21.05.2001 |
Indrek Hargla
Sierra Titauna nekropol |
Kardinal Juan Aldemar de Herriega seisis Vera Cruzi katedraali
kellatornis ja mõtles viimaseid mõtteid. Mahe ja
sume Hispaniola ookeaniöö laotas end üle linna,
lõhnas hortensiate ja akaatsiate ning veel millegi magusa
järele. All, katedraaliväljaku äärtes
põlesid juba tõrvikud, nende kumas seisis Felipe II
ratsamonument. Marmorist kuninga tõstetud käes oli
mõõk, näitamas suunda lääne,
kutsumas kõiki katoliiklasi Impeeriumi kuulsuseks ja auks
võitlusesse. Kardinal pomises palve ja vaatas enda ette
hämarasse sügavikku. Palvel polnud tegelikult enam
mingisugust tähtsust, see oli iseenesest üle tema
huulte tulnud. Harjumusest. De Herriegal polnud enam
õigust palvetada. See teadmine täitis teda ahastuse
ja valuga. Tornikell hakkas lööma -- oli
kesköö, algas 1696. aasta 13. august, päev, mida
de Herriegal polnud enam tarvis. Kolmanda kellalöögi
kõlades viskas kardinal ennast tornist alla, jõudes
enne lömastumist vastu munakive veel kord maailmalt andeks
paluda.
Kellalöögid summutasid keha matsatuse, tumepunane
veri voolas rahulikult munakivide vahelt rentsli poole, nagu
poleks tal Hispaniola kirikupea enesetapuga enam mingit
pistmist.
Üksteist päeva hiljem, rammestavas
õhtuleitsakus, seisis samas tornis Carlos II erisaadik
Hispaniolas, Püha Inkvisitsiooni liige, jesuiidi kardinal
Manolo Santiago y Calderon, pühkis laubalt higi ja
jõllitas peapööritust tundes alla
sügavikku, kus de Herriega maine teekond oli
lõppenud. Sama päeva hommikul oli ta Uude Maailma
saabunud, esmakordselt oma elus ette võtnud nii pika
merereisi ja sellest ikka veel väsinud. Asekuningas Fernando
Segovia oli ta suurejooneliselt vastu võtnud --
rannapatarei kahurid olid kuninglikku lippu nähes isegi
aupaugu tulistanud, kõik Vera Cruzi ülikud olid teda
sadamas tervitamas, jesuiit oli pärismaalastest spaleeris
kandetooliga otse lossi toodud, talle rikkalik eine pakutud. Ent
ta oli igasugusest meelelahutusest keeldunud ja käskinud
Segovial ennast kohe asjadega kurssi viia. Nüüd
seisidki kaks tähtsat meest katedraali kellatornis ning
veidi närvitsev ja õhetav Segovia laiutas ohates
käsi.
«Ma pean teid paluma, et te katedraali uuesti sisse
õnnistaksite. Meeltesegadus, aga ikkagi
pühaduserüvetamine...»
Calderon noogutas, kuid ei vastanud. Et enesetapja laip oli
Hispaniola asekuninga korraldusel siiski pühitsetud mulda
maetud ja müürsepad praegu sinna hauakabelit ehitasid,
polnud tegelikult jesuiidi visiidi põhjuseks. Jah,
muidugi, ei oleks tohtinud de Herriegat teiste usklike
kõrvale matta, tema kallal viimset võidmist
sooritada ja hingepalveid lugeda. Muidugi. Ent Hispaniola
kirikupea surmapõhjuse... õieti surmasaamise viisi
varjamine, oli antud oludes vältimatu ja vajalik. Et mitte
kõigutada Impeeriumi alamate usku, et mitte heita varju
Kirikule, et mitte lasta maailmal teada saada, nagu saaks olemas
olla põhjus, mis võib katoliikliku preestri
enesetapule sundida. Loomulikult oli Segovia nüüd
hirmul, et tema käsul pühitsetud mulda maetud
usutaganeja oligi Inkvisitsiooni liikme saabumise
põhjuseks. Calderon lasi asekuningal muretseda, see teeb
teda kuulekamaks. Segovia oli muidugi õieti talitanud ja
õukond tema sammu heaks kiitnud. Ent sellest oli veel vara
rääkida.
Calderon oli tundnud de Herriegat, mäletas teda vankumatu
ja kindlameelse mehena. De Herriega oli vabatahtlikult
hüljanud emamaa mugavused, et Uues Maailmas jumalat teenida,
kasvõi tavalise misjonärina... Läinud preestrina
ja tõusnud kahekümne aastaga Hispaniola kirikupeaks.
Ja siis, ühel ööl üksteist päeva tagasi,
hüljanud endast jumala ja usu, läinud vabasurma.
Calderon pidi tuvastama, miks.
«Kas keegi teab?» küsis Calderon summutatud
häälel.
«Et ta kirja jättis? Mitte keegi peale minu ja
Jeronimo. Aga tema ei poeta sõnakestki. Ametlikult oli see
õnnetusjuhtum.»
Jeronimo oli de Herriega pärismaalasest teener, munk,
hardunud jumalasulane, kes oli neid uksel alandlikult tervitanud.
Inkvisiitor ei pööranud talle eriti tähelepanu.
Calderon polnud aborigeenidega siin -- Hispaniolas -- veel kokku
puutunud. Ent loomulikult tundis ta hästi Atlantico
tercio'te tegemisi, lõppeks oli ta ju ise
õnnistanud Carlos II vägesid Leipzigi all; oli olnud
kuninga kõrval Maastrichti lahingus, kui andunud
konvertiitide üksused olid protestandid pihuks ja
põrmuks löönud. Ja isa Calderon tundis
hästi ka õukonnas kõrge positsiooni saavutanud
jesuiiti Pedro Ibarriagat; hämmastava tehnikataibu ja
teadlasevaistuga vaimulikku, kes oli pärit ka siitsamast
Vera Cruzi lähistelt.
Jesuiit heitis veel kord pilgu sügavikku ja tundis
peapööritust. Ta üritas endale ette kujutada isa
de Herriega viimaseid hetki, üritas arvata selle mehe
meeltes toimunut, kuid see ei õnnestunud tal, ta teadis
veel liiga vähe. Sõnatult lahkusid nad katedraalist,
sõitsid tõllaga tagasi Segovia lossi. Vera Cruzi
elanikud teadsid, kes tõllas sõidavad, kogunesid
aupaklikult tänavate äärde, kummardasid,
hüüdsid kiidusõnu. Paar korda pidi ratsaeskort
eriti pealetükkivad patukahetsejad lausa kõrvale
tõrjuma.
«Nad soovivad teile pihtida,» muigas Segovia.
«Patukoormat vähendada.»
«On's see nii suur?» imestas Calderon.
«Mitte suurem kui tavalisel Andaluusia talupojal. Kuid
neid rõhuvad poolteist tuhat aastat, mil Issanda arm
nendeni ei ulatanud...»
Calderon noogutas. «Mitte kusagil Cortiliaras pole meie
misjonärid edukamat tööd teinud, kui Hispaniolas.
Ei Kariibi saartel, ei Andides ega Peruus.»
«Asi pole mitte ainult selles, lubage arvata. Muide, mis
puutub Peruusse, siis lähipäevil ootame siia Tierra
Firme flotat, mis Maracaibost teele asus. Kuuldavasti peaks
neil vägev kullalast peal olema. Saatsime neile juba kuu
aega tagasi Armada de la Guardia vastu. Teid ju huvitavad
uudised Cortiliarast?»
«Kahtlemata. Veidi rohkem siiski see, miks vaga de
Herriega end tappis.»
«See on minulegi mõistatus,» ohkas Segovia.
«Rusuv ja ahastamapanev. Tihti leian ennast
mõtlemast, kas ma ikka tahan seda teada.»
«Öelge ausalt,» sõnas Calderon
äkki, «kas te peate seda tõepoolest
hullumeelsushooks?»
Segovia kohmetus. «Ma ei suuda näha muud
põhjust. Kas teie suudaksite?»
«Tema kiri oli kummaline,» nõustus jesuiit.
«Kuid kõrvaldab vähemalt kõik
mõrvakahtlused.»
Calderon oli kirja -- neid paari segast rida õieti --
esimest korda näinud alles Hispaniolas. Ja fraas
matmata selles kirjas viitas ju selgelt, et isa de
Herriega endale kui enesetapjale mingit muud surmajärgset
saatust ei lootnud. Enesetapjaid ei maeta pühitsetud mulda.
Riiklikud huvid olid siin küll erandi teinud. Siiski --
hulluks läinud inimeselt, põhjuseta hulluks
läinult, ei oota nagu nii otsest sõnumit.
«Just,» vastas Segovia. «Isa de Herriega pidi
olema segi läinud. Pühendunud, innukas ja vaga
katoliiklane, keda Issand oma armulisuses karistas, otsekui
proovinuks tema usu tugevust katsuda.»
«Millega ta oma viimastel päevadel
tegeles?»
«Suuresti oli ta hõivatud ekspeditsioonide
korraldamisega sisemaale. Oli just naasnud Sierra Titaunast. Seal
leidub veel palju paganlikke kultuspaiku, mille hävitamisega
me tegeleme. Ja pärismaalased abistavad meid siin meeleldi,
mitte nagu Peruus. Kuuldavasti on seal palju
verevalamist.»
«Ainult Issanda kiituseks,» märkis jesuiit.
«Kahtlemata, kahtlemata,» nõustus Segovia
kiiresti. «Ent alates päevast, mil Juelva
meresõitja Sanchez siin maabus -- ja sellest on ju
üle kahesaja aasta -- pole Hispaniolas olnud mässe ega
ülestõuse. Ja uskuge mind, pole möödunud
päevagi, mil ma poleks mõelnud, miks see kõik
Kõigekõrgema armust just nii on sündinud, miks
on meid sellise provintsiga õnnistatud. Meie
võitlust Euroopas ja mujal poleks kunagi saatnud selline
edu, kui mitte...»
«Jah, ma tean,» katkestas Calderon asekuningat.
«Need ekspeditsioonid?»
«Sierra Titauna mäestikust leiti kulda otsides
mingid iidsed kultusepaigad,» seletas asekuningas.
«Käigud ja katakombid, altarid, kus kahtlemata
ohverdati elusaid inimesi. Isa de Herriega juhatas nende
hävitamist, viis läbi eksortsisme, õnnistas
sisse mõned kabelid, mis me sinna ehitasime, et neid paiku
kuidagi puhastada.»
«Ja kohalikud?»
«Oh, nemad veel kõige innukamalt. Sellest nende
patukoorem tulebki, et nad tunnevad end süüdlastena oma
muistsete valitsejate eest... Te olete neid vanu pärimusi
ehk kuulnud?»
Calderon meenutas põgusalt vestlusi Pedro Ibarriagaga,
meenutas seda kummalist ja ehedat vaimustust, mida hispanioollane
usust tundis, ent samuti ka selle kummalisi põhjusi. Juba
aastakümneid ei vaielnud dogmaatikud enam, kas usu tekke
põhjus võib olla ketserlik; kas Pühakirja
jäägitult tunnistav inimene saab olla algsete
põhjuste tõttu ketser. Hispaniola kogemust
arvestades oli Püha Ignacio de Loyola öelnud, et
kõik Issanda poolt Impeeriumile saadetud liitlased tuleb
hardalt vastu võtta; et tema ettehooldus on
lõpmata, selle kõiki viise ei suuda meie mitte ette
näha ja ketser pole mitte see, kes Pühakirja
tingimusteta omaks võtab, vaid see, kes seda Kiriku
õpetustest erinevalt loeb.
«Ma tean neid legende,» vastas Calderon.
«Kuidas nende iidsete linnade rajajad ei võtnud
kuulda jumalast äravalitud Printsi õpetust, ta maalt
välja ajasid ja Kõigevägevam karistuseks
tõrksatele maavärina ja veeuputuse kaela
saatis...»
«Ja nad saatsid seitse laeva üle maailma otsima oma
kadunud Printsi, et see jumala viha vaigistaks,» jätkas
Segovia. «Kõik mattus rusudesse, hävis, purunes
ning Atlatayamo ei saa enne jälle suureks, kui nende Prints
naaseb...»
«Atlatayamo?» ei mõistnud Calderon.
«Ahjaa, nii nad oma maad nimetavad?»
«Täpselt. Kuigi Pühakirja enesega pole sel
vanal lool palju ühist, on siiski kummaline, et nende
Printsi õpetus -- mille järgijaid pärast
katastroofe rohkem säilis, kui selle vaenlasi -- nii
ühtib Püha Kolmainsusega, Lunastuse ja kõigi
teiste meie püha usu tõdedega.»
«Nagu ütles õnnis Ignacio,» muigas
Calderon, «pole tähtis mitte 'miks' vaid 'kuidas'. Meie
ülesandeks on saavutada eesmärk, sinna jõudmise
viisid aga on meile antud Jumala armust. Ühesõnaga,
nemad pidasid Juelva Sanchez't oma kadunud Printsiks...»
«Tema järeltulijaks,» täpsustas Segovia,
«ja kummardasid Risti ees. Muuseas, me oleme
kohal.»
Isa Calderon ei jäänud kauaks paleesse, vaid
võttis kasina õhtueine, palvetas oma kambris ja
suundus siis linna jalutuskäigule. Tema palvel sündis
see incognito, ilma eskordita. Lihtsas mungarüüs
jalutas ta läbi õhtuste Vera Cruzi tänavate,
nautis kaunist päikeseloojangut ja vaatas inimesi, imes
endasse sedasama pilti, mida kadunud de Herriega pidi iga
päev näinud olema. Ta jalutas kaldapealsel, imetles
galeoonide siluette, hingas joovastavat ookeaniõhku, mis
nii erines Madridi lämbest ja tolmusest õhust.
Värskus ja puhtus... Inimesed, kes talle vastu tulid, olid
peamiselt Hispaania päritolu, kohalikud elasid reeglina
linnast väljas, tegelesid põllumajandusega. Ja
selleks oli Hispaniola suurepärane oaas. Enamus galeoone
sadamas lastisidki toidukraami, mis praeguste soodsate tuultega
juba kuue-seitsme päeva pärast Sevilla või La
Coruna sadamasse jõuavad. Soolatud lihakered, aprikoosid,
õunad, vili ja need veidrad pruunid mugulad -- kõik
õnnistatud kraam, mis aitas Hispaania põudadest
põhjustatud näljahädasid üle elada. Ja
jõudis abistava käena ka Atlantico tercio'teni
-- nende vahvate Uue Maailma sõjaväeüksusteni,
mille najal Imeerpiumi sõjajõud suuresti
püsis. Sest kohalikud -- atlatajaamod, tuli Calderonile
meelde -- polnud meistrid sugugi mitte ainult
põlluharimisel, vaid ka sõdisid erilise innuga
Püha Usu vastaste vastu. Jah, kes teab, milliseks
võinuks pöörata Impeeriumi saatus, kui sadakond
aastat tagasi poleks just Hispaniola sisemaa lõpututest
metsadest ehitatud Armaada põrmustanud puritaanidest
inglaste laevastiku, vääranud otsustavalt
ülemvõimu Atlandil, määrates Britannia
laevad seniajani Merede Ülemvalitseja tegutsemist
alandlikult kõrvalt vaatama. Kuuldavasti ei lähe
nende kõrkide põhjamaalaste vallutused
üüratus Cortiliaras sugugi hästi -- pidevad
sõjad prantslastega, pärismaalaste kallaletungid ja
Portugali piraatide rünnakud. Jah, muidugi olid nii
prantslased kui portugallased Madridi poolt kinni makstud,
kuulekad ja usinad liitlased. Prantsuse kuningaski vaid
hüpiknukk, üks väikene mosaiigikild Pax
Hispanicas, kellele oli armulikult antud õigus Cortiliaras
oma kolooniaid rajada. Seal, kuhu Hispaania enda huvid veel ei
ulatunud ja ainult selleks, et maha suruda inglaste himu
lõuna poole vaadata.
Calderonile tuli vastu kohalikest moodustatud sõjasalk
Kastiilia päritolu leitnandi juhtimisel. Kõik
kummardasid munka nähes ja palusid õnnistust. Seda
nad ka said. Calderon vaatas turjakatele pärismaalastele
pikalt järele, imetles nende rühti ja kindlat sammu.
Ilmselt oli tegemist emamaa poole suunduva galeooni kaitsesalgaga
või täiendusega Atlantico tercio'tele. Pigem
viimasega, sest siin, Pax Hispanica vetes, ei ähvardanud
galeoone enam ammu mingi tõsisem oht.
Tõenäoliselt jõuab see vahva sõjasalk
paari nädala pärast Flandriasse, Reinimaale või
Tüüringisse, täiendama Impeeriumi garnisone
või hoopis Polooniasse, valvama piire tatarlaste vastu.
Mitte igal pool polnud protestantide mässukolded maha
surutud, iseäranis mõned kangekaelsed Teutooni
vürstid panid veel vastu. Ja Inglismaa muidugi ka, sinna
Madridi küüned veel ei ulatanud.
Jah, Hispaniola pärismaalased olid suurepärased
sõjamehed, hädavajalik täiendus emamaa
jõududele. Maa, mille avastamine oli kunagi sundinud
Juelva Alonso Sanchez't muutma oma arusaamu maateadusest ja
hülgama kavatsused Indiasse jõuda, oli kujunenud
Hispaaniale kõigi oma soovide täitumise
üüratuks allikaks. Imedemaa, mõtles isa Calderon
lihtrahva agulite poole suundudes, et ringiga paleesse tagasi
pöörduda. Umbes siis -- munakivitänavalt
savisillutisele pöörates -saigi ta aru, et teda
jälitatakse.
Rahvarikkamatest kohtadest äärelinna poole, kogu
aeg, oli see munk isa Calderoni jälitanud, ennast isegi
eriti varjamata. Nüüd tundis jesuiit ta ära, sest
kapuutsiaugust paistis korraks nägu -- Jeronimo.
Märgates, et ta on avastatud, kummardas munk eemalt ja
lähenes kiiremal sammul. Ta möödus inkvisiitorist
ja andis kerge peanoogutusega märku järgnemiseks. Veidi
aja pärast kadus ta San Sebastianile pühendatud kabeli
uksest sisse. Calderon kehitas õlgu ja järgnes.
Külm õhk ja hämarus -- nii vastandlik
tänaval valitsevale leitsakule -- naelutasid ta hetkeks
paigale, siis harjusid silmad pimedusega ja ta nägi oma
jälitajat altari ees põlvitamas.
Jeronimo palvetas.
Isa Calderon ootas ning põlvitas siis de Herriega
endise teenri kõrvale. Peaaegu silmapilkselt
lõpetas too oma palve ja purskas siis summutatud, ent
hüsteerilisel häälel: «Oh Püha Isa,
andestage mulle, vääritule ja tühisele patusele,
see pealetükkivus ja kõrkus, millega teid siia
meelitasin. Andestage, et julgesin tülitada nii
kõrget ja auväärset jumalateenrit, andestage,
kui suudate, ehk siis andestab mulle ka Issand.»
«Tema arm ja andestus on lõpmata,» vastas
Calderon imestunult, ent julgustavalt.
«Aamen,» pomises Jeronimo. «Mul ei olnud teist
võimalust kõrgeaususega omavahel rääkida,
sest ainult teile julgen ja tahan ma öelda, mis mul
öelda on.»
«Kõnele, mu poeg.»
«Ma olen patune.»
«Soovid ehk pihtida? Kui kaua on möödas sinu
viimasest pihtimisest?»
Munk ei vastanud kohe. Ta kogus ennast. «Minu pihist on
möödas kolm päeva ja igaüks neist on minu
patukoormat veelgi suurendanud.»
«Sa oled pihil valetanud?» päris Calderon
rangelt.
«Öeldakse, et tõde on ainult see, mis hinges
ja iialgi pole ma Tema pilgu all söandanud oma hinge
varjata. Ei iialgi, enne kõrgeaulise isanda surma. Oh,
ärge nõudke minult pihtimist, isa, sest nõnda
ma ainult jagan oma valu ja patte. Öelda, paluda
õieti, on mul vähe. Peale selle, et Issand andestaks
minusugusele eksinud hingele.» Munk pöördus,
hämaras ei näinud Calderon tema nägu, kuid kuulis
nuukseid ja pisaratest allasurutud häält.
«Sõitke minema, palun teid! Jäägu de
Herriega hing vaevlema põrgu, kuna üle on ta astunud
Kõigekõrgema kõige pühamast
käsust, ent muuta ei saa siin enam midagi, asjad
võivad minna ainult halvemaks, kui te siia
jääte. Sõitke minema, lahkuge
Hispaniolast!» Selle ennastületava nõudmise
välja öelnud, vajus munk nuttes Calderoni ette
kokku.
«Rahune, mu poeg,» ütles inkvisiitor aeglaselt.
«Sa tead, et tee andestuseni käib läbi puhastuse
ja kahetsuse.» Ütles nii, et aega võita ja
libistas Jeronimol kapuutsi peast. Mees oli noor. Kas see
pärismaalane äkki ei pidanud eksklikult
«kõige pühamaks käsuks»seda, «et
sina ei pea mitte mehega ühte heitma nagu naisega»...
Calderon teadis -- oma sagedastest ringsõitudest
mööda Hispaania kloostreid -- et mitte kõige
edukam ja pühendunum lihasuretamine võib vahel viia
kõige koledamate väärastusteni. Ent kas ta
polnud kohanud samasuguseid eksinuid ka jesuiitide seas ja
Madridis eneses?
«Sa tunned ennast de Herriega surmas
süüdi?» küsis Calderon.
Nuuksed tugevnesid ja noor pärismaalane noogutas pead,
lüües sealjuures lauba vastu põrandat. Nii
lihtne see siis oligi, mõtles jesuiit. Nii lihtne ja
kummati nii harilik. Ikkagi on enesemõrv liiga karm
karistus ja patt sellise eksimuse eest.
«Miks ma peaksin lahkuma?»
«Ma... olen... ma tapsin ta...»
«Kas sina lükkasid de Herriega kirikutornist
alla?»
«Ei.»
«Kuidas siis?»
«Oh, ärge küsige. Sõitke minema, palun
teid. Jumala, Impeeriumi ja teie enda hingeõnnistuse
nimel!»
See, et üks harilik munk niiviisi kuninga erisaadikust
kardinali poole pöördus, oli eriskummaline.
Ennekuulmatu jultumus, tegelikult. Iseäranis, kui
põhjuseks olid noore munga pühadustteotavad ihad ja
sodoomia. Jah, Calderon võinuks nüüd hingeliselt
murdunud munga väevõimuga pihile võtta, ja oma
eriõigusi kasutades hiljem pihisaladust murda ja kuningale
ette kanda, et de Herriega sooritas enesetapu vaid hingelise
meeltesegaduse ajel, olles murdnud mungavannet ja kartes, et ei
suuda edaspidi oma kirgi ohjeldada. See oli lihtne.
Aga kas see oli ka tõde?
«Tõuse,» käskis Calderon. «Ma ei
saa sulle enne andestada, kui oled pihtinud.»
«Sõitke minema!» halas munk.
«Pihi! Ja kergenda oma hinge.»
Maracaibost teele asunud Tierra Firme flota
konkistadooride kogutud rikkustega jõudis Vera Cruzi
sadamasse enne oodatud tähtaega. Tuuled olid olnud soodsad,
nagu ikka Atlandi mahedatel ilmadel märtsi ja oktoobri
vahel. Piraate polnud neis vetes juba aastakümneid
nähtud. Siiski pidi Armada de la Guardia aardelaevu
saatma, sest ka inglaste kõrvu olid jõudnud
kuuldused, et flota Cortiliarast mitte ainult villa ega
linu vedanud. Ja mõned Uus-Inglismaa vahet liikuvad laevad
tõstsid aeg-ajalt mässu, et tüütust
merereisist hulga tulusamale röövretkele
pääseda. Inglaste privateerid polnud just otsene oht --
sõjagaleoonide ründamiseks puudusid neil nii
võimalused kui tahtmine, ent kuni protestantide kants
Albionil polnud lõplikult alistatud, ei soovinud Carlos II
üleliigselt riskida. Liikusid ka jutud hulljulgetest Maroko
korsaaridest, kes Assooride lähedal mõnikord
väiksemaid laevu olla kimbutanud. Ei, Armada oli
tarvilik ja kulutused tema teelesaatmiseks igati
põhjendatud. Nagu ka see, et sõjalaevastik
alaliselt Hispaniolal baseerus. Junta de Armadas pidas
kolme laevastikku; üks ohjas alaliselt Vahemerd, teine
seilas Euroopa rannikuil -- Taanist Portugalini, pidades valvet,
et inglaste merejõud liiga suureks ja kaubandus
kolooniatega liiga elavaks ei muutuks. Kolmas kandis hoolt
Hispaniola põhjaranniku -- kolmekümne kuuenda
paralleeli eest. Kuigi viimastel aastatel de Vega ja
portugallaste jälgedes leitud huvipakkuv meretee Aafrika
lõunarannikule ja sealt edasi -- India poole -- on liialt
ahvatlev, et seda kaitseta jätta. Majesteedi salajase
korralduse alusel juba ehitataksegi sadamat Hispaniola
idarannikul Monte Videos, et kaitsta mereteed Indiasse.
Flota saabus Vera Cruzi septembri algul,
austusavalduste ja pidustuste saatel. Hispaniolal täiendati
joogi- ja söögivarusid, parandati laevu, kaubeldi
veidi, kuigi enamuses olid laevad lastitud hõbeda ja
kullaga. Mis kuulus teatavasti ainuisikuliselt kuningale.
Hispaniola oli suurepärane looduslik logistiline and
Impeeriumile, tugipost läänes laiuva üüratu
kontinendi hõlvamiseks. Pax Hispanica, mis ulatus
Sitsiiliast läbi Vahemere ja emamaa üle Hispaniola
Cortiliarasse, moodustas omamoodi meridiaanse impeeriumi, nagu
Calderon mäletas Pedro Ibarriagat kunagi öelnud olevat.
Täpsemalt diagonaalse meridiaanse impeeriumi, kui uskuda
maateadlastest jesuiitide viimaseid töid.
Calderon seisis Fernando Segovia kõrval
lossirõdul ja jälgis merd mööda
lähenevate purjede ülevat regatti. Sadamast kostsid
kahuripaugud, rahvas juubeldas, saabusid kangelased.
«See on alati pidupäev,» ütles
asekuningas, «kui nad Cortiliarast saabuvad. Kauged maad,
suured saladused ja uued avastused. Räägitakse, et seal
on meeletult palju kulda.»
«Rohkem kui Indias,» lisas Calderon. «Kui de
Vega viimase ekspeditsiooni aruannet uskuda, siis on sealsed
pärismaalased palju rohkem arenenud ega kavatse troonile nii
lihtsalt alluda, kui siin või Peruus.»
«Isa de Herriega kuulas konkistadoore alati väga
suure uudishimuga,» ohkas Segovia. «Maateadus huvitas
teda väga -- nagu igat jesuiiti vist?»
«Meie ordu austab väga kõrgeid teadusi,»
noogutas Calderon. «Jumal lõi maailma ja jättis
ta meile avastada. Iga teadus, mis meie arusaamu avardab, viib
lähemale Jumalale.»
«Nii rääkis ka de Herriega. Arvas isegi, et kui
me mingi õnnetu juhuse tõttu oleks Hispaniolast
mööda seilanud ja esimesena Cortiliara avastanud,
võinuks see Hispaaniale hiljem valusa
tagasilöögi anda. Liiga palju kulda ja liiga
kaugel...»
«Võimalik,» noogutas Calderon ja
mõtles, kui raske olnuks pidada sõdu Euroopas ja
samal ajal kaugel üle ookeani.
«Paljud meremehed käisid ka de Herriega juures
pihil; Cortiliarast on siia pikk meretee ja laevadel võib
nii mõndagi juhtuda.»
Sõna ´piht´ tõi Calderonile meelde de Herriega
teenri, õnnetu Jeronimo, keda ta oli alusetult sodoomias
kahtlustanud. Samuti omaenda maateadusliku uudishimu Sierra
Titauna mäestike vastu -- just sealt võis ta leida
võtme de Herriega meeltesegadusele.
«Te pole oma missiooni tulemuste suhtes eriti
paljusõnaline,» tuletas ka Segovia nüüd
Calderonile meelde. «Viimased päevad peitute rohkem
raamatukogus. Mitte et ma teile mingeid piiranguid või
nõudeid söandaksin seada, aga vaese kardinali surm on
ka minu hinge väga sügava haava
löönud.»
«Kui ma jõuan tulemusteni, olete esimene, kes
neist teada saab,» kinnitas jesuiit. «Kuigi kas saabki
hullumeelsust loogiliselt seletada?» Ta muigas.
Segovia sai torkest aru. «See on minu jumalakuulekus, mis
ei luba tema enesetapu taga muid põhjusi näha,»
sõnas ta veidi nipsakalt. «Aga tundub, et te ei lepi
pelgalt sellise seletusega, on mul õigus?»
«Ka peast segi minnakse tihti põhjusega,»
vastas Calderon napilt.
Sadamast kõlasid kauripaugud, Armada lipulaev
«San Gregorio» sõitis uhkelt sildumispaiga
poole. Talle järgnesid kolm väiksemat
sõjagaleooni. Kaubalaevad, neid oli kokku neliteist,
mõlemal pool veel kaitselaevad, kutsusid kaldale kogunenud
rahvamassides esile rõõmuhõisked ja
juubelduse. Paljud meresõitjad ja konkistadoorid olid ju
Hispaniola päritolu -- nii hispaanlased, portugallased kui
atlatajaamod.
Ka Segovia ja Calderon asusid tõllas sadama poole
teele. Asekuninga palvel pidi jesuiit sadamas läbi viima
missa ja sealsamas ka ohvitsere ja kapteneid pihile võtma
ning patte andeks andma.
Saabumispidustused, missa, üksteisele sarnanevad
pihtimused -- nii palju verevalamisi ja mõrvu polnud
Calderon veel kunagi pidanud ühe päeva jooksul
andestama... Ja kuld ning hõbe, mida Flota
tõi -- ka nende kaevandamine Peruus oli konkistadooride
hinge kadedusega mürgitanud. Nad olid tapnud oma seltsimehi,
tapnud süütuid pärismaalasi, põletanud,
rüüstanud. Mõne hingega polnud Calderonil enam
midagi teha, nad kõlbasid vaid Impeeriumi teenimiseks ja
sellistena lasigi jesuiit neil minna, patud andestatud.
Õhtul läksid konkistadoorid linna peale, Segovia
oli tugevdanud korravalvepatrulle -- kaklusi ja vägistamisi
tuli Flota külaskäikudel kahjuks liiga palju
ette. Palees toimus vastuvõtt, kuhu olid kutsutud
Hispaniola ülikud üle kogu maa. Külalised olid
loomulikult juba ammu pealinna kokku sõitnud, laevastiku
saabumine oli teada paarinädalase täpsusega. Pidulisi
tuli Vera Cruzi naabruses asuvast teisest suurest linnast Porto
Bellost, saabus hulgaliselt maa-aadlikke Nuevo Andalusia ning
Lemurio provintsidest; rikkaid kaupmehi koos uhkete donnade ja
tütardega, kes vaprate meresõitjate seast
kõige uljamaid otsisid ja lehvikute tagant pikkade
pilkudega hullutasid. Tuli hidalgosid ja grande Hispaniola
kaugematest osadest Agultorpost, Gadeirost, Canopusest, San
Veronicast, Grenadast, Monterreyst. Isa Calderon pani
üllatusega tähele, et kaunist hispaania keelt
kõneldi siin juba sootuks teistmoodi, kui emamaal.
Tugevalt oli tunda talle täiesti võõraste
sõnade tungimist keelde, ilmselt olid need Hispaniola
päritolu. Ka atlatajaamosid oli peol palju -- nii kaupmehi,
kui teenete eest aadlikutiitli saanuid. Reeglina olid nad pikemat
kasvu, kergelt pronksikarva jumega, kandsid vähem moekaid
riideid, olid tagasihoidlikumad, alandlikumad ja
jumalakartlikumad.
Ballisaalis alustas ansambel muusikat, veini voolas ojadena ja
meelepahaga pidi isa Calderon tunnistama, et kaua merel olnud
mehed headest kommetest sugugi -- peale pihti -- kinni pidada ei
tahtnud. Ühest sügavamast saalisopist, kuhu ta viivuks
jalgu puhkama istus, hirmutas ta diivani tagant minema
galeoonikapteni ja kauni pärismaalasest kaupmehedonna, kes
seal kindlasti palveid ei lugenud. Trepil nägi ta kellegi
iharate reite ümbert pudenenud sukapaela, roosiaias
jalutades ei lasknud korduvad rohked oiged ja
häälitsused põõsaste vahelt sealses
tegevuses kahelda. Tülpinult suundus jesuiit peosaali
tagasi.
«Siin on keegi, kellele ma sooviks teid esitleda,»
hakkas Segovia kohe tal varrukast kinni, «Kui te juba
sadamas ei kohtunud? Senjoor Juan Spinola.»
«Põgusalt,» noogutas Calderon turskele
ohvitserile, «San Gregorio» kaptenile. «Ma kuulaks
hea meelega uudiseid Cortiliarast.»
«Oh, neid võin ma pühale isale hommikuni
jutustada,» kõmistas kapten. «Ainult
küsige!»
«Kaua te merel olete olnud?»
«Juba kolm aastat. Ega teagi palju kuningakoja asjadest.
Võitlesin põhja pool inglise laevadega, mis
sõitsid Hudsoni maad asustama, ent siis tuli käsk nad
rahule jätta...»
«Kavalusest,» teatas Calderon. «Meie huvide
vastu ei käi see, kui nad oma Uut Maailma koloniseerivad,
seal Cortiliara külmades ja tühjades soppides. Kulda
seal pole ja mida rohkem protestante Euroopast minema
sõidab, seda parem.»
«Kuidas Euroopas asjad edenevad?» küsis
kapten.
«Jumala abiga hästi,» vastas Calderon.
«Meie võim on endiselt tugev nii Sitsiilias,
Itaalias, Austrias, Flandrias, Poloonias, kui
lõunapoolseis Teutooni vürstiriikides. Hispaniola
rügemendid peavad praegu koos liitlastega kibedaid lahinguid
türklastega Balkanil. Kui meil õnnestub sultani
võim seal murda, siis võime paari aasta pärast
Anatooliasse tungida. Võimalik, et selleks tuleb Vahemere
laevastikku siinse arvelt tugevdada.»
Kaptenile meeldis see. «Suuremaid lahingud pole meil ette
tulnud. Kariibide kandis hulgub piraate, häbi tunnistada,
aga mõnda nende kaptenitest ma isegi tunnen.»
«Te mõtlete neid lurjuseid, kes on hüljanud
kuninga teenistuse ja otsustanud inglaste kombel
röövliteks hakata?»
«Just. Paraku,» ohkas Spinola, «aga neid
võiks rohkemgi olla. Lausa häbiväärt on
sellist suurt laevastikku jõude hoida, kui kuninga
kuulsuseks võiksime hoopis mujal vapralt
sõdida.»
«Ma annan teie sõnad Carlosele edasi,» lubas
jesuiit armulikult. «On's Kariibidel tõesti nii
rahulik?»
«Prantslased näikse põhja pool sõjas
peale jäävat, privateerid kipuvad rohkem nende
laevadele kallale. Võite ka selle kuningale edasi anda.
Olen mõelnud ühisele reidile inglaste linnade alla
koos prantslastega.»
Jah, mõtles Calderon, kui kuningas rohkem jesuiite ja
vapraid meremehi kuulaks... Mitte ei ümbritseks ennast
jumalavallatute poeetide ja kunstnikega. Varsti loetakse Madridis
Piibli asemel ainult Epikurost ja vahaküünalde vingu
asemel levivad palees peente Pariisi parfüümide
lõhnad. Lohutav on ainult see, et ka teistes
kuningakodades lood paremad pole. Karmus asendub
lõbususega. Sellest peale, kui Alonso Sanchez 1474.
Issanda aastal õnneliku juhuse abil Hispaniola avastas,
ise hoopis Indiasse teel olles, on maailmas üldse asjad
palju muutunud. Siis polnud Madrid veel sõlminud
Habsburgidega abielusid, mis Austria ja Flandria tema
võimu alla tõi. Siis veel ei unistatudki Pax
Hispanicast.
Ega osanud paljud kroonitud pead ka karta Hispaniola
avastamisest sündinud õnne. Meretee Indiasse --
tõotatud maale -- sealt loodeti rikkusi. Ja 1498. aastal
sõitis üks Genuast inglaste teenistusse pagenud
kapten Giovanni Caboto Bristolist nii kaua lääne poole,
kuni uus manner vastu tuli.
India!
India?
Kulda, mida muud, inglased sinna kohe otsima suundusid,
jättes Hispaaniale aega Hispaniolaga tutvuda. Ja leida siit
kõike seda, mis on ta nüüdseks nii suureks
teinud. Ka prantslased alustasid neil ammustel aegadel oma retki
Cortiliara poole, mandri poole, mida ei nimetatud mitte selle
esmaavastaja Caboto järgi, vaid ühe tundmatu portugali
meresõitja Juan Vas Cortiliari järgi, kelle kuningas
Alfonso Toscanelli õpetuste järgi saatis otsima
lääneteed Indiasse. Need olid ajad, mil Portugal veel
iseseisvale impeeriumile mõtles.
Cortiliar seilas mööda Hispaniola
põhjarannikut ja lootis Caboto avastatud maast
lõuna poolt mööda purjetades Aasiani
jõuda. Ei teadnud keegi, et see maa nii suur on ja just
Kariibi saartest edasi -- seal, kus Cortiliar esimesena maabus --
jätkub hiidmanner. Ja et just seal -- Peruus ja Cartagenas -
- leidub kulda, hõbedat... aardeid lõpmatuseni.
Hispaniola aga kujuneb logistiliseks tugisambaks Pax Hispanicale,
kindlaks kaitsevalliks protestantide avastusretkede vastu.
Isa Calderon tundis ajalugu ja maateadust hästi, oli
alati hea seisnud selle eest, et jesuiitide soovid teadusel ja
usul põhinevast valitsemisest kuningakodadeni
jõuaksid, et tukateid mitte ainult losside ja ülikute
luksuseks ei kulutataks, vaid riik neid ka loodusteaduste
avastajatele jagaks. Sest just teadused ja usk olidki Pax
Hispanica loonud. Hispaniola sõdalased ja lõpmatud
loodusannid muidugi ka.
«Muidugi,» lisas kapten Spinola pisut murelikult,
«on meie uutesse valdustesse Peruusse rohkem inimesi tarvis.
Kulda seal jätkub, ent pikemaks elamiseks on elu raske.
Mitmed kolooniad närbuvad. Kui lubate öelda, siis
Hispaniola on tunduvalt meelitavam...»
«Asupaik, kuhu Andaluusiast või Kastiiliast elama
asuda?» küsis jesuiit. «Jah, ma mõistan
teid. Ent ilmselt polekski hea, kui liiga paljud Hispaaniast
ära sõidavad. Majesteet on seni lubanud Hispaniolasse
vaid hädapärast inimesi, et pärismaalasi valitseda
ja siinseid rikkusi ohjata. Kui meie parimad pojad Uude Maailma
seilaksid, võib see riigi majandusele halvasti
mõjuda.»
Nad vestlesid kapteniga veel kaua. Calderon kuulis Cortiliara
veidratest elajatest, ebamaistest rikkustest, verdtarretavatest
üksikasjadest aborigeenide kohta, kuulis, millist rasket
tööd peavad tegema misjonärid, et
jumalasõna neile mõistetavaks teha. Jesuiidi
mõningaseks üllatuseks osutus kapten Spinola
võimekaks vaatlejaks ja nauditavaks jutustajaks.
Lõpuks vabandas ta ennast väsimusega, ei valetanud
sealjuures ja eraldus oma kambrisse. Pidu palees jätkus veel
hommikuni. Nädalaks jääb Flota Vera Cruzi,
siis sõuavad aarded Hispaania poole. Umbes samal ajal asub
ka isa Calderon väikese ekspeditsiooniga teele sisemaale,
Sierra Titauna mäestiku poole, et avastada saladus, mis oli
sundinud Juan de Herriegat end kellatornist surnuks kukutama.
Vahepealseid päevi kasutas Calderon vestlusteks
Jeronimoga ja Vera Cruzi katedraali raamatukogu
külastamiseks. Munk veetis peale pihtimist oma aega
kirikuaias, olles enda peale solvunud, et oli niivõrd
lapsikul moel püüdnud kardinali tagasi sundida. Ent
Calderon polnud ta peale pahane. Ta oli andeks andnud Jeronimo
«patu», mida too de Herriega surma põhjuseks
pidas. Jesuiit kinnitas mungale, et too ei saa olla vastutav
loomuliku uudishimu eest, mida de Herriega tundis, ega kohustuse
eest, mis kardinalil kanda -- hävitada paganlikke
kultuspaiku.
Raamatukogus kiitis Calderon mõttes neid tublisid
preestreid, kes Hispaniola avastamise esimesel sajandil palju
siin kuuldust ja nähtust kirja panid. Mõningad
tööd olid ka Madridi, Sevillasse ja Salamancasse
jõudnud, ent suurem osa käsikirjadest asus siiski
siin. Jeronimo oli kasvanud lapsest saati katoliiklus vaimus,
kuid mäletas siiski pärimusi, mida teadis vist iga
atlatajaamo -- legende kadunud Printsist.
Niisiis oli kardinal de Herriega oma elu viimastel kuudel
tegelenud ekspeditsioonide korraldamisega sisemaale,
iseäranis Sierra mäestikusse, kust oli avastatud veel
senitundmata vanu paganlikke kultusepaiku ning ka kulda...
Hispaniola polnud kulla poolest eriti rikas. Kummati -- seda
oli siin olnud, sest iidse tsivilisatsiooni rusudest leiti
hulgaliselt kullasulatusahjude jäänuseid. Otsingud
mägedes avastasid aga vaid kaks aastasadu tagasi
hüljatud ja tühjaks ammutatud kaevandust. Hoopis
rohkemalt aga leiti iidsetest varemetest valgevaske ehk
messingit, seda tsingi ja vase sulamit, mis nii väga
meenutab kulda.
Üle kahesaja aasta olid preestrid ja konkistadoorid
hävitanud Hispaniolal kõike, mis kuidagi oli seoses
Atlatayamo minevikuga, iidsete aegadega, mida kohalikud
nõnda põlgasid. Ja just Sierra Titaunaga seoses oli
Jeronimo sooritanud oma «patu» -- rääkinud de
Herriegale, et Trpocanti mäe jalamil asuvad pärimuse
järgi katakombid, kuhu on iidse tava järgi maetud
kõik Atlatayamo valitsejad. Keegi pärismaalastest
pole seal käinud, koht on midagi püha ja neetu
vahepealset. Õieti pole keegi kindelgi, kas nekropol seal
ikka asub. Kuuldused, vanad pärimused, ei enamat...
Pärimused aegadest, mida kardeti meenutada.
Kuid mõned leiud tekitasid de Herriegas huvi ja ta
kuulas oma teenri uuesti üle, sundis teda arhiivides sorima
ja otsima. Miks? Calderon ei leidnud muud põhjust, et kui
tõesti mäestik mida saladuslikku ja ebapüha
varjab, siis de Herriega kohus oli see hävitada. Ja nii oli
Jeronimo veetnud pikki päevi raamatukogus, sidunud
preestrite üleskirjutusest kogutud kilde
rahvapärimustega ja lõpuks varustanud de Herriega
memorandumiga, mille alusel too teele asus. Ta tuli tagasi, ei
rääkinud Jeronimoga sõnagi, kandis vaid
Segoviale ette, et ei avastanud midagi uut, kirjutas
hüvastijätukirja ja kukutas ennast kellatornist
surnuks.
«See oli patt, püha isa,» kinnitas Jeronimo
pisarsilmil, «see paik on saatana poolt neetud. Mina saatsin
ta sinna, rääkisin talle nekropolist, mina vastutan
tema surma eest.»
«Siis palveta,» käskis Calderon, «ja too
mulle see paber, mille sa kardinalile koostasid!»
«Te ei tohi sinna minna,» ahastas munk. «See on
neetud, deemonlik koht!»
«Me ei tea seda,» vastas kardinal. «Ainult sinu
oletused, Jeronimo. Too mulle oma memorandum.»
Palju uut Calderon sellest teada ei saanud. Ürik algas
Atlatayamo legendide kirjeldusega, mille kohaselt Atlatayamo oli
kunagi suur ja võimas riik, mida valitsesid targad
kuningad, kes elasid uhketes ja kaunites linnades. Linnu oli
kümme ja kõik nad paiknesid ringina ümber maa
keskosa, kus asus hiigelsuur mägi -- vulkaan Titauna.
Ehitati laevu, seilati meredel, tegeleti kaunite kunstidega,
edendati teadust ja vaimuelu. Kuid rikkus aina kasvas, ja
Atlatayamo elanikud muutusid ahneks, laisaks ja kõrgiks.
Nad kummardasid ebajumalaid. Issand nägi, et see polnud
mitte õige eluviis ja saatis Atlatayamole kaela
maavärina; Titauna purskas tuld ja jumala viha, ookean
tõusis üle kallaste ja hävitas meeletus
laastamisinnus kõik, mis teele jäi. Vähesed
pääsesid eluga.
Kulus tuhandeid aastaid ja usinad atlatajaamod ehitasid oma
kadunud maailma uuesti üles. Nüüd
pöörasid nad kasinusele ja jumalakartlikkusele rohkem
tähelepanu. Aegapidi taastati linnad ja endine suurus. Ja
jälle hakkasid kuningad -- kel kunagine karistus meelest
läinud -- oma varandusega suurustama; ahnus, liiderlikkus,
ebajumalakummardamine võtsid taas võimust. Üks
Prints, kes seda elu enam taluda ei suutnud, võttis ette
palverännaku Titaunale ja selle tipul, olles pühendunud
kasinusele ja järelemõtlemisele, sai ta jumaliku
nägemuse osaliseks. Ta läks alla atlatajaamode sekka ja
hakkas kuulutama uut Õpetust, kuidas inimesed ainsale ja
õigele jumalale meelepärast elu peavad elama, et
mitte taas Kõigekõrgema viha osaliseks saada. Oma
sõnade kinnituseks, oma jumaliku kehastuse kinnituseks,
tegi Prints imetegusid. Palju oli tal järgijaid, ent palju
ka vaenlasi.
Puhkes mäss, mis viis sõjani, suure
verevalamiseni. Prints, kes sellest ise osa ei võtnud ja
veetis oma aega Titaunal palvetades, et inimesed aru pähe
võtaksid, võeti lõpuks vangi ja saadeti
maalt välja. Iidne seadus ei lubanud kuninglikku verd
valada. Ja sellest ajast said Atlatayamole osaks vaid kannatused
ja hädad, milles nähti jumaliku viha ettekuulutust.
Siis, vaid mõni aasta peale Printsi väljasaatmist,
purskas Titauna uuesti. Enne veel, kui jõudis uus hukatus,
saadeti välja seitse laeva -- igale poole üle ilma, et
otsida üles kadunud Prints. Igale laevale pandi kaasa kaks
valgevasest sammast, kuhu kirjutati inimeste palved -- kogu
õnnetu Atlatayamo ajalugu. See pidi Printsile kinnitama,
et teda mäletatakse ja oodatakse tagasi.
Aga ükski laev ei tulnud tagasi.
Ega olnudki kuhugi tagasi tulla, sest laavajoad voolasid
üle maa, see värises ja vappus, linnad vajusid
rusudeks. Veel kord oli kõigekõrgem oma raevu
Atlatayamo peale välja valanud. Taas jäid ellu vaid
vähesed ja nimelt need, kes Printsi õpetust olid
järginud. Atlatayamo oli saanud kõrkuse eest
teistkordselt karistada. Enam ei asutud muistseid linnu üles
ehitama. Jumal ei jäta oma väljavalitud rahvast saatuse
hooleks, usuti nüüd, ükskord tuleb Prints tagasi.
Ja siis tõuseb Atlatayamo rusudest, asudes õige usu
ja jumala teenistusse.
Edasi sirvis Calderon lehekülgi, mis kirjeldasid Printsi
õpetust. Jah, siit võis leida midagi algelist
ristiusust, ent võrratult lihtsustatud, isegi ketserlikku
käsitlust. Kuid see polnud tähtis. Preestrid olid
atlatajaamote usku parandanud, mis polnudki keeruline,
arvestades, et nad olid kirjaoskamatud. Meeleldi võtsid
nad omaks, et on Isa, Poeg ja Püha Vaim, mitte Jumal, Prints
ja Titauna.
Atlatajaamod olid pidanud Alonso Sancheze laevu -- see
alandatud rahvas polnud ju laevu oma silmaga varem näinud --
Printsi saadikuteks. Ja nad kummardasid risti ees.
Titauna sisemusse olevat iidsetest aegadest maetud Atlatayamo
kuningaid. Püha nekropol. Ent need olid neetud kuningad.
Pärimuse kohaselt säilitati neid seal nii, nagu nad
elusatena olid olnud.
Üks juhuslik ekspeditsioon oli avastanud kulda. See lebas
lademetena mäestiku ühes kinnimüüritud
koopas. Ilmselt valitsejate salajane peidupaik. Siis
rääkiski Jeronimo oma isandale nekropolist. Ja de
Herriega soovis seda kohta näha. Läks, nägi ja
tappis enda.
Calderon kutsus Jeronimo. «Ütle, mu poeg»
nõudis ta, «kas on sul põhjust arvata, et isa
de Herriega oli peale nekropolist naasmist oma meeled kaotanud ja
hullumeelsust põdemas?»
«Ta ei rääkinud minuga,» vastas munk
napilt. «Ta oli kohtunud deemonlike jõududega
ja...»
«Ta valdas eksortsisme ja oleks igale deemonile vastu
saanud,» lõikas jesuiit vahele. «Kui suur tema
salk oli?»
«Isa de Herriega tuli nekropolist ainsana
tagasi.»
«Kuidas?» oli Calderon vapustatud. Segovia polnud
midagi sellist maininud.
«Vera Cruzist läksid teele kakskümmend meest.
Arvatava nekropoli juurde võtnud isand kaasa vaid kolm
atlatajaamot; ülejäänud otsisid kulda. Tagasi tuli
isand üksi.»
«Ja sa usud, et de Herriega läks jumalasalgajalikku
vabasurma, sest kohtas nekropolis deemonlikke
jõude?»
«Mida muud võin ma arvata?»
«Sa tead, et enesemõrv on kõige rängem
vastuhakk Jumalale. Et ükski inimene pole oma elu
täielik valdaja, et Jumal on andnud inimesele elu ja
võimaluse seda õiglaselt elada. Ning
enesemõrv on katse Jumalalt tema
täieõiguslikku omandit varastada. Ja lisaks on see
kõige julmem kuritegu inimese enda vastu, kuna nii
võtab ta endalt ära kõige suurema kingituse
ning ka võimaluse Lunastuseks.»
«Jah, isa. Ma tean seda.»
«Sa tead, et enesetapp jätab inimese ilma
ülestõusmisest, millel põhinebki meie Jumala
ülim arm?»
«Jah.»
«Ja ikkagi seletad sa de Herriega enesetappu tema
kohtumisega deemonlike jõududega, millest tema võim
üle käis?» nõudis jesuiit.
Jeronimo raputas ahastuses pead. «Ma olen patune ega oska
midagi seletada. Peale selle, et minu patt on siin teie ees. Ma
poleks pidanud...»
«Sa täitsid vaid oma isanda käsku. Ja pole sinu
süü, et tema oma isanda ees omad kohustused
täitmata jättis. Ja temal -- de Herriegal -- pole enam
isegi õigust ennast patuseks nimetada.»
«Ta on surnud.»
«Igaveseks.»
Ööl enne teeleasumist Sierra Titauna poole
süvenes isa Calderon veel kord raamatukogu vanadesse
käsikirjadesse. Ta sirvis veel kord ürikuid, mida enne
teeleasumist Hispaniola poole Madridis oli lugenud. Ikka ja
jälle võrdles ta Hispaniola esimese kirikupea Antonio
de Lerca ülestähendusi Kreeka Platoni dialoogidega
«Timaios» ja «Kriton»; luges hulgalisi
vastuolusid nende töödes, ent ka mitmeid sarnasusi.
Kakssada aastat olid õpetlased vaielnud, kas Juelva
Alonso Sancheze poolt avastatud Hispaniola -- see pea Euroopa
suurune manner keset üüratut Atlandi ookeani --
võib olla Platoni, Proklose, Egiptuse krooniku Manetho,
Straboni, Arnobiuse ja teiste antiikaja õpetlaste poolt
kirjeldatud Atlantis? Kas kullast sammastel, mida oma silmaga
nägid Tüüroses Makedoonia Aleksander ja Herodotos,
oli mingi seos nendega, mis Atlatayamo meresõitjad oma
Printsi veenmiseks kaasa võtsid? Nagu enamus
õpetatud jesuiite, uskus Calderon, et Atlatayamo on
Atlantis ja Kreeka Platonini olid jõudnud vaid kuuldused
katastroofidest. Manner oli säilinud, ent hävinud oli
tsivilisatsioon, mis merd sõitis ja kaugeid maailmu
koloniseeris. Calderon tegi väljakirjutusi, lappas vanu
pärgamente ja oleks oma paberilasu taha peaaegu tukkuma
jäänud, kui kaks pealtnäha erinevatest asjadest
kõnelevat ürikut poleks tema tähelepanu
teritanud.
Kõigepealt oli seal de Lerca ülestähendus, et
kohalikud olevat uskunud Titauna pühasse olemusse; see oli
omamoodi maailmasammas. Kuid raske oli kindlaks teha, mis selle
tingis -- kas vulkaanist tulev hukatus, Printsi nägemus
selle tipus või mäe enda ülevus. Igaljuhul olid
nad sinna oma kuningaid matnud. Nii, nagu nad elusana olid olnud.
See viimane katke sundis Calderoni lehitsema Jose de la Lloparte
reisikirja Egiptusesse. Too sajandi alguse maadeavastaja oli
põhjalikult kirjeldanud Püramiide, neis peituvaid
rikkusi ja kohalikke uskumusi. Ja mingi paganlik püha oreool
valitses ka nende mõistatuslike ehitiste ümber.
Iidsed Egiptuse valitsejad olid maetud nende kunstlikke
mägede sisse, seal oli nende viimne puhkepaik. Nekropol.
Muumiad -- elusarnasust säilitavad surnud...
Raske oli siin mitte näha sarnasust ja Calderon jäi
mõtlema, kuhu ikkagi olid tol ammusel ajal seilanud
Atlatayamo laevad? Kes keda oli õpetanud? Nendele
küsimustele pidi vastuse andma homme algav retk Sierra
Titaunale. Calderon mõtles, kas mitte ka isa de Herriega
polnud siin enne ekspeditsiooni vanu käsikirju uurinud ja
samade asjade üle aru pidanud. Talle tundus, nagu lehviks
enesetapja neetud vaim tema ümber ja keelitaks teda loobuma
teadmiste avastamisest, mis peavad jääma igaveseks
saladuseks.
Enne uinumist jõi kardinal kannu punast ja magusat
gadeirose veini.
1696. aasta 19. septembril seisis Carlos II erisaadik,
Püha Inkvisitsiooni liige, jesuiidi kardinal Manolo Santiago
y Calderon Vera Cruzi katedraali kellatornis. Oli vaikne
õhtu, tuul tõi Atlandilt joovastavat
ookeanihõngu, linnast kostis muusikat. Oli saabumas veel
üks sume suveöö. Felipe II marmorist ratsamonument
all väljakul käskis minna Läände, uute
avastamata maade poole, et tuua au ja kuulsust Pax Hispanicale,
viia maailma igasse soppi sõnumit katoliiklust
Impeeriumist. Kuninga käes oli mõõk, tema
rinnal rippus rist. Kardinal Calderon sosistas vaikselt palve ja
kui ta pea langetas, avanes tema ees pööritav
sügavik. Vaid nädalapäevad tagasi oli ta seisnud
sealsamas ja mõtisklenud isa de Herriega kohutava teo
põhjuste üle. Nüüd ta teadis neid.
Kuid ei soovinud mäletada.
Kas viiv, mis kulub kukkumiseks munakiviväljakule, on
piisav, et kahetsus sinu hinge tungiks ja aja tagasi liikuma
paneks? Kus algab inimese mõtetes jumalik alge ja kus
lõppeb see sureliku hädise karjega päästva
ja lunastava Igaviku järele?
Calderon meenutas de Herriega hüvastijätukirja,
paari kiiruga kritseldatud rida. Kirja, mida ta nüüd
mõistis.
Lihtsalt üks laip. Surnud ja matmata. Kas saan ma olla
midagi muud?
Kardinal tundis tuttavat peapööritust. See polnud
võrreldav Sierra Titaunale ronimisega, selle kitsukestel
radadel turnimisega. Siit, katedraalitornist, oli vaade avaram ja
kõrgem. Ta sulges silmad ja meenutas, kinnitades endale,
et tema -- Calderon -- on vapram, kui de Herriega.
Kui de Herriega oligi järele mõelnud, siis oli
temas olnud rohkem usku.
Ekspeditsioon polnud suur. Calderon tõldvankris, kaks
munka teenriteks, ent mitte Jeronimo, kes isegi kirikuvande alla
panemise ähvardusel oli keeldunud Sierra Titaunale kaasa
tulemast. Veel kolm protokolliga ette nähtud sõdurit,
kolm pärismaalastest abilist ja kaks muulaajajat, kes de
Herriegatki olid saatnud. Nemad tundsid teed. Retk kauguses
kõrguva Titauna juurde võttis Vera Cruzist
nädala. Ülev mäestik ja selle tipp ei paistnud
põrmugi lähemale tulevat, ikka kõrgus see
kusagil kaugustes. Teel möödusid nad mitmetest
linnavaremetest, nägid suurejoonelisi säilmeid
Atlatayamo kunagisest hiilgusest. Mille kohalikud sajandeid
tagasi harduses Printsi õpetuse ees ja põlgusest
iidsete valitsejate eluviisi vastu olid hüljanud. Ja siis --
lõputud haljad tasandikud, õilsad põllumaad,
kus Hispaniola asukad uute isandate all tööd
rügasid, luues võimalusi Impeeriumi edasikestmiseks,
selle kuulsuseks ja igaveseks auks. Muistsetel aegadel kaevatud
kanalid niisutasid põlde. Metsad, millest olid ehitatud
armaadad ja flotad, mis valvasid Pax Hispanica merepiire,
hakkasid kaitsma mereteed Indiasse.
Titauna.
Nii rahulik, ülev, suursugune, majesteetlik, püha,
jumalik.
Nagu Siioni mägi, mõtles isa Calderon. Või
need saladuslikud püramiidid, sest ahelikust kõrguv
mägi paistis tõepoolest kolmnurksena.
Mägedeni jõudes tegid nad esimene pikema peatuse.
Tõus tõotas tulla raske. Muulaajajad teadsid teed.
Terve päeva ronisid nad kitsukestel radadel, siis
näidati Calderonile kohta, kust de Herriega oli koos viie
pärismaalasega edasi läinud. Kolme päeva
pärast oli ta üksi naasnud. Oli selge, et koht, kuhu
nad jõudsid, märkis tõepoolest vana
kultuspaika. Siia oli kuhjatud tahutud kiviplokke; mäe
küljelt avanes vaade orgu. Calderonile meenutas see
teatrilava. Madalale orukaldale võisid mahtuda sajad ja
tuhanded atlatajaamod, kui tulid vaatama oma kuningate matuseid.
Varisenud kivikamakad ja töödeldud sammaste
jäänused näisid viitavat gigantlikule
väravale. Selle vahelt oli surnud kuningat edasi kantud.
Kuhu? Oli ainult üks tee. Üles mägedesse.
Kui selle algus oligi kunagi sillutatud, siis nüüd
tuli ronida üle teravate kivinukkide. Jumalate viha oli oma
töö teinud. Ent tee oli siiski näha.
Järgmistel päevadel sai isa Calderon teada, mida
tähendab mägiekspeditsioon tundmatus suunas, kui
juhinduda tuleb ainult ähmasest memorandumist ja eelmiste
teelkäijate juhuslikult jäetud märkidest.
Tegelikult olid need de Herriega retke laagripaigad ka ainsad
tähised -- mõned lõkkeasemed,
jäänused söömaaegadest, jala murdnud
muulakorjus...
Et nad on sihtmärgile väga lähedal, andsid
lõpuks tunnistust kinnimüüritud koopaavaused,
piltkirjas tahutud märgid kaljul ja ka see, mida Calderon
oli kõige rohkem oodanud ja kartnud.
Kolm atlatajaamot, kes olid de Herriegat saatnud, kuid tagasi
tulemata jäänud.
Laibahais hakkas kaugelt ninna, surnukehadele kantud kiviklibu
olid hulkuvad metsloomad laiali ajanud, raipesööjatel
oli pikaks ajaks kõhutäidet jätkunud. Calderon
uuris jäänuseid ja veendus, et nende
surmapõhjust tal enam tuvastada ei õnnestu. Meeste
laibad olid lebanud kõrvuti, mäeveerult kokku
kuhjatud kivikeste all ühishauas. Ent kui palju kardinal ka
ei otsinud, ei leidnud ta midagi, mis oleks meenutanud risti.
Paarist oksast kokku seotud ristiga oleks de Herriega ju hakkama
saanud.
Kuidas võis üks vana preester üksinda tappa
kolm täisjõus meest?
Või oli see õnnetusjuhtum? Varing näiteks?
Selline valiv, mis sunnib ainsat ellujäänut enesetappu
sooritama. Olid nad leidnud üüratuid aardeid, nende
jagamise suhtes kokku leppinud, kuid de Herriega oli oma
kaaslased salakavalalt mõrvanud ning ei suutnud hiljem
süümepiinu taluda?
Või -- Calderon pühkis selle mõtte juures
laubalt külma higi -- polnud see ei õnnetus ega
kuritöö, vaid hoopis seesama, mille
täideviimiseks de Herriega leidis jõudu alles Vera
Cruzi katedraali kellatornis?
Sama päeva õhtul jõudsid nad väravani.
Polnud kahtlust, et selle tagant avanes tee nekropoli. Massiivsed
messingist väravad olid täis õudseid kujundeid,
nende hulgas domineerisid koer, härjapea ja rist.
Väravad olid köidetud raske ketiga, millest eelmine
ekspeditsioon oli jagu saanud. Calderoni saatjad teadsid, mis
neid võib ees oodata, nad nõudsid missat ja selle
nad ka said. Süüdati tõrvikud ja astuti
sisse.
Üsna varsti mõistis Calderon, et kõige
lihtsam on nendes katakombides ära eksida ja kõige
raskem de Herriega enesetapu põhjuses selgusele
jõuda. Nende sammud kajasid õõnsalt, kui nad
hämaras labürindis sihitult ringi uitasid. Eksimist
polnud siiski karta, sest tuuletõmbuse järgi oli
lihtne väljapääsu leida. Paari tunni pärast
hakkas Calderon muistsete paganate ehitusstiili ja nekropoli
sisemist süsteemi mõistma. Oli peakoridor, millest
käänulised käigud viisid erinevate valitsejate
hauakambriteni. Nad käisid mõnedes ja leidsid
ülisuured kivist kirstud, hulgaliselt väiksemaid nende
ümber ja mõistlikus koguses aardeid. Kambrite seinad
olid kaunistatud piltkirjaga kuningate elust. Calderonile
meenusid taas de la Lloparte ülestähendused Egiptusest
ja samalaadsed nekropolid Toskaanas.
Ei mingeid deemoneid ega tegelikult üldse midagi
huvitavat. Ei jäänud ka muljet, et kullast
väärisasju oleks minema viidud. Nad kulgesid üha
sügavamale kalju sisemusse, haudade välimuse järgi
otsustades minevikust üha rohkem tänapäeva poole.
Calderon imetles oma saatjate vaprust ja meelekindlust, mida usk
oli neile sedavõrd sisendanud, et paganlikud tabud mehi
enam ei kohutanud.
Lõpuks jõudsid nad viimase haua juurde.
See oli avatud.
Viimane hauakamber oli teistest erinev; siin polnud kaunistusi
ega aardeid, polnud peenelt tahutud ja graveeritud kirstu. See
oli viimane haud Atlatayamo kuningate kuulsusrikkas reas, lihtne
ja vaoshoitud. Siin lõppes ajalugu ja algas
tänapäev.
Kõige harilikuma väikese kivikirstu kaas oli pealt
lükatud. De Herriegal polnud olnud mahti või tahtmist
surnut tema viimsesse rahusse jätta. Calderon käsutas
oma abilised ukse juurde valvesse ja lähenes kirstule. De
Herriega enesetapu põhjus sai olla vaid siin.
See oligi.
Hirmust ja ehmatusest oleks kirstu kohale kummardunud Calderon
tõrviku muumiale äärepealt peale pillanud.
Võib-olla olekski nii kõige parem olnud.
Tuul sasis kellatornis Calderoni juukseid. Kätega
kramplikult rinnatise külge klammerdudes tõstis ta
pea ega vaadanud enam alla, de Herriega surmatee poole. See
polnud tema tee. Ega pidanud selleks kunagi saama. De Herriega
oli olnud püha mees, jäänud ustavaks oma usule
lõpuni. Nii lõpuni, kui üldse oli
võimalik. Vaid kõige kindlameelsemad ja
pühendunumad võivad nii talitada.
Jeronimo ilmus trepilt Calderoni kõrvale.
«Asekuningas otsib teid,» ütles ta vaikselt.
«Ainult mina teadsin, kust teid leida...»
«Ma tulen,» pomises Calderon.
«Kas teiega on kõik korras, püha
isa?»
Minuga? Kõik korras? Aga muidugi, mõtles
kardinal, minuga on kõik korras. Nagu ka nende
püssirohutünnidega, mida ustavad jesuiidid praegu
Sierra Titauna poole veavad. Kuld kuninglikku aardekambrisse ja
paganlik kultuskoht hävitada. Viimast hauakambrit mitte
uurida. Nad kuulavad sõna, nad on kuulekad ja
jumalakartlikud. Tema, Calderon, suutis selle käsu anda. De
Herriega mitte. Ta oli liiga püha.
Taamal ookeanis seilasid Hispaania poole neli purje. Pardal
uued atlatajaamode seast värvatud tercio'd. Neil
kõigil on omad kohused ja sõjad -- praegu veel
Euroopas, aga varsti ka Cortiliaras ja Indias. Need purjed seal,
mõtles Calderon, ei anna mulle õigust. Enesetapp on
liiga lihtne... ja ilmselt pole minu usk nii tugev, kui de
Herriegal.
«Kas eksortsismid aitasid?» küsis Jeronimo
ebalevalt.
«Jah, mu poeg. Aitasid. Nad aitavad alati.»
«Nii et nekropol on nüüd puhas?»
Nekropol? Jah, nekropol. Seal on surnud. Lihtsalt laibad.
Lihtsalt üks laip. Surnud ja matmata. Kas saan ma olla
midagi muud?
Ta pööras ennast munga poole. «Unusta de
Herriega. Sul pole tema surmas süüd.»
Jeronimo kummardas alandlikult.
Süü. Oli sel sõnal enam üldse mingit
tähendust? Kas sai Calderon veel iialgi kellelegi patte
andeks anda, teades, et atlatajaamode müütides ja
pärimustes on üks viga? Et üks laev seitsmest, mis
kadunud Printsi otsima läks, tuli siiski tagasi.
Katastroofid ja aegade hämarus, võib-olla ka
meresõitjate endi ettevaatus, ei lubanud Hispaniola
põlisasukatel mäletada ega teada, et Prints maeti oma
kuninglikule kohale. Salaja ja ammu. Nad olid ta siiski leidnud -
- kaugelt, võõralt maalt, ja ära toonud koos
ristiga, kuhu Pilatuse käsilased olid ta naelutanud, mille
talad talle hauda kaasa pandud ja millel ikka veel tahvel --
IESVSNAZARENVSREXIVDAEORVM. Nad olid ta mumifitseerinud --
ilmselt juba seal -- Palestiinas -, ja salaja minema toimetanud.
Surnust üles tõusnud...
«Lähme,» ohkas Calderon. «Ma tahan
asekuningale kinnitada, et ta talitas õigesti, mattes de
Herriega pühitsetud mulda. Homme õnnistan ma
katedraali uuesti sisse.»
September-oktoober 2000
|