|
[ Jutt |
Jutulabor: detsember 2000 |
Uued arvustused ]
Praktikas poleks võimalik selle ande salajas hoidmine, kui see avaldus juba lapseeas, nagu autor ütleb. Laps peaks selle võime olemasolu loomulikuks kõigil inimestel ja räägiks sellest oma vanematele. Autori väide, et minategelane seda ei teinud, pole usutav.
Ma ei oska ühte head põhjust välja tuua, miks ma Trinityle "Stalkeri" valimisel punkte ei andnud. Võib-olla sellepärast, et mul endal naistega mingeid jamasid pole ja sellepärast ei hakanud see minus nii-öelda vastu kõlama. Aga üldse olid tänavu väga head jutustused.
| 15.01.2001 11:55:42 |
Madlene |
Hea lugu oma kirjeldamatus irreaalsuses, vilksas sisse mõjusid ühest või teisest, võimalik, et autor on lugenud "Intervjuu vampiiriga" ja seda nautinud. Aga see ei tarvitse tingimata nii olla, lähen veel mõnda lugu otsima, võibolla on autoril lihtsalt niisugune stiil. Minu nime sarnasus on juhuslik.
Kena lugu ja mõnus oli lugeda. Arvan, et minust kirjutati ka. Tundus vähemalt… Mind hüütakse ka M-ix ja samasugune põrguline olen ka. Jutt oli ikkagi võrratu ja eriti sellepärast, et mina olen ka M. Soovitan soojalt!
Trinity ei taha lugejale sugugi seda õnne kinkida, et viimane ta lugudest esimese korraga kohe aru saaks. Hea nõks ja arvatavasti teab ta seda isegi. Tema lugudel on vist alati kaks tasandit: pealmine kiht ja sügavam mõte. Lugesin kaks korda ja teisel korral hakkas tema “metafüüsiline idee” avanema.
Tegelikult on päris raske Trinity lugude kohta midagi ütelda. Ei tea kunagi, kas olen õigesti aru saanud. (võta seda kui komplimenti)
“Unenägude jumala” mõttetihedus ilmnes alles loo lõpus. Esmapilgul tundus, et autor kavatseb kirjutada ainult M. tähega naistest ning kõiksugustest skisofreenilistest fantaasiatest. Kokkuvõttes nii see oligi, aga lugude vahel jooksvad paralleeltekstid andsid jutule uue tasandi. Algul ei taibanud hoobilt ära, miks need seal üldse on. Teistkordsel lugemisel väändus minategelase nimi (Trinity) juba metafüüsiliseks kolmainsuseks ja unenäo-jeesuseks, kelle objektitu nartsitsism rahuldab oma armastuse vajadust enda loodud maailmas. Ehk Kolmainsusliku Jumala üks osa (N: Jeesus) veedab aega maapeal ja on hädas naiste ja enda olemusest tulenevate ebaharilike kogemustega. Ainuke viide jumalikule päritolule seisneb müstilises võimes teiste mõtteid lugeda ja unenägudes ringi kolada. Minategelase identiteedikriis oli edasi antud mõnusalt vildakate sisemonoloogidena.
See oli vaid üks märgatav tasand. Lugu oli sedavõrd võimalusterikas, et sealt võis välja lugeda veel igasuguseid erinevaid variante. Näiteks, miks on pealkiri “Unenägude jumal”? Tabasin jutu ühes paralleeltekstis mõtte, et Jumalal on igavikus igav ja seetõttu
põgeneb ta unenägudesse pakku. Ja maailm polegi midagi muud, kui Jumala unenägu.Võibolla sain valesti aru? Äkki peab nii aru saama, kuidas parasjagu saadakse! Seda ei saagi vist muudmoodi teada, kui tuleb autorilt küsida.
Teine huvitav moment oli selles, et Trinity sunnib selle looga lugema tema varajasemaid tekste. Loost jooksis läbi nii “Meeleparandaja” kui ka “Mina ja Teine”. Mõlemad hakkasid tagant järele uues kontekstis uut moodi paistma. “Mina ja Teise” tegelane Saddor Romero jooksis loost mõned korrad läbi ja andis kahe loo vahele mõningat mõtteruumi. “Meeleparandajale” oli ka pisike vihje.
“Mina ja Teine” eraldi loona ei olnud teab mis hea lugu, aga käesoleva loo kontekstis muutus see päris heaks. Oluliseks sai hoopis kummaline atmosfäär, mida autori erinevad lood tekitavad.
Stiili osas tahaks veidi nuriseda. Jutustav-pihtimuslik stiil iseenesest oli suurepärane, kuid vahepeal vajus see kuidagi ära. Jutt algas mõnusalt ja köitvalt, kuid loo keskel lõi stiil kõikuma. Hakkas natuke igav. Loo lõpus tuli hea fiiling tagasi. Muidugi väikeste arusaamatustega. Näiteks, miks kasutas autor vahepeal oleviku stiili? Jäi mulje, et minategelane peatas nädalaks aja. Ei-noh, äkki peataski!
Kokkuvõttes oli lugu tervikuna VÄGA HEA. Kaasaegne ja piisavalt uudne lähenemine ulmele. Kui Trinity plaanib tulevikus sama mõttetihedaid jutte kirjutada ja psühholoogilis-realistliku ulme juurde jääda, siis soovin vaid edu! Minu, kui tänuliku lugejaga võid arvestada! Jään ootama…
"...Me sestsamast ainest, millest unenäod on tehtud -
nii haprad, mööduvad ja salapära täis.
Kes unes näeb meid, elust tõsiselt on joobnud,
tal meie maailm õrna unelmana näib..."
Unenägude jumal, see on juba midagi! Temalt tahaksin ma nii mõndagi küsida... Lugesin seda lugu ja nautisin seda meisterlikkust, mis oli ühendanud igapäevase inimlikkuse, unelmad ja läbi ajaloo kandunud tarkuse. Selline vist ongi meie maailm - täis unelmaid (unenägusid), kiusatusi, sekka headust ja armastustki, lugemata ja loetud mõtteid, ebatavalisi harilikke inimesi, MINAsid...
Oli väga meeldiv ja intrigeeriv lugemiselamus...
|
