Idee hakata välja andma ulmeuudistele pühendatud fanzine'i «Algernon» sündis 1997. aasta sügisel. Toonase idee järgi pidi väljaanne ilmuma kord kuus kserograafiliselt paljundatuna paberil. Kuskil kõvakettal kellegi arvutis on isegi olemas valik esimesse numbrisse kavandatud uudistest. Ilusaks plaaniks projekt tollal jäigi, küll on aga praegune võrguajakiri «Algernon» igati tolle ajakirja-projekti nö. õigusjärglane, samuti on just tollest ajast pärit kunstnik Juhan Enniko joonistatud valge hiireke ja ajakirja päismiku shrift.

Aasta hiljem, oktoobris-novembris 1998 tõusis idee SF-uudistele pühendatud väljaandest taas päevakorda. Veidi enne seda oli ulmelistis sf2001 käinud järjekordne selle postiloendi kurikuulsatest vaidlustest, millest seekord oli kõlama jäänud mõte, et tuleks teha üks võrgulehekülg, kuhu (algajad) eesti autorid saaks oma ulmejutte üles panna ning et kaaskodanikel oleks võimalus neid vaimusünnitisi arvustada.

Kuna oli selge, et järjekordne paberajakirja projekt vaid idee tasandile jääkski, tuli praeguse «Algernoni» toimetajatel mõte hakata ulmeuudistele pühendatud fanzine'i tegema võrguajakirjana ning liita sellele siis võimalus algajatel autoritel oma jutte eelneva toimetamiseta võrgus lahedalt avaldada. Mõeldud-tehtud.

Ning nii astuski 19. novembril 1998 Daniel Keyesi klassikalisest jutustusest pärit valge hiire ning selle jutustuse järgi nime saanud legendaarse ulmeantoloogia «Lilled Algernonile» tõttu «Algernoniks» ristitud ulmeajakiri esimest korda lugejate ette. Ühelt poolt äärmiselt soe vastuvõtt ning teisalt vajadus sellise asja järele -- ilmus ju novembri viimase kolmandiku jooksul 11 ning detsembris 14 juttu -- olid piisavad tegurid, innustamaks tegijaid üritust jätkama.

Ning hoolimata sellest, et uudisterubriikide jaotust on aja jooksul reorganiseeritud, mõnel kuul on ajakiri jäänud materjalide poolest üsna kõhnukeseks ja tagatipuks pidi «Algernoni» väike tubli ja ajuti üsna töökas kollektiiv aprillist 1999 aprillini 2000 hakkama saama vaid kahe toimetajaga, kuna kolmas otsustas tsiviilelust puhata ja aasta kaitseväes teenida, näitab lugejate jätkuv huvi, et selline ajakiri on igati vajalik institutsioon Eesti ulmeilmas.

Kui ajakirja alustades olid ulmeuudised esmased ning juttude avaldamine veidi teisene eesmärk, siis aja jooksul on kaalukauss kirjandusliku poole kasuks kaldunud, ka toimetuse jaoks on see vast veidi olulisem kui uudised. Lisaks on olulised (kuigi varasematel kuudel vähem tähelepanu pälvinud) veel tõlkejuttude ja artiklite rubriik. Või teisiti öeldes on ajakiri oma olemasolu õigustanud ning veelgi enam -- on hakanud oma elu elama.

Aprillis 2000 sündis toimetuse otsus muuta 2000. aasta suvest põhimõtteliselt «Jutulabori» olemust. Kui ajakirja esimestel aastatel leidus paljudel sahtlipõhjas lisaks viletsapoolsetele ka suurepäraseid tekste, mida autor lihtsalt polnud vaevunud kuhugi pakkuma, soovimata tegemist teha tavaajakirjade teinekord väga ulmevaenulikku õhkkonnaga, siis peatselt hakkas laekuma ka jutte, mille kohta autor ise tunnistas, et kirjutas need samal hommikupoolikul ja et ka pealkirja võiks toimetus ise mõelda. Teiselt poolt aga tekkis lugejate hulgas nurin, kuna paljudel lõppes tahtmine avaldatava hulgast lugemisväärset otsida. Toimetus otsustas mitte enam raisata jõudu mõttetuna tunduvale «seinalehetööle» (st. kuhu igaüks oma loomingutpiiranguteta riputada saab) ja muuta «Algernon» nö. tavaliseks ulmeajakirjaks, kus toimetus teeb laekuvate kaastööde hulgast valiku ning asub avaldama vaid tekste, mis seda väärt on. Loomulikult oli tegemist kompromissiga, sest seada latti nii kõrgele, kui toimetus seda sisimas sooviks, polnud Eesti oludes realistlik. Uue korra mõte oli peamiselt just selles, et ilmumata jäävad need lood, mis üldse millegi poolest silma ei paista ning mille autorid ilmselt ei proovigi areneda ning iga järgmist teksti eelmisest paremini kirjutada.

Avaldanud niisiis mõne järgneva kuu jooksul enne filtri kehtestamist (18. aprill 2000) ootavad tekstid, alustas ajakiri toimetuse heakskiidu saanud lugude avaldamist. Aasta jooksul selgus, et ka nimetatud kord pole ideaalne: kuigi avaldatud lugude tase tõusis, ei pääsenud me nurinast. Teiselt poolt aga leidis toimetus, et me ei täida oma põhieesmärki -- aidata kaasa Eesti ulme arengule -- muutes algajatel täiesti võimatuks midagi avaldada ja nii «lasi läbi» ka tekste, mis juba paar korda avaldatud kirjutajate sulest oleks ilmselt välja jäänud.

Ülalmainitud asjaolud tingisid alates 2001. aasta septembrist veelkordse muutuse: otsustati «Jutulabor» jätta tõeliseks kirjanduslikuks laboriks, omamoodi elektrooniliseks workshop'iks ning teha juurde uus rubriik -- «Jutuvaramu», kus ilmuvad vaid lood, mida toimetus on valmis sisemiste kompromissideta avaldama. Muudatusi on teisigi: näiteks tekkis «Uudiskirjanduse» rubriik, mis avaldab lõike ilmuvatest või äsjailmunud raamatutest ja «Kõva sõna», kuhu ilmuvad parimad ulmeteemalised «pärlid» ja kalambuurid mujalilmunust-öeldust.

On rõõm tõdeda, et paljud huvilised pakuvad oma abi ajakirja paremaks muutmisel. Kõik sellised pakkumised on teretulnud ning koos toimetusega me ilmselt leiame vormis, milles selline koostöö võiks aset leida. Pidevad uuendused ja muutused ongi ju loomulikud, «Algernon» areneb, Eesti ulme areneb ja ega meil muud üle ei jäägi, kui koos nendega areneda.