25.07.2003 23:49:46

Tõnis Hallaste

Kirjandusikul tasemel hea. Dialoog kuidagi piiratud. Tegevus natuke etteaimatav. Selline pisiasi, aga ikkagi asi - et nimi Vladimir on selline suurmehe nimi, tavainimese nimeks sobib paremini tavaline eestlase nimi, Mait või muud säärast. Tegevus natuke veniv. Natuke liiga vaheldumisi tulevad lühikesed ja pikad laused. See mõjutab sujuvat lugemist ja juhtub sageli, kui kirjutaja vaatab asja üle lause-lauselt, sõna-sõnalt, mitte niivõrd lõigu kohta või paari lõigu kohta. Natukene mõjus sellisena, et kirjanik oli läbi elanud midagi või näinud unes midagi sellist, mida tahtnud ka kirja panna, aga ümberkirjutatult paraku see vast nii hästi ei tööta... Teksti sõnastus aga hea, tunneteskaalal mängimine sujub osavalt. Tahaks isegi nõnda kirjutada, et saaks anda siis neiudele, armsatatele...

19.06.2003 20:35:53

eevur tumm

Kõlab veidike julmalt, aga meenutab see asi miskit raskesti määratlevast, kuid kergesti äratuntavast zhanrist lugejakiri.

16.06.2003 16:47:22

Mellon Collie

Kirjanduslikult tasemelt ülihea lugu, veidi liiga moraliseeriv vahest, aga...mulle meeldis küll, eriti stiil - pikad laused ei jätnud häiriva heietamise muljet ja tekst oli terviklik. Ei saa küll nõustuda, et loo mõtte tabamiseks oleks vaja sarnast kogemust lähiminevikust - minuga pole midagi sellist juhtunud, kuid Vladimiri lugu läks mulle vägagi korda... Jätka samas vaimus, Marek!

15.06.2003 19:09:09

Orcus K.

Simpsoni looming muutub iga uue tekstiga aina masendavamaks. Nii depressiivset teksti pole ma juba tükk aega lugenud. Pidevalt meeleoluga ühte väravasse tagumine teeb jutust tüüpilise nyyh-stoory. Selliseid manipuleeriva meeleoluga pöördumisjutte võib peamiselt kirikutes ja äratuskoosolekutel kuulamas käia.

Tunnetel manipuleeriv stiil ongi kõige jubedam selles jutus. Tegemist pole ei mõistujutu ega melodraamaga, vaid psühooloogiliselt teemal “kuidas ma kriisist üle sain?” või newagelikult “kuidas mu vaim kibestumusest paranes?” või psühhoanalüütiliselt “kuidas minevikuga leppida?” või religioosselt “kuidas ma jumala juurde tulin?” Käivitavaks elemediks on siin “Võlupood” või too “karbike”, mis asendab newages “valgustatust või kosmilist sekkumist”, psühhoanalüüsis “vastupanu murdumist ja trauma teadvustamist” ja religioonis “jumalat või muud kõrgemat sekkumist”. Samalaadses läilas võtmes jookseb telekanalil “Ingli puudutus” jms.

Keeleliselt on jutt samuti üsna kehvake. Simpsoni pikad laused on tüütud ja täis tarbetuid üliemotsionaalseid võrdlusi. Sõnastus on moraliseerivale papile kohaselt arhailine (N: “...väeti inimolevuse jaoks, et tilluke tõeseeme kohe tärgata suudaks.”) ja konarlik. Mingit tempot ei teki ja jutt huvitavamaks ka ei lähe. Pigem aina uimasemaks.

Lõpp on muidugi tõeline kergendus. Mitte, et tegelane kuidagi paranes või maailm ilusamaks muutus... Ei! Ei muutunud. Kergendus, et see jutt lõpuks läbi sai ja ühtlasi ka depressioon, mis sellega komplekti kuulus.

(selles osas Sanderiga nõus, et kui lugeja on lähiajal mõne tragöödia üle elanud, siis talle kindlasti meeldib kaasa ulguda ja... ehk aitab tekst isegi tervenemismehhanismile kaasa.)

12.06.2003 12:13:58

Vaksik

kuigi puudus stoori ja tegelt ka ulmeline külg (õnnetu võis seda poekest ja meest vaid ette kujutada, depressioonis nagu ta oli), ei mõista ma siinkohal kristjan sanderi iroonilist ja selgelt halvustavat hinnangut. endal pole küll taolisi vapustusi elus ette tulnd, ent kirjeldus oli nii elav ja kaasakiskuv, et pisar vägisi silma kippus. aint kas selle kirjutise õige koht on ikka siin, ulmeajakirjas?

11.06.2003 21:59:54

Meelis

Põhimõtteliselt olen täiesti Kristjaniga nõus ja ütleksin, et see kõik peaks tegelikult kehtima ka Simpsoni «Kõik mis loeb» kohta. Ja seda muidugi ka, et probleemiks ei pea ma mitte autori nähtavalt häid kavatsusi vaid viletsalt välja kukkunud juttu. Ülepaisutatult tundeline ning – ausalt – nigela materjaliga.

Ja ärakaduva poe stseen? Nii palju ja mitmel pool käiatud, et varsti hakkab juba meeldima selle omalaadse ühisosa pärast, mida tekitab teiste samasuguste ärakaduvate majakeste juttudega... Noh, võiks ette kujutada, et tegelikult ongi vaid üks selline ärakaduv võlupood olemas, mis siis ringi rändab. Teeb vahel paha ja vahel head, selline trickster tüüpi tegelane siis. Pratchettil kolas ju ka üks selline pood ringi. Oh, mitmel pool on seda olnud. Ma arvan, et see oli Simpsonil hea leid, kiidan ning näeks võimalust hoopis seda asja edasi ajada.

11.06.2003 16:00:31

Kristjan Sander

Marek, me kõik teame, et iga päev juhtub selliseid lugusid, millest Sa kirjutad. Me muide teame seda ilma meediamonitoorijana töötamiseta, ükskõik mida selline väärikas ametipost endast ka ei kujutaks. Ma võin kilode viisi kirjeldada kümme korda hullemaid tegusid, mida okupandid praegu Tshetsheenias toime panevad näiteks.

Kui sa aga tahad sellest kõigest ilukirjandust, st. kunsti luua, siis pead sa seda teisiti tegema. Ajalehefoto ülesõidetud inimestest ei ole kunstiteos näiteks. Toon jälle endale südamelähedasest teosest näite, vaata näiteks, kuidas Marquez "Sajas aastas üksilduses" kirjeldas protestijate (ja seal platsil oli ikka tuhandeid!) mahaniitmist kuulipildujatega ja äkki mõistad, millest räägin.

Praegusel kujul ei lähe sinu looming lõviosale lugejatest lihtsalt korda -- mitte selle aine, vaid esituslaadi tõttu. Erandiks võivad olla näiteks isikud, kes on ise lähemas minevikus mõne tragöödia üle elanud ja selle mõju all, kuid selline isik pole nagunii päris adekvaatne.

Oma tõepõhi on all väitel, et igas vene kirjanikus on kübeke Dostojevskist -- aga vähemalt minu meelest on suures osas vene kirjanikest ka kübeke Ilfist ja Petrovist või Tshehhovist. Suurt osa vene kirjandusest iseloomustab peale vene hinge valu ka omapärane huumor, mis laseb autori sõnumil veel omajagu reljeefsemalt esile tulla. Sinu teostes pole mul õnnestunud seda leida, sina üritad vaid tunneteskaala ühel otsal mängida ja sedagi ebaõnnestunult.