13.02.2001 |
Michael Moorcock
Unelev linn |
(The Dreaming City)
Minu emale
Üks Huntide kogunemine
«Mitmes tund praegu on?» Musta habemega mees kiskus
peast kullatud kiivri ja heitis selle eemale, vähimatki
hoolimata sellest, kuhu see kukkus. Ta tõmbas käest
nahkkindad ja liikus pragisevale kaminatulele lähemale, et
oma külmunud konte soojendada.
«Kesköö on ammu möödas,»
ühmas üks turvises meestest, kes olid lõkketule
ümber kogunenud. «Oled sa ikka kindel, et ta
tuleb?»
«Räägitakse, et ta peab sõna, kui see
sind rahustab.»
Kõneleja oli pikk kahvatu näoga noormees. Ta
kitsad huuled moodustasid ja heitsid sõnu õelalt.
Hundinaeratus näol vaatas ta uustulnukale jultunult
silma.
Too pööras selja ja kehitas õlgu. «Nii
see on -- hoolimata su irooniast, Yaris. Ta tuleb.» Ta
rääkis, nagu püüdes end milleski veenda.
Tuleaseme ümber istusid kuus meest. Kuues oli Smiorgan -
- Krahv Smiorgan Kiilaspea Punastest Linnadest. Ta oli
lühike jässakas umbes viiekümne aastane mees,
armilise näoga, mida osaliselt kattis paks must habe. Ta
mornid silmad hõõgusid ja ta töntsid
sõrmed näppisid närviliselt toreda
käepidemega mõõka. Mehe pealagi oli paljas,
mis oli talle nime andnud, ja kuldkaunistustega turvisel rippus
villane tumepunane mantel.
Smiorgan ütles kõlatult: «Ta vihkab oma
nõbu. Ta on kibestunud. Yyrkoon istub tema asemel
Rubiintroonil ja on kuulutanud ta lindpriiks ning reeturiks.
Elric vajab meid, kui tahab oma trooni ja pruuti tagasi
võita. Me võime teda usaldada.»
«Sa oled täna õhtul nii usalduslik,
vürst.» Yaris naeratas kergelt. «Haruldane asi
neil rasketel aegadel. Aga seda ma ütlen ...» ta tegi
pausi ja hingas sügavalt sisse, vaadates üksteise
järel oma kaaslasi. Ta pilk vilksatas pikanäoliselt
Jharkori Dharmitilt Lormyri Fadanile, kes pakse huuli kokku
surudes tulle vahtis.
«Räägi siis, Yaris,» nõudis
pahuralt aristokraatlike näojoontega Naclon Vilmirianist.
«Kuulame siis, mis sul öelda on, noormees, kui see on
väärt kuulamist.»
Yaris vaatas keigarliku Jiku poole, kes haigutas ebaviisakalt
ja kratsis oma pikka nina.
«Noh!» Smiorgan oli kannatamatu. «Mis sa
ütled, Yaris?»
«Peaksime teele asuma ja mitte kulutama rohkem aega,
oodates millal Elric arvab heaks välja ilmuda! Ta kas
irvitab meie üle, olles ise kuskil kõrtsis sadade
miilide kaugusel -- või arutab koos Draakoniprintsidega,
kuidas meid lõksu püüda. Oleme seda
sõjaretke aastaid plaanitsenud. Meil on vähe aega
ründamiseks -- meie laevastik on liiga suur, liiga
silmatorkav. Isegi kui Elric pole meid reetnud, jooksevad
spioonid varsti ida poole ja hoiatavad Draakoneid, et nende
vastu kogutakse sõjaväge. Me kavatseme vallutada
fantastilisi rikkusi, võita maailma suurimat
kaubanduslinna, röövida tohutuid varandusi --
või sureme kohutavat surma Draakonprintside käe
läbi, kui ootame liiga kaua. Ärme kaotame rohkem aega,
hakkame minema, enne kui saak kuuleb meie kavatsusest ja
valmistub meie vastuvõtuks.»
«Sa oled alati valmis inimesi umbusaldama, Yaris,»
ütles kuningas Naclon Vilmirist aeglaselt ja
ettevaatlikult, vaadates vastumeelsusega seda pinevil
näojoontega noormeest. «Me ei jõua Imrryri, kui
meid ei aita Elricu teadmised merelabürindist, mis viib
selle salajastesse sadamatesse. Kui Elric meiega ei ühine,
siis on meie katse tulutu -- lootusetu. Me vajame teda. Me peame
teda ootama või loobuma oma plaanidest ja minema tagasi
koju.»
«Vähemalt mina olen valmis riskima,»
hüüdis Yaris ja viha välkus ta viltustes
silmades. «Te hakkate vanaks jääma -- teie
kõik. Aardeid ei võideta hoole ja kavaluse, vaid
kiire tapmise ja hulljulge rünnakuga.»
«Rumalus» Dharmiti hääl mürises
tulest valgustatud saalis. Ta naeris väsinult. «Ka
mina rääkisin noorena niimoodi -- ja kaotasin ilusa
laevastiku varsti pärast seda. Kavalus ja Elricu teadmised
võidavad meile Imrryri -- need ja kõige
võimsam laevastik, millega eales on Draakonimerel
purjetatud, peale Melniboneelaste oma, sel ajal kui nad
kõigi rahvaste üle valitsesid.. Siin me oleme --
maailma võimsaimad mereisandad, ja igaüks meist
käsutab rohkem kui sadat kiiret laeva. Meie nimed on
kardetud ja kuulsad -- meie laevastikud ründavad pidevalt
kahekümne väikeriigi kaldaid. Me oleme
vägevad!» Ta surus oma suure käe rusikasse ja
raputas seda Yarise näo ees. Tigeda naeratusega vaatas ta
noormehele silma ning jätkas vaiksemalt ja hoolikalt
sõnu valides.
«Kuid see kõik on väärtusetu --
mõttetu -- ilma Elricu väeta. See on teadmiste
vägi -- nõiavägi, kui ma pean kasutama seda
neetud sõna. Ta esiisad tundsid labürinti, mis
kaitseb Imrryrit merepoolsete rünnakute eest. Ja ta esiisad
andsid talle selle saladuse edasi. Imrryr, Unelev Linn, magab
rahus -- ja ta jääbki magama igavesse unne, kui
teejuht näitab meile teed läbi selle sadamaisse
viivate reetlike kanalite. Me vajame Elricut -- meie teame seda
ja tema teab seda. See on tõde!»
«Selline usaldus, mu isandad, teeb südame
soojaks.» Süngest häälest, mis tuli saali
sissekäigu juurest, kostis irooniat. Kuue mereisanda pead
pöördusid ukse poole.
Yarise enesekindlus kadus, kui ta vaatas otsa Elricule
Melnibonést. Ta nägi vanu silmi kaunis nooruslikus
näos ning pööras Elricule selja, eelistades
vaadata eredasse lõkketulle.
Elric naeratas soojalt, kui krahv Smiorgan tal õlast
haaras. Nende kahe vahel oli teatud sõprus. Ta noogutas
armulikult ülejäänud neljale ja astus
nõtke graatsiaga tule poole. Yaris astus kõrvale
ja laskis ta mööda. Elric oli pikk, laiaõlgne
ja kitsapuusaline. Ta kandis oma pikki juukseid kuklal
sõlmes ja eelistas teadmata põhjusel
lõunabarbarite riietust. Tal olid pikad põlvini
ulatuvad pehmest hirvenahast saapad, kummaliselt sepistatud
hõbedane rinnaplaat, sinise-valgeruuduline linane vammus,
purpursed villased püksid ja kahisevast rohelisest sametist
mantel. Tema puusal puhkas mustast terasest
ruunimõõk -- kardetud Tormitooja, mis oli
sepistatud iidse ja võõra nõiduse abil.
Ta veider riietus oli maitsetu ja kirev ning ei sobinud ta
tundelise näo, pikkade sõrmede ja peaaegu
õrnade kätega, kuid siiski ta uhkeldas sellega, sest
see rõhutas tõsiasja, et ta ei kuulunud
ühtegi seltskonda -- et ta oli võõras ja
pagendatu. Kuid tegelikult polnud tal selleks vaja kanda
võõrapärast kehakatet, sest ta silmad ja nahk
rõhutasid seda niigi.
Elric, Viimane Melniboné Isand, oli puhastverd albiino, kes
sai jõudu salajasest ja kohutavast allikast.
Smiorgan ohkas. «Noh, Elric, millal me Imrryrit
ründame?»
Elric kehitas õlgu. «Niipea, kui soovite, mul
ükskõik. Andke mulle pisut aega paari asja
tegemiseks.»
«Homme? Kas me purjetame homme?» küsis Yaris
kõhklevalt, tunnetades kummalist jõudu, mis uinus
mehes, keda ta oli süüdistanud reetlikkuses.
Elric naeratas, jättes noormehe sõnad
tähelepanuta. «Kolme päeva pärast,»
ütles ta. «Kolme -- või enama.»
«Kolme päeva pärast! Kuid Imrryr saab vahepeal
teada, et oleme siin!» ütles paks ettevaatlik
Fadan.
«Hoolitsen selle eest, et laevastikku ei leita,»
lubas Elric. «Pean kõigepealt ise Imrryri minema --
ja sealt tagasi tulema.»
«Sa ei jõua sinna kolme päevaga -- isegi
kõige kiirema laevaga mitte,» ütles Smiorgan
imestunult.
«Jõuan sinna vähem kui päevaga,»
ütles Elric vaikselt ja lõplikult.
Smiorgan kehitas õlgu. «Kui sa nii ütled,
siis ma usun seda -- kuid milleks minna sinna enne selle
ründamist?»
«Mul on selleks omad põhjused, krahv Smiorgan.
Kuid ärge muretsege, ma ei reeda teid. Juhin ise
rünnakut, võite selles kindlad olla.» Leek
valgustas kummaliselt ta surnukahvatut nägu ja ta punased
silmad lõõmasid. Ta sale käsi hoidis kindlalt
ruunimõõga käepidet ja ta paistis kiiremini
hingavat. «Vaimselt on Imrryr langenud juba viissada aastat
tagasi -- ta langeb varsti täielikult -- ja igaveseks! Pean
tasuma väikese võla. See on ainus põhjus,
miks ma teid aitan. Nagu teate, oli mul vaid paar tingimust --
et teete linna maatasa ja et teatud mees ja naine
pääsevad vigastamatult. Pean silmas mu nõbu
Yyrkooni ja ta õde Cymorili...»
Yaris tundis, et ta kitsad huuled on ebameeldivalt kuivad.
Suurem osa tema suurustavast käitumisest oli ta isa
varajase surma tagajärg. Vana merekuningas oli surnud ja
jätnud noore Yarise oma maade ja laevastiku uueks
käskijaks. Yaris polnud üldse kindel, et ta sobis nii
suure kuningriigi valitsejaks -- ja püüdis näida
enesekindlam, kui ta tegelikult oli. Ta küsis: «Kuidas
me laevastiku peidame, isand Elric?»
Melniboneelane mõtles hetke. «Ma peidan selle
teie jaoks,» lubas ta. «Lähen nüüd seda
tegema -- kuid enne peab vaatama, et kõik mehed on
laevadelt läinud -- kas sa hoolitsed selle eest,
Smiorgan?»
«Jah,» müristas jässakas krahv.
Ta lahkus koos Elricuga saalist, jättes viis meest
seljataha. Viis meest tunnetasid saatuse jäist hõngu
saali kuumas õhus.
«Kuidas saab ta peita tohutut laevastikku, kui isegi
meie, kuigi tunneme seda fjordi paremini kui keegi teine, ei
suutnud seda?» küsis Jharkori Dharmit
hämmeldunult.
Keegi ei vastanud talle.
Nad ootasid pingul ja närviliselt, kuni unarusse
jäänud lõke vilkus ja kustus. Viimaks tuli
Smiorgan tagasi, trampides kärarikkalt
põrandaplaatidel. Teda ümbritses kummituslik
hirmuvine, peaaegu käegakatsutav kartusehõng.Ta
lõdises ja hingeldas.
«Noh? Kas Elric peitis kogu laevastiku -- kõik
ühekorraga? Mis ta tegi?» küsis Dharmit
kannatamatult, otsustades mitte välja teha Smiorgani
pahaendelisest seisukorrast.
«Ta peitis selle.» See oli kõik, mis
Smiorgan ütles, ja ta hääl oli vaikne, nagu
haigel palavikust vaevatud mehel.
Yaris läks ukse juurde ja püüdis vaadata
fjordinõlvade taha, kus põlesid paljud
laagrituled. Ta püüdis näha laevamastide ja -
taglaste piirjooni, kuid ei näinud midagi.
«Öine udu on liiga tihe,» pomises ta. «Ma
ei oska ütelda, kas meie laevad on fjordis ankrus
või mitte.» Ta ahmis tahtmatult õhku, kui
paksenevast udust ilmus valge nägu. «Tervist, isand
Elric,» kogeles ta, märgates higi melniboneelase
pingul näojoontel.
Elric komberdas temast mööda saali.
«Veini,» pomises ta. «Tegin, mis vaja, ja see
läks mulle kalliks maksma.»
Dharmit haaras kannu kange Cadsandria veiniga ja valas
väriseva käega pisut veini nikerdatud puupeekrisse.
Sõnatult ulatas ta selle Elricule, kes veini kiiresti
kummutas. «Nüüd lähen ma magama,»
ütles too, sirutas end toolile ja mähkis rohelise
mantli enda ümber. Ta sulges oma rahutukstegevad
tumepunased silmad ja jäi väga väsinult
sügavasti magama.
Fadan kiirustas ukse juurde, sulges selle ja tõmbas
raske raudriivi alla.
Ükski neist kuuest ei maganud sel öösel
hästi, ja hommikul oli uks riivistamata ning Elric toolist
kadunud. Kui nad välja läksid, oli udu nii paks, et
nad varsti kaotasid üksteist silmist, kuigi neid lahutas
kaaslastest vaevalt kaks jalga.
*
Elric seisis harkisjalu kitsa kaldaserva kividel. Ta vaatas
fjordisuhu ja nägi rahuldustundega, et udu paksenes veelgi,
kuigi see rippus vaid fjordi kohal, kus peitis võimsat
laevastikku. Igal pool mujal oli ilm selge ja pea kohal
säras kahvatu talvepäike, mis kumas kalda paljudel
tumedatel räsitud kaljupankadel. Tema ees tõusis ja
langes monotoonselt meri nagu magava veehiiglase rind, hall ja
selge, helkides külmas päikesevalguses. Elric
sõrmitses oma musta mõõga käepidemele
sepistatud ruune ja püsiv põhjatuul liigutas ta
tumerohelise mantli mahukaid volte, keerutades neid tema pika
saleda keha ümber.
Albiino tundis end paremini kui eelmisel ööl, kui
oli kulutanud kogu jõu udunõiduseks. Ta oli
väga vilunud looduslikus võlukunstis, kuid tal
polnud seda jõudu, mis oli olnud maailma valitsenud
Melniboné nõidimperaatoritel. Tema eelkäijad olid
talle pärandanud oma teadmised, kuid mitte oma
müstilise elujõu. Paljusid nõidusi ja
saladusi, mis ta teadis, ei saanud kasutada, sest tal polnud nii
palju jõudu, nii hingelist kui kehalist, et neid lausuda.
Kuid hoolimata sellest teadis Elric vaid üht meest, kes oli
talle teadmistelt võrdne vastane -- see oli ta
nõbu Yyrkoon. Ta käsi pigistas käepidet
tugevamini, kui ta mõtles nõbust, kes oli teda
juba kaks korda reetnud, ja ta sundis end keskenduma praegusele
ülesandele -- nõidustele, mis aitaksid teda teel
Draakoniisandate Saarele, mille ainus linn, Kaunis Imrryr, oli
mereisandate kogunemise põhjuseks.
Pisike purjepaat oli kaldale tõmmatud. See oli Elricu
enda väike laev, töntsakas ja palju tugevam ning
vanem, kui pealtnäha paistis. Mõtisklev meri heitis
murdlaineid selle puust kere ümber. Siis algas
mõõn ning Elric mõistis, et tal oli
nõidumiseks vähe aega jäänud.
Ta keha tõmbus pingule ja ta tühjendas oma
teadvuse, kutsudes sinna saladusi oma peidetud
hingesügavustest. Ta kõikus, silmad vahtisid midagi
nägemata, sirutatud käed tõmblesid ja tegid
õhku nõiamärke, ta hakkas rääkima
ühetooniliselt ja sisistavalt. Aeglaselt valjenes ta
hääl, sarnanedes läheneva tuuleiili
vaevaltkuuldava karjega -- siis äkki muutus hääl
valjemaks, kuni muutus metsikuks ulgumiseks. Õhk hakkas
võbelema ning värisema. Varjud võtsid
aeglaselt kuju ja nad ei püsinud hetkegi paigal, vaid
hüplesid Elricu ümber, kes hakkas kangejalgselt oma
paadi poole minema.
Ta hääl muutus tungivaks ja ebainimlikuks. Ta
kutsus tuuleelemente -- briiside sülfe, tormitegijaid
sharnahe, tuulispeade vaime h'Haarshanne. Ähmaste ja
vormitutena pöörlesid nad tema ümber, ja ta palus
nende abi oma esiisade võõrapäraste
sõnadega, kes olid kaua aega tagasi teinud elementidega
hirmuäratavaid lepinguid, et kasutada nende teeneid.
Elric astus ikka veel kangete jäsemetega paati,
masinlikult tõstsid ta sõrmed purje ja seadsid
selle tuulde. Siis ilmus tüünelt merelt suur laine ja
tõusis üha kõrgemale, kuni kõrgus
paadi kohal. Valju laksatusega langes vesi alla paadile,
tõstis selle üles ja kandis välja merele.
Ahtris istudes ümises ilmetute silmadega Elric ikka veel
oma võigast nõialaulu, ning õhuvaimud
paisutasid purjeid ja saatsid paadi lennates üle vee,
kiiremini kui ükski surelike laev seda suudaks. Ja kogu
selle aja kostis paadi kohalt vabastatud elementide kurdistavaid
saatanlikke karjeid, siis kadus kallas ja peale avamere polnud
enam midagi muud näha.
Kaks Vanad sõbrad, iidsed liitlased
Ja niimoodi, tuuledeemonid laevakaaslasteks, jõudis
Elric, viimane prints Melniboné kuninglikku liini pidi,
viimasesse linna, mida ikka veel valitses ta oma rahvas --
viimasesse linna ja viimasesse jäänusesse Melniboné
arhitektuurist. Selle lähimate tornide hägused roosad
ja õrnkollased toonid ilmusid nähtavale paari tunni
jooksul pärast seda, kui Elric oli fjordist lahkunud, ja
alles Draakoniisandate saare kalda ligidal jätsid elemendid
paadi ja kiirustasid tagasi oma salajastesse lemmikpaikadesse
maailma suurimate mäetippude keskel. Siis ärkas Elric
oma transist ja vaatas uue imetlusega oma kodulinna habraste
tornide ilu, mis olid nähtavad isegi sellest kaugusest,
kuid mida kaitses hirmuäratav suure väravaga
meremüür, viie sissekäiguga labürint ja
looklevad kõrgete müüridega kanalid, millest
ainult üks viis Imrryri sadamasse.
Elric teadis, et ta ei tohi minna sadamasse labürindi
kaudu, kuigi ta tundis täpselt teed. Selle asemel otsustas
ta randuda paadiga kaugemal kaldal väikeses abajas, mida ta
teadis. Kindlate kätega juhtis ta väikese laeva
põõsastega varjatud sissepääsu suunas.
Põõsastel kasvasid tontlikult sinised marjad,
mille mahl oli inimestele surmavalt mürgine, tehes alguses
pimedaks ja tappes seejärel aeglaselt. Need marjad,
noidelid, kasvasid vaid Melnibonél, nagu ka mitmed teised
haruldased ja surmavalt mürgised taimed.
Kerged ja madalad pilveribad ujusid aegaselt üle
päikesekirka taeva, nagu peen veidi jäätunud
ämblikuvõrk. Kogu maailm tundus sinine ja kuldne ja
roheline ja valge. Paati kaldale tõmbav Elric hingas
puhast karget talveõhku ja tundis kõdunevate
lehtede ning mädaneva alusmetsa lõhna. Kusagil
haukus emarebane rõõmsalt oma kaaslasele, ja Elric
kahetses, et tema hääbuv rahvas ei hinnanud enam
looduse ilu, eelistades jääda oma linna lähedale
ja veeta palju päevi rohuuimas. Mitte linn ei unelenud,
vaid selle ületsiviliseeritud asukad. Tundes
külluslikke puhtaid talvelõhnu, oli Elric väga
rõõmus, et oli loobunud oma
sünniõigusest ja ei valitsenud enam linna, mille
valitsejaks ta oli sündinud.
Selle asemel laiutas Ilusa Imrryri Rubiintroonil Yyrkoon,
tema nõbu, kes vihkas Elricut, sest teadis, et hoolimata
oma põlgusest valitsemise ja võimu vastu oli
albiino ikka veel Draakonisaare õige kuningas, ja et
tema, Yyrkoon, oli usurpaator, kes polnud Elricu poolt troonile
valitud, nagu nõudis Melniboné traditsioon.
Kuid Elricul olid paremad põhjused oma nõo
vihkamiseks. Nende põhjuste pärast pidi iidne
pealinn kaotama kogu oma suurejoonelise hiilguse. Jah, langemas
oli viimane osa võimsast impeeriumist, ning roosad,
kollased, punased ja valged tornid varisevad, kui Elric saab oma
tahtmise ja mereisandad on edukad.
Elric astus jalgsi sisemaale Imrryri poole, ja sel ajal, kui
ta miilide kaupa mööda pehmet muru kõndis,
kattis päike maapinna nagu ookerkollase mantliga ja vajus
silmapiiri taha, andes teed pimedale kuuvalguseta
ööle, mis tundus sünge ja halvaendeline.
Viimaks jõudis ta linnani. See oli nähtav terava
musta siluetina, mis oli tohutult suurejooneline nii
planeeringult kui teostuselt. See oli vanim linn maailmas,
kunstnike ehitatud, ja see oligi rohkem kunstiteos kui
praktiline elupaik. Kuid Elric teadis, et paljudel kitsastel
tänavatel elati vaeselt ja et Imrryri isandad jätsid
paljud tornid ennem tühjaks kui lasksid neisse alamast
soost linnaelanikke. Vähe oli veel järel
Draakoniisandaid, vähesed kandsid ehtsat Melniboné
verd.
Linn oli ehitatud maastikujoont arvestades ja ta tundus
otsekui osana loodusest. Spiraalsed tänavad keerlesid
mäetipu poole, kus seisis kõrge, uhke ja paljude
tornidega kindlus, mis oli unustatud kunstniku viimane
meistriteos. Kuid Ilusast Imrryrist ei kostnud elusaid
hääli, seal oli tunda vaid unelevat mahajäetust.
Linn magas -- Draakoniisandad, nende naised ja orjad magasid
rohuund, nähes hiilgavaid või õudseid
unenägusid, sel ajal kui ülejäänud
elanikkond, kellel oli õhtutundidel keelatud
tänavail liikuda, viskles odavatel madratsitel ja
püüdis üldse mitte und näha.
Elric astus vaikselt, kätt mõõgapidemel
hoides, valvamata värava juurde linnamüüris,
sisenes linna ja hakkas ettevaatlikult minema mööda
valgustamata looklevaid tänavaid, liikudes ülespoole
Yyrkooni hiiglasliku palee suunas.
Tuul ohkas Draakonitornide tühjades tubades ja vahel
pidi Elric sügavale varju tõmbuma, kui kuulis
valvureid mööda marssimas, kelle ülesandeks oli,
et liiklemiskeeldu rangelt täidetaks. Aeg-ajalt kuulis ta
mõnest veel valgustatud tornist metsikut naerukaja ja
sealt kumav tõrvikuvalgus heitis seintele kummalisi
häirivaid varje. Ja siis jälle mõne armetu orja
meeletuid karjeid, kui see oma isanda lõbustamiseks
kohutavates piinades suri.
Elricut ei hirmutanud hääled ega ähmased
varjud. Need isegi meeldisid talle. Ta oli siiski melniboneelane
-- nende õigusjärgne juht, kui ta oleks soovinud oma
kuningavõimu tagasi võtta -- ja kuigi ta tundis
kummalist sundi rännata ja osa saada välismaailma
vähem peentest rõõmudest, oli tal seljataga
kümme tuhat aastat julma, hiilgavat ja õelat
kultuuri, ja esivanemate veri peksles tugevasti ta
nõrkades veenides.
*
Elric koputas kannatamatult raskele mustast puust uksele. Ta
oli jõudnud lossini ja seisis nüüd väikese
tagaukse juures, vaadates ettevaatlikult enda ümber, sest
teadis, et Yyrkoon oli käskinud valvuritel teda tappa, kui
ta Imrryri jõuab.
Teisel pool ust võeti riiv eest ja uks liikus vaikselt
sissepoole. Kõhn kortsus nägu vaatas Elricule
otsa.
«Kas sa oled kuningas?» sosistas mees, kes piilus
öhe. Ta oli pikk, ebatavaliselt kõhn tegelane
pikkade pahklike jäsemetega, mis astudes kohmakalt
lohisesid. Ta pingutas oma klaasistunud silmi, et Elricut
näha.
«Olen prints Elric,» ütles albiino. «Kuid
sa unustad, sõber Tanglebones, et Rubiintroonil istub uus
kuningas.»
Tanglebones raputas pead ja hõredad juuksed kukkusid
ta näole. Tõmbleva liigutusega lükkas ta need
tagasi ja astus kõrvale, et Elric saaks siseneda.
«Draakonisaarel on vaid üks kuningas -- ja tema nimi
on Elric, mida see usurpaator ka ei väidaks.»
Elric ei vastanud sellele mõtteavaldusele, kuid
naeratas pisut ja ootas, kuni teine pani riivi uuesti ette.
«Tüdruk magab ikka veel, isand,» pomises
Tanglebones Elricu ees valgustamata trepist üles
ronides.
«Seda ma arvasingi,» ütles Elric. «Ma ei
alahinda oma armsa nõo võlukunsti.»
Kaks meest ronisid vaikides trepist üles, kuni
jõudsid viimaks koridori, mida valgustas vilkuv
tõrvikuvalgus. Marmorseinad peegeldasid valgust ja
näitasid Elricule, kes koos Tanglebones'iga samba taga
küürutas, et teda huvitavat tuba valvas kogukas
vibukütt -- välimuse järgi eunuhh -- kes oli
ärkvel ja ergas. Mees oli karvadeta ja nii paks, et ta
särava sinakasmusta turvise sisse vaevalt ära mahtus.
Kuid ta kõverdatud sõrmed hoidsid lühikese
luust vibu nööri ja sihvakas nool oli nööril
valmis. Elrik oletas et see on üks parematest
vibuküttidest, Elricu eliitväeosa, Vaikse
Kaardiväe liige.
Tanglebones, kes oli õpetanud noorele Elricule
vehklemist ja vibukunsti, oli valvuri sealolekut ette
näinud ja selleks valmistunud. Ta oli aegsasti samba taha
vibu peitnud. Vaikselt tõstis ta selle üles,
painutas põlve vastas ja tõmbas nööri
peale. Ta sobitas noole vibule, sihtis valvuri paremasse silma
ja laskis lendu! Just siis pööras eunuhh näo tema
poole. Nool läks mööda. See kolksatas vastu mehe
soomuskraed ja kukkus kahjutult kivipõrandale puistatud
õlgedele.
Elric tegutses kiiresti, ta hüppas ette, tõmbas
ruunimõõga ja tundis selle
võõrapärast jõudu endasse voogavat.
Must tera lõikas sisisedes läbi luust vibu, millega
eunuhh oli lootnud seda kõrvale tõrjuda. Valvur
hingeldas ja ahmis õhku, et karjuda. Ta avas suu ja Elric
nägi, mida oli arvanudki: mehel polnud keelt, ta oli tumm.
Valvur tõmbas oma lühikese mõõga. Tal
õnnestus napilt Elricu järgmine hoop kõrvale
tõrjuda. Sädemeid pildudes tungis Tormitooja
läbi eunuhhi tugeva mõõga. Mees tuikus ja
taganes nõiamõõga ees, mis paistis elavat
omaenda elu. Metallikõlin kajas valjult väikeses
koridoris, ja Elric needis juhust, mis oli pannud mehe
otsustaval hetkel ringi pöörama. Süngelt ja
vaikselt murdis ta eunuhhi kohmakast kaitsest läbi.
Eunuhh nägi vaid oma vastase ähmast vilksatust
musta keerleva mõõga taga, mis paistis olevat nii
kerge, ja ometi kaks korda pikem kui tema enda torkerelv. Ta
imestas, kes võiks küll olla tema ründaja ja
arvas tema nägu ära tundvat. Siis ähmastas ta
pilku punane udu, ta tundis peas kõrvetavat valu ja
taipas alistunult, sest eunuhhid kalduvad fatalismile, et ta
pidi surema.
Elric seisis eunuhhi tursunud keha kohal, tõmbas
mõõga laiba kolbast välja ja pühkis vere
ning ajude segu oma surnud vastase mantlisse. Tanglebones oli
targu jalga lasknud. Elric kuulis sandaalides jalgu padinal
trepist üles tormamas. Ta tõmbas ukse lahti ja
sisenes tuppa, mida valgustasid kaks väikest
küünalt, mis seisid teine teisel pool laia paljude
vaipadega kaetud voodit. Ta läks voodi juurde ja vaatas
ronkmustade juustega tüdrukut, kes seal lamas.
Elricu suu tõmbles ja ta kummalistesse punastesse
silmadesse ilmusid säravad pisarad. Ta pöördus
värisedes tagasi ukse juurde, pani mõõga
tuppe ja tõmbas riivid ette. Ta tuli voodi juurde tagasi
ja põlvitas magava tüdruku kõrvale. Naise
näojooned olid sama õrnad kui tema omadki ja sarnase
kujuga, kuid lisaks veel erakordselt kaunid. Ta hingas vaikselt,
magades und, mille põhjuseks polnud loomulik
väsimus, vaid tema enda venna kuri nõidus.
Elric sirutas käe ja võttis peened sõrmed
õrnalt enda pihku. Ta tõstis need suu juurde ja
suudles neid.
«Cymoril,» pomises ta, ja igatsusepiin tuikas
selles nimes. «Cymoril -- ärka üles.»
Tüdruk ei liigutanud, ta hingamine jäi
nõrgaks ja silmad suletuks. Elricu punased silmad
leegitsesid, ta värises kohutavas ja kirglikus raevus. Ta
haaras käest, mis oli lõtv ja tundetu nagu laibal,
ja surus seda, kuni peatus kartusest, et purustab õrnad
sõrmed.
Karjuv sõdur hakkas uksele taguma.
Elric pani tüdruku käe tema rinnale tagasi ja
tõusis. Ta vaatas midagi taipamata ukse poole.
Lõikav ja külm hääl katkestas
sõduri karjumise.
«Mis siin juhtus -- kas keegi püüdis mu vaese
magava õe juurde pääseda?»
«Yyrkoon, sa lurjus,» ütles Elric
iseendale.
Sõdur pomises segaduses ja Yyrkooni hääl
valjenes, kui ta hüüdis läbi ukse: «Kes seal
ka oleks -- sa sured tuhat korda, kui sind kinni
püütakse. Sa ei pääse sealt. Kui mu heale
õele on midagi tehtud, ükskõik mis viisil --
siis sa ei sure kunagi, ma luban seda. Kuid sa palud oma
jumalaid, et sureksid!»
«Yyrkoon, sa vilets lurjus -- sa ei saa ähvardada
seda, kes on mustas maagias sulle võrdne. See olen mina,
Elric -- sinu isand. Poe tagasi oma urgu, enne kui kutsun siia
kõik kurjad jõud, mis on maa all, peal ja kohal,
et need sind hävitaks!»
Yyrkoon naeris kõhklevalt. «Nii et oled
jälle tagasi tulnud ja püüad mu õde
äratada. Niisugune katse mitte ainult ei tapa teda -- see
saadab ta hinge kõige sügavamasse põrgusse,
kus võid temaga varsti ühineda!»
«Arnara kuue rinna nimel -- see oled sina, kes
õige varsti proovib tuhandet surma.»
«Küllalt sellest.» Yyrkoon tõstis
häält. «Sõdurid -- käsin teil see uks
maha murda ja reetur elusalt kinni võtta. Elric -- on
kaks asja, mida sa kunagi enam ei saa -- minu õe armastus
ja Rubiintroon. Kasuta seda vähest aega hästi, mis sul
veel on, sest varsti sa roomad mu juurde ja palud, et ma sind
piinadest vabastaksin!»
Elric ei teinud Yyrkooni ähvardustest väljagi ja
vaatas ruumi väikest akent. See oli just küllalt suur,
et mehe keha võiks läbi mahtuda. Ta kummardus ja
suudles Cymorili huultele, siis läks ukse juurde ja
võttis vaikselt riivid eest.
Järgnes raksatus, kui sõdur viskus kogu oma
raskusega vastu ust. See lendas lahti. Mees paiskus komberdades
tuppa ning kukkus seal kõhuli. Elric tõmbas
mõõga, tõstis selle kõrgele ja raius
sõjamehe kaela läbi. Pea hüppas õlgadelt
ja Elric hüüdis valjusti, madala, voogava
häälega:
«Arioch! Arioch! Kingin sulle verd ja hingi -- ainult
aita mind nüüd! Selle mehe annan ma sulle,
võimas Põrgukuningas -- aita oma teenrit, Elricut
Melnibonést!»
Kolm meest tormasid korraga tuppa. Elric lõi üht
ja raius maha pool vastase näost. Mees karjus
kohutavalt.
«Arioch, Pimeduse Isand -- annan sulle verd ja hingi.
Aita mind, kõige kurjem!»
Sünge toa kaugemas nurgas hakkas must udu aeglaselt kuju
võtma. Kuid sõdurid tungisid lähemale ja
Elricul oli raske neid tõrjuda.
Ta karjus Ariochi, Sügavaima Põrgu isanda nime,
vahetpidamata, peaaegu ebateadlikult, kui arvulises
ülekaalus sõdurid teda taganema sundisid. Nende taga
hüüdis Yyrkoon raevukalt ja pettunult, ikka veel
nõudes oma meestelt Elricu elusalt kinnivõtmist.
See andis Elricule väikese eelise. Ruunimõõk
kiirgas kummalist musta valgust ja ta ulguv vilin kajas kuuljate
kõrvus. Veel kaks laipa lamas vaipadega kaetud
kambripõrandat, nende veri leotas kaunist kangast.
«Veri ja hinged mu isandale Ariochile!»
Must udu voogas ja hakkas kuju võtma. Elric heitis
pilgu nurga poole ja võpatas, hoolimata sellest, et ta
oli põrgulike õudustega harjunud. Sõdurite
selg jäi nüüd nurgas oleva olendi poole ja Elric
võitles seljaga akna suunas. Vormitu mass, mis oli Elricu
püsimatu kaitsejumala vähem meeldiv esinemisviis,
kasvas veelgi ja Elric märkas selle talumatult
võõrast kuju. Sapp voolas talle suhu, ja
hullumeelsusega võideldes sundis ta sõdureid
olendi suunas, mis loogeldes lähemale voolas.
Äkki tundsid sõdurid, et midagi on nende selja
taga. Nad pöördusid, kõik neli, ja karjusid
hullunult, kui must koletis neid äkilise sööstuga
endasse haaras. Arioch küürutas nende kohale ja imes
neist hingi välja. Siis hakkasid nende kondid aeglaselt
painduma ja murduma ning ikka veel elajalikult karjudes
tõmblesid nad põrandal otsekui selgrootud loomad.
Nende seljad olid murtud, kuid nad olid veel elus. Elric
pöördus kõrvale, seekord tänulik, et
Cymoril magas, ja hüppas aknalauale. Ta vaatas alla ja sai
meelt heites aru, et ta ei pääse siiski ka seda teed
pidi. Mõnisada jalga lahutas teda maapinnast. Ta tormas
ukseni, kus hirmunud Yyrkoon püüdis Ariochi tagasi
tõrjuda. Arioch oli juba kadumas.
Elric tormas nõbu tõugates temast
mööda, heitis viimase pilgu Cymorilile ja jooksis
siis, veres libastudes, tuldud teed tagasi. Tanglebones kohtus
temaga pimedal trepimademel.
«Mis juhtus, kuningas Elric -- mis seal toas
on?»
Elric haaras Tanglebonesi kõhnast õlast ja
sundis teda trepist alla minema. «Pole aega,»
hingeldas ta, «peame kiirustama, kuni Yyrkoon tegeleb veel
oma praeguse probleemiga. Viie päeva pärast algab
Imrryri ajaloos uus etapp -- võib-olla ka viimane. Pean
teadma, et Cymoril on kindlas kohas. Kas see on selge?»
«Jah, mu isand, kuid...»
Nad jõudsid ukseni ja Tanglebones võttis riivid
eest ning avas selle.
«Mul pole aega muud ütelda. Pean põgenema,
kuni veel saan. Tulen tagasi viie päeva jooksul -- koos
kaaslastega. Sa saad aru, mida ma mõtlen, kui see
päev tuleb. Vii Cymoril D'a'rputna Torni ja oota mind
seal.»
Siis oli Elric läinud. Ta jooksis vaikselt öhe,
surijate karjed ikka veel seljataga pimeduses kajamas.
Kolm Kättemaksust, reetmisest ja süüst
Elric seisis sõnatult krahv Smiorgani lipulaeva ninas.
Ta oli lausunud vaid käsklusi ning neidki kõige
napimalt, alates sellest, kui ta oli fjordi äärde
tagasi tulnud ning laevastik avamerele sõitnud.
Mereisandad pomisesid, et temas peitus suur hinge näriv
viha, mis tegi temast ohtliku mehe nii vaenlaste kui
sõprade jaoks, ja isegi krahv Smiorgan vältis tusast
albiinot.
Röövlite kerged laevad tantsisid ida poole liikudes
musta mere helkivatel vetel, paistes tohutu veelinnu merele
heidetud varjuna. Võis näha rohkem kui poolt
tuhandet lahingulaeva -- kõik nad olid sarnase kujuga,
pikad, kitsad ja ehitatud rohkem kiirsõiduks kui
lahinguks, sest nad olid mõeldud kaldarünnakuteks ja
kaubalaevadeks. Kahvatu päike valgustas erksavärvilisi
purjesid -- oranzhid, siniseid, musti, purpurseid, punaseid,
kollaseid, helerohelisi ja valgeid. Igal laeval oli kuusteist
või rohkem aerutajat -- ja iga aerumees oli ka
sõdalane. Laevade meeskonnaliikmed olid ka
sõjameesteks, kes võtsid osa Imrryri
ründamisest -- inimesi polnud raisata, sest
mereäärsetes riikides elas vähe rahvast, nad
kaotasid igal aastal sadu mehi tavapärastel
röövretkedel.
Laevastiku keskosas purjetasid suuremad laevad. Nende
tekkidel olid tohutud katapuldid, millega pidi rünnatama
Imrryri meremüüri. Krahv Smiorgan ja teised isandad
vaatasid oma laevu uhkusega, kuid Elric vaatas vaid enda ette.
Ta oli magamata ja liigutas end vähe, ta valget nägu
piitsutas soolane merevaht ja tuul
Röövlilaevad purjetasid kindlalt ida poole, nad
rühkisid Draakonisaare fantastilise rikkuse -
või põrguliku õuduse suunas.
Järeleandmatult, saatuse teenritena, surusid nad end edasi,
nende aerud plaksusid üheaegselt, nende purjed olid kumerad
ja pingul pärituules.
Nad purjetasid edasi Ilusa Imrryri poole, röövima
ja rüüstama maailma vanimat linna.
Kaks päeva pärast seda, kui laevastik oli teele
asunud, hakkas paistma Draakonisaare rannajoon ja aeruplaksumist
asendas relvatärin. Võimas laevastik peatus ja
valmistus tegema seda, mida arukad mehed võimatuks
pidasid.
Laevalt laevale möirati käsklusi ja laevastik
hakkas end lahingukorda seadma, aerud kriiksusid pesades ja
laevastik hakkas uuesti liikuma, kohmakalt ning allalastud
purjedega.
Oli selge päev, külm ja karge, ja kõik mehed
merekuningaist aerutõmbajaini olid ülimalt erutatud,
kui mõtlesid lähimale tulevikule. Laevaninas olevad
maopead pöörati suure kivimüüri poole, mis
takistas sissepääsu sadamasse. See oli peaaegu sada
jalga kõrge ja sellele olid ehitatud tornid --
funktsionaalsemad, kui linna pitsitaolised tornid, mis helkisid
kaugel nende taga. Imrryri laevad olid ainsad, mida lubati
sõita läbi suure värava müüri
keskosas, ja tee läbi labürindi, isegi õige
sissekäik, oli välismaalaste eest hästi hoitud
saladus.
Meremüüril, mis nüüd terendas
kõrgel laevastiku kohal, rüselesid
pööraselt üllatunud valvurid oma kohtadele. Nende
jaoks oli rünnakuoht peaaegu mõeldamatu, kuid seal
ta oli -- suur laevastik, suurim, mida nad olid kunagi
näinud, ja see tuli Ilusa Imrrüri vastu! Nad
võtsid kohad sisse, nende kollased mantlid ja kildid
kahisesid, nende pronksturvised tärisesid, kuid nad
liikusid hämmeldunud vastumeelsusega, nagu keeldudes
taipamast, mida nad nägid. Ja nad läksid oma kohtadele
meeleheitliku fatalismiga, teades, et isegi kui need laevad
kunagi merelabürinti ei sisene, siis pole nemad enam elus,
et näha ründajate läbikukkumist.
Dyvim Tarkan, Müürikomandör, oli tundeline
mees, kes armastas elu ja selle rõõme. Ta oli
kõrge laubaga ja ilus, väikese habemetuti ja
tillukeste vuntsidega ning nägi pronksturvises ja
kõrgete sulgedega kiivris hea välja; ta ei tahtnud
surra. Mehed allusid ta teravatele käskiustele korralikult
ja täpselt. Ta kuulatas laevadelt kostvaid kaugeid
hüüdeid ja mõtles murelikult, mis oleks
röövlite esimene käik. Vastust ei tulnud kaua
oodata.
Ühe juhtlaeva katapult pinises kurguhäälselt
ja selle viskepesa sööstis üles, lastes lahti
tohutu kivi, mis tormas vaba graatsiaga otse müüri
suunas. Vise jäi lühikeseks ja kivi plartsatas merre,
mis vahutas vastu müürikive.
Dyvim Tarkan neelatas raskelt ja käskis häält
kindlaks sundides katapult valmis panna. Tuhmi mütsatusega
lõigati päästikunöör läbi ja
vastuheidetud raudkuul läks vuhinal vaenlase laevastiku
poole. Laevad olid nii tihedasti üksteise kõrval, et
kuul ei saanud mööda minna -- see raksatas otse
Jharkori Dharmiti lipulaeva tekile ja sellest läbi.
Sekundite jooksul, saadetuna haavatud ja uppuvate meeste
karjetest, oli laev põhjas ja Dharmit koos sellega. Osa
meeskonnast võeti teistele laevadele, kuid haavatud
jäeti uppuma.
Helises veel üks katapult, ja seekord sai vibukütte
täis torn otsetabamuse. Müür varises ja ka
ellujäänud kukkusid merre, et surra müüre
piitsutavates vahuharjadega lainetes. Kaaslaste surma
pärast vihased Imrryri vibukütid vastasid saledate
noolte pilvega otse vaenlaste keskele. Ründajad ulgusid,
kui punaste sulgedega nooled end näljaselt nende lihasse
puurisid. Kuid nad saatsid nooli heldekäeliselt tagasi, ja
varsti oli müüridel vaid käputäis mehi
järel. Siis hakkasid kaugema katapuldi kivid tabama torne
ja mehi, hävitades nende ainsa sõjamasina ja osa
müürist sellele lisaks.
Dyvim Tarkan elas veel, kuigi ta kollane tuunika oli kaetud
punaste vereplekkidega ja ta vasakust õlast turritas
nool. Ta elas veel, kui esimene rammilaev liikus raskelt suure
puuväravani ja prantsatas vastu seda, muutes selle
nõrgemaks. Teine laev purjetas selle kõrval, ja
üheskoos lõid nad värava sisse ja libisesid
sissekäigust läbi. Võib-olla oli see kohutav
traditsiooni rikkumisest tekkinud õudusetunne, mis pani
vaese Dyvim Tarkani jalgealust kaotama ja karjudes
müüriservalt alla kukkuma. Ta murdis oma kaela
vürst Smiorgani lipulaeval, kui see triumfeerides
väravast sisse purjetas.
Nüüd lasksid rammilaevad vürst Smiorgani laeva
mööda, sest Elric pidi näitama teed läbi
labürindi. Nende ees oli näha viit suurt
sissekäiku. Need olid mustad haigutavad kurgud, kõik
ühesugused nii kujult kui suuruselt. Elric näitas
vasakult kolmandat, ja aerumehed suunasid laeva lühikeste
löökidega pimedasse käigusuhu. Mõned
minutid purjetasid nad pimeduses.
«Tuli!» hüüdis Elric.
«Süüdake tuli!»
Tõrvikud olid juba valmis pandud ja need
süüdati nüüd põlema. Mehed
nägid, et nad olid looduslikku kaljusse raiutud tohutus
tunnelis, mis lookles igas suunas.
«Hoidke kokku,» käskis Elric, ja ta
hääl võimendus kajavas tunnelis tosinaid kordi.
Pikad tõrvikuleegid tõusid kahkja katuse poole, ja
Elricu nägu paistis võbelevas valguses maskina. Tema
selja taga sosistasid mehed vaikselt ja aukartlikult. Üha
rohkem laevu sisenes tunnelisse ja süütas oma
tõrvikuid, ning Elric nägi, kuidas tõrvikud
kõikusid, kui nende hoidjad värisesid ebausklikust
hirmust. Elric tundis end vilkuvates varjudes pisut ebamugavalt
ja ta silmad särasid tõrvikuleegi paistel
palavikuliselt.
Kohutava monotoonsusega plartsusid aerud, ning tunnel laienes
ja nähtavale ilmusid veel mõned koopasuud.
«Keskmine käik,» käsutas Elric. Ahtris olev
roolimees noogutas ja suunas laeva Elricu näidatud
sissepääsu. Kui välja arvata mõne mehe
summutatud pomin ja aeruplartsatused, valitses kõrges
koopas sünge ja kurjakuulutav vaikus.
Elric vaatas alla külma tumedasse vette ja judises.
Viimaks jõudsid nad uuesti säravasse
päikesevalgusesse ja mehed vaatasid üles, imetledes
tohutuid müüre, mis kõrgusid nende kohal.
Müüridel kükitasid kollasesse riietatud
pronksturvistes vibukütid, ja kui vürst Smiorgani laev
kõige ees tumedaist koobastest väljus,
tõrvikud ikka veel külmas talveõhus
põlemas, hakkasid nooled alla kitsasse käiku
vuhisema, tungides kaeltesse ja jäsemeisse.
«Kiiremini!» karjus Elric. «Aerutage kiiremini
-- kiirus on praegu meie ainus relv.»
Pöörase energiaga kummardusid mehed aerudele ja
laevad hakkasid kiiremini liikuma, kuigi Imrryri nooled
võtsid röövlite meeskondade hulgast ränga
saagi. Nüüd jooksis kõrgeseinaline kanal
otsesuunas ja Elric nägi Imrryri sadamasildasid enda
ees.
«Kiiremini! Kiiremini! Meie tasu juba paistab!»
Siis äkki oli laev seintest möödas ja
jõudis sadama vaiksesse vette, silm silma vastu kaile
ülesrivistatud sõjameestega. Laev peatus, oodates
kanalist välja sööstvaid ja nendega
ühinevaid abivägesid. Kui kakskümmend laeva olid
läbi, andis Elric käsu rünnata sadamasilda, ja
unnates lendas Tormitooja tupest välja. Lipulaeva
sadamapoolne külg mütsatas vastu kaid, sel ajal kui
noolevihm selle peale langes. Igal pool ümber Elricu
vihises odasid, kuid imekombel ei saanud ta haavata ja juhtis
rühma karjuvaid röövleid rannale. Imrryri
kirvemehed kogunesid ette ja astusid ründajatele vastu,
kuid oli selge, et neil oli vähe võitlusvaimu -- nad
olid asjade käigust liiga hämmeldunud.
Elricu must mõõk rabas meeletu jõuga
kirvemeeste juhile kõrisse ja lõi tal pea otsast.
Mõõk väänles Elricu haardes ja ulgus
deemonlikult, sest ta oli nüüd jälle verd
maitsnud. Albiino kahvatud huuled naeratasid karmilt ja
süngelt, ning ta pilutas silmi, lüües lõi
valikuta sõjameeste keskele.
Ta kavatses jätta võitluse neile, keda ta oli
Imrryri juhtinud, sest tal oli muid asju teha -- ja kiiresti.
Kollases riides sõdurite selja taga tõusid Imrryri
kõrged tornid, ilusad oma pehmetes sädelevates
värvides: korallroosa ja sinine, kuldne ja kahvatukollane,
valge ja õrnroheline. Üks niisugune torn oligi
Elricu eesmärgiks -- D'a'rputna torn, kuhu ta oli
käskinud Tanglebonesil Cymorili viia, ja ta teadis, et
segaduses on see võimalik.
Elric raius veremärja raja läbi nende, kes
püüdsid teda takistada, ja mehed kukkusid, karjudes
kohutavalt, kui ruunimõõk jõi nende
hingi.
Nüüd oli Elric neist möödas, jättes
nad röövlite säravate mõõkade
jaoks, kes kail edasi tungisid, ja tormas looklevatel
tänavatel, tappes mõõgaga igaühe, kes
püüdis teda peatada. Ta oli nagu valgenäoline
guul, riided räbalais ja verised, turvis täksitud ja
kriimustatud, kuid ta jooksis kiirustades mööda
looklevate tänavate munakivisillutist ning jõudis
viimaks saleda kahvatusinise ja õrnkuldse torni --
D'a'rputna torni juurde. Uks oli lahti, mis näitas, et
keegi oli tornis, ja Elric tormas sisse ning jõudis
suurde esimese korruse tuppa. Keegi ei tulnud teda
tervitama.
«Tanglebones!» hüüdis ta, ja ta
hääl kostis valjusti isegi tema enda kõrvades.
«Tanglebones -- kas sa oled siin?» Ta tormas suurte
hüpetega trepist üles, hüüdes oma teenri
nime. Kolmandal korrusel peatus ta äkki, kuuldes ühest
toast vaikset oiet. «Tanglebones -- kas see oled
sina?» Elric astus ukse poole, kuuldes summutatud
hingeldamist. Ta tõukas ukse lahti ja ta kõhus
pööras, kui ta nägi vana meest lamamas kambri
paljal põrandal, püüdes asjatult
tõkestada verejooksu, mis immitses ta suurest
küljehaavast.
«Mis juhtus -- kus on Cymoril?»
Tanglebonesi vana nägu väändus valust ja
murest. «Ta -- mina -- ma tõin ta siia, isand, nagu
sa käskisid. Kuid...» Ta köhis ja veri nirises
mööda ta kortsus lõuga alla. «Kuid --
prints Yyrkoon- ta sai mu kätte -- ta jälitas meid. Ta
-- lõi mu maha ja võttis Cymorili jälle
endaga kaasa -- öeldes, et ta -- on kindlas kohas,
B'aal'nezbetti tornis. Isand -- mul on kahju...»
«Ja peabki olema,» nähvas Elric tigedalt. Siis
ta hääl pehmenes. «Ära muretse, vana
sõber -- ma maksan kätte nii sinu kui iseenda eest.
Ma võin siiski Cymorili leida, tean nüüd, kuhu
Yyrkoon ta viis. Aitäh, et proovisid mind aidata,
Tanglebones -- olgu rahulik su pikk tee mööda viimast
jõge.»
Ta pöördus järsult ja lahkus kambrist, jooksis
trepist alla ja jälle välja tänavale.
B'aal'nezbetti torn oli Kuningalossi kõrgeim. Elric
tundis seda hästi, sest seal olid ta esivanemad
õppinud oma tumedaid nõidusi ja teinud
hirmuäratavaid katseid. Ta värises, kui mõtles,
mida Yyrkoon võis parajasti teha omaenda õega.
Linna tänavad paistsid olevat vaiksed ja kummaliselt
mahajäetud, kuid Elricul polnud aega mõtiskleda,
miks see nii on. Selle asemel tormas ta lossi poole, leides
põhivärava valvuriteta ja maja
põhisissekäigu avatuna. Ka see oli ebatavaline, kuid
see oli õnneks Elricule, kes tormas üles, ronides
tuttavaid teid pidi kõrgeimasse torni.
Lõpuks jõudis ta säravast mustast
kristallist ukseni, millel polnud riivi või
käepidet. Raevukalt lõi Elric kristalli oma
nõiamõõgaga, kuid see paistis vaid
lainetavat ja uuesti tahenevat. Ta löögid ei
mõjunud uksele.
Elric piinas oma mälu, püüdes meelde tuletada
võõrapärast sõna, mis võis
selle ukse avada. Ta ei julgenud laskuda transsi, mis aja
jooksul selle sõna ta huultele tooks, selle asemel pidi
ta sõna oma alateadvusest välja pigistama. See oli
ohtlik, kuid valikut polnud. Ta keha värises ja nägu
väändus. Sõna oli tulekul,
häälepaelad võnkusid ning ta rind lainetas.
Ta pahvatas sõna välja. Kogu ta mõistus
ning keha valutas pingutusest. Siis ta hüüdis:
«Käsin sind -- avane!»
Ta teadis, et kui uks avaneb, saab ta nõbu teada ta
sealolekust, kuid ta pidi sellega riskima. Kristall laienes,
tuksles ja pulbitses ja siis hakkas välja voolama. See
voolas mitte millessegi, kuhugi väljaspoole materiaalset
universumit, väljaspoole aega. Elric hingas tänulikult
ja sisenes B'aal'nezbetti torni. Kuid nüüd süttis
Elricu ümber, kes trepist üles keskmisse kambrisse
tormas, kummaline külm tuli. Ta kuulis jubedat muusikat,
mis tuikas, nuuksus ja peksles ta peas.
Kõrgemal nägi ta irvitavat Yyrkooni, ka tema
hoidis käes musta ruunimõõka, selle kaaslast,
kes oli Elricu enda peos.
«Lurjus!» ütles Elric tuhmilt ja
nõrgalt. «Näen, et oled
Leinamõõga üles leidnud -- hästi, eks
proovime selle jõudu tema venna vastu, kui julged. Tulin
sind tapma, nõbu.»
Tormitooja tõi kuuldavale oigava heli. See kostis
üle kriiskava ebamaise muusika, mida saatis vilkuv
jäine tulelõõm. Ruunimõõk
väänles Elricu peos ja tal oli raskusi selle
valitsemisega. Kogu jõudu kokku võttes tormas ta
viimasest paarist astmest üles ja suunas Yyrkooni poole
metsiku hoobi. Kummalise tule taga kees rohekaskollane laava,
igas küljes, pea kohal ja nende all. Nüüd
ümbritses kaht meest vaid hägune tuli -- nad olid
väljaspool Maailma ja vastamisi viimaseks lahinguks. Laava
pulbitses ja hakkas tuld summutades sissepoole imbuma.
Kaks mõõka kohtusid kohutava karjatuse saatel.
Elric tundis kogu käsivart tuimaks tõmbuvat. Ta
tundis end nagu marionett. Ta ei olnud enam iseenese isand --
mõõk otsustas tema eest. Elricu mõõk
möirgas oma vennasmõõga peale ja lõi
sügava haava Yyrkooni vasakusse käsivarde. Too ulgus
ja ta silmad laienesid agoonias. Leinamõõk tuli
Tormitoojale vastu ja tabas Elricut just samasse kohta, kuhu
Elric oli haavanud oma nõbu. Ta nuuksus valust, kuid
jätkas võitlust, haavates Yyrkooni vasakusse
külge. See löök oli küllalt tugev, et oleks
tapnud iga teise mehe. Yyrkoon naeris nagu deemon kõige
räpasemast põrgusügavusest. Ta mõistus
oli lõpuks segi läinud ning see andis Elricule
eelise. Kuid nõo tehtud suur nõidus mõjus
ikka veel. Elric tundis, nagu haaraks teda hiiglase käsi ja
muljuks teda, kui ta püüdis oma eelist kasutada.
Yyrkooni haavast pulbitsev veri kattis ka Elricu. Laava
tõmbus aeglaselt tagasi, ja nüüd nägi
Elric sissepääsu keskmisse kambrisse. Nõbu
selja taga liigutas teine olend. Elric ahmis õhku.
Cymoril oli ärganud ja karjus talle midagi,
õudusilme näol.
Musta kaarega lõi mõõk Yyrkooni oma
kõrvale ja murdis tema kaitsest läbi.
«Elric!» karjus Cymoril meeleheitlikult.
«Päästa mind -või me oleme igaveseks
kadunud.»
Elric hämmeldus tüdruku sõnadest. Ta ei
mõistnud neid. Raevukalt ajas ta Yyrkooni üles
kambri suunas.
«Elric -- pane Tormitooja ära. Pane
mõõk tuppe, või me läheme jälle
lahku.»
Isegi kui ta oleks oma vihisevat mõõka
valitsenud, poleks Elric seda tuppe pannud. Viha valdas teda;
mõõk peab enne tuppe minekut nõo kurjast
südamest läbi käima.
Cymoril nuttis nüüd teda paludes. Kuid Elric ei
suutnud midagi teha. See jampsiv idioot, kes oli olnud Yyrkoon
Imrryrist, pöördus oma õe karjete peale ja
vaatas teda pahatahtlikult. Ta kõkutas naerda ja sirutas
ühe väriseva käe ning haaras tüdruku
õlast. Too rabeles, et lahti pääseda, kuid
Yyrkoonil oli mõõgast saadud jõud veel
alles. Oma vastase hullumeelsust kasutades raius Elric
sügavale tema kehasse, lüües ta peaaegu
pooleks.
Kuid siiski uskumatul kombel oli Yyrkoon veel elus, saades
uut energiat mõõgast, mis ikka veel lajatas vastu
Elricu ruunimõõka. Viimase tõukega
lükkas ta Cymorili ettepoole ja tüdruk suri karjudes
Tormitooja otsas.
Siis läks Yyrkooni hing kõkutava naeru saatel
põrgusse.
Torn muutus jälle endiseks, tuli ja laava kadusid. Elric
oli uimane -- ta ei suutnud oma mõtteid koguda. Ta vaatas
alla venna ja õe surnukehadele. Ta nägi neis alguses
ainult laipu -- mehe ja naise oma.
Siis jõudis sünge tõde tema selginevasse
ajju. Ta oli tapnud tüdruku, keda ta armastas.
Ruunimõõk kukkus tal peost, määrituna
Cymorili südameverest, ja kõlises märkamatult
trepist alla. Nuuksudes langes Elric surnud tüdruku
kõrvale ja tõstis ta kätele.
«Cymoril,» oigas ta, ja kogu ta keha tuikas valust.
«Cymoril -- ma tapsin su.»
Neli Salapärane liit
Elric vaatas tagasi Imrryri varisevatele, mürisevatele,
kukkuvatele, leegitsevatele varemetele ja sundis oma higistavaid
aerumehi kiirustama. Laev, mille puri oli ikka veel alla lastud,
hüples vastutuule käes, ja Elric oli sunnitud laeva
külge klammerduma, et mitte üle parda paiskuda. Ta
vaatas tagasi Imrryrile ja tundis kurgus pitsitust, sest
mõistis, et oli nüüd tõesti kodumaata,
reetur ja naisetapja, kuigi viimast tahtmatult. Oma pimedas
kättemaksujanus oli ta kaotanud ainsa naise, keda armastas.
Nüüd oli see läbi -- kõik oli läbi.
Ta tulevik oli koos minevikuga leegitsevais varemeis selja taha
jäänud. Kuivad nuuksed raputasid ta rinda ja ta haaras
veel tugevamini reelingust.
Ta mõtted tegelesid tahtmatult Cymoriliga. Ta oli
pannud ta laiba diivanile ja torni põlema
süüdanud. Siis oli ta tagasi läinud ja leidnud,
et edukad röövlid olid sõjasaagi ja
tüdrukutest orjadega läbisegi laevadele tagasi
pöördumas, ning nad süütasid juubeldades
suuri ja ilusaid maju, kui neist mööda
läksid.
Tema pärast oli hävitatud viimane märk
võimsast suurejoonelisest Hiilgavast Impeeriumist. Ta
tundis, et sellega koos oli kadunud ka suurem osa temast
endast.
Elric vaatas tagasi Imrryri poole ja äkki täitis
teda veelgi suurem kurbus, sest varises pitsitaoliselt
õrn ja ilus torn ning leegid tõusid selle
kohale.
Ta oli hävitanud viimase suure mälestusmärgi
vanast hõimust -- tema enda omast. Kunagi, ühel
päeval, õpivad mehed jälle ehitama tugevaid
saledaid torne nagu Imrryris, kuid nüüd oli see
teadmine suremas koos Melniboné rahva kiire
hääbumisega ja müriseva hävinguga, mis
tekkis Uneleva Linna langemisel.
Kuid mis sai Draakoniisandatest? Ei nemad ega kuldsed laevad
polnud kohtunud ründavate röövlitega -- linna
olid kaitsnud ainult jalamehed. Kas nad olid peitnud oma laevad
mõnda salajasse kanalisse ja põgenenud sisemaale,
kui ründajad linna vallutasid? Nad olid liiga vähe
vastu hakanud, et oleksid tõesti löödud. See
oli olnud kaugelt liiga lihtne. Kas nad plaanitsesid
nüüd, kus laevad olid tagasiteel, mõnda
üllatusrünnakut? Elric tundis, et neil võis
olla niisugune plaan, võib-olla draakonitega seotud. Ta
polnud teistele midagi rääkinud neist koletistest,
keda melniboneelased olid sajandeid valitsenud. Just praegu
võis keegi avada maa-aluste Draakonikoobaste
väravaid. Ta sundis end mitte mõtlema sellele
murelikule väljavaatele.
*
Laevastik suundus avamerele ja Elricu silmad olid ikka veel
kurvalt Imrryri poole pööratud, avaldades tummalt
austust oma esiisade linnale ja surnud Cymorilile. Ta tundis
kuuma kibedust, kui talle teravalt meenus naise surm ta enda
mõõga otsas. Talle meenus Cymorili hoiatus, kui ta
oli naise maha jätnud ja läinud Noortesse
Kuningriikidesse seiklema. Tüdruk oli öelnud, et kui
ta aastaks võimust loobub ja Yyrkooni asevalitsejana
Rubiintroonile paneb, on ta nad mõlemad hukule
määranud. Ta needis ennast. Siis levis laevastikus
pomin, nagu kauge tormi kaja, ja ta pöördus kiiresti,
et teada saada jahmatuse põhjust.
Kolmkümmend kuldse purjega Melniboné lahingulaeva
ilmusid sadama mõlemast küljest kahest
labürindikäigust. Elric taipas, et need olid end
peitnud teistes kanalites, kavatsedes neid rünnata, kui nad
rahuldatult ja kurnatult tagasi tulevad. Need olid suured
sõjagaleerid, need viimased Melniboné laevad, ja nende
ehituse saladus oli teadmata. Neist õhkus vanust ja
uinuvat vägevust, kui nad kiiresti aerutades
röövlilaevu piirama hakkasid.
Elricu laevastik paistis äkki väiksemaks muutuvat,
kuni see tundus olevat ulpivate puulaastude kogu, mille vastas
seisid helkivad lahingulaevad kogu oma toreduses. Vastased olid
hästi relvastatud ja võitlusvalmis, sel ajal kui
kurnatud röövlid olid täiesti lahingust
tüdinud. Oli ainult üks võimalus
päästa väikest osa laevastikust, teadis Elric. Ta
võis tekitada nõiatuule, mis purjed täis
puhuks. Suurem osa lipulaevadest olid tema ümber, ja ta ise
oli nüüd Yarise laevas, sest noormees oli end maani
täis joonud ja surnud Melniboné orjatüdruku
noahoobist. Elricu laeva kõrval oli krahv Smiorgani oma.
Jändrik mereisand kortsutas kulmu, teades väga
hästi, et tema ja ta laevad ei peaks lahingut vastu/elaks
lahingut üle, kuigi neid oli rohkem.
Kuid tuulte nõidumine, mis oleksid küllalt
tugevad, et liigutada nii paljusid laevu, oli ohtlik asi, sest
see vabastas tohutu jõu, ja elemendid, kes tuuli
käsutasid, võisid kergesti pöörduda
nõia enda vastu. Kuid see oli ainus võimalus,
muidu purustaksid rammid, mis kündsid kuldsetes
laevaninades laineid, röövlilaevad pilbasteks.
Ennast kokku võttes hakkas Elric lausuma õhus
elavate olendite iidseid ja kohutavaid paljude vokaalidega
nimesid. Jälle ei saanud ta riskida transsi laskumisega,
sest pidi jälgima märke, kas elemendid ei
pöördu tema enda vastu. Ta kutsus neid
häälel, mis oli vahel kõrge nagu linnukisa,
vahel voogav, nagu kaldale lööv laine, ja
Tuulejõudude kerged kogud hakkasid vilkuma ta ähmase
pilgu ees. Ta süda peksles rinnus kohutavalt ja ta jalad
nõtkusid. Ta koondas kogu oma jõu ja kutsus kohale
tuule, mis ulgus metsikult ja kaootiliselt tema ümber,
kõigutades isegi tohutuid Melniboné laevu edasi-tagasi.
Siis ta suunas tuult ja saatis selle umbes neljakümne
röövlilaeva purjedesse. Paljusid ei suutnud ta
päästa, sest need olid isegi tema jaoks liiga
kaugel.
Kuid nelikümmend laeva pääsesid purustavatest
rammidest ja hüplesid lainetel tuule ulgumise ning
puidunagina saatel, ja nende mastid ragisesid, kui tuul
mühistas nende purjedes. Aerud lendasid aerumeeste
käest, jäädes pilbastena laeva taga keevasse
valgesse soolasesse kiiluvette.
Ja siis äkki olid nad väljaspool Melniboné laevade
aeglaselt sulguvat ringi ning kihutasid hullumeelselt avamerel,
sel ajal kui kõik meeskonnad tunnetasid õhus
midagi erilist ja märkasid vilksamisi võõraid
pehmekujulisi kogusid enda ümber. Neid aitavais olendeis
oli midagi rahutukstegevalt kurja, hirmuäratavalt
võõrast.
Smiorgan lehvitas Elricule ja irvitas tänulikult.
«Oleme väljaspool ohtu, tänu sulle,
Elric!» hüüdis ta üle vee. «Ma teadsin,
et sa tood meile õnne!»
Elric ei teinud temast välja.
Nüüd hakkasid kättemaksuhimulised
Draakoniisandad neid jälitama. Imrryri kuldsed laevad olid
peaaegu sama kiired kui nõiatuule tõugatud
röövlilaevad. Ja mõned röövlite
galeerid, mille mastid olid tuules murdunud, olid juba kinni
püütud.
Elric nägi, kuidas Imrryri galeeritekkidelt sirutusid
tuhmilt helkivast metallist võimsad haardekonksud, mis
haarasid puidu kaebliku ragina saatel mahajäänud
laevadest. Tuli hüppas Draakoniisandate laevade
katapultidest ja vihises paljude põgenevate
röövlilaevade suunas. Põletav ja vastikult
lõhnav tuli sisises nagu laava üle tekkide ja
sööbis plankudesse nagu väävelhape
paberisse. Mehed karjusid, pekstes asjatult eredalt
lõõmavaid riideid, mõned hüppasid
vette, mis ei summutanud tuld. Mõned vajusid
merepõhja, ja nende teed oli võimalik
jälgida, sest mehed ja laevad põlesid isegi vee all
edasi ja laperdasid põhja nagu leegitsevad väsinud
liblikad.
Tulest puutumata röövlilaevade tekid punetasid
voolavast verest, kui Imrryri raevunud sõdalased ronisid
lingude abil röövlilaevadele ja hüppasid suuri
mõõku ja lahingukirveid viibutades nende keskele,
tehes mereröövlite hulgas kohutavat
laastamistööd. Imrryri nooled ja odad
sööstsid Imrryri galeeride kõrgetelt tekkidelt
alla ja tungisid paanitsevatesse meestesse väiksematel
laevadel.
Kõike seda nägi Elric, kui tema ja ta laevad
hakkasid aeglaselt Imrryri juhtlaeva, admiral Magum Colimile,
Melniboné laevastiku juhile kuuluva lipugaleeri eest ära
sõitma.
Siis vahetas Elric paar sõna vürst Smiorganiga.
«Me läheme neil eest ära!» karjus ta
üle ulguva tuule kõrvallaevale, kus Smiorgan seisis
suurte silmadega taevast vaadates. «Kuid hoia laevaninad
lääne suunas, muidu oleme kadunud!»
Smiorgan ei vastanud. Ta vaatas taevasse ja ta silmis oli
hirm, mehe silmis, kes iial varem polnud hirmu tundnud.
Murelikult jälgis Elric Smiorgani pilku. Ja siis ta
nägi neid.
Need olid draakonid, kahtlemata! Suured sisalikud olid
mõne miili kaugusel, kuid Elric tundis nende tohutute
lendavate koletiste siluetti. Nende peaaegu väljasurnud
loomade tiibade siruulatus oli umbes kolmkümmend jalga.
Maosarnased kehad algasid kitsakoonulise peaga ja
lõppesid kohutava piitsataolise sabaga, nad olid
nelikümmend jalga pikad, ja kuigi nad ei hinganud tuld ja
suitsu, teadis Elric, et nende mürk oli kergesti
süttiv ja võis süüdata kokkupuutel puitu
või riiet.
Imrryri sõjamehed sõitsid draakonite seljas.
Nad olid relvastatud pikkade odasarnaste asteldega ja nad
puhusid kummalise kujuga sarvesid, mis saatsid veidraid noote
üle mäsleva mere ja rahuliku sinise taeva. Kuldsele
laevastikule lähenedes, röövlitest poole miili
kaugusel, lendas juhtdraakon alla ja ringles tohutu kuldse
lipugaleeri poole, tehes tiibadega pekseldes
kõuekärgatuse sarnast mühinat.
Hallikasroheliste soomustega koletis hõljus kuldse
laeva kohal, mis kõikus valgevahulisel rahutul merel.
Pilvitu taeva taustal oli draakon hästi näha ja
Elricul oli võimalik kõike märgata.
Draakoniisand viipas admiral Magum Colimile pika saleda odaga,
millel rippus kummaline mustade ja kollaste siksakiliste
joontega vimpel, nähtav isegi sellest kaugusest. Elric
tundis selle ära.
Dyvim Tvar, Elricu noorpõlvesõber,
Draakonikoobaste Ülem, juhtis kättemaksurünnakut
Ilusa Imrryri eest.
Elric hüüdis üle vee Smiorganile: «Seal
on nüüd meie peamine oht. Tee, mis suudad, et neid
eemale tõrjuda!» Peaaegu lootuse kaotanud mehed
valmistusid rauatärina saatel uuele hädaohule vastu
astuma. Nõiatuulest poleks nende kiiresti lendavate
draakonite vastu suurt abi. Nüüd oli Dyvim Tvar
ilmselt Magum Colimiga nõu pidamise lõpetanud ja
ta plaksus vastu draakoni kurku. Tohutu sisalik nõksatas
üles ja hakkas kõrgust võtma. Temaga
ühines veel üksteist draakonit, kes tulid tema selja
taga.
Näiva aeglusega kuid järeleandmatult hakkasid
draakonid röövlilaevastikule lähenema ning
laevamehed palvetasid oma jumalate poole, et juhtuks ime.
Nad pidid surema. Polnud jäänud mingit kahtlust.
Kõik röövlilaevad pidid hukkuma ja retk oli
olnud tulutu.
Elric võis näha meeste nägudel meeleheidet,
kuigi röövlilaevade mastid olid ikka veel paindunud
kiljuva nõiatuule survest. Nad ei saanud teha muud kui
surra...
Elric võitles ebakindlusega. Ta tõmbas
mõõga ja tundis pulseeruvat kurja jõudu,
mis peitus sepistatud ruunidega Tormitoojas. Nüüd ta
vihkas seda jõudu -- see oli pannud teda tapma ainsat
inimest, keda ta oli kalliks pidanud. Ta mõistis, kui
palju tema jõust tuli sellest tema esiisade mustast
mõõgast ja kui nõrk võis ta olla
ilma selleta. Ta oli albiino, ja see tähendas, et tal
puudus tavaliste inimeste elujõud. Siis asendus udu tema
mõistuses hirmuga, ta needis oma
kättemaksumõtteid, needis päeva, kui ta oli
nõustunud juhtima röövretke Imrryrile ja
kõige rohkem ning kibedamalt needis ta surnud Yyrkooni ja
tolle kadedust, mis oli toonud sündmustesse selle
hukatusliku pöörde.
Kuid oli juba liiga hilja ükskõik missugusteks
needusteks. Õhku täitsid pekslevate draakonitiibade
valjud plaksatused ja koletised ilmusid põgeneva
röövlilaeva kohale. Ta pidi tegema mingisuguse otsuse.
Kuigi ta ei armastanud elu, ei tahtnud ta surra oma rahva
käe läbi. Ta lubas endale, et kui ta sureb, siis vaid
iseenda käe läbi. Ta tegi selle otsuse ja vihkas end
sellepärast.
Ta kutsus ära nõiatuule, kui põletav
draakonimürk tabas viimast laeva nende rivis.
Ta koondas kogu oma jõu, et saata tugevam tuul tema
enda laeva purjedesse, sel ajal kui ta hämmeldunud
kaaslased äkki seismajäänud laevades teda
hüüdsid ja pärisid meeleheitlikult selle tegevuse
põhjust. Elricu laev liikus nüüd kiiresti ja ta
võis napilt draakonite käest pääseda. Ta
lootis nii.
Ta jättis maha mehe, kes oli tema peale lootnud, krahv
Smiorgani, ja vaatas, kuidas taevast langev mürk teda
lõõmavate punakasroheliste leekidega
ümbritses. Elric põgenes, püüdes mitte
mõtelda tulevikule, ja needis pahatahtlikke jumalaid
selle päeva pärast, kus nad tegevusetult ja omaenda
lõbuks olid loonud inimkonna.
Tema taga lõid viimased röövlilaevad
äkitselt eredates leekides särama, ja kuigi meeskond
oli pooleldi tänulik, et nad olid pääsenud oma
kaaslaste saatusest, vaatasid nad Elricut
süüdistavalt. Ta nuuksus, neile tähelepanu
pööramata, suur südamevalu hinge piinamas.
*
Õhtul hiljem, Pan Tangi saare kalda lähedal, kui
laev oli pääsenud Draakoniisandate ja nende koletiste
kohutavast kättemaksust, seisis Elric mõtiskledes
laeva ahtris, sel ajal kui mehed vaatasid teda hirmu ja
vihkamisega, pomisedes reetmisest ja südametunnistuseta
argusest. Nad paistsid olevat unustanud omaenda hirmu ja
hilisema pääsemise.
Elric mõtiskles ja hoidis musta
ruunimõõka mõlema käega. Tormitooja
oli midagi enamat kui tavaline mõõk, seda ta oli
teadnud juba aastaid, kuid nüüd ta taipas, et sellel
oli rohkem mõistust kui ta oli arvanud. Ta jõudis
äratindmisele kui kohutavalt sõltuv ta sellest oli.
Kuid ta kartis ja vihkas mõõga jõudu, ta
süüdistas seda kibestunult selles kaoses, mis see oli
tekitanud tema mõistusesse ja hinge. Kõheldes
hoidis ta mõõka kätel ja sundis end kaaluma
vajalikke asju. Ilma selle kurja mõõgata kaotaks
ta uhkuse -- võib-olla isegi elu -- kuid saaks tunda
lihtsa puhkuse mahedat rahu. Koos sellega saavutaks ta
võimu ja jõu -- kuid jõuaks lõpuks
hukatusse. Ta tunneks võimu, kuid mitte iialgi rahu.
Ta tõmbas sügavalt hinge ja viskas
mõõga kahtlustest hoolimata kinnisilmi
kuulaigulisse merre.
Uskumatul kombel see ei vajunud. See isegi ei ujunud
veepinnal. See kukkus otsapidi merre ja jäi sinna
püsima, vibreerides, otsekui oleks see vee asemel puidu
sisse kukkunud. See jäi võbeledes seisma, kuue tolli
jagu vees, ja alustas kummalist kuratlikku kisa -- kohutavalt
pahatahtlikku ulgumist.
Elric vandus summutatult ja sirutas välja oma saleda
valge käe, püüdes põrgumõõka
tagasi saada. Ta sirutas kaugemale, nõjatudes kaugele
üle reelingu. Ta ei saanud seda kätte -- see asus
temast ikka veel mõne jala kaugusel. Ohates tunnistas ta
kaotust, hüppas üle reelingu ja sukeldus
jääkülma vette, ujudes hõljuva
mõõga poole. Ta oli löödud --
mõõk oli võitnud.
Ta sai selle kätte ja pani sõrmed ümber
käepideme. Otsekohe sobitus see tema peopessa ja Elric
tundis, kuidas jõud tema valutavasse kehasse aeglaselt
tagasi immitses. Siis ta taipas, et nad olid
mõõgaga teineteisest sõltuvad, sest
samapalju kui tema vajas seda mõõka, vajas ka
parasiitlik Tormitooja kasutajat -- kui pole inimest kes
mõõka hoiaks, on ka mõõk
jõuetu.
«Niisiis, me oleme teineteisega seotud,» pomises
Elric meelt heites. «Seotud põrgus sepistatud
ahelatega ja saatusest seatud olukorraga. Noh, sel juhul -- olgu
siis pealegi nii, ja inimestel on põhjust väriseda
ja põgeneda, kui nad kuulevad Melniboné Elricu ja tema
mõõga Tormitooja nimesid. Me oleme mõlemad
samasugused -- aeg on meid tekitanud ja siis maha jätnud.
Anname siis ajale põhjust meid vihata!»
Jälle tugevana pani Elric Tormitooja tuppe ja
mõõk seadis end tema külje vastu; siis hakkas
ta jõuliste tõmmetega saare poole ujuma. Mehed,
keda ta oli laevale jätnud, hingasid kergendatult ja
arutlesid, kas ta jääb elama või hukkub selle
nimetu mere külmades vetes...
Tõlkinud Eva Luts
The Weird of the White Wolf by Michael Moorcock
Copyright © 1977 by Michael Moorcock
(Avaldatud kokkuleppel kirjastusega Fantaasia)
|
|