Algernon
Jutt
13.02.2001
Michael Moorcock

Unelev linn

(The Dreaming City)
Minu emale

Üks
Huntide kogunemine

«Mitmes tund praegu on?» Musta habemega mees kiskus peast kullatud kiivri ja heitis selle eemale, vähimatki hoolimata sellest, kuhu see kukkus. Ta tõmbas käest nahkkindad ja liikus pragisevale kaminatulele lähemale, et oma külmunud konte soojendada.

«Kesköö on ammu möödas,» ühmas üks turvises meestest, kes olid lõkketule ümber kogunenud. «Oled sa ikka kindel, et ta tuleb?»

«Räägitakse, et ta peab sõna, kui see sind rahustab.»

Kõneleja oli pikk kahvatu näoga noormees. Ta kitsad huuled moodustasid ja heitsid sõnu õelalt. Hundinaeratus näol vaatas ta uustulnukale jultunult silma.

Too pööras selja ja kehitas õlgu. «Nii see on -- hoolimata su irooniast, Yaris. Ta tuleb.» Ta rääkis, nagu püüdes end milleski veenda.

Tuleaseme ümber istusid kuus meest. Kuues oli Smiorgan - - Krahv Smiorgan Kiilaspea Punastest Linnadest. Ta oli lühike jässakas umbes viiekümne aastane mees, armilise näoga, mida osaliselt kattis paks must habe. Ta mornid silmad hõõgusid ja ta töntsid sõrmed näppisid närviliselt toreda käepidemega mõõka. Mehe pealagi oli paljas, mis oli talle nime andnud, ja kuldkaunistustega turvisel rippus villane tumepunane mantel.

Smiorgan ütles kõlatult: «Ta vihkab oma nõbu. Ta on kibestunud. Yyrkoon istub tema asemel Rubiintroonil ja on kuulutanud ta lindpriiks ning reeturiks. Elric vajab meid, kui tahab oma trooni ja pruuti tagasi võita. Me võime teda usaldada.»

«Sa oled täna õhtul nii usalduslik, vürst.» Yaris naeratas kergelt. «Haruldane asi neil rasketel aegadel. Aga seda ma ütlen ...» ta tegi pausi ja hingas sügavalt sisse, vaadates üksteise järel oma kaaslasi. Ta pilk vilksatas pikanäoliselt Jharkori Dharmitilt Lormyri Fadanile, kes pakse huuli kokku surudes tulle vahtis.

«Räägi siis, Yaris,» nõudis pahuralt aristokraatlike näojoontega Naclon Vilmirianist. «Kuulame siis, mis sul öelda on, noormees, kui see on väärt kuulamist.»

Yaris vaatas keigarliku Jiku poole, kes haigutas ebaviisakalt ja kratsis oma pikka nina.

«Noh!» Smiorgan oli kannatamatu. «Mis sa ütled, Yaris?»

«Peaksime teele asuma ja mitte kulutama rohkem aega, oodates millal Elric arvab heaks välja ilmuda! Ta kas irvitab meie üle, olles ise kuskil kõrtsis sadade miilide kaugusel -- või arutab koos Draakoniprintsidega, kuidas meid lõksu püüda. Oleme seda sõjaretke aastaid plaanitsenud. Meil on vähe aega ründamiseks -- meie laevastik on liiga suur, liiga silmatorkav. Isegi kui Elric pole meid reetnud, jooksevad spioonid varsti ida poole ja hoiatavad Draakoneid, et nende vastu kogutakse sõjaväge. Me kavatseme vallutada fantastilisi rikkusi, võita maailma suurimat kaubanduslinna, röövida tohutuid varandusi -- või sureme kohutavat surma Draakonprintside käe läbi, kui ootame liiga kaua. Ärme kaotame rohkem aega, hakkame minema, enne kui saak kuuleb meie kavatsusest ja valmistub meie vastuvõtuks.»

«Sa oled alati valmis inimesi umbusaldama, Yaris,» ütles kuningas Naclon Vilmirist aeglaselt ja ettevaatlikult, vaadates vastumeelsusega seda pinevil näojoontega noormeest. «Me ei jõua Imrryri, kui meid ei aita Elricu teadmised merelabürindist, mis viib selle salajastesse sadamatesse. Kui Elric meiega ei ühine, siis on meie katse tulutu -- lootusetu. Me vajame teda. Me peame teda ootama või loobuma oma plaanidest ja minema tagasi koju.»

«Vähemalt mina olen valmis riskima,» hüüdis Yaris ja viha välkus ta viltustes silmades. «Te hakkate vanaks jääma -- teie kõik. Aardeid ei võideta hoole ja kavaluse, vaid kiire tapmise ja hulljulge rünnakuga.»

«Rumalus» Dharmiti hääl mürises tulest valgustatud saalis. Ta naeris väsinult. «Ka mina rääkisin noorena niimoodi -- ja kaotasin ilusa laevastiku varsti pärast seda. Kavalus ja Elricu teadmised võidavad meile Imrryri -- need ja kõige võimsam laevastik, millega eales on Draakonimerel purjetatud, peale Melniboneelaste oma, sel ajal kui nad kõigi rahvaste üle valitsesid.. Siin me oleme -- maailma võimsaimad mereisandad, ja igaüks meist käsutab rohkem kui sadat kiiret laeva. Meie nimed on kardetud ja kuulsad -- meie laevastikud ründavad pidevalt kahekümne väikeriigi kaldaid. Me oleme vägevad!» Ta surus oma suure käe rusikasse ja raputas seda Yarise näo ees. Tigeda naeratusega vaatas ta noormehele silma ning jätkas vaiksemalt ja hoolikalt sõnu valides.

«Kuid see kõik on väärtusetu -- mõttetu -- ilma Elricu väeta. See on teadmiste vägi -- nõiavägi, kui ma pean kasutama seda neetud sõna. Ta esiisad tundsid labürinti, mis kaitseb Imrryrit merepoolsete rünnakute eest. Ja ta esiisad andsid talle selle saladuse edasi. Imrryr, Unelev Linn, magab rahus -- ja ta jääbki magama igavesse unne, kui teejuht näitab meile teed läbi selle sadamaisse viivate reetlike kanalite. Me vajame Elricut -- meie teame seda ja tema teab seda. See on tõde!»

«Selline usaldus, mu isandad, teeb südame soojaks.» Süngest häälest, mis tuli saali sissekäigu juurest, kostis irooniat. Kuue mereisanda pead pöördusid ukse poole.

Yarise enesekindlus kadus, kui ta vaatas otsa Elricule MelnibonÚst. Ta nägi vanu silmi kaunis nooruslikus näos ning pööras Elricule selja, eelistades vaadata eredasse lõkketulle.

Elric naeratas soojalt, kui krahv Smiorgan tal õlast haaras. Nende kahe vahel oli teatud sõprus. Ta noogutas armulikult ülejäänud neljale ja astus nõtke graatsiaga tule poole. Yaris astus kõrvale ja laskis ta mööda. Elric oli pikk, laiaõlgne ja kitsapuusaline. Ta kandis oma pikki juukseid kuklal sõlmes ja eelistas teadmata põhjusel lõunabarbarite riietust. Tal olid pikad põlvini ulatuvad pehmest hirvenahast saapad, kummaliselt sepistatud hõbedane rinnaplaat, sinise-valgeruuduline linane vammus, purpursed villased püksid ja kahisevast rohelisest sametist mantel. Tema puusal puhkas mustast terasest ruunimõõk -- kardetud Tormitooja, mis oli sepistatud iidse ja võõra nõiduse abil.

Ta veider riietus oli maitsetu ja kirev ning ei sobinud ta tundelise näo, pikkade sõrmede ja peaaegu õrnade kätega, kuid siiski ta uhkeldas sellega, sest see rõhutas tõsiasja, et ta ei kuulunud ühtegi seltskonda -- et ta oli võõras ja pagendatu. Kuid tegelikult polnud tal selleks vaja kanda võõrapärast kehakatet, sest ta silmad ja nahk rõhutasid seda niigi.

Elric, Viimane MelnibonÚ Isand, oli puhastverd albiino, kes sai jõudu salajasest ja kohutavast allikast.

Smiorgan ohkas. «Noh, Elric, millal me Imrryrit ründame?»

Elric kehitas õlgu. «Niipea, kui soovite, mul ükskõik. Andke mulle pisut aega paari asja tegemiseks.»

«Homme? Kas me purjetame homme?» küsis Yaris kõhklevalt, tunnetades kummalist jõudu, mis uinus mehes, keda ta oli süüdistanud reetlikkuses.

Elric naeratas, jättes noormehe sõnad tähelepanuta. «Kolme päeva pärast,» ütles ta. «Kolme -- või enama.»

«Kolme päeva pärast! Kuid Imrryr saab vahepeal teada, et oleme siin!» ütles paks ettevaatlik Fadan.

«Hoolitsen selle eest, et laevastikku ei leita,» lubas Elric. «Pean kõigepealt ise Imrryri minema -- ja sealt tagasi tulema.»

«Sa ei jõua sinna kolme päevaga -- isegi kõige kiirema laevaga mitte,» ütles Smiorgan imestunult.

«Jõuan sinna vähem kui päevaga,» ütles Elric vaikselt ja lõplikult.

Smiorgan kehitas õlgu. «Kui sa nii ütled, siis ma usun seda -- kuid milleks minna sinna enne selle ründamist?»

«Mul on selleks omad põhjused, krahv Smiorgan. Kuid ärge muretsege, ma ei reeda teid. Juhin ise rünnakut, võite selles kindlad olla.» Leek valgustas kummaliselt ta surnukahvatut nägu ja ta punased silmad lõõmasid. Ta sale käsi hoidis kindlalt ruunimõõga käepidet ja ta paistis kiiremini hingavat. «Vaimselt on Imrryr langenud juba viissada aastat tagasi -- ta langeb varsti täielikult -- ja igaveseks! Pean tasuma väikese võla. See on ainus põhjus, miks ma teid aitan. Nagu teate, oli mul vaid paar tingimust -- et teete linna maatasa ja et teatud mees ja naine pääsevad vigastamatult. Pean silmas mu nõbu Yyrkooni ja ta õde Cymorili...»

Yaris tundis, et ta kitsad huuled on ebameeldivalt kuivad. Suurem osa tema suurustavast käitumisest oli ta isa varajase surma tagajärg. Vana merekuningas oli surnud ja jätnud noore Yarise oma maade ja laevastiku uueks käskijaks. Yaris polnud üldse kindel, et ta sobis nii suure kuningriigi valitsejaks -- ja püüdis näida enesekindlam, kui ta tegelikult oli. Ta küsis: «Kuidas me laevastiku peidame, isand Elric?»

Melniboneelane mõtles hetke. «Ma peidan selle teie jaoks,» lubas ta. «Lähen nüüd seda tegema -- kuid enne peab vaatama, et kõik mehed on laevadelt läinud -- kas sa hoolitsed selle eest, Smiorgan?»

«Jah,» müristas jässakas krahv.

Ta lahkus koos Elricuga saalist, jättes viis meest seljataha. Viis meest tunnetasid saatuse jäist hõngu saali kuumas õhus.

«Kuidas saab ta peita tohutut laevastikku, kui isegi meie, kuigi tunneme seda fjordi paremini kui keegi teine, ei suutnud seda?» küsis Jharkori Dharmit hämmeldunult.

Keegi ei vastanud talle.

Nad ootasid pingul ja närviliselt, kuni unarusse jäänud lõke vilkus ja kustus. Viimaks tuli Smiorgan tagasi, trampides kärarikkalt põrandaplaatidel. Teda ümbritses kummituslik hirmuvine, peaaegu käegakatsutav kartusehõng.Ta lõdises ja hingeldas.

«Noh? Kas Elric peitis kogu laevastiku -- kõik ühekorraga? Mis ta tegi?» küsis Dharmit kannatamatult, otsustades mitte välja teha Smiorgani pahaendelisest seisukorrast.

«Ta peitis selle.» See oli kõik, mis Smiorgan ütles, ja ta hääl oli vaikne, nagu haigel palavikust vaevatud mehel.

Yaris läks ukse juurde ja püüdis vaadata fjordinõlvade taha, kus põlesid paljud laagrituled. Ta püüdis näha laevamastide ja - taglaste piirjooni, kuid ei näinud midagi.

«Öine udu on liiga tihe,» pomises ta. «Ma ei oska ütelda, kas meie laevad on fjordis ankrus või mitte.» Ta ahmis tahtmatult õhku, kui paksenevast udust ilmus valge nägu. «Tervist, isand Elric,» kogeles ta, märgates higi melniboneelase pingul näojoontel.

Elric komberdas temast mööda saali. «Veini,» pomises ta. «Tegin, mis vaja, ja see läks mulle kalliks maksma.»

Dharmit haaras kannu kange Cadsandria veiniga ja valas väriseva käega pisut veini nikerdatud puupeekrisse. Sõnatult ulatas ta selle Elricule, kes veini kiiresti kummutas. «Nüüd lähen ma magama,» ütles too, sirutas end toolile ja mähkis rohelise mantli enda ümber. Ta sulges oma rahutukstegevad tumepunased silmad ja jäi väga väsinult sügavasti magama.

Fadan kiirustas ukse juurde, sulges selle ja tõmbas raske raudriivi alla.

Ükski neist kuuest ei maganud sel öösel hästi, ja hommikul oli uks riivistamata ning Elric toolist kadunud. Kui nad välja läksid, oli udu nii paks, et nad varsti kaotasid üksteist silmist, kuigi neid lahutas kaaslastest vaevalt kaks jalga.

*

Elric seisis harkisjalu kitsa kaldaserva kividel. Ta vaatas fjordisuhu ja nägi rahuldustundega, et udu paksenes veelgi, kuigi see rippus vaid fjordi kohal, kus peitis võimsat laevastikku. Igal pool mujal oli ilm selge ja pea kohal säras kahvatu talvepäike, mis kumas kalda paljudel tumedatel räsitud kaljupankadel. Tema ees tõusis ja langes monotoonselt meri nagu magava veehiiglase rind, hall ja selge, helkides külmas päikesevalguses. Elric sõrmitses oma musta mõõga käepidemele sepistatud ruune ja püsiv põhjatuul liigutas ta tumerohelise mantli mahukaid volte, keerutades neid tema pika saleda keha ümber.

Albiino tundis end paremini kui eelmisel ööl, kui oli kulutanud kogu jõu udunõiduseks. Ta oli väga vilunud looduslikus võlukunstis, kuid tal polnud seda jõudu, mis oli olnud maailma valitsenud MelnibonÚ nõidimperaatoritel. Tema eelkäijad olid talle pärandanud oma teadmised, kuid mitte oma müstilise elujõu. Paljusid nõidusi ja saladusi, mis ta teadis, ei saanud kasutada, sest tal polnud nii palju jõudu, nii hingelist kui kehalist, et neid lausuda. Kuid hoolimata sellest teadis Elric vaid üht meest, kes oli talle teadmistelt võrdne vastane -- see oli ta nõbu Yyrkoon. Ta käsi pigistas käepidet tugevamini, kui ta mõtles nõbust, kes oli teda juba kaks korda reetnud, ja ta sundis end keskenduma praegusele ülesandele -- nõidustele, mis aitaksid teda teel Draakoniisandate Saarele, mille ainus linn, Kaunis Imrryr, oli mereisandate kogunemise põhjuseks.

Pisike purjepaat oli kaldale tõmmatud. See oli Elricu enda väike laev, töntsakas ja palju tugevam ning vanem, kui pealtnäha paistis. Mõtisklev meri heitis murdlaineid selle puust kere ümber. Siis algas mõõn ning Elric mõistis, et tal oli nõidumiseks vähe aega jäänud.

Ta keha tõmbus pingule ja ta tühjendas oma teadvuse, kutsudes sinna saladusi oma peidetud hingesügavustest. Ta kõikus, silmad vahtisid midagi nägemata, sirutatud käed tõmblesid ja tegid õhku nõiamärke, ta hakkas rääkima ühetooniliselt ja sisistavalt. Aeglaselt valjenes ta hääl, sarnanedes läheneva tuuleiili vaevaltkuuldava karjega -- siis äkki muutus hääl valjemaks, kuni muutus metsikuks ulgumiseks. Õhk hakkas võbelema ning värisema. Varjud võtsid aeglaselt kuju ja nad ei püsinud hetkegi paigal, vaid hüplesid Elricu ümber, kes hakkas kangejalgselt oma paadi poole minema.

Ta hääl muutus tungivaks ja ebainimlikuks. Ta kutsus tuuleelemente -- briiside sülfe, tormitegijaid sharnahe, tuulispeade vaime h'Haarshanne. Ähmaste ja vormitutena pöörlesid nad tema ümber, ja ta palus nende abi oma esiisade võõrapäraste sõnadega, kes olid kaua aega tagasi teinud elementidega hirmuäratavaid lepinguid, et kasutada nende teeneid.

Elric astus ikka veel kangete jäsemetega paati, masinlikult tõstsid ta sõrmed purje ja seadsid selle tuulde. Siis ilmus tüünelt merelt suur laine ja tõusis üha kõrgemale, kuni kõrgus paadi kohal. Valju laksatusega langes vesi alla paadile, tõstis selle üles ja kandis välja merele. Ahtris istudes ümises ilmetute silmadega Elric ikka veel oma võigast nõialaulu, ning õhuvaimud paisutasid purjeid ja saatsid paadi lennates üle vee, kiiremini kui ükski surelike laev seda suudaks. Ja kogu selle aja kostis paadi kohalt vabastatud elementide kurdistavaid saatanlikke karjeid, siis kadus kallas ja peale avamere polnud enam midagi muud näha.

Kaks
Vanad sõbrad, iidsed liitlased

Ja niimoodi, tuuledeemonid laevakaaslasteks, jõudis Elric, viimane prints MelnibonÚ kuninglikku liini pidi, viimasesse linna, mida ikka veel valitses ta oma rahvas -- viimasesse linna ja viimasesse jäänusesse MelnibonÚ arhitektuurist. Selle lähimate tornide hägused roosad ja õrnkollased toonid ilmusid nähtavale paari tunni jooksul pärast seda, kui Elric oli fjordist lahkunud, ja alles Draakoniisandate saare kalda ligidal jätsid elemendid paadi ja kiirustasid tagasi oma salajastesse lemmikpaikadesse maailma suurimate mäetippude keskel. Siis ärkas Elric oma transist ja vaatas uue imetlusega oma kodulinna habraste tornide ilu, mis olid nähtavad isegi sellest kaugusest, kuid mida kaitses hirmuäratav suure väravaga meremüür, viie sissekäiguga labürint ja looklevad kõrgete müüridega kanalid, millest ainult üks viis Imrryri sadamasse.

Elric teadis, et ta ei tohi minna sadamasse labürindi kaudu, kuigi ta tundis täpselt teed. Selle asemel otsustas ta randuda paadiga kaugemal kaldal väikeses abajas, mida ta teadis. Kindlate kätega juhtis ta väikese laeva põõsastega varjatud sissepääsu suunas. Põõsastel kasvasid tontlikult sinised marjad, mille mahl oli inimestele surmavalt mürgine, tehes alguses pimedaks ja tappes seejärel aeglaselt. Need marjad, noidelid, kasvasid vaid MelnibonÚl, nagu ka mitmed teised haruldased ja surmavalt mürgised taimed.

Kerged ja madalad pilveribad ujusid aegaselt üle päikesekirka taeva, nagu peen veidi jäätunud ämblikuvõrk. Kogu maailm tundus sinine ja kuldne ja roheline ja valge. Paati kaldale tõmbav Elric hingas puhast karget talveõhku ja tundis kõdunevate lehtede ning mädaneva alusmetsa lõhna. Kusagil haukus emarebane rõõmsalt oma kaaslasele, ja Elric kahetses, et tema hääbuv rahvas ei hinnanud enam looduse ilu, eelistades jääda oma linna lähedale ja veeta palju päevi rohuuimas. Mitte linn ei unelenud, vaid selle ületsiviliseeritud asukad. Tundes külluslikke puhtaid talvelõhnu, oli Elric väga rõõmus, et oli loobunud oma sünniõigusest ja ei valitsenud enam linna, mille valitsejaks ta oli sündinud.

Selle asemel laiutas Ilusa Imrryri Rubiintroonil Yyrkoon, tema nõbu, kes vihkas Elricut, sest teadis, et hoolimata oma põlgusest valitsemise ja võimu vastu oli albiino ikka veel Draakonisaare õige kuningas, ja et tema, Yyrkoon, oli usurpaator, kes polnud Elricu poolt troonile valitud, nagu nõudis MelnibonÚ traditsioon.

Kuid Elricul olid paremad põhjused oma nõo vihkamiseks. Nende põhjuste pärast pidi iidne pealinn kaotama kogu oma suurejoonelise hiilguse. Jah, langemas oli viimane osa võimsast impeeriumist, ning roosad, kollased, punased ja valged tornid varisevad, kui Elric saab oma tahtmise ja mereisandad on edukad.

Elric astus jalgsi sisemaale Imrryri poole, ja sel ajal, kui ta miilide kaupa mööda pehmet muru kõndis, kattis päike maapinna nagu ookerkollase mantliga ja vajus silmapiiri taha, andes teed pimedale kuuvalguseta ööle, mis tundus sünge ja halvaendeline.

Viimaks jõudis ta linnani. See oli nähtav terava musta siluetina, mis oli tohutult suurejooneline nii planeeringult kui teostuselt. See oli vanim linn maailmas, kunstnike ehitatud, ja see oligi rohkem kunstiteos kui praktiline elupaik. Kuid Elric teadis, et paljudel kitsastel tänavatel elati vaeselt ja et Imrryri isandad jätsid paljud tornid ennem tühjaks kui lasksid neisse alamast soost linnaelanikke. Vähe oli veel järel Draakoniisandaid, vähesed kandsid ehtsat MelnibonÚ verd.

Linn oli ehitatud maastikujoont arvestades ja ta tundus otsekui osana loodusest. Spiraalsed tänavad keerlesid mäetipu poole, kus seisis kõrge, uhke ja paljude tornidega kindlus, mis oli unustatud kunstniku viimane meistriteos. Kuid Ilusast Imrryrist ei kostnud elusaid hääli, seal oli tunda vaid unelevat mahajäetust. Linn magas -- Draakoniisandad, nende naised ja orjad magasid rohuund, nähes hiilgavaid või õudseid unenägusid, sel ajal kui ülejäänud elanikkond, kellel oli õhtutundidel keelatud tänavail liikuda, viskles odavatel madratsitel ja püüdis üldse mitte und näha.

Elric astus vaikselt, kätt mõõgapidemel hoides, valvamata värava juurde linnamüüris, sisenes linna ja hakkas ettevaatlikult minema mööda valgustamata looklevaid tänavaid, liikudes ülespoole Yyrkooni hiiglasliku palee suunas.

Tuul ohkas Draakonitornide tühjades tubades ja vahel pidi Elric sügavale varju tõmbuma, kui kuulis valvureid mööda marssimas, kelle ülesandeks oli, et liiklemiskeeldu rangelt täidetaks. Aeg-ajalt kuulis ta mõnest veel valgustatud tornist metsikut naerukaja ja sealt kumav tõrvikuvalgus heitis seintele kummalisi häirivaid varje. Ja siis jälle mõne armetu orja meeletuid karjeid, kui see oma isanda lõbustamiseks kohutavates piinades suri.

Elricut ei hirmutanud hääled ega ähmased varjud. Need isegi meeldisid talle. Ta oli siiski melniboneelane -- nende õigusjärgne juht, kui ta oleks soovinud oma kuningavõimu tagasi võtta -- ja kuigi ta tundis kummalist sundi rännata ja osa saada välismaailma vähem peentest rõõmudest, oli tal seljataga kümme tuhat aastat julma, hiilgavat ja õelat kultuuri, ja esivanemate veri peksles tugevasti ta nõrkades veenides.

*

Elric koputas kannatamatult raskele mustast puust uksele. Ta oli jõudnud lossini ja seisis nüüd väikese tagaukse juures, vaadates ettevaatlikult enda ümber, sest teadis, et Yyrkoon oli käskinud valvuritel teda tappa, kui ta Imrryri jõuab.

Teisel pool ust võeti riiv eest ja uks liikus vaikselt sissepoole. Kõhn kortsus nägu vaatas Elricule otsa.

«Kas sa oled kuningas?» sosistas mees, kes piilus öhe. Ta oli pikk, ebatavaliselt kõhn tegelane pikkade pahklike jäsemetega, mis astudes kohmakalt lohisesid. Ta pingutas oma klaasistunud silmi, et Elricut näha.

«Olen prints Elric,» ütles albiino. «Kuid sa unustad, sõber Tanglebones, et Rubiintroonil istub uus kuningas.»

Tanglebones raputas pead ja hõredad juuksed kukkusid ta näole. Tõmbleva liigutusega lükkas ta need tagasi ja astus kõrvale, et Elric saaks siseneda. «Draakonisaarel on vaid üks kuningas -- ja tema nimi on Elric, mida see usurpaator ka ei väidaks.»

Elric ei vastanud sellele mõtteavaldusele, kuid naeratas pisut ja ootas, kuni teine pani riivi uuesti ette.

«Tüdruk magab ikka veel, isand,» pomises Tanglebones Elricu ees valgustamata trepist üles ronides.

«Seda ma arvasingi,» ütles Elric. «Ma ei alahinda oma armsa nõo võlukunsti.»

Kaks meest ronisid vaikides trepist üles, kuni jõudsid viimaks koridori, mida valgustas vilkuv tõrvikuvalgus. Marmorseinad peegeldasid valgust ja näitasid Elricule, kes koos Tanglebones'iga samba taga küürutas, et teda huvitavat tuba valvas kogukas vibukütt -- välimuse järgi eunuhh -- kes oli ärkvel ja ergas. Mees oli karvadeta ja nii paks, et ta särava sinakasmusta turvise sisse vaevalt ära mahtus. Kuid ta kõverdatud sõrmed hoidsid lühikese luust vibu nööri ja sihvakas nool oli nööril valmis. Elrik oletas et see on üks parematest vibuküttidest, Elricu eliitväeosa, Vaikse Kaardiväe liige.

Tanglebones, kes oli õpetanud noorele Elricule vehklemist ja vibukunsti, oli valvuri sealolekut ette näinud ja selleks valmistunud. Ta oli aegsasti samba taha vibu peitnud. Vaikselt tõstis ta selle üles, painutas põlve vastas ja tõmbas nööri peale. Ta sobitas noole vibule, sihtis valvuri paremasse silma ja laskis lendu! Just siis pööras eunuhh näo tema poole. Nool läks mööda. See kolksatas vastu mehe soomuskraed ja kukkus kahjutult kivipõrandale puistatud õlgedele.

Elric tegutses kiiresti, ta hüppas ette, tõmbas ruunimõõga ja tundis selle võõrapärast jõudu endasse voogavat. Must tera lõikas sisisedes läbi luust vibu, millega eunuhh oli lootnud seda kõrvale tõrjuda. Valvur hingeldas ja ahmis õhku, et karjuda. Ta avas suu ja Elric nägi, mida oli arvanudki: mehel polnud keelt, ta oli tumm. Valvur tõmbas oma lühikese mõõga. Tal õnnestus napilt Elricu järgmine hoop kõrvale tõrjuda. Sädemeid pildudes tungis Tormitooja läbi eunuhhi tugeva mõõga. Mees tuikus ja taganes nõiamõõga ees, mis paistis elavat omaenda elu. Metallikõlin kajas valjult väikeses koridoris, ja Elric needis juhust, mis oli pannud mehe otsustaval hetkel ringi pöörama. Süngelt ja vaikselt murdis ta eunuhhi kohmakast kaitsest läbi.

Eunuhh nägi vaid oma vastase ähmast vilksatust musta keerleva mõõga taga, mis paistis olevat nii kerge, ja ometi kaks korda pikem kui tema enda torkerelv. Ta imestas, kes võiks küll olla tema ründaja ja arvas tema nägu ära tundvat. Siis ähmastas ta pilku punane udu, ta tundis peas kõrvetavat valu ja taipas alistunult, sest eunuhhid kalduvad fatalismile, et ta pidi surema.

Elric seisis eunuhhi tursunud keha kohal, tõmbas mõõga laiba kolbast välja ja pühkis vere ning ajude segu oma surnud vastase mantlisse. Tanglebones oli targu jalga lasknud. Elric kuulis sandaalides jalgu padinal trepist üles tormamas. Ta tõmbas ukse lahti ja sisenes tuppa, mida valgustasid kaks väikest küünalt, mis seisid teine teisel pool laia paljude vaipadega kaetud voodit. Ta läks voodi juurde ja vaatas ronkmustade juustega tüdrukut, kes seal lamas.

Elricu suu tõmbles ja ta kummalistesse punastesse silmadesse ilmusid säravad pisarad. Ta pöördus värisedes tagasi ukse juurde, pani mõõga tuppe ja tõmbas riivid ette. Ta tuli voodi juurde tagasi ja põlvitas magava tüdruku kõrvale. Naise näojooned olid sama õrnad kui tema omadki ja sarnase kujuga, kuid lisaks veel erakordselt kaunid. Ta hingas vaikselt, magades und, mille põhjuseks polnud loomulik väsimus, vaid tema enda venna kuri nõidus.

Elric sirutas käe ja võttis peened sõrmed õrnalt enda pihku. Ta tõstis need suu juurde ja suudles neid.

«Cymoril,» pomises ta, ja igatsusepiin tuikas selles nimes. «Cymoril -- ärka üles.»

Tüdruk ei liigutanud, ta hingamine jäi nõrgaks ja silmad suletuks. Elricu punased silmad leegitsesid, ta värises kohutavas ja kirglikus raevus. Ta haaras käest, mis oli lõtv ja tundetu nagu laibal, ja surus seda, kuni peatus kartusest, et purustab õrnad sõrmed.

Karjuv sõdur hakkas uksele taguma.

Elric pani tüdruku käe tema rinnale tagasi ja tõusis. Ta vaatas midagi taipamata ukse poole.

Lõikav ja külm hääl katkestas sõduri karjumise.

«Mis siin juhtus -- kas keegi püüdis mu vaese magava õe juurde pääseda?»

«Yyrkoon, sa lurjus,» ütles Elric iseendale.

Sõdur pomises segaduses ja Yyrkooni hääl valjenes, kui ta hüüdis läbi ukse: «Kes seal ka oleks -- sa sured tuhat korda, kui sind kinni püütakse. Sa ei pääse sealt. Kui mu heale õele on midagi tehtud, ükskõik mis viisil -- siis sa ei sure kunagi, ma luban seda. Kuid sa palud oma jumalaid, et sureksid!»

«Yyrkoon, sa vilets lurjus -- sa ei saa ähvardada seda, kes on mustas maagias sulle võrdne. See olen mina, Elric -- sinu isand. Poe tagasi oma urgu, enne kui kutsun siia kõik kurjad jõud, mis on maa all, peal ja kohal, et need sind hävitaks!»

Yyrkoon naeris kõhklevalt. «Nii et oled jälle tagasi tulnud ja püüad mu õde äratada. Niisugune katse mitte ainult ei tapa teda -- see saadab ta hinge kõige sügavamasse põrgusse, kus võid temaga varsti ühineda!»

«Arnara kuue rinna nimel -- see oled sina, kes õige varsti proovib tuhandet surma.»

«Küllalt sellest.» Yyrkoon tõstis häält. «Sõdurid -- käsin teil see uks maha murda ja reetur elusalt kinni võtta. Elric -- on kaks asja, mida sa kunagi enam ei saa -- minu õe armastus ja Rubiintroon. Kasuta seda vähest aega hästi, mis sul veel on, sest varsti sa roomad mu juurde ja palud, et ma sind piinadest vabastaksin!»

Elric ei teinud Yyrkooni ähvardustest väljagi ja vaatas ruumi väikest akent. See oli just küllalt suur, et mehe keha võiks läbi mahtuda. Ta kummardus ja suudles Cymorili huultele, siis läks ukse juurde ja võttis vaikselt riivid eest.

Järgnes raksatus, kui sõdur viskus kogu oma raskusega vastu ust. See lendas lahti. Mees paiskus komberdades tuppa ning kukkus seal kõhuli. Elric tõmbas mõõga, tõstis selle kõrgele ja raius sõjamehe kaela läbi. Pea hüppas õlgadelt ja Elric hüüdis valjusti, madala, voogava häälega:

«Arioch! Arioch! Kingin sulle verd ja hingi -- ainult aita mind nüüd! Selle mehe annan ma sulle, võimas Põrgukuningas -- aita oma teenrit, Elricut MelnibonÚst!»

Kolm meest tormasid korraga tuppa. Elric lõi üht ja raius maha pool vastase näost. Mees karjus kohutavalt.

«Arioch, Pimeduse Isand -- annan sulle verd ja hingi. Aita mind, kõige kurjem!»

Sünge toa kaugemas nurgas hakkas must udu aeglaselt kuju võtma. Kuid sõdurid tungisid lähemale ja Elricul oli raske neid tõrjuda.

Ta karjus Ariochi, Sügavaima Põrgu isanda nime, vahetpidamata, peaaegu ebateadlikult, kui arvulises ülekaalus sõdurid teda taganema sundisid. Nende taga hüüdis Yyrkoon raevukalt ja pettunult, ikka veel nõudes oma meestelt Elricu elusalt kinnivõtmist. See andis Elricule väikese eelise. Ruunimõõk kiirgas kummalist musta valgust ja ta ulguv vilin kajas kuuljate kõrvus. Veel kaks laipa lamas vaipadega kaetud kambripõrandat, nende veri leotas kaunist kangast.

«Veri ja hinged mu isandale Ariochile!»

Must udu voogas ja hakkas kuju võtma. Elric heitis pilgu nurga poole ja võpatas, hoolimata sellest, et ta oli põrgulike õudustega harjunud. Sõdurite selg jäi nüüd nurgas oleva olendi poole ja Elric võitles seljaga akna suunas. Vormitu mass, mis oli Elricu püsimatu kaitsejumala vähem meeldiv esinemisviis, kasvas veelgi ja Elric märkas selle talumatult võõrast kuju. Sapp voolas talle suhu, ja hullumeelsusega võideldes sundis ta sõdureid olendi suunas, mis loogeldes lähemale voolas.

Äkki tundsid sõdurid, et midagi on nende selja taga. Nad pöördusid, kõik neli, ja karjusid hullunult, kui must koletis neid äkilise sööstuga endasse haaras. Arioch küürutas nende kohale ja imes neist hingi välja. Siis hakkasid nende kondid aeglaselt painduma ja murduma ning ikka veel elajalikult karjudes tõmblesid nad põrandal otsekui selgrootud loomad. Nende seljad olid murtud, kuid nad olid veel elus. Elric pöördus kõrvale, seekord tänulik, et Cymoril magas, ja hüppas aknalauale. Ta vaatas alla ja sai meelt heites aru, et ta ei pääse siiski ka seda teed pidi. Mõnisada jalga lahutas teda maapinnast. Ta tormas ukseni, kus hirmunud Yyrkoon püüdis Ariochi tagasi tõrjuda. Arioch oli juba kadumas.

Elric tormas nõbu tõugates temast mööda, heitis viimase pilgu Cymorilile ja jooksis siis, veres libastudes, tuldud teed tagasi. Tanglebones kohtus temaga pimedal trepimademel.

«Mis juhtus, kuningas Elric -- mis seal toas on?»

Elric haaras Tanglebonesi kõhnast õlast ja sundis teda trepist alla minema. «Pole aega,» hingeldas ta, «peame kiirustama, kuni Yyrkoon tegeleb veel oma praeguse probleemiga. Viie päeva pärast algab Imrryri ajaloos uus etapp -- võib-olla ka viimane. Pean teadma, et Cymoril on kindlas kohas. Kas see on selge?»

«Jah, mu isand, kuid...»

Nad jõudsid ukseni ja Tanglebones võttis riivid eest ning avas selle.

«Mul pole aega muud ütelda. Pean põgenema, kuni veel saan. Tulen tagasi viie päeva jooksul -- koos kaaslastega. Sa saad aru, mida ma mõtlen, kui see päev tuleb. Vii Cymoril D'a'rputna Torni ja oota mind seal.»

Siis oli Elric läinud. Ta jooksis vaikselt öhe, surijate karjed ikka veel seljataga pimeduses kajamas.

Kolm
Kättemaksust, reetmisest ja süüst

Elric seisis sõnatult krahv Smiorgani lipulaeva ninas. Ta oli lausunud vaid käsklusi ning neidki kõige napimalt, alates sellest, kui ta oli fjordi äärde tagasi tulnud ning laevastik avamerele sõitnud. Mereisandad pomisesid, et temas peitus suur hinge näriv viha, mis tegi temast ohtliku mehe nii vaenlaste kui sõprade jaoks, ja isegi krahv Smiorgan vältis tusast albiinot.

Röövlite kerged laevad tantsisid ida poole liikudes musta mere helkivatel vetel, paistes tohutu veelinnu merele heidetud varjuna. Võis näha rohkem kui poolt tuhandet lahingulaeva -- kõik nad olid sarnase kujuga, pikad, kitsad ja ehitatud rohkem kiirsõiduks kui lahinguks, sest nad olid mõeldud kaldarünnakuteks ja kaubalaevadeks. Kahvatu päike valgustas erksavärvilisi purjesid -- oranzhid, siniseid, musti, purpurseid, punaseid, kollaseid, helerohelisi ja valgeid. Igal laeval oli kuusteist või rohkem aerutajat -- ja iga aerumees oli ka sõdalane. Laevade meeskonnaliikmed olid ka sõjameesteks, kes võtsid osa Imrryri ründamisest -- inimesi polnud raisata, sest mereäärsetes riikides elas vähe rahvast, nad kaotasid igal aastal sadu mehi tavapärastel röövretkedel.

Laevastiku keskosas purjetasid suuremad laevad. Nende tekkidel olid tohutud katapuldid, millega pidi rünnatama Imrryri meremüüri. Krahv Smiorgan ja teised isandad vaatasid oma laevu uhkusega, kuid Elric vaatas vaid enda ette. Ta oli magamata ja liigutas end vähe, ta valget nägu piitsutas soolane merevaht ja tuul

Röövlilaevad purjetasid kindlalt ida poole, nad rühkisid Draakonisaare fantastilise rikkuse - või põrguliku õuduse suunas. Järeleandmatult, saatuse teenritena, surusid nad end edasi, nende aerud plaksusid üheaegselt, nende purjed olid kumerad ja pingul pärituules.

Nad purjetasid edasi Ilusa Imrryri poole, röövima ja rüüstama maailma vanimat linna.

Kaks päeva pärast seda, kui laevastik oli teele asunud, hakkas paistma Draakonisaare rannajoon ja aeruplaksumist asendas relvatärin. Võimas laevastik peatus ja valmistus tegema seda, mida arukad mehed võimatuks pidasid.

Laevalt laevale möirati käsklusi ja laevastik hakkas end lahingukorda seadma, aerud kriiksusid pesades ja laevastik hakkas uuesti liikuma, kohmakalt ning allalastud purjedega.

Oli selge päev, külm ja karge, ja kõik mehed merekuningaist aerutõmbajaini olid ülimalt erutatud, kui mõtlesid lähimale tulevikule. Laevaninas olevad maopead pöörati suure kivimüüri poole, mis takistas sissepääsu sadamasse. See oli peaaegu sada jalga kõrge ja sellele olid ehitatud tornid -- funktsionaalsemad, kui linna pitsitaolised tornid, mis helkisid kaugel nende taga. Imrryri laevad olid ainsad, mida lubati sõita läbi suure värava müüri keskosas, ja tee läbi labürindi, isegi õige sissekäik, oli välismaalaste eest hästi hoitud saladus.

Meremüüril, mis nüüd terendas kõrgel laevastiku kohal, rüselesid pööraselt üllatunud valvurid oma kohtadele. Nende jaoks oli rünnakuoht peaaegu mõeldamatu, kuid seal ta oli -- suur laevastik, suurim, mida nad olid kunagi näinud, ja see tuli Ilusa Imrrüri vastu! Nad võtsid kohad sisse, nende kollased mantlid ja kildid kahisesid, nende pronksturvised tärisesid, kuid nad liikusid hämmeldunud vastumeelsusega, nagu keeldudes taipamast, mida nad nägid. Ja nad läksid oma kohtadele meeleheitliku fatalismiga, teades, et isegi kui need laevad kunagi merelabürinti ei sisene, siis pole nemad enam elus, et näha ründajate läbikukkumist.

Dyvim Tarkan, Müürikomandör, oli tundeline mees, kes armastas elu ja selle rõõme. Ta oli kõrge laubaga ja ilus, väikese habemetuti ja tillukeste vuntsidega ning nägi pronksturvises ja kõrgete sulgedega kiivris hea välja; ta ei tahtnud surra. Mehed allusid ta teravatele käskiustele korralikult ja täpselt. Ta kuulatas laevadelt kostvaid kaugeid hüüdeid ja mõtles murelikult, mis oleks röövlite esimene käik. Vastust ei tulnud kaua oodata.

Ühe juhtlaeva katapult pinises kurguhäälselt ja selle viskepesa sööstis üles, lastes lahti tohutu kivi, mis tormas vaba graatsiaga otse müüri suunas. Vise jäi lühikeseks ja kivi plartsatas merre, mis vahutas vastu müürikive.

Dyvim Tarkan neelatas raskelt ja käskis häält kindlaks sundides katapult valmis panna. Tuhmi mütsatusega lõigati päästikunöör läbi ja vastuheidetud raudkuul läks vuhinal vaenlase laevastiku poole. Laevad olid nii tihedasti üksteise kõrval, et kuul ei saanud mööda minna -- see raksatas otse Jharkori Dharmiti lipulaeva tekile ja sellest läbi. Sekundite jooksul, saadetuna haavatud ja uppuvate meeste karjetest, oli laev põhjas ja Dharmit koos sellega. Osa meeskonnast võeti teistele laevadele, kuid haavatud jäeti uppuma.

Helises veel üks katapult, ja seekord sai vibukütte täis torn otsetabamuse. Müür varises ja ka ellujäänud kukkusid merre, et surra müüre piitsutavates vahuharjadega lainetes. Kaaslaste surma pärast vihased Imrryri vibukütid vastasid saledate noolte pilvega otse vaenlaste keskele. Ründajad ulgusid, kui punaste sulgedega nooled end näljaselt nende lihasse puurisid. Kuid nad saatsid nooli heldekäeliselt tagasi, ja varsti oli müüridel vaid käputäis mehi järel. Siis hakkasid kaugema katapuldi kivid tabama torne ja mehi, hävitades nende ainsa sõjamasina ja osa müürist sellele lisaks.

Dyvim Tarkan elas veel, kuigi ta kollane tuunika oli kaetud punaste vereplekkidega ja ta vasakust õlast turritas nool. Ta elas veel, kui esimene rammilaev liikus raskelt suure puuväravani ja prantsatas vastu seda, muutes selle nõrgemaks. Teine laev purjetas selle kõrval, ja üheskoos lõid nad värava sisse ja libisesid sissekäigust läbi. Võib-olla oli see kohutav traditsiooni rikkumisest tekkinud õudusetunne, mis pani vaese Dyvim Tarkani jalgealust kaotama ja karjudes müüriservalt alla kukkuma. Ta murdis oma kaela vürst Smiorgani lipulaeval, kui see triumfeerides väravast sisse purjetas.

Nüüd lasksid rammilaevad vürst Smiorgani laeva mööda, sest Elric pidi näitama teed läbi labürindi. Nende ees oli näha viit suurt sissekäiku. Need olid mustad haigutavad kurgud, kõik ühesugused nii kujult kui suuruselt. Elric näitas vasakult kolmandat, ja aerumehed suunasid laeva lühikeste löökidega pimedasse käigusuhu. Mõned minutid purjetasid nad pimeduses.

«Tuli!» hüüdis Elric. «Süüdake tuli!»

Tõrvikud olid juba valmis pandud ja need süüdati nüüd põlema. Mehed nägid, et nad olid looduslikku kaljusse raiutud tohutus tunnelis, mis lookles igas suunas.

«Hoidke kokku,» käskis Elric, ja ta hääl võimendus kajavas tunnelis tosinaid kordi. Pikad tõrvikuleegid tõusid kahkja katuse poole, ja Elricu nägu paistis võbelevas valguses maskina. Tema selja taga sosistasid mehed vaikselt ja aukartlikult. Üha rohkem laevu sisenes tunnelisse ja süütas oma tõrvikuid, ning Elric nägi, kuidas tõrvikud kõikusid, kui nende hoidjad värisesid ebausklikust hirmust. Elric tundis end vilkuvates varjudes pisut ebamugavalt ja ta silmad särasid tõrvikuleegi paistel palavikuliselt.

Kohutava monotoonsusega plartsusid aerud, ning tunnel laienes ja nähtavale ilmusid veel mõned koopasuud. «Keskmine käik,» käsutas Elric. Ahtris olev roolimees noogutas ja suunas laeva Elricu näidatud sissepääsu. Kui välja arvata mõne mehe summutatud pomin ja aeruplartsatused, valitses kõrges koopas sünge ja kurjakuulutav vaikus.

Elric vaatas alla külma tumedasse vette ja judises.

Viimaks jõudsid nad uuesti säravasse päikesevalgusesse ja mehed vaatasid üles, imetledes tohutuid müüre, mis kõrgusid nende kohal. Müüridel kükitasid kollasesse riietatud pronksturvistes vibukütid, ja kui vürst Smiorgani laev kõige ees tumedaist koobastest väljus, tõrvikud ikka veel külmas talveõhus põlemas, hakkasid nooled alla kitsasse käiku vuhisema, tungides kaeltesse ja jäsemeisse.

«Kiiremini!» karjus Elric. «Aerutage kiiremini -- kiirus on praegu meie ainus relv.»

Pöörase energiaga kummardusid mehed aerudele ja laevad hakkasid kiiremini liikuma, kuigi Imrryri nooled võtsid röövlite meeskondade hulgast ränga saagi. Nüüd jooksis kõrgeseinaline kanal otsesuunas ja Elric nägi Imrryri sadamasildasid enda ees.

«Kiiremini! Kiiremini! Meie tasu juba paistab!»

Siis äkki oli laev seintest möödas ja jõudis sadama vaiksesse vette, silm silma vastu kaile ülesrivistatud sõjameestega. Laev peatus, oodates kanalist välja sööstvaid ja nendega ühinevaid abivägesid. Kui kakskümmend laeva olid läbi, andis Elric käsu rünnata sadamasilda, ja unnates lendas Tormitooja tupest välja. Lipulaeva sadamapoolne külg mütsatas vastu kaid, sel ajal kui noolevihm selle peale langes. Igal pool ümber Elricu vihises odasid, kuid imekombel ei saanud ta haavata ja juhtis rühma karjuvaid röövleid rannale. Imrryri kirvemehed kogunesid ette ja astusid ründajatele vastu, kuid oli selge, et neil oli vähe võitlusvaimu -- nad olid asjade käigust liiga hämmeldunud.

Elricu must mõõk rabas meeletu jõuga kirvemeeste juhile kõrisse ja lõi tal pea otsast. Mõõk väänles Elricu haardes ja ulgus deemonlikult, sest ta oli nüüd jälle verd maitsnud. Albiino kahvatud huuled naeratasid karmilt ja süngelt, ning ta pilutas silmi, lüües lõi valikuta sõjameeste keskele.

Ta kavatses jätta võitluse neile, keda ta oli Imrryri juhtinud, sest tal oli muid asju teha -- ja kiiresti. Kollases riides sõdurite selja taga tõusid Imrryri kõrged tornid, ilusad oma pehmetes sädelevates värvides: korallroosa ja sinine, kuldne ja kahvatukollane, valge ja õrnroheline. Üks niisugune torn oligi Elricu eesmärgiks -- D'a'rputna torn, kuhu ta oli käskinud Tanglebonesil Cymorili viia, ja ta teadis, et segaduses on see võimalik.

Elric raius veremärja raja läbi nende, kes püüdsid teda takistada, ja mehed kukkusid, karjudes kohutavalt, kui ruunimõõk jõi nende hingi.

Nüüd oli Elric neist möödas, jättes nad röövlite säravate mõõkade jaoks, kes kail edasi tungisid, ja tormas looklevatel tänavatel, tappes mõõgaga igaühe, kes püüdis teda peatada. Ta oli nagu valgenäoline guul, riided räbalais ja verised, turvis täksitud ja kriimustatud, kuid ta jooksis kiirustades mööda looklevate tänavate munakivisillutist ning jõudis viimaks saleda kahvatusinise ja õrnkuldse torni -- D'a'rputna torni juurde. Uks oli lahti, mis näitas, et keegi oli tornis, ja Elric tormas sisse ning jõudis suurde esimese korruse tuppa. Keegi ei tulnud teda tervitama.

«Tanglebones!» hüüdis ta, ja ta hääl kostis valjusti isegi tema enda kõrvades. «Tanglebones -- kas sa oled siin?» Ta tormas suurte hüpetega trepist üles, hüüdes oma teenri nime. Kolmandal korrusel peatus ta äkki, kuuldes ühest toast vaikset oiet. «Tanglebones -- kas see oled sina?» Elric astus ukse poole, kuuldes summutatud hingeldamist. Ta tõukas ukse lahti ja ta kõhus pööras, kui ta nägi vana meest lamamas kambri paljal põrandal, püüdes asjatult tõkestada verejooksu, mis immitses ta suurest küljehaavast.

«Mis juhtus -- kus on Cymoril?»

Tanglebonesi vana nägu väändus valust ja murest. «Ta -- mina -- ma tõin ta siia, isand, nagu sa käskisid. Kuid...» Ta köhis ja veri nirises mööda ta kortsus lõuga alla. «Kuid -- prints Yyrkoon- ta sai mu kätte -- ta jälitas meid. Ta -- lõi mu maha ja võttis Cymorili jälle endaga kaasa -- öeldes, et ta -- on kindlas kohas, B'aal'nezbetti tornis. Isand -- mul on kahju...»

«Ja peabki olema,» nähvas Elric tigedalt. Siis ta hääl pehmenes. «Ära muretse, vana sõber -- ma maksan kätte nii sinu kui iseenda eest. Ma võin siiski Cymorili leida, tean nüüd, kuhu Yyrkoon ta viis. Aitäh, et proovisid mind aidata, Tanglebones -- olgu rahulik su pikk tee mööda viimast jõge.»

Ta pöördus järsult ja lahkus kambrist, jooksis trepist alla ja jälle välja tänavale.

B'aal'nezbetti torn oli Kuningalossi kõrgeim. Elric tundis seda hästi, sest seal olid ta esivanemad õppinud oma tumedaid nõidusi ja teinud hirmuäratavaid katseid. Ta värises, kui mõtles, mida Yyrkoon võis parajasti teha omaenda õega.

Linna tänavad paistsid olevat vaiksed ja kummaliselt mahajäetud, kuid Elricul polnud aega mõtiskleda, miks see nii on. Selle asemel tormas ta lossi poole, leides põhivärava valvuriteta ja maja põhisissekäigu avatuna. Ka see oli ebatavaline, kuid see oli õnneks Elricule, kes tormas üles, ronides tuttavaid teid pidi kõrgeimasse torni.

Lõpuks jõudis ta säravast mustast kristallist ukseni, millel polnud riivi või käepidet. Raevukalt lõi Elric kristalli oma nõiamõõgaga, kuid see paistis vaid lainetavat ja uuesti tahenevat. Ta löögid ei mõjunud uksele.

Elric piinas oma mälu, püüdes meelde tuletada võõrapärast sõna, mis võis selle ukse avada. Ta ei julgenud laskuda transsi, mis aja jooksul selle sõna ta huultele tooks, selle asemel pidi ta sõna oma alateadvusest välja pigistama. See oli ohtlik, kuid valikut polnud. Ta keha värises ja nägu väändus. Sõna oli tulekul, häälepaelad võnkusid ning ta rind lainetas.

Ta pahvatas sõna välja. Kogu ta mõistus ning keha valutas pingutusest. Siis ta hüüdis:

«Käsin sind -- avane!»

Ta teadis, et kui uks avaneb, saab ta nõbu teada ta sealolekust, kuid ta pidi sellega riskima. Kristall laienes, tuksles ja pulbitses ja siis hakkas välja voolama. See voolas mitte millessegi, kuhugi väljaspoole materiaalset universumit, väljaspoole aega. Elric hingas tänulikult ja sisenes B'aal'nezbetti torni. Kuid nüüd süttis Elricu ümber, kes trepist üles keskmisse kambrisse tormas, kummaline külm tuli. Ta kuulis jubedat muusikat, mis tuikas, nuuksus ja peksles ta peas.

Kõrgemal nägi ta irvitavat Yyrkooni, ka tema hoidis käes musta ruunimõõka, selle kaaslast, kes oli Elricu enda peos.

«Lurjus!» ütles Elric tuhmilt ja nõrgalt. «Näen, et oled Leinamõõga üles leidnud -- hästi, eks proovime selle jõudu tema venna vastu, kui julged. Tulin sind tapma, nõbu.»

Tormitooja tõi kuuldavale oigava heli. See kostis üle kriiskava ebamaise muusika, mida saatis vilkuv jäine tulelõõm. Ruunimõõk väänles Elricu peos ja tal oli raskusi selle valitsemisega. Kogu jõudu kokku võttes tormas ta viimasest paarist astmest üles ja suunas Yyrkooni poole metsiku hoobi. Kummalise tule taga kees rohekaskollane laava, igas küljes, pea kohal ja nende all. Nüüd ümbritses kaht meest vaid hägune tuli -- nad olid väljaspool Maailma ja vastamisi viimaseks lahinguks. Laava pulbitses ja hakkas tuld summutades sissepoole imbuma.

Kaks mõõka kohtusid kohutava karjatuse saatel. Elric tundis kogu käsivart tuimaks tõmbuvat. Ta tundis end nagu marionett. Ta ei olnud enam iseenese isand -- mõõk otsustas tema eest. Elricu mõõk möirgas oma vennasmõõga peale ja lõi sügava haava Yyrkooni vasakusse käsivarde. Too ulgus ja ta silmad laienesid agoonias. Leinamõõk tuli Tormitoojale vastu ja tabas Elricut just samasse kohta, kuhu Elric oli haavanud oma nõbu. Ta nuuksus valust, kuid jätkas võitlust, haavates Yyrkooni vasakusse külge. See löök oli küllalt tugev, et oleks tapnud iga teise mehe. Yyrkoon naeris nagu deemon kõige räpasemast põrgusügavusest. Ta mõistus oli lõpuks segi läinud ning see andis Elricule eelise. Kuid nõo tehtud suur nõidus mõjus ikka veel. Elric tundis, nagu haaraks teda hiiglase käsi ja muljuks teda, kui ta püüdis oma eelist kasutada. Yyrkooni haavast pulbitsev veri kattis ka Elricu. Laava tõmbus aeglaselt tagasi, ja nüüd nägi Elric sissepääsu keskmisse kambrisse. Nõbu selja taga liigutas teine olend. Elric ahmis õhku. Cymoril oli ärganud ja karjus talle midagi, õudusilme näol.

Musta kaarega lõi mõõk Yyrkooni oma kõrvale ja murdis tema kaitsest läbi.

«Elric!» karjus Cymoril meeleheitlikult. «Päästa mind -või me oleme igaveseks kadunud.»

Elric hämmeldus tüdruku sõnadest. Ta ei mõistnud neid. Raevukalt ajas ta Yyrkooni üles kambri suunas.

«Elric -- pane Tormitooja ära. Pane mõõk tuppe, või me läheme jälle lahku.»

Isegi kui ta oleks oma vihisevat mõõka valitsenud, poleks Elric seda tuppe pannud. Viha valdas teda; mõõk peab enne tuppe minekut nõo kurjast südamest läbi käima.

Cymoril nuttis nüüd teda paludes. Kuid Elric ei suutnud midagi teha. See jampsiv idioot, kes oli olnud Yyrkoon Imrryrist, pöördus oma õe karjete peale ja vaatas teda pahatahtlikult. Ta kõkutas naerda ja sirutas ühe väriseva käe ning haaras tüdruku õlast. Too rabeles, et lahti pääseda, kuid Yyrkoonil oli mõõgast saadud jõud veel alles. Oma vastase hullumeelsust kasutades raius Elric sügavale tema kehasse, lüües ta peaaegu pooleks.

Kuid siiski uskumatul kombel oli Yyrkoon veel elus, saades uut energiat mõõgast, mis ikka veel lajatas vastu Elricu ruunimõõka. Viimase tõukega lükkas ta Cymorili ettepoole ja tüdruk suri karjudes Tormitooja otsas.

Siis läks Yyrkooni hing kõkutava naeru saatel põrgusse.

Torn muutus jälle endiseks, tuli ja laava kadusid. Elric oli uimane -- ta ei suutnud oma mõtteid koguda. Ta vaatas alla venna ja õe surnukehadele. Ta nägi neis alguses ainult laipu -- mehe ja naise oma.

Siis jõudis sünge tõde tema selginevasse ajju. Ta oli tapnud tüdruku, keda ta armastas. Ruunimõõk kukkus tal peost, määrituna Cymorili südameverest, ja kõlises märkamatult trepist alla. Nuuksudes langes Elric surnud tüdruku kõrvale ja tõstis ta kätele.

«Cymoril,» oigas ta, ja kogu ta keha tuikas valust. «Cymoril -- ma tapsin su.»

Neli
Salapärane liit

Elric vaatas tagasi Imrryri varisevatele, mürisevatele, kukkuvatele, leegitsevatele varemetele ja sundis oma higistavaid aerumehi kiirustama. Laev, mille puri oli ikka veel alla lastud, hüples vastutuule käes, ja Elric oli sunnitud laeva külge klammerduma, et mitte üle parda paiskuda. Ta vaatas tagasi Imrryrile ja tundis kurgus pitsitust, sest mõistis, et oli nüüd tõesti kodumaata, reetur ja naisetapja, kuigi viimast tahtmatult. Oma pimedas kättemaksujanus oli ta kaotanud ainsa naise, keda armastas. Nüüd oli see läbi -- kõik oli läbi. Ta tulevik oli koos minevikuga leegitsevais varemeis selja taha jäänud. Kuivad nuuksed raputasid ta rinda ja ta haaras veel tugevamini reelingust.

Ta mõtted tegelesid tahtmatult Cymoriliga. Ta oli pannud ta laiba diivanile ja torni põlema süüdanud. Siis oli ta tagasi läinud ja leidnud, et edukad röövlid olid sõjasaagi ja tüdrukutest orjadega läbisegi laevadele tagasi pöördumas, ning nad süütasid juubeldades suuri ja ilusaid maju, kui neist mööda läksid.

Tema pärast oli hävitatud viimane märk võimsast suurejoonelisest Hiilgavast Impeeriumist. Ta tundis, et sellega koos oli kadunud ka suurem osa temast endast.

Elric vaatas tagasi Imrryri poole ja äkki täitis teda veelgi suurem kurbus, sest varises pitsitaoliselt õrn ja ilus torn ning leegid tõusid selle kohale.

Ta oli hävitanud viimase suure mälestusmärgi vanast hõimust -- tema enda omast. Kunagi, ühel päeval, õpivad mehed jälle ehitama tugevaid saledaid torne nagu Imrryris, kuid nüüd oli see teadmine suremas koos MelnibonÚ rahva kiire hääbumisega ja müriseva hävinguga, mis tekkis Uneleva Linna langemisel.

Kuid mis sai Draakoniisandatest? Ei nemad ega kuldsed laevad polnud kohtunud ründavate röövlitega -- linna olid kaitsnud ainult jalamehed. Kas nad olid peitnud oma laevad mõnda salajasse kanalisse ja põgenenud sisemaale, kui ründajad linna vallutasid? Nad olid liiga vähe vastu hakanud, et oleksid tõesti löödud. See oli olnud kaugelt liiga lihtne. Kas nad plaanitsesid nüüd, kus laevad olid tagasiteel, mõnda üllatusrünnakut? Elric tundis, et neil võis olla niisugune plaan, võib-olla draakonitega seotud. Ta polnud teistele midagi rääkinud neist koletistest, keda melniboneelased olid sajandeid valitsenud. Just praegu võis keegi avada maa-aluste Draakonikoobaste väravaid. Ta sundis end mitte mõtlema sellele murelikule väljavaatele.

*

Laevastik suundus avamerele ja Elricu silmad olid ikka veel kurvalt Imrryri poole pööratud, avaldades tummalt austust oma esiisade linnale ja surnud Cymorilile. Ta tundis kuuma kibedust, kui talle teravalt meenus naise surm ta enda mõõga otsas. Talle meenus Cymorili hoiatus, kui ta oli naise maha jätnud ja läinud Noortesse Kuningriikidesse seiklema. Tüdruk oli öelnud, et kui ta aastaks võimust loobub ja Yyrkooni asevalitsejana Rubiintroonile paneb, on ta nad mõlemad hukule määranud. Ta needis ennast. Siis levis laevastikus pomin, nagu kauge tormi kaja, ja ta pöördus kiiresti, et teada saada jahmatuse põhjust.

Kolmkümmend kuldse purjega MelnibonÚ lahingulaeva ilmusid sadama mõlemast küljest kahest labürindikäigust. Elric taipas, et need olid end peitnud teistes kanalites, kavatsedes neid rünnata, kui nad rahuldatult ja kurnatult tagasi tulevad. Need olid suured sõjagaleerid, need viimased MelnibonÚ laevad, ja nende ehituse saladus oli teadmata. Neist õhkus vanust ja uinuvat vägevust, kui nad kiiresti aerutades röövlilaevu piirama hakkasid.

Elricu laevastik paistis äkki väiksemaks muutuvat, kuni see tundus olevat ulpivate puulaastude kogu, mille vastas seisid helkivad lahingulaevad kogu oma toreduses. Vastased olid hästi relvastatud ja võitlusvalmis, sel ajal kui kurnatud röövlid olid täiesti lahingust tüdinud. Oli ainult üks võimalus päästa väikest osa laevastikust, teadis Elric. Ta võis tekitada nõiatuule, mis purjed täis puhuks. Suurem osa lipulaevadest olid tema ümber, ja ta ise oli nüüd Yarise laevas, sest noormees oli end maani täis joonud ja surnud MelnibonÚ orjatüdruku noahoobist. Elricu laeva kõrval oli krahv Smiorgani oma. Jändrik mereisand kortsutas kulmu, teades väga hästi, et tema ja ta laevad ei peaks lahingut vastu/elaks lahingut üle, kuigi neid oli rohkem.

Kuid tuulte nõidumine, mis oleksid küllalt tugevad, et liigutada nii paljusid laevu, oli ohtlik asi, sest see vabastas tohutu jõu, ja elemendid, kes tuuli käsutasid, võisid kergesti pöörduda nõia enda vastu. Kuid see oli ainus võimalus, muidu purustaksid rammid, mis kündsid kuldsetes laevaninades laineid, röövlilaevad pilbasteks.

Ennast kokku võttes hakkas Elric lausuma õhus elavate olendite iidseid ja kohutavaid paljude vokaalidega nimesid. Jälle ei saanud ta riskida transsi laskumisega, sest pidi jälgima märke, kas elemendid ei pöördu tema enda vastu. Ta kutsus neid häälel, mis oli vahel kõrge nagu linnukisa, vahel voogav, nagu kaldale lööv laine, ja Tuulejõudude kerged kogud hakkasid vilkuma ta ähmase pilgu ees. Ta süda peksles rinnus kohutavalt ja ta jalad nõtkusid. Ta koondas kogu oma jõu ja kutsus kohale tuule, mis ulgus metsikult ja kaootiliselt tema ümber, kõigutades isegi tohutuid MelnibonÚ laevu edasi-tagasi. Siis ta suunas tuult ja saatis selle umbes neljakümne röövlilaeva purjedesse. Paljusid ei suutnud ta päästa, sest need olid isegi tema jaoks liiga kaugel.

Kuid nelikümmend laeva pääsesid purustavatest rammidest ja hüplesid lainetel tuule ulgumise ning puidunagina saatel, ja nende mastid ragisesid, kui tuul mühistas nende purjedes. Aerud lendasid aerumeeste käest, jäädes pilbastena laeva taga keevasse valgesse soolasesse kiiluvette.

Ja siis äkki olid nad väljaspool MelnibonÚ laevade aeglaselt sulguvat ringi ning kihutasid hullumeelselt avamerel, sel ajal kui kõik meeskonnad tunnetasid õhus midagi erilist ja märkasid vilksamisi võõraid pehmekujulisi kogusid enda ümber. Neid aitavais olendeis oli midagi rahutukstegevalt kurja, hirmuäratavalt võõrast.

Smiorgan lehvitas Elricule ja irvitas tänulikult.

«Oleme väljaspool ohtu, tänu sulle, Elric!» hüüdis ta üle vee. «Ma teadsin, et sa tood meile õnne!»

Elric ei teinud temast välja.

Nüüd hakkasid kättemaksuhimulised Draakoniisandad neid jälitama. Imrryri kuldsed laevad olid peaaegu sama kiired kui nõiatuule tõugatud röövlilaevad. Ja mõned röövlite galeerid, mille mastid olid tuules murdunud, olid juba kinni püütud.

Elric nägi, kuidas Imrryri galeeritekkidelt sirutusid tuhmilt helkivast metallist võimsad haardekonksud, mis haarasid puidu kaebliku ragina saatel mahajäänud laevadest. Tuli hüppas Draakoniisandate laevade katapultidest ja vihises paljude põgenevate röövlilaevade suunas. Põletav ja vastikult lõhnav tuli sisises nagu laava üle tekkide ja sööbis plankudesse nagu väävelhape paberisse. Mehed karjusid, pekstes asjatult eredalt lõõmavaid riideid, mõned hüppasid vette, mis ei summutanud tuld. Mõned vajusid merepõhja, ja nende teed oli võimalik jälgida, sest mehed ja laevad põlesid isegi vee all edasi ja laperdasid põhja nagu leegitsevad väsinud liblikad.

Tulest puutumata röövlilaevade tekid punetasid voolavast verest, kui Imrryri raevunud sõdalased ronisid lingude abil röövlilaevadele ja hüppasid suuri mõõku ja lahingukirveid viibutades nende keskele, tehes mereröövlite hulgas kohutavat laastamistööd. Imrryri nooled ja odad sööstsid Imrryri galeeride kõrgetelt tekkidelt alla ja tungisid paanitsevatesse meestesse väiksematel laevadel.

Kõike seda nägi Elric, kui tema ja ta laevad hakkasid aeglaselt Imrryri juhtlaeva, admiral Magum Colimile, MelnibonÚ laevastiku juhile kuuluva lipugaleeri eest ära sõitma.

Siis vahetas Elric paar sõna vürst Smiorganiga. «Me läheme neil eest ära!» karjus ta üle ulguva tuule kõrvallaevale, kus Smiorgan seisis suurte silmadega taevast vaadates. «Kuid hoia laevaninad lääne suunas, muidu oleme kadunud!»

Smiorgan ei vastanud. Ta vaatas taevasse ja ta silmis oli hirm, mehe silmis, kes iial varem polnud hirmu tundnud. Murelikult jälgis Elric Smiorgani pilku. Ja siis ta nägi neid.

Need olid draakonid, kahtlemata! Suured sisalikud olid mõne miili kaugusel, kuid Elric tundis nende tohutute lendavate koletiste siluetti. Nende peaaegu väljasurnud loomade tiibade siruulatus oli umbes kolmkümmend jalga. Maosarnased kehad algasid kitsakoonulise peaga ja lõppesid kohutava piitsataolise sabaga, nad olid nelikümmend jalga pikad, ja kuigi nad ei hinganud tuld ja suitsu, teadis Elric, et nende mürk oli kergesti süttiv ja võis süüdata kokkupuutel puitu või riiet.

Imrryri sõjamehed sõitsid draakonite seljas. Nad olid relvastatud pikkade odasarnaste asteldega ja nad puhusid kummalise kujuga sarvesid, mis saatsid veidraid noote üle mäsleva mere ja rahuliku sinise taeva. Kuldsele laevastikule lähenedes, röövlitest poole miili kaugusel, lendas juhtdraakon alla ja ringles tohutu kuldse lipugaleeri poole, tehes tiibadega pekseldes kõuekärgatuse sarnast mühinat.

Hallikasroheliste soomustega koletis hõljus kuldse laeva kohal, mis kõikus valgevahulisel rahutul merel. Pilvitu taeva taustal oli draakon hästi näha ja Elricul oli võimalik kõike märgata. Draakoniisand viipas admiral Magum Colimile pika saleda odaga, millel rippus kummaline mustade ja kollaste siksakiliste joontega vimpel, nähtav isegi sellest kaugusest. Elric tundis selle ära.

Dyvim Tvar, Elricu noorpõlvesõber, Draakonikoobaste Ülem, juhtis kättemaksurünnakut Ilusa Imrryri eest.

Elric hüüdis üle vee Smiorganile: «Seal on nüüd meie peamine oht. Tee, mis suudad, et neid eemale tõrjuda!» Peaaegu lootuse kaotanud mehed valmistusid rauatärina saatel uuele hädaohule vastu astuma. Nõiatuulest poleks nende kiiresti lendavate draakonite vastu suurt abi. Nüüd oli Dyvim Tvar ilmselt Magum Colimiga nõu pidamise lõpetanud ja ta plaksus vastu draakoni kurku. Tohutu sisalik nõksatas üles ja hakkas kõrgust võtma. Temaga ühines veel üksteist draakonit, kes tulid tema selja taga.

Näiva aeglusega kuid järeleandmatult hakkasid draakonid röövlilaevastikule lähenema ning laevamehed palvetasid oma jumalate poole, et juhtuks ime.

Nad pidid surema. Polnud jäänud mingit kahtlust. Kõik röövlilaevad pidid hukkuma ja retk oli olnud tulutu.

Elric võis näha meeste nägudel meeleheidet, kuigi röövlilaevade mastid olid ikka veel paindunud kiljuva nõiatuule survest. Nad ei saanud teha muud kui surra...

Elric võitles ebakindlusega. Ta tõmbas mõõga ja tundis pulseeruvat kurja jõudu, mis peitus sepistatud ruunidega Tormitoojas. Nüüd ta vihkas seda jõudu -- see oli pannud teda tapma ainsat inimest, keda ta oli kalliks pidanud. Ta mõistis, kui palju tema jõust tuli sellest tema esiisade mustast mõõgast ja kui nõrk võis ta olla ilma selleta. Ta oli albiino, ja see tähendas, et tal puudus tavaliste inimeste elujõud. Siis asendus udu tema mõistuses hirmuga, ta needis oma kättemaksumõtteid, needis päeva, kui ta oli nõustunud juhtima röövretke Imrryrile ja kõige rohkem ning kibedamalt needis ta surnud Yyrkooni ja tolle kadedust, mis oli toonud sündmustesse selle hukatusliku pöörde.

Kuid oli juba liiga hilja ükskõik missugusteks needusteks. Õhku täitsid pekslevate draakonitiibade valjud plaksatused ja koletised ilmusid põgeneva röövlilaeva kohale. Ta pidi tegema mingisuguse otsuse. Kuigi ta ei armastanud elu, ei tahtnud ta surra oma rahva käe läbi. Ta lubas endale, et kui ta sureb, siis vaid iseenda käe läbi. Ta tegi selle otsuse ja vihkas end sellepärast.

Ta kutsus ära nõiatuule, kui põletav draakonimürk tabas viimast laeva nende rivis.

Ta koondas kogu oma jõu, et saata tugevam tuul tema enda laeva purjedesse, sel ajal kui ta hämmeldunud kaaslased äkki seismajäänud laevades teda hüüdsid ja pärisid meeleheitlikult selle tegevuse põhjust. Elricu laev liikus nüüd kiiresti ja ta võis napilt draakonite käest pääseda. Ta lootis nii.

Ta jättis maha mehe, kes oli tema peale lootnud, krahv Smiorgani, ja vaatas, kuidas taevast langev mürk teda lõõmavate punakasroheliste leekidega ümbritses. Elric põgenes, püüdes mitte mõtelda tulevikule, ja needis pahatahtlikke jumalaid selle päeva pärast, kus nad tegevusetult ja omaenda lõbuks olid loonud inimkonna.

Tema taga lõid viimased röövlilaevad äkitselt eredates leekides särama, ja kuigi meeskond oli pooleldi tänulik, et nad olid pääsenud oma kaaslaste saatusest, vaatasid nad Elricut süüdistavalt. Ta nuuksus, neile tähelepanu pööramata, suur südamevalu hinge piinamas.

*

Õhtul hiljem, Pan Tangi saare kalda lähedal, kui laev oli pääsenud Draakoniisandate ja nende koletiste kohutavast kättemaksust, seisis Elric mõtiskledes laeva ahtris, sel ajal kui mehed vaatasid teda hirmu ja vihkamisega, pomisedes reetmisest ja südametunnistuseta argusest. Nad paistsid olevat unustanud omaenda hirmu ja hilisema pääsemise.

Elric mõtiskles ja hoidis musta ruunimõõka mõlema käega. Tormitooja oli midagi enamat kui tavaline mõõk, seda ta oli teadnud juba aastaid, kuid nüüd ta taipas, et sellel oli rohkem mõistust kui ta oli arvanud. Ta jõudis äratindmisele kui kohutavalt sõltuv ta sellest oli. Kuid ta kartis ja vihkas mõõga jõudu, ta süüdistas seda kibestunult selles kaoses, mis see oli tekitanud tema mõistusesse ja hinge. Kõheldes hoidis ta mõõka kätel ja sundis end kaaluma vajalikke asju. Ilma selle kurja mõõgata kaotaks ta uhkuse -- võib-olla isegi elu -- kuid saaks tunda lihtsa puhkuse mahedat rahu. Koos sellega saavutaks ta võimu ja jõu -- kuid jõuaks lõpuks hukatusse. Ta tunneks võimu, kuid mitte iialgi rahu.

Ta tõmbas sügavalt hinge ja viskas mõõga kahtlustest hoolimata kinnisilmi kuulaigulisse merre.

Uskumatul kombel see ei vajunud. See isegi ei ujunud veepinnal. See kukkus otsapidi merre ja jäi sinna püsima, vibreerides, otsekui oleks see vee asemel puidu sisse kukkunud. See jäi võbeledes seisma, kuue tolli jagu vees, ja alustas kummalist kuratlikku kisa -- kohutavalt pahatahtlikku ulgumist.

Elric vandus summutatult ja sirutas välja oma saleda valge käe, püüdes põrgumõõka tagasi saada. Ta sirutas kaugemale, nõjatudes kaugele üle reelingu. Ta ei saanud seda kätte -- see asus temast ikka veel mõne jala kaugusel. Ohates tunnistas ta kaotust, hüppas üle reelingu ja sukeldus jääkülma vette, ujudes hõljuva mõõga poole. Ta oli löödud -- mõõk oli võitnud.

Ta sai selle kätte ja pani sõrmed ümber käepideme. Otsekohe sobitus see tema peopessa ja Elric tundis, kuidas jõud tema valutavasse kehasse aeglaselt tagasi immitses. Siis ta taipas, et nad olid mõõgaga teineteisest sõltuvad, sest samapalju kui tema vajas seda mõõka, vajas ka parasiitlik Tormitooja kasutajat -- kui pole inimest kes mõõka hoiaks, on ka mõõk jõuetu.

«Niisiis, me oleme teineteisega seotud,» pomises Elric meelt heites. «Seotud põrgus sepistatud ahelatega ja saatusest seatud olukorraga. Noh, sel juhul -- olgu siis pealegi nii, ja inimestel on põhjust väriseda ja põgeneda, kui nad kuulevad MelnibonÚ Elricu ja tema mõõga Tormitooja nimesid. Me oleme mõlemad samasugused -- aeg on meid tekitanud ja siis maha jätnud. Anname siis ajale põhjust meid vihata!»

Jälle tugevana pani Elric Tormitooja tuppe ja mõõk seadis end tema külje vastu; siis hakkas ta jõuliste tõmmetega saare poole ujuma. Mehed, keda ta oli laevale jätnud, hingasid kergendatult ja arutlesid, kas ta jääb elama või hukkub selle nimetu mere külmades vetes...

Tõlkinud Eva Luts

The Weird of the White Wolf
by Michael Moorcock
Copyright © 1977 by Michael Moorcock

(Avaldatud kokkuleppel kirjastusega Fantaasia)

Avaleht | Arhiiv | Autorid
© Eesti Ulmeühing 1998-2003

W3-mSQL 2.0.11 by Hughes Technologies