29.12.1999 15:30:28

Silver Sära

Erinevalt paljudest muudest isikutest, kes "Algernonis" sõna võtavad, eelistan ma horror-zhanris lühemaid lugusid, mille puhul süzhee, väljaarendet tegelaskujud, algus, lõpp ja keskpaik lihtalt tehnilistel põhjustel kõne alla ei saa tulla. Paraku, nagu tõendab Timo Tomsoni jutt, ei saa mind ainuüksi teksti lühidusega ka "ära teha". Tundus kuidagi mõttetu ja puänt mõjus lahjalt. Mõni aeg tagasi õpetas Asso Kommer skautidele, kuidas metsaretkedel kassi küpsetada ja hiljem ka hea lasta maitsta, nii et üks teksti põhilisi elemente oli pigem realistlik, kui ulme.

21.12.1999 18:25:37

Katariina

20 esimest sentimeetrit oli jumala hea. Tuletas meelde Ronja tötskääbuseid või "Kääbikust" trollide jutuajamist: "Kas keedame või istume peale?" ;-) Selline mõnusalt haige huumor, lausa lust lugeda. Tekitas rõõmsa, kergelt kahtlase naeratusega ilmestatud meeleolu, millises oli võibolla ka kirja pandud. Tore.

Ylejäänu oli ikka saast kyll. Esiteks kukkus meeleolu ära, teiseks läks jutt mõttetult dramaatiliseks ja ei vedanud seda välja ja kolmandaks oli lihtsalt igav. Ning kuna algus oli tekitanud sellise mõnusa musta huumori oleku, ei tekitanud maailmalõpp mingeid muid tundeid peale selle, et "so what?". Yhesõnaga, ei mõjunud.

Võibolla oleks võinud seda hästialustatud trollinalja lõpuni välja pidada, et oleks yhes stiilis asi saanud.

20.12.1999 17:16:47

Taivo Rist

Ühegi autori kohta pole ma seda "Algernonis" enne öelnud, kuid minu silmis on võrreldes debüütlooga toimunud taandareng. Nagu Hargla, tahan ka mina juttu, millel on algus ja lõpp, tegelased ja sündmustik. Loo enese mõttest sain ma vist aru -- sõda, milles ellujäänud kadestavad surnuid.

Ja miks ei võinud peategelane olla eestlane?

08.12.1999 13:45:25

Indrek Hargla

TT teine lugu - samade puudustega. On mingid pildikesed toimuvast või toimunust ja (kas võib juba öelda, et autorile omane?)hoidumine nende sidumisest jutuks - millel on algus, faabula, tegelased ja lõpp (puänt). Liigne taotluslik extravagantsus; stseenid, mis autor enda jaoks karmiks mõtles, kuid unustas lugejale kriipivaks kirjutada. Tagasihoidlik soovitus, et kui prooviks pisut traditsionaalsemalt, kuidagi stooriga ja tegelastega? Praegu jättis täiesti külmaks. Ehk seepärast, et ei paistnud, et autor oleks loo kallal eriti higistanud...

04.12.1999 17:13:01

Mart Raudsaar

Teine nädal peale maailmalõppu.

Anglosaksi tsivilisatsioon on hävimas peale aastatuhande pidustusi, asteroide või WTO-rahutusi. Põhjus polegi ehk tähtis, aga huvitaks mind küll.

Mis oli enne ja mis juhtus pärast?

Üksik põrutatud ellujäänu kuuleb hääli ning sööb koeraliha. Dialoog pärineks kohati justkui Samuel Becketti sulest ja selles peitub teksti peamine veetlus.

Nõnda et kui laastu eesmärgiks oli mõtiskleda inimeksistentsi üle, siis miks mitte.