|
[ Jutt |
Jutulabor: märts 2000 |
Uued arvustused ]
Täiesti nõrk jutt. Arvatavasti autori esimene lapsuke... Süzhee on schabloonne, viletsa õudukfilmi või X-Kaustade tasemel. See ongi tegelikult põhiline puudus -- vormi osas saaks kosmeetiliste parandustega asja söödavaks muuta, aga sisu paraku ei eksisteeri... Soovitaks autoril katsuda lahti mõtestada enda jaoks kirjanduse eesmärk ühiskonnas ning mõelda järele selle üle, kui palju võib maailmas olla olemas "Me ei lähe ära" taolisi jutukesi ning kas maailm võidab midagi sellest, kui üks juurde tekib...
Kuidagi nõrgavõitu lugu jah - nii sisu kui ka keelekasutuse poolest. Samuti palju liigseid detaile lühijutu jaoks. Ja sisu on ka selline, et midagi uut ei ole siin päikese all ja kui ikka kogu edasine tegevus on üldjoontes ette teada või vähemalt aimatav, siis nagu kaob loo mõte üldse ära.
Uhuh. Isegi Vale-Dimitri 'Vollit' oli märksa etem lugeda.
Milleks oli tarvis Worthowerit? Täitsa kasutu tegelane.
Miks toimub tegevus välismaal? Autor ilmselt arvas, et see annab midagi juurde. Ei anna, hoopis vähendab loo väärtust. Sest autor ei tea välismaast midagi ja kooberdab ühest ämbrist teise.
"Mes viga? Mes sa kisad nii ullusti?" Harimatu keel näitab (eelkõige Inglismaal) kuuluvust alamklassi, on teenri tundemärk. Ent teener ei saada oma prouat pikalt, kui see hüsteeriliselt appi karjub, ja proua ei kutsu teenrit Edwardiks.
Nii veidra häire peale ei tule valvama mitte politseipealik isiklikult, vaid kõige alama järgu konstaabel. Inglismaal minu mälu järgi politseipealikke polegi.
Kui konstaabel on koletist oma silmaga näinud, ei tõmba ta saba jalge vahele. Järgmisel ööl on ta tagasi koos sõjaväe, leegiheitjate ja snaiperitega, võib-olla ka loomapüüdjate ja ajakirjanikega. Savielukas ei pääse.
|
