Arvab ema ära tundvat oma lapse kauge itku,
seistes kääpail neil,
kesk veretavat kanarbikku.
|
Hoone on püsinud sealsetel rannakaljudel lagunenuna ja
eraklikuna pea niikaua kui ajalugu mäletab. Õieti
polegi päris selge, kas on üldse tegemist hoone
või hoopis millegi muuga. Nende kühmlike ja meeletute
müüride nimetamine hooneks õigustab end niisama
vähe kui tömp meenutab teravat. Too mustja kelmega
kaetud sopiline ehitis pole ei rõhutatult kõrge ega
ka piisavalt avar, et omada ühegi tuntud tsivilisatsiooni
templi või kultuskoha otstarvet. On kaheldav ka ehitise
kunagine sobivus ühegi mõistusliku inimese
eluasemeks, sest niivõrd selgusetu ja loogikavaenulik on
sealsete ruumide paigutus ja kuju.
Ümberkaudsete maakondade teadmamehed on targu keelitanud
oma inimesi ehitise lähistelt eemale hoiduma, sest
väidetavalt ei ole sealne aura päris puhas. Neis paigus
olevat lukku jäänud mõni muistsetest
saladustest. Selline, millel puudub nimi ning mida rahvasuus
sosinal edasi kantakse, kiivalt hoidudes välja ütlemast
teatud asju. Asukohast rääkides pruugitakse vaid
üldistatud nimetust Varemed või mõnede
vanemate vestjate poolt kasutatavat väljendit -- Hulluse
Varemed.
Mõlemal juhul teavad kohalikud täpselt, millest
jutt.
Vaatamata manitsustele tõmbavad Varemed ning kaljused
küngastikud, millel need kõrguvad, ikkagi ligi
kõikvõimalikke õnnekütte ja salatsejaid
lootuses leida muistseid rikkusi või anastada salajasi
teadmisi ning väge, mida kõike pidavat peitma
maapõu ehitise all. Ehitise keldervõlvide vahelt
lähtuvad kopituselehased ja pimedad tunnelisuud, mille
kaugematesse soppidesse ei ole teadaolevalt jõudnud
ühegi inimese jalg. On küll väidetud, et seal
suured rikkused peidus on, ent on vihjatud ka samas luusivatele
jõududele, kelle hingedel lasuvad hirmsad, pimeduse varjus
kordasaadetud teod, mille ilmsikstulekut ei tohiks soovida
küll üksi täiearuline inimene. Sugugi harvad pole
juhtumid, mil kartmatud ja heatujulised seiklejad, kes
vähegi sügavamale tunnelite sisemusse on kaenud,
pikemalt mõtlemata tagasi tõmbuvad, mornilt oma
asjad pakivad ning esimesel võimalusel kodu poole
purjetavad. Tagasi vaatamata.
Igalühel pole avanenud õnnelikku juhust Varemetele
selg pöörata ja lahkuda. Liiga sageli on siinmail
peetud pisaratuid mälestusteenistusi mõnele
jäljetult haihtunud võõramaa rändajale
või omakandi külamehele. Kergemeelsetele, kes pole
vastu suutnud panna ahvatlusele lüüa labidas kamarasse
neil hüljatud aladel või jäänud liigkauaks
põrnitsema murenenud irvmärke kiviseintel ning
libedatel eendvöödel, mis horisontaalselt viirutavad
Varemete välismüüre.
Eriti palju pole aega kulunud, mil viimati nende
müüride vahel okultseid riituseid peeti,
püüdmaks võnkeid, mis tuikavad tajutavalt
sealses õhus. Enamus riituses osalenuid on
napisõnalised ja sünged vanamehed, kellelt uudistajad
ei ole välja pigistanud muud peale ägestunud urahtuste
ning lakooniliste vihjete jätta rahule see paik ning naaseda
pere juurde. Mitte kunagi enam siia tagasi tulla ja see
mõtegi unustada, peita nii sügavale, et see eales
enam ei meenuks. Need harvad teaberiismed on siiski peaaegu
külluslikud võrreldes mõnede järjetute
ättide pominaga, kelle silmis pelgalt koha nime mainimine
läidab miilava õuduse ja paanikaläike, mida
võiks põhjustada vaid miski, mis ei pärine
sellest ilmast.
***
Karl Léche silmitseb läbi rusikasuuruse aknaorva
taamalt lähenevat pisipoega.
Võpatab. Võpatab jälle ärkvele. Et
taaskord mitte millestki aru saada. Need
nägemused korduvad regulaarselt. Iga kord natuke
reaalsemalt. Lähemalt.
Võõrapärasemalt.
Karl Léche, riikliku ajalooinstituudi palgal olev etnograaf,
on selle kauge rannikupiirkonna elanike keskmist eluiga
määrama asudes üürinud väikese talukoha
ning võtnud endaga ühes naise ning kuueaastase poja.
Ta on arvestanud nii umbes kolmenädalase perioodiga, mille
jooksul peaks instituudi jaoks ühtteist leiduma. Kui
nüüd antud töö eriti huvitav ei tundugi, siis
igatahes tema pere jaoks on siinses mereõhus viibitud
päevad just selleks, pikisilmi oodatud vahelduseks pealinna
kurnavast elurütmist.
Pere jaoks võimaldatav puhkus on oluline, kuid ei ole
määrava tähtsusega -- et sõita just siia.
Lihtsalt palju hõlpsam oli nad endaga kaasa võtta.
Ei ole ka instituudi poolt määratud
tööülesanded peamiseks siiatulekupõhjuseks.
Koostatav elueaaruanne on pigem nagu ettekäändeks --
tõelisele põhjusele -- põhjusele, millest
mees pole rääkinud ei perele ega kolleegidele. Teadlane
on enda teada hoidnud isikliku saladuse -- kui on sobiv nimetada
ühe privaatse uurimustöö sisu saladuseks. Teadlase
ratsionaalne vaist on liigset uudishimu vältides otsustanud
pigem vaikida asjust, millega seonduvad hämarad uskumused ei
pruugi heita soodsat valgust tema karjääri ja
tõsiseltvõetavust silmas pidades.
Ta kavatseb uurida üht kiviobjekti, mille puhul polegi
niivõrd erakordne see ebajalik ja kühmjas objekt ise
(samalaadseid leidub siinsetel randadel teisigi), kui just selle
seintesse uuristatud kujutiste tavatu iseloom. Nende kujutiste
olemasolu avastas noor Karl Léche (oleks õigem öelda,
et sai neist teadlikuks) suvalisel ja sunnitud moel umbes
kümnekonna aasta eest ühe Liibanoni väikelinna
turul. Mitteselgetel asjaoludel sattus tookord tema valdusse vanu
materjale, mis käsitlevad senitundmatute ehitajate poolt
rajatud kiviasumeid skandinaavia kaugetel kallastel ja
jäätunud saartel. Need ulatas temale keegi poolpime
muhameedlane, silmini safranivärvi rätikutesse
mähitud, valkja kaega peidetud silmitu pilk suunatud ei tea,
mis äraspidi reaalsusse. Ulatas oma lehed sõnagi
paotamata, resoluutselt. Karl ei taibanud esmases jahmatuses
pärida vähimatki selgitust tollelt tundmatult, kes kui
maa alt tema teele astus ja need paar võidunud
leheräbalat ta pihku surus. Ja kui ta tookord oma silmad
paberitelt tõstis oli safranivärvi
võõramaalane ammugi inimeste sekka kadunud.
Jäädeski ilmutuseks, kellega äsjase kohtumise
võinuks Karl kirjutada ka oma erutunud meelte ja vilka
fantaasia arvele, kui poleks olnud neid arutuid pilte ta
käes ja kuumas keskpäevatolmus hõljuvat
raskepärast, vürtsidest tihket aroomi.
Karl Léche ei uskunud oma silmi vaadates neid veidraid
illustratsioone -- visandeid müütilistest
väeolenditest, mis olevat unustatud aegadel uuristatud
ühe põhjakalda kivirajatise müüridesse. Ta
poleks iial osanud uneski näha ega aimata sellise jõu
olemasolu, kui seda kiirgus ainuüksi nende süngete
olendite visandlikest kujutistest. Unenäod aga
nüüd alles algasid. Ning alati ei olnud võimalik
väita, millal need lõppesid. Pikkade aastate jooksul
ei saanud Karl enam uinuda rahulikul ja lihtsal moel, nagu oli
harjunud. Veidrad tunded valdasid tema tähelepanu nii unes
kui ilmsi.
Pikk ja ebameeldiv vaikus varjutas kõik päevad,
mil ta kummargil paberite kohal midagi võrdles ja
üles kritseldas. Ta otsis kinnitust oletustele, et on
avastanud rabavaid fakte nende olendite tõelisest
päritolust.
***
«Karl, millal sa ometi viid meid kuskile puhkama.
Veidikesekski ajaks. Ära siit neetud linnast, kus peab iga
päev võitlema istekoha eest metroos või
kannatlikult kuulama oma juuksuri lõppematuid
ümberjutustusi? Ei jaksa niimoodi järjest,
tõepoolest!»
Naine seisab abikaasa töötoa ukselävel ning
piidleb meest tusasel moel.
«Millal, Karl? Palun! Kasvõi su poju pärast,
mõtle midagi välja.»
«Sa ju tead, et arst soovitas poisile mereõhku ja
lõõgastust. Ega sa ju ei taha, et need
hirmuunenäod lõpuks tema närvikava täiesti
vussi keeraksid? Et see miski, mis poisi sõnul teda unes
ähvardab ja enesele nõuab, paneks tal ühel
päeval suu päris lukku? Näed isegi, kui
sõnaahtraks on ta muutunud. Aita vähemalt niipaljugi,
et võimaldad talle mingit vaheldust. Ehk muutub
rõõmsamaks ja ei lasku enam niitihti oma
süngetesse fantaasiatesse.»
Mees vaatab naist osavõtmatul pilgul, pilgul mis
fokuseerub hoopis mingis arusaamatus punktis naise vasaku
õla kohal. Siis mehe nägu selgineb, ta isegi naeratab
naisele: «Hakka valmistuma, sõidame peagi,
võib-olla isegi tuleval nädalal.»
***
Karl on nüüdseks hästi kursis aegade
vältel esinenud inimkadumisjuhtumitega oma huvipiirkonnas.
Samuti igivanade ülestähendustega foniikia meremeeste
logiraamatutest, milles ammused seilajad on kirjeldanud nende
kallaste läheduses ilmuvaid, pahaloomulisi varje
laevaparrastele ja ahtrilainetuse veepööristele. Ka on
logiraamatutes korduvad motiivid sõudjatest, kes peale
pikki põrnitsustunde endalt kumbagi käe sõrmed
on lasknud raiuda ja need lainetesse loopinud. Justkui ennetades
hirmsaid tegusid, mida need käed saaksid sooritama.
Vaatamata neile ebaterve iseloomuga juhtumitele ja kirjeldustele
ei näe Karl ometi põhjust, mis paneks teda ümber
mõtlema ja oma otsusekindluses kahtlema. Ta otsustab
sõita. Ise pisut iroonilise hoiakuga kõige kuuldu
suhtes. Ent siiski mitte päris vabana närvilisust
põhjustavatest tundmustest.
Karl Léche spetsiifilised uurimused on märkamatult
varjutanud tema särava iseloomu ja muutnud ta
endassetõmbunuks ning kergelt ärrituvaks meheks,
kellel näib olevat märksa enam iga, kui tegelikult
peaks.
***
Paar nädalat on kulunud. Siinne mereilm on püsinud
rahulik ja päikseline vaatamata läheneva sügise
poolt kantud jahenevast õhust. Karli poeg on kohalike
külalaste seast leidnud isegi mõned
mängukaaslased. Poisi meeleolu on paranenud
silmnähtavalt ja ühestki hirmuunenäost pole enam
juttu olnud. Karli enda ametlik töö on sujunud ilmsete
takistusteta ning on lõpukorral. Ta on saanud
pühendada ka piisavalt aega oma isiklikeks uuringuteks tolle
ehitise müüride vahel, mida kohalikud Varemeteks
nimetavad. Kohalikud loomulikult vaatavad teda umbuskliku pilguga
nende uuringute tõttu, kuid eelkõige tänu
Karli rõõmsale perekonnale, on inimesed
mõnevõrra leplikumad teadlasega suheldes ning tema
küsimustele vastates.
Siinse elanikkonna kohta andmeid kogudes on selgunud Karli
jaoks ka mõned tavaküsitlustest huvipakkuvamad
faktid. Siin praktiliselt puuduvad vanurid! Haruldane on
kuuekümnenegi elanik. Ometi on nende inimeste seas
hulgaliselt peaaegu raugalikke noori mehi ja naisi, dementse
mälu ja kehva organismiga. Vaevalt neljakümnestena!
Mõned neist lõpetavad aga elupäevad
trööstitus hulluses, akontaktsete ja mõttetusi
pomisevatena. Need on küll piisavalt kummalised
tähelepanekud, ent veel enam kummastavalt mõjub
siiski fakt (Karl pidas seda arvamust kuulujutuks senini, kui ta
ise kohapeal asja tuvastas), et märkimisväärne osa
siinse sünniregistri järgsest elanikkonnast ei sure
loomulikul moel, vaid jääb teadmatult kadunuks. Mitte
ainult täiskasvanud, vaid ka lugematud lapsed.
***
Karl kopeerib söepulgaga paberil viirutades
groteskseid märke tumeda kiviseina sisefriisilt. Ruum on
hämar. Õhus ristuvad sajad valgusvihud seintes
asuvatest vaateorvadest. Orvad paiknevad stiihiliselt, meenutades
kaldapääsukeste pesaavausi. Karli tähelepanu hajub
hetkeks ja pilk eksleb mujale. Ta vaatab ruumist välja
läbi rusikasuuruse aknaorva. Jälgib käänulist
teed, mille kaugemasse otsa ulatub veel pisut õhtust
päikesevalgust. Niisugust jahedalt hõõguvat
põhjavalgust, mis annab augustiõhtule erilise
igatsuslikkuse ent samas seletamatult vaevatud värvuse. Karl
näeb mööda teed lähenevat väikest kogu.
See on ta poeg.
Enam ei saa olla kindel, et tegemist on vaid nägemusega.
Toimuv on reaalsemast reaalsem.
Poiss astub rõõmsalt otse Varemete suunas. Karl
ronib müürilt maha ja sammub pojale vastu, viipab
kätega. Pojani jõudes vaatab lapsele otsa tahtes teda
kõnetada. Poiss astub väljategematult edasi. Karl
taipab, et asi ei ole õige. Teda valdab ärev
veendumus, et poiss ei näegi teda! Ta ei mõista veel
seda tunnet. Tema endaga hakkab toimuma midagi ennekogematut.
Miski temas, mida võiks nimetada teadvuseks, surutakse
kokku tihedaks punktiks kusagil silmade taga, jättes kogu ta
olemuse halvatud kõrvaltvaatajaks. Tema olemusse hoovab
senitundmatu ükskõiksus ja teravus. Need silmad,
mille taga ta arvab end asuvat, ei ole enam enda omad, vaid on
l õ i k a j a d,
mis näevad läbi kivi ja läbi
mõtete. See ei ole enam tema keha. Ta tajub enda
energiavälja kaalutut hõljumist maapinna kohal.
Järgmisel hetkel tabab end silmapilgu jooksul
möödumas oma pojast, miski temas pöördub
välkkiirelt ning jälgib poisi pisikest kuju
seljatagant, kõndimas muretult rohtukasvanud raja
põlvekõrguses orasheinas. Karl tunneb maapinna
kohal libisemise kummalist erutust, kui tema horisontaalselt
hõljuva energiakeha r i n d m i k u
vastu painduvad rohukõrred. Jõuab pojale järele, peab
sammu ning tungib tema mõtetesse.
***
Karl vaatab enda ümber ning on segaduses. Ta peaks
täna hoopis teisi asju ajama. Ometi on ta siin ja ei
mäleta midagi. Seisab rõske basaltseina
ääres, mitmenurkses ruumis, millel on pool lage. Teine
pool on väga ammustel aegadel sisse langenud ning olematuse
tolmuks pudenenud. Ta on Varemetes. Karl tunneb eksimatult
ära irvmärkide read, needsamad, nõtked ja
jõledad, kivisse nüsitud uuristused, mis kujutavad
köntjate koonudega olendeid, kelle arutut päritolu ei
kajasta ükski seniteadaolev entsüklopeedia. Karl on
siin küll korduvalt viibinud neid puretud uurdeid
kopeerimas. Aga praegu miski ei klapi. Olukorras on
rõhuvat meelevaldsust.
Igasuguse ettehoiatuseta rabab meest üürike
selgushoog. See on üks sellistest eksistentsiaalsetest
hetkedest, mil kõik tundub omavat absoluutset
tähendust, kuid mõistus tõrgub leidmast
vähimatki, mis aitaks neid tähendusi ratsionaalselt
sõnastada. Karl Léche tajub kalki ja intensiivset
jõudu, mille ees taanduvad tühiseks kõik tema
senised teod ja mõtted. Tema silmanurkades vilksatavad
põgusad ja näotud variolendid, pikalevenitatud ja
groteskselt graatsilised. Rõhuvad ja vajutavad raskelt
tema külgedele. Karl Léche ei ole üksi. Temasse tulvab
teadmine. Uus energia.
Ta on üks n e n d e s t.
Nüüd, alatiseks.
Pöördumatult. Mees ütleb kuuldavalt oma nime ja ta
ei ole enam kindel, kas keegi kunagi veel seda nime öeldes,
teda kõnetades, räägib sama mehega, kes seisab
siin, lummatuna, jälgides oma lähenevat poega.
Karli laps jõuab pärale. Nägu
väljendamas pelgu ja rahutust.
«Miks sa siin oled, poeg?» Karl vaatab murelikult
poisile otsa.
«Issi, aga me ju mängime siin peitust. Mina ja
Svennu ja Luksuv-Olof, tead küll, see punase peaga.»
Poiss vaatab ümberringi: «Nemad peaksid juba tükk
aega siin olema.»
Karl raputab poega õlgadest: «Ma olen täiesti
kindel, et nende vanemad ei lubanud neil siia tulla. Ja mitu
korda olen ma sulle öelnud, et siin ei ole laste
mängukoht. Kas lubad mulle, et sa mitte kunagi enam siia ei
tule?»
«Luban, issi.»
Karlile meenub üks aastatetagune kohalik lugu, mis ajas
jalule pool maakonda -- kui Thorwald-Aericu põnn
juhuslikult söögilauas ära rääkinud oli,
et nad poistega Varemetes peitust mängisid. Ja et poiss enam
teisi lapsi üles polnud leidnud ning koju ära tulnud,
arvates, et teised teda narrisid ning ammu juba läinud olid.
Vaatamata nädalaid kestnud otsingutele, ei leitud neid lapsi
kunagi.
«Issi, kui ma siia tulin, siis miski vaatas mind rohu
seest. Ja kutsus mind kaasa.»
«Jah, ma tean poja. Tule, hakkame juba minema.»
«Issi?»
«Noh?»
«Kas me läheme nüüd koju?»
«Ei, väike värdjas. Me läheme
nüüd sinna, kus Svennu ja Olof juba ees
ootavad.»
|