04.04.2001 |
Andrus Triisberg
Solsoteria |
Kuni pika tee koduni, polnud nad kumbki sõnakestki
vahetanud. Pärast üleriietest vabanemist, küsis
Xavier veel teejoomise kohta, aga kuna Skaala poolt mingit
reaktsiooni ei järgnenud, eeldas ta, et naine ei soovi ei
teed, kohvi, küpsiseid ega muud sarnast, mis sunniks teda
enne uinumist veel mõne seltskondliku sõna poetama.
Xavier tegi endale teed ja luges seniks ajalehte, samal ajal oli
Skaala ametis hammaste pesemisega.
Xavier püüdis poolelijäänud artiklit edasi
lugeda. See tundus tüütu. Iga päev ilmus lehtedes
uus ja põhjalikum jutt päikese tohutust
aktiviseerumisest, minnes päev-päevalt teaduslikumaks.
Nähtavasti ei teadnud siiani keegi neist
auväärsetest erudeeritud professoritest, miks ühel
hetkel sügis sama soe oli kui suvi ja miks talv hoopiski
ära jäi. Praegu kus väljas peaks olema -20°C
külma, on 28°C sooja ning iga päevaga lisandub sellele
pool pügalat juurde. Terve sügise tõusis
temperatuur väga aeglases tempos, siis võeti asja
sooja huumoriga. Nüüd prognoositi artiklis sama tempo
jätkumise puhul kuu aja pärast väljakannatamatut
elu.
Xavier ei viitsinud lõpuni lugeda ja keeras lehte. Seal
seisis suur pealkiri «JUMAL EI MURDNUD TÕOTUST».
Keegi fanaatiline pastor kirjutas ajastulõpu
sündmustest, tõmmates paralleele Noa-aegse
veeuputusega ehk kokkuvõttes kirjutas Jumala leiutatud
uuest hävitamismeetodist raiskuläinud inimkonna
kaotamiseks. Ta tõstis pilgu, et vaadata vannitoa poole,
kust paistis ikka veel valgust. Mingeid hambapesule vastavaid
helisid sealt enam ei kostnud. Igatahes jõudis Xavier
järeldusele, et Skaala pole veel voodisse läinud ja
keeras järgmise lehekülje.
Üle lehe oli peegelklaasiga akende reklaam, teisel lehel
reklaamiti konditsioneere. Ta näkku venis õel muie,
kui järgmisel lehel samasuguseid reklaame nägi.
Eelnevatel aastatel, samal ajal, olid lehed täis
kõiksugu kütteseadmeid, nüüd aga hakatakse
keset talve korteritesse paigaldama jahuteid, akendele
päevavarje ja muud sodi. Viimasel lehel oli põhjalik
horoskoop, paar ajuvaba koomiksit ning suur reklaam
vabaõhuüritusele «Talvine Rand».
Ta pani lehe käest, pesi tassi puhtaks ja vaatas uuesti
vannitoa poole. Korteris lasus vaikus. Xavier piilus üle
ukse. Skaala seisis poolalasti peegli ees ja põrnitses
peeglilaual lebavat hambaharja.
«Jou! Magama oled jäänud või? Kas poleks
imeilus pealkiri kollasele klatšilehele: «Vannitoa peegli
ees püstijalu magav tütarlaps!».»
Xavier imetles oma naise paljast selga.
«Tavalises perekonnas, 28. korruse korteri vannitoas,
uinus püstijalu poole hambapesu pealt kahekümne kolme
aastane tütarlaps, unustades hambaharja suhu. Meie ajakirja
rubriik «Aasta veidramad juhtumid» saadab konkursis
teisele kohale tulnud osavõtjale väärilise
auhinna. Esimese koha vääriliseks hinnati hajameelset
noormeest, kes lõunasöögi ajal...»
«Palun jäta!»
Skaala uuris veel hetke peeglist oma silma ja suundus
magamistuppa.
Xavier astus vannituppa, nõjatus puusaga vastu
kraanikaussi ja asus hambaid pesema, uurides samal ajal
peeglilauale kuhjunud tuube, potikesi ja deodorante. Ühe
käega nühkis ta purihambaid, teisega võttis
laualt tuubi mida ta ei olnud varem märganud. «... UV-
kiirguse vastane kreem. Kanda nahale ühtlase kihina ning
lasta kuivada...».
Xavier pani tuubi tagasi ja loputas hambad. Lõpetanud
protseduuri, kustutas tule ja läks magamistuppa.
Skaala oli juba teki all, kuid ei maganud. Vahtis silmad
pärani lakke, justkui hakkaksid seal kogu maailma tulevikku
kajastavad sündmused jooksma. Xavier riietus lahti, kustutas
tule ja heitis voodisse selili, vahtides naise eeskujul samuti
lakke. Ta ootas millal naine ta põsele rituaalse musi
teeks ning sellega päeva lõpetatuks kuulutaks, et
siis puhta südamega mehele tavapäraselt selg keerata,
aga seda ei juhtunud. Oodates tuli talle hirmus rammestus peale
ja silmalaud muutusid kinnivajumiseni raskeks.
«Xavier?»
«Mh?»
«Mis sa arvad, kas mina suudaksin palja
mõttejõuga asju ühest kohast teise liigutada
nagu too mees?»
«Mida? Mihuke too?»
«See kelle etteastet me täna vaatamas
käisime.»
«Ah sa tahad küsida, et kas sina suudaksid
kõrvugi liigutamata pooleteist-tonnist klaverit kolme
meetri kõrgusele tõsta?»
«Ei, mitte klaverit. Muud pudi-padi, pliiatseid,
pabereid.»
«Ja hambaharju?»
«Jah, kasvõi hambaharju. Kas suudaksin?»
«Tead mis, ma juba pooleldi magasin.»
«Kas suudaksin, mis sa arvad?»
«Eks tee proovi! Kuule tõsiselt, ma magasin juba
ja hea meelega sooviksin antud hetkest alates seda ka edaspidi
teha.»
Skaala nägu tõmbus mossi ja ta jäi vait.
*
Xavier ärkas tapva palavuse peale. Toas oli tunda kohvi
lõhna. Pead kergitades nägi, et Skaala istus laua
taga seljaga tema poole.
«Ammu oled üleval?» küsis ta silmi
vidutades.
Naine ei teinud teda kuulmagi. Xavier ajas end püsti ja
komberdas vannituppa, nagu ühele korralikule hambapesu-
põlvkonna liikmele kohane. Minuti pärast seisis ta,
kohvitass näpus, magamistoa uksel ning jälgis, kui visa
tähelepanuga tema naine laua taga paberitükke ja
pastapliiatseid vaatab. Naine ei märganud teda. Mees seisis
nii mõnda aega ja läks kööki tagasi endale
uut tassitäit valama.
Tagasi tulles oli tal teises käes põlev sigarett.
Skaala istus ikka samas asendis. Mehele pilku pööramata
lausus ta rahulikul toonil kulunud etteheite:
«Mitu korda olen ma sulle öelnud, et magamistuppa
suitsuga ei tulda?»
«Mida sa nüüd omaarust teed?»
«Palun mine suitsuga kööki.»
«Mis sa võtsidki seda eile öeldud harjutamise
asja tõsiselt või?»
«Sa oled ikka veel suitsuga siin?»
Nähes, et täna peab paraku naise jonn peale
jääma, läks ta kööki suitsu kustutama.
Xavier võttis endise koha uksepiida najal sisse ning
jäi naise selga silmitsema.
«Ahaa, ma tean küll mis teoksil! Oled
üleöö avastanud endas salapärase võime
ja nagu öeldakse, haarasid härjal sarvist. Esimese
tunni harjutad pastakaid ja juuksekumme tõstes,
järgmise tunni veedad juba lillevaaside seltsis. Veel veidi
ja varsti pole enam mingi kunst toole ja laudu veidike nihutada.
Lõunaks on sul kogu mööbel korteris ringi
paigutatud, ilma et oleksid toolilt tõusnudki. Oota, las
ma arvan! Siis hakkab sul korteris igav ja sa suundud parematele
jahimaadele. Tänaval näed sa kahte-kolme valesti
pargitud autot, mille käigupealt teise tänavaotsa
nihutad. Ja selle hommikuti närvidele käiva
kellukestega jäätiseauto toimetad hoopiski teise
linnaotsa. Õhtuks oled parapsühholoogia konverentsil
varjutamas hädist imetegijat, tema ju hõljutab
kõigest klavereid, aga näe sina toimetad kohale
Eiffeli torni...»
«Palun lõpeta.»
«... öösel toimub otseülekanne
televisioonis, kus sina istud jalad ristis keset mäge,
tagant suunatakse prožektoriga su pea kohale aupaiste, taustaks
laulab tuhandepealine koor «Halleluujat» mõne
vägeva New York'i filharmooniaorkestri saatel ja sina
lahendad oma «mõttejõuga» meie
tüütu globaalprobleemi ning hommikuks on meil taas -20°
C külma nagu praegusele aastaajale kohane.»
«Kas sa lõpetasid? Sul ei ole ühtegi teemat,
millest sa suudaksid ilma ironiseerimata mööda
minna.»
Tuba jäi taas mõneks minutiks vaikseks. Xavier
võttis kohvitassist viimase lonksu. See oli liiga magus,
kuna ta polnud viitsinud suhkrut korralikult segada. Skaala
pööras ennast ringi ja vaatas vaikides mehele otsa.
«Oleks ma vaid teadnud,» alustas Xavier, «et
see parapsühholoogi, või kelle iganes, et
etendus sulle nii hinge läheb, poleks ma sind seda vaatama
viinudki. Tahtsin ainult meile huvitava õhtu korraldada.
Mul polnud õrna aimugi, et sa selle tulemusena hommikul
veiderdama hakkad.»
«Kui ma ütlekski midagi, nähtavasti ei saaks sa
aru või kukuksid jälle
lõõpima.»
«Ütle siis midagi, jumal hoidku. Mis ma pean sind
kogu päeva nägema neid pastakaid
jõllitamas?»
«Kui me seda etendust vaatasime...»
«Noh, m i s s i i s o l i ?
Jumala sõrm laskus
taevast, puudutas su otsaesist ja kõmisev bariton
hüüdis: «sina oled mu äravalitu, kes
päästab maailma seitsmest
hukatusaastast!»»
«Ei! Xavier, palun lõpeta see! Ah, mine minema, ma
ei taha sinuga rohkem rääkida.»
Skaala keeras pahuralt Xavierile selja. Xavier vaatas kuidas
naine oma endisesse tegevusse süüvib, seejärel
uuris hetke oma tühja kohvitassi ja kõndis
kööki. Ta jättis tassi hooletult lauale vedelema
ning jäi akna alla seisma, et temperatuurinäitu
vaadata. Päikese käes oli õues 30°C sooja.
Inimesed vedasid nähtavasti tänavatel uimaselt jalgu
järele.
Xavier kehitas endamisi õlgu ja läks elutoa
riidekapi juurde sobivaid riideid valima, mis takistaksid teda
õues ära põlemast ja ühtlasi ei laseks
palavusest ära lämbuda.
Riietatult ilmus ta uuesti magamistoa uksele.
«Kuule, ma pean korra töölt läbi
käima. Lubasin eile ühe asja joonde ajada nii, et
võid mind alles lõunaks koju oodata... Kas sa
kuuled ka mind?»
Xavier vangutas pead ja läks välja. Skaalani kostis
veel ainult välisukse mürtsatust, siis jäi
kõik vaikseks.
*
Oli reede. Elutuppa paigaldati eile kiirkorras kliimaseadeldis
ja nüüd püsis seal stabiilne 18°C kraadi.
Tänavatel oli liiklus vähemaks jäänud.
Autodega veel sõideti, aga jalgsi ei kippunud keegi enam
päise päeva ajal liikuma.
Xavier vaatas elutoa ekraanilt mingit dokumentaalsarja
Kolmanda Maailmasõja vapratest kangelastest. Skaala istus
köögis laua taga ja vahtis pingsalt lauale asetatud
lusikat. Ta oli nii keskendunud, et ei kuulnud uksekella. Xavier
läks avama.
Uksel seisis pisike ja tüsedavõitu ämm,
riietatuna üleni valgesse. Xavier haaras kahe käega
peast kinni:
«Oi ei! Ainult mitte sina! Ennemini seisku Kristus
või Neitsi Maarja ise siin...»
«No tere!» hüüdis Gwen virinat
kõrvust mööda lastes. «Kas sa sisse ei
kutsugi? Oh jube, ma olen ära lämbumas. Kujutad sa
ette, minu ees vajus nooruke naisterahvas tänaval kokku.
Pole ka ime, polnud tal mütsi ega midagi peas, aga sellise
ilmaga ei saa ju sedaviisi välja tulla, mis siis, et juba
õhtu käes. Päikesepiste võib saada juba
veerandtunni jooksul.»
Gwen oli kärmelt riided nagisse riputanud ja viimase
lause lõpetas keset elutuba seistes.
«Näe siin on palju jahedam. Kas sa oled ka selle
viguri ostnud, mis toas temperatuuri muudab?»
«Oh ei, meil on vanajumala endaga soojad suhted,
mistõttu ei lase ta oma armupäikest meie peale
paista.»
«Mu naaber tahtis ka seda vigurit osta...»
«See on kliimaseade, jäta meelde.»
«... no seda kliimaseadet osta, aga nüüd
ostavad ju kõik ja otse nina alt võeti tal viimane
ära. Kaupmees ütles, et järgmine partii
jõuab alles järgmise nädala keskel, aga
täna on ju alles reede ja kuidas tema, vana inimene,
nüüd järgmise nädalani vastu peab. Ta on
niigi kaks infarkti üle elanud, kartis, et süda ei pea
sellisele palavusele vastu ja seetõttu kolis oma
tütre juurde...»
«Ma südamest loodan, et sul on kliimaseade olemas ja
sa ei kavatse meie juurde sisse kolida. Ja kui sul ei olegi, siis
olen ennemini nõus enda oma...»
«Ära satu paanikasse, noormees,» katkestas
seekord Gwen. «Minul ei ole seda vigurit vaja ja mu
südamega on siiamaani ka kõik korras.»
Gwen sättis ennast mugavalt diivanile istuma. Xavier
istus tugitooli ja süütas tillukese tulemasinaga
sigareti. Sellega ühele poole saanud, kõndis ta
kööki tuhatoosi järele. Skaala istus samas kohas,
kus enne lõunasöökigi ja tundus, et ka samas
asendis -- käed laua all, selg sirge ja pea pisut ettepoole
kallutatud, nagu sooviks ta selle neetud lusika silmadega alla
kugistada.
«Võibolla soovid hetkeks oma emale pilgu peale
visata ja nii viisakuse poolest, kasvõi teregi öelda?
Halbadest oludest hoolimata näeb ta üsna kobe
välja. Arvatavasti sind ta vaatama tuligi.»
Skaala vaatas talle sekundi külma pilguga otsa, justkui
seisaks ta ees tüütu müügiagent, kes
üritab kõigest hingest talle mingit kasutut sodi
pähe määrida. Xavier lõi käega ja
läks elutuppa tagasi, potsatas tugitooli, manas näole
seltskondlikule vestlusele kohase naeratuse ja asetas rohekast
klaasist massiivse tuhatoosi enese ette.
«Kus siis Skaala on?» küsis Gwen oma higist
juuksesalku kõrva taha lükates.
«Skaala istub viiendat päeva laua taga, lusikad,
pliiatsid ja juuksekummid ees, ning püüab neid oma
olematu psühhokineetilise võimega
liigutada.»
«Kas te käisite ka seda parapsühholoogia
konverentsi viimast etteastet vaatamas?» läks Gwen
elevile. «Ma nägin seda järgmisel päeval
televiisorist. See, kuidas ta klaveri mõtte jõul
üles tõstis, oli tõsiselt muljetavaldav.
Proovisin pärast ise ka, aga taoline võime on vist
ainult vähestele Jumalast antud.»
«Ah, sa oled sama segane kui su tütargi!»
Gwen ei teinud vahemärkust kuulmagi.
«Algul, kui ta neid vidinaid liigutas, siis arvasin, et
küllap see mõni kaval trikk ole, nagu kunagi see
Kopernik tegi...»
«Ta nimi oli Copperfield!» parandas Xavier.
«Olgu pealegi Kooperfiil... aga see polnud ju mingi
meelelahutusüritus. Teda ümbritsesid ju kõiksugu
targad mehed ja kõrvale näidati mingeid
dokumentaalfilme teistest sarnastest inimestest... Kuule, kas
Skaala on siis liigutanud ka midagi, kui ta viiendat
päeva...»
«Loomulikult. Alles hommikul imetlesime kahekesi, kuidas
hamburgerid külmkapist mikro poole roomasid ja sealt
välja tulles taldrikule maandusid.»
«Ei, aga tegelikult?» usutles Gwen väsinud
naeratusega.
«Ei ole, ta on lihtsalt palavusest segi
läinud.»
«Aga mis ta ise selle kohta räägib?»
Xavier kustutas koni närviliselt tuhatoosi.
«Ma tõesti ei tea, ta pole viie päeva jooksul
minuga sõnagi rääkinud. Jõllitab
päevad läbi igasugu esemeid ja öösiti
vähkreb ega lase magada.»
«Kus ta on?» küsis Gwen püsti
tõustes.
«Seal, kus kõige rohkem lusikaid leidub,»
vastas Xavier tülpinult.
Gwen läks kööki ja pani ukse enda järel
kinni. Ta jäi sinna umbes kümneks minutiks. Tagasi
tulles oli tal rusutud ilme. Ta istus oma kohale tagasi. Nad
vaikisid mõnda aega. Vaikuse katkestas Gwen:
«Lootusetu. Ta ei kontakteeru ju üldse.»
Gweni nendingus kõlas küsiv alatoon.
«Isegi mulle, oma emale, pühendas ta üheainsa
jaheda pilgu. Ja see pilk... Ehk peaksid talle rohkem
tähelepanu pöörama ja üritama temaga ikkagi
rääkida.»
«R ä ä k i d a !
Ei tea mida? Kas seda, et
viimase kahekümne aastaga on neid imetegijaid karjade kaupa
ilmunud, nagu seeni metsas ja et oleks tore vahelduse
mõttes enda kõrvalt mõnda normaalset inimest
ka leida? Või peaksin hirmutama, et see veider tegevus
kujundab temas tahteelu häireid ja varsti saan teda ainult
laupäeviti külastusaegadel teatud asutuses vaatamas
käia?»
«Ma tõesti ei tea.»
Gweni nägu vajus lömmi.
«Viimaste aastatega on kõik nii võimatult
hulluks läinud. Kas sa lugesid tänasest lehest, et
ühel päeval võib päike hoopis ära
kustuda! Päikesega olevat lugu nüüd täpselt
samuti, nagu vanasti elektripirnidega. Enne
läbipõlemist löövad veel hetkeks heledamalt
põlema. Kujutad sa ette, teadlased
l o h u t a s i d, et
meil pole jääaega sellegipoolest vaja karta.
Nähtavasti enne, kui see neetud päike kustub,
põleme ära. Pealegi olevat varsti ka siinkandis
meeletut troopikakliimat oodata. Öösiti hakkab sadama
nagu ämbrist ja päeval kõrvetab nagu praeahjus.
Ekvaatori lähedal pidavat inimesed järjest rabandusi
saama ja keda päike ei võta, sureb kindla peale
mõnda kuumaga levivasse uude nakkusse.»
Gwen tupsutas taskurätikuga otsaesist, mis erutusest
tilkuma oli hakanud.
«Nad kirjutasid, et inimkond sureb üsna pea
välja. Kliima muutumisega pidavat polaaraladel jää
tohutu mühinaga sulama, mis tähendab seda, et merre
tuleb hirmsal kombel vett juurde ja varsti ajab see üle
kallaste. Inimesed müüvad juba rannaäärseid
maju, rumalas lootuses, nagu keegi tõesti mõtleks
neid osta. Olla oodata meeletut rahvaste rändamist
sisemaale, juba praegu lahkutakse vähehaaval ja selle
tulemusena on sadu ettevõtteid pankrotti läinud ja
iga päev võib lehest lugeda kümnete enesetappude
kohta.»
«Ära selle tühja asja pärast
nüüd nii väga erutu,» katkestas Xavier
rahulikul toonil naist, kes oli näost juba üsna
kahvatuks muutunud. «See ei ole veel maailma
lõpp...»
«Tühja asja pärast?» pahvatas Gwen
päris ägedaks muutudes. «Kas see on siis tühi
asi? Mida sina üldse maailma asjadest tead ja kui teadki,
siis ainult irvitad nende üle. Selline hullumeelsus oli
viimati 30 aastat tagasi, kui kolmandik kristlasi
üleöö justkui vits vette kadus! Mina olin sel ajal
kahekümne aastane ja käisin igal pühapäeval
kirikus. Sina ja Skaala olete hukkumisele määratud
põlvkond, nagu mulle üks pastorist perekonnatuttav
tütre ristsetel ütles.»
«Olgu, olgu,» ütles Xavier otsustavalt.
«Nii-öelda profülaktika mõttes
võiksid sa nüüd hoopis lahkuda, enne kui sa enda
lõplikusse depressiooni räägid, et siis ennast
põhjusega taas tsüklisse juua. Olen kuulnud juba su
kurba lapsepõlve, kus ema koos teiste usklikega taevasse
võeti nii, et padjale ainult ta abielusõrmus
jäi ja et su isa seejärel enesetapu sooritas. Aga et
sinusugust usinat kirikuskäijat ei loetud taeva
vääriliseks, pole veel põhjus pudelisse
kukkumiseks. Nõndaks, kuna sa oled oma tütre üle
vaadanud ja leidnud, et ta on elus ja terve, kuigi pisut veider,
siis on su külaskäik asja ette läinud ja ma ei
lase sul seda ära rikkuda!»
Xavier tõusis püsti ja kõndis koridori
poole. Gweni pilk vilksatas hetkeks baarikapi poole,
seejärel tõusis ta taltsalt ja järgnes Xavierile
koridori, kus too talle valge ürbi selga aitas.
«Helista mulle homme ja räägi kuidas temaga
on,» pomises Gwen veel enne ukse sulgemist.
Xavier kuulatas veel, kuni lift unnates alla läks, ning
jalutas kööki. Skaala istus samas asendis ja lusikas
laual näis ka samal kohal olevat. Xavier loputas klaasi,
pani selle kuivatusrestile ning istus laua äärde, oma
naisele vastu. Skaala silmad punetasid, nagu oleks ta äsja
nutnud.
«Räägi minuga!» nõudis Xavier.
«Mis ema sulle rääkis?»
Skaala ei vastanud ega tõstnud pilku. Silmanurka ilmus
tilluke pisar.
«Tegelikult tahaksin ma ise sinuga veidi
rääkida, kui sa jaksaksid minutikese kuulata,»
lausus Xavier väga tõsiseks muutudes.
Teiselt poolt lauda kostis vaid pahaendeline vaikus.
«Minugipärast võid sa samal ajal
kõiksugu vidinakesi või õigupoolest seda
lusikat silmitseda, aga ma palun, mitte ühte pisarat enam!
Kas sa võiksid sõbralikult märguandeks
vähemasti noogutada, et mind kuulad?»
Skaala noogutas vaevumärgatavalt. Xavier jätkas:
«Ma usun, et sa oled natukenegi kursis praegu toimuvaga
ja lehtedest lugenud üht-teist meie spekulatiivse tuleviku
kohta.»
Xavieri «meie» kõlas, nagu see puudutaks vaid
neid kaht.
«Ei, mitte et see antud momendil sulle nii väga
korda läheks, vaid oled enam-vähem asjast
teadlik.»
Ta vaikis hetke, kuni oli pakist sigareti kätte saanud,
kuid siis meenus, et nii tuhatoos kui ka tulemasin olid elutoa
lauale jäänud.
«Jäta aga see meelde, et ma ei taha mingil
määral olla takistuseks sinu eeldataval
karjääril parapsühholoogia valdkonnas. Ka mina
olin noorena üsna vastuvõtlik kõiksugu
veidrustele. Tahaksin hoopis öelda, et sinu apaatia
kõige suhtes ja see totter kontsentreerumine neile
vidinaile on minu jaoks pagana ebameeldiv. Ma isegi ei aima, kuhu
sa nõnda välja jõuda kavatsed, ataraxiani
või hoopis nirvaanani? Kui tõesti nii, siis mul on
väga kahju, et mina kaelani selle asja sees ei ole --
saaksin ennast pidada siis maailma õnnelikumaks inimeseks.
Sellisel juhul kärsaku kogu maailm ümberringi
või ajagu meri üle kallaste, ma istuksin vaid jalad
ristis vaibal ja põrnitseksin seda, kuni see koos minuga
lendama hakkab. Antud hetkel pole ma selle asja sees ja
seetõttu tunnen muret sinu pärast. Pealegi ei aima ma
siiani sugugi su tegevuse tõelist põhust, kas sa
põgened selle maailma eest või tahad tõesti
oma põrnitsemisega kuhugi jõuda? Ausalt öeldes
esimene variant oleks mulle rohkem meelt mööda. Ma
tahaksin ka iga päev kaduda, jätta kas või kogu
päikesesüsteemi selja taha ja uneleda morfiiniuimas,
kuid paraku on mul kohustusi oma ligemeste ees.»
Xavier pani sigareti suhu ja võttis selle kohe uuesti
ära. Ta mudis seda lühikesel vaikushetkel kahe
sõrme vahel.
«Juhul kui su eesmärgiks on selle tegevusega
tõesti kuhugi jõuda...»
Xavier jäi uuesti vait, et mõtteid koondada.
«... siis tahaksin ma küsida, mida sa selle
võimega peale hakkad? Kas annad paar etteastet palavuses
piinlevale publikule? Ehk olla siis tõusev täht,
tuhandete tähelennul. Aasta pärast sind isegi ei
meenutata, sest pole enam kedagi, kes meenutaks! Teisalt, kui sa
nende vidinatega laua ääres edukas oleksid, siis ma ehk
ka mõistaksin sinu püüdlikku jätkuvat
harjutamist, sest kes teab, kunagi võibolla istudki
mäe otsas, et psühhokineetiliselt meie maailma
globaalprobleemi lahendada. See kõlab kaunis totralt, aga
pean mainima, et sinu tagasihoidliku loomusega ei lähe
kuidagi kokku olla ülemaailmne Päästja. Eduka
ürituse järel kullatakse sind üle, igasse linna
valatakse sinu postament ning vändatakse sadu filme ja
saateid, kuni «22. sajandi mõistatusteni». Kirik
kuulutab su eluajal juba pühakuks ja fanaatilisemad peavad
sind ekslikult tagasitulnud Kristuseks. Sulle avatakse miljoneid
kirikuid ja sinust hakatakse lugema uut ajaarvamist. Pean
möönma, et sul on tulevikku! Kas sa sellele
mõtledki? Unistad olla Maailma Päästja? Kui see
tõesti nii on, siis luba mul sind maa peale tagasi tuua,
tuletades meelde, et sa pole veel juuksekummigi liigutanud! Sa
oled kõigest samasugune inimene nagu minagi -- loll,
lapsik ja hirmul.»
Xavier jäi vait. Skaala vaatas tähelepanelikult
laual lebavat lusikat ega liigutanud kulmugi. Xavier leidis, et
ta on sedaviisi paganama kaunis. Pikad pruunid juuksed langesid
lainena õlgadele ja nende vahelt paistis nõtke
kael. Skaala istus ta vastas nagu vahakuju, ainuke elumärk
oli kaelal tukslev veresoon.
«Skaala, kas sa kuuled mind?»
Xavier tõusis püsti ja kükitas tüdruku
ette. Ta keeras käega naise näo enda poole, sundides
teda nõnda endale otsa vaatama. Skaala silmad olid
tühjad ning pilk külm ja kalk.
Xavier sosistas talle kõrva «ma-armastan-
sind» ja tegi laubale musi. Kui ta püsti tõusis,
vaatas Skaala taas lusikat.
Xavier kõndis vaikselt elutuppa ja sulges enda
järel köögiukse. Laualt tulemasinat krabades
läks ta akna alla ja jäi sinna seisma. Päike oli
loojunud ja hämaruses helkisid lugematud linnatuled. Xavier
süütas sigareti ja asus seda ahnelt imema, nagu oleks
see ta elu viimane kohustus. Teise käe surus ta
sügavale pükste tasku, püüdes nõnda
erutusvärinat taltsutada. Ta nägu oli pinges, kui mitte
lausa krampis, nagu käiks tema sisemuses ränk
võitlus elu ja surma peale.
Ta hajevil pilk rändas maja katustele, punakale
täiskuule, vastasmaja akendele ning peatus elutoa nurgas
seisval rohukapil, kuhu tal oli tagavarana jäänud
ammusest ajast kuue doosi jagu morfiini. Rohukappi silmitsedes
võitles ta endaga kõvasti. Pea sai ta kiusatusest
võitu. Selle asemel avas ta akna, heitis põgusa
pilgu alla, otsekui küsides, kas 28. korruselt kukkuda on
piisavalt meeldiv elamus ja siis hüppas. Elutoa kardin
jäi vaid tuule kätte lehvima.
Skaala istus köögis ega märganud midagi. Ta
vahtis üksisilmi laual keerlevat lusikat ja üritas seda
peatada. Seejärel proovis lusikat uuesti liikuma panna ja
siis jälle seisma. Ta oli vist õnnelik.
/august 1998/
|