|
[ Jutt |
Jutulabor: november 1998 |
Uued arvustused ]
| 26.08.2002 12:07:55 |
Indrek |
Sai ühel teataval põhjusel uuesti üle loetud. Jään siiski vana arvamuse juurde - loost on aru saada, et autor on kirjutamisega sina peal, ent see lugu ei hoia lihtsalt koos, liperdab ja laperdab igas suunas. Ja mis põhiline - "Caroluse" motiivi oleks pidanud palju andekamalt kasutama.
Praegusel kujul suht mõttetu lugu. Miks Mark seda kõike organiseeris? Ainult nalja pärast? Ja mis lohehambad seal olid ja kuidas need funksisid? Miks viidati Nikolai Kaasikule? Isegi "Carolus" ei puutunud nagu üldse asjasse.
Kindlasti väärib see lugu lisapalli juba kasvõi Isamaa ajaloo teatud momentide kasutamise eest. Samas pole kõnealune tekst kindlasti autori tugevaim.
Kole hüplik oli see jutuke, vahepeal tuli päris teleportatsiooni tunne peale. Eriti selle alguse ja maaliga seoses. Üldiselt kihvt tekst, aga tõesti mitte just kõige ulmelisem.
Pean kohe alguses üles tunnistama, et Mart Raudsaare looming meeldib mulle väga!
Meeldib ka «Carolus»... kuigi viiepallisüsteemis saaks see jutt minult nõrgapoolse nelja.
Ei, jutt on hästi kirjutatud ja ka sisu on täiesti tavalisel (st. heal) Maakler Margi tasemel, kuid jutus on üks (vähemasti minu jaoks) alarmeeriv moment...
Mäletan, et kui ma kunagi 80ndate alguses oma esimesed jutud kirjutasin, siis olid need sellised soliidsed 30 000 - 40 000 tähemärgised (15-25 leheküljesed) jutud (sisu oli neil muidugi jama), aga aja jooksul läksid jutud üha lühemaks, hakkasin järjest enam kirjutama sellise rabeda/rebitud pisut närvilise stiiliga, jätsin (omaarust) üha enam lugejale endale mõtlemisruumi... tulemuseks oli see, et mingil hetkel hakkasid mu jutud meenutama visandeid... Ning kõige kurbloolisem on, et minu ainukesed kolm mahamüüdud juttu on just selles visandlikus stiilis... :-[[
Vaat «Carolus» tekitas minus samasuguse tunde, et Mart Raudsaar on samuti hakanud nihkuma selle rabeda teksti suunas... mõnikord on sellised asjad toredad, aga enamjaolt soovivad inimesed siiski normaalselt kulgevaid lugusid...
Loodame, et see on vaid minu personaalne hirm... sest tagasitee sellest modernismi mülkast on üsna raske (mina isiklikult õpin juba neli aastat taas seostatud teksti produtseerima)...
Aga siiski on «Soolinn», «Mutt» ja «Kleptomaani pärandus» tunduvalt tugevamad lood... ma loodan, et Mart Raudsaar kirjutab sellisel tasemel lugusid veel...
Tänan kõiki, kes on võtnud vaevaks mu kirjatükke arvustada; sest teadmine, et keegi neid loeb, on suureks motivaatoriks edasisel kirjatööl.
Mulle meeldib väga eesti folkloor, olen huvitunud (eeskätt keskkooli ajal) ajaloost ning viimastel aastatel olen üksjagu hulkunud ühiskonna tõmbetuultes. Sellest keskkonnast võrsuvadki mu jutud, ega ma vist õige ulmemees olegi, pigem üks estofiil.
Hea Markus Kasak! Alternatiivajaloo jutt tuleb juba sellel kuul!
| 07.12.1998 11:23:20 |
Indrek Hargla |
Autor on kahtlemata kirjamees, selle sõna parimas tähenduses. Aga kas ta ka "ulmemees" on, see juba iseasi. Või maitseküsimus. Minul jäi "Carolust" lugedes igatahes teatav paroodiamaik suhu, ehk prooviski autor pigem lugejat väheke õrritada (pean silmas ka neid uperpallitavaid ja katkevaid süzheejätkeid). No lugeda ta annab aga mulle selle päris ulme mõõtu ei tule. Liiga palju detaile ja ähmaseid arendusi. Ja midagi kirjutamisstiilis tõepoolest kergelt häirib, ehk siis tõesti see kodumaise kirjanduse tugev mõju. Detailid on olulised, kui nad süzheele midagi lisavad, arvan. Antud juhul kuhjati aga ebaolulisi detaile pisut palju. Aga noh, siinavaldatud juttudest kirjanduslikult kahtlemata kõige tugevam.
Nõustun eelkõnelejaga, et käesolev on kompositsiooniliselt ikka nõrk küll. Kui Raudsaar selle kui visiitkaardi siia üles riputas, et huvilised ta kodukale tee leiaksid, siis oleks ta võinud midagi paremat selleks otstarbeks valida. Ärge tehke, head inimesed, selle loo põhjal otsust, käige ikka kodukal ka ära. Seal on palju paremaid asju märgata.
Mart Raudsaare lugudega on mul selline suhe, et meeldivad kas hullupööra või hakkavad nii vastu, et jäta või pooleli. Ja tegelikult on neid hullupööra meeldivaid jutte, mis ma temalt lugenud olen, vaid 3-4. Käesolev nende hulka kindlasti ei kuulu. Aga selle lõpuni lugemisega sain sellest hoolimata hakkama. Kuigi, tuleb tunnistada, kerge see polnud! Tubli kolm-neli korda kadus mul järg totaalselt käest ära, st, et mitte mõhkugi ei saanud enam aru. Aga lugesin hambad ristis edasi. Tegelikult oli selliseid kohti, kus tegevustik kõige ebaloomulikumal kohal järsku katkes ja mingi teine süzheeliin ennast vaat et poole lõigu pealt sisse murdis, vast kaks-kolm. See selleks. Lõpuni ma selle jutu sain ja mingi terviku ta moodustas. Aru ma siiamaani aga ei saa, mis neist kahest katkenud tegevusliinist siis sai või miks neid tarvis oli. Võimalik, et demonstreerin siin praegu oma rumalust, a ju ma olen siis loll.
Raudsaare juttude puhul häiribki mind see flirtimine Eesti tavakirjandusega, mida ma aga tõeliselt jälestan. Selliseid tekste, kus ta ennast sellest maavillasest lahti murrab ja tõeliselt sensawunda'likuks muutub on väga vähe.
Sest kirjutamiskunsti Raudsaar valdab, miskipärast hoiab ta aga angloameerika ulmekirjanduse stampidest nagu katkust eemale. Samas ei näi, et ta näiteks kontinentaal-Euroopa ulmet tunneks, ja vist seetõttu pagebki ta USA ja Briti ulme traditsioonide juurest maavillase Eesti tavakirjanduse manu.
Sense of Wonder'i juurde tagasi tulles peab märkima, et «Caroluses» seda on. Aga ta on justkui seal Emajõe mudas kinni ja loo lõpuni välja ei pääsegi. Ometi saaks siit aga tõeliselt fantastilise «Soolinna» laadse tulevärgi valmis meisterdada. Kui keskenduda rohkem Kuldlaevukesele ja vähem segaseks läinud töölistele. Sest see laev annab pööraseks fantaasiapillkerkaariks sama head võimalused kui linn keset Laeva sood. Aga selle asemel lõpetab autor loo kuidagi kiiresti ja interruptuslikult ära, kasutades selleks lihtsat ja kulunud õudukaklisheed. Kahju.
Mulle meeldivad Mart Raudsaare jutud. Soovitan kindlasti lugeda ka tema juttu Konn (http://www.halo.ee/mart/ruja/konn.htm). Muhe stiil, head kujundid ja küllaltki originaalsed ideed. Juttu "Carolus" iseloomustav lugeja fantaasiale ruumijättev stiil on tõeliselt nauditav. Hirmsasti tahaks lugeda samalt autorilt mõnda alternatiivajaloo juttu. Usun, et tulemus võiks olla vägev.
|
