela sööstis.
Kui ta jõudiski karjuda, ei kuulnud seda keegi. Soe veri
purskas tõrudele, veel ja veel langes kirves ja admiral
kaotas igaveseks teadvuse. Kaelaluu läbiraiumiseks kasutas
Aleana labidat, nagu ka käelaba, mille ta oma avarasse
dekolteesse toppis.
Naine sasis admirali verise pea juukseidpidi üles sasis,
haaras ta august tõrud, rapsides neilt vere- ja
ajutükid. Käed verest libedad, otsis ta midagi surnud
meha pea kõrva tagant, kuni leidis impandi. Kirvetera
nurgaga uuristas ta surnud ajude ja implandi vahele augu,
tõstis tõrud uuesti huulte juurde ja
rääkis nendega. Vaid ühe valis ta välja ja
surus selle admirali kolba veritsevasse avausse. Aleana tajus,
kuidas bioväli tööle hakkas, kuidas ahne siirik
uue elujõu rõõmuga vastu võttis.
Veel viimast korda silmitses ta Roneli peatut laipa, millest
voolas verd tema enda kaevatud auku. Laipa, mille hinge oli ta
neednud Belauvéri surnuloitsuga. Siis jooksis ta kiiresti
admirali erakoridori suudme poole ja tema paljad jalad peaaegu ei
puudutanudki maad. Linnulaulu sekka jäi kajama ja vaikselt
hääbuma tema naer.
Ta lootis, et Ronel oli kõik jälgimiskaamerad
lasknud välja lülitada. Ja isegi kui polnud, oli tal
aega. Ometi jooksis ta kiiresti ja koridori raudpõrandale
jäi maha vereriba peast, mille avani silmad klaasistunud
pilgul naist jälgisid, otsekui ei usuks nad, mis peaga
toimub. Aleana silkas admirali apartamanedi poole, seisatas
uksel, õngitses rindade vahelt käelaba ja surus selle
detektorile, nagu oli näinud ennist admirali toimimas. Uks
avanes otse magamistuppa. Aleana korjas kiiresti põrandalt
maatriksi, sest seda ei tohtinud ta maha jätta. Magamistoast
sööstis ta Roneli kabinetti, sinna, kus asus
pardakompuutri terminal. Ta avas kommandokeskuse paneeli, avas
nii nagu oli näinud tehtavat lugematutes holodes, mida
dojeeni palees salakaubana sissetoodult vaadati. Vaikse surinaga
tõusis juhtme otsa kinnitatud analoogmaatriks ta
kõrvade kõrgusele. Aleana rebis juukseidpidi
admirali pea, lükkas kõrva tagant nahatüki
eemale ning läbi pistiku ühendus analoogmaatriks surnud
admirali implandiga. Edasi oli kõik lihtne.
«Jah, jah, jah» tagus Aleana joovastuses
kommandokeskusele vastuseid. Esmalt lülitusid välja
kogu laevastiku ühendpannood, siis kaitsekilp ja
lõpuks kustutas naine energoidplasma arsenali
generaatormälu. «Faust» ja terve Vikerlase
Laevastik kujutas nüüd endast kahjutut vanarauakolu,
täis paanikat ja peata mehi. Vaid ühel mehel
tohtis siin pea olla, vaid üks jäik ja range
käsuliin, mida võib käivitada selleks
sündinud inimene. Sündinud mingis roiskunud
aadliperekonnas, ainult selleks oma sünniõiguse
alusel loodusele andunud maailmu hävitada.
Aleana polnudki enam eriti üllatunud, kui avastas, et
admirali käelaba tal enam tarvis ei lähe. Kõik
uksed olid lahti. Enne veel, kui ta kompuutri tagant
tõusis, küsis arvuti ta käest:
«Automaatjuhtimine deneutraliseeritud. Olemas kõik
«Ikaros III» tunnused. Kas käivitan
programmi?»
Aleana kõhkles hetke ja vastas siis
«Jah!»
«Vaenlane hõivamas Laevastikku. Käivitub
«Ikaros III». Kas soovid evakuatsiooni?»
«Ei.»
«Autodestruktsioon initsialiseeritud,» ütles
kommandokeskus. «Sisesta aeg.»
Naine meenutas viivuks oma siiatulekut, lõputuna
tundunud sisenemistsooni ja «Fausti» kaugust
Belauvérist.
«Neliteist ja pool minutit,» klõbistas ta
kommandokeskusele.
«Neliteist ja pool minutit,» kordas arvuti.
«Ilma evakuatsioonita. Järgneb Tema Majesteedi
salvestatud pöördumine.»
Aleana ei hakanud seda kuulama, vaid jooksis kiiresti
väljapääsu poole, sinna, kuhu admiral oli lasknud
transportida süstiku.
«Mu armsad sõdurid ja ohvitserid. Kõige
sügavama kurbusega võtsin ma vastu teie otsuse
ohverdada oma elu Impeeriumi hüvanguks. Mitte ükski
Terranoova püha saladus ei pea sattuma meie vaenlaste
kätte...» kuulis ta salvestuse õõnsaid
fraase, kui süstikuukse avas, admirali pea hooletult
kõrvalistmele heites.
Süstik võttis kiiresti kohalt ja läbis
paanikas oleva laeva vastuvõtutsooni, mille kõigil
displeidel tiksus vääramatuna surmakell. Viivu
pärast tühjuses koduse rohetava kuma poole
sööstes välgahtas süstiku illuminaatorites
hiiglaslik plahvatus.
«Sa käisid kusagil?» kähises
raugahääl, kui Aleana pesemast tulles ennast voodisse
veeretas.
«Jah, aga ära muretse, kallis, kõik on
korras.»
«Mulle öeldi, et on mingeid tähtsaid uudiseid,
kuid ma olin liiga väsinud...»
«Sa pead puhkama ja mitte muretsema. Mul on sulle
kingitus.»
«Mis kingitus?»
«Hommikul. Kallista mind nüüd.»
Kuivetunud kronksus käed haarasid naise oma
jõuetusse embusesse. «Kas sa said kõik korda
seal, kus sa käisid?»
«Jah. Ma arvan, et sain kõik, mida tahtsin. Maga
nüüd, palun.»
Ja ta suudles hellalt dojeeni hambutut suud.
Mai 2000
|