|
[ Jutt |
Jutulabor: märts 1999 |
Uued arvustused ]
| 23.06.2002 00:05:10 |
Andry |
Jutt oli oma ülesehituselt hea ja olustiku kirjeldus lausa suurepärane. Väga kujukalt oli edasi antud kogu õhustik ja Laura mõttelõng. Lugu oleks olnud kindlasti oma lõppu poolest parem (kuigi lõpp oligi hea) ja arusaadavam, kui Laural oleks seoses Eneliga midagi traagilisemat ja tõeliselt hirmutavat meenunud, peale selle väikese tõsiasja, et viimast enam elavatekirjas ei olnud. Ainsana jäigi ehk häirima Laura arutusaamatu ja kuidagi põhjuseta paanika.
| 26.10.2000 13:35:59 |
Maria |
Pealkiri eksitab. Mil määral too etendus siis nii ulmeline oli, mu mõistus kinni ei võtnud. Hea viide "kõrgseltskonna" tavadele tegelt- teatrisse minnakse vaatama mitte näidendit, vaid kaaspublikut. Kasutamata jäi element Laura binoklis ähmastuvaist nägudest. Ootasin juba, et nad ilmuvad lavale Laura suhetepuntrale karmi lõppfinaali andma, aga võta näpust. Ja kas surnud Eneligagi midagi ei andnud peale hakata? Samahästi oleks loo avaldamiskohaks sobinud ka Eesti Naine või Anne. Vast hindavad nende väljaannete lugejad taolist lektüüri kõrgemalt kui ulmepublik.
Loo algus oli kena, ometi üks lugu, kus peategelast kirjeldatakse, tuuakse tema iseloomujooned nähtavale. Tekib tõesti tegelane, tekib ootrus, mis temast edasi, saab, milline on tema maailm jne jne (hmm, huvitav enamus mu tuttavaid naisi, kes on natukene kirjutada üritanu, mina ise nende hulgas, on vähemalt ühe Laura tüüpi peategelasega loo kirjutanud... Huvitav miks küll. On niisugusi tüüpe siis maailmas tõesti nii palju? Või on see maailm kuidagi lugejat piisavalt häiriv? ). Aga siis tekkis kolksti mingi surnud sõbranna ja siis lõppes jutt hoopis ära. Nagu autor ei oleks viitsinud seda lõpuni kirjutada. Kurb. (Lauraga oleks ju võinud midagi juhtuda ka, õudusjutust jäi see asi nüüd natuke kaugele :-) ).
Keskmiselt HEA lugu, st üle keskmise hea. :-) Rappimist oli vähe, tõsi, mis tõsi, kuid psühholoogilise õudusjutu miljöö oli olemas.
Arvan, et see oli prl. Orlaul hea idee ja üsna edukas katsetus, mis täit jõudu ei saavuta ebakindla (nii oleks vist kõige õigem öelda?) stiili pärast. Karkass on täiesti paigas ja üsna korralik, kuid lõppviimistlus rikub asja ära... Kisub häguseks ja pisut peenutsevaks ja on kohati tsipake lääge.
Kuigi ühe koha peal hakkas liialt peenutsev kõnepruuk veidi häirima oli jutu põhiosa väga hea, aga lõpp oli minu meelest natuke vilets selle pärast, et ta kohe kuidagi ülejäänud tekstiga seonduda ei tahtnud. Väga realistlik muidugi - õnnetus ei hüüa tulles jne :-)
Teiselt poolt on hea, et lõpus ei hüpanud kusagilt välja ühtki totutavat kodukäijatat ega muud taolist. Ei salli ma neid eriti.
| 15.06.1999 00:29:24 |
kairi |
ükskõik mis, kuid mitte ulme.
loo algus oli hea ...ootasin sellist karmi gooti lõpppu...uhuuu...noh midagi koledat. aga mida ei olnud oli loo lõpp. jäi sinna kuhugi mõtetult rippuma ja lugu kaotas kogu oma võlu... kahju
vaene väike raul sulbi . ainult sinu rõõmuks tahaks isegi sellistest naistest kirjutada.
| 16.03.1999 13:03:18 |
Jan Alx |
Lugu looks, aga kus on siin Ulme? Olen aru saanud et siinilmivad lood on ikkagi miskitmoodi ulmelood. See lugu siin oli pigem miski koolikirjand etteantud teemal "Klassiga teatris". Muus kontekstis oleks jutt olnud igati kena lugeda, aga siikohal oleks soovitav siiski ka ajakirja toimetajatel avaldada ikkagi ulmelugusid.
| 16.03.1999 03:16:43 |
Must kass |
Ilutsev ja pretensioonikas mulin...
Prl Orlau pretendeerib üsna ilmselt «Algernoni» produktiivseima autori tiitlile. Ja ega selles midagi halba polegi, kuni selle eesmärgi nimel päris teisejärgulist kraami sahtlist välja ei hakka pudenema. Käesolev tekst pole kindlasti teisejärguline. Kummaline jällegi küll. Üha filigraansemaks lihvitud stiil muutub kohati vaat et poosetamiseks, aga esialgu see perfektsionism veel ei häiri. Kuigi siin on potentsiaalne oht tulevikuks!
Jutu «Etendus Punases Teatris» puhul häirib veel see tavakirjandusele lähenemine. Fantastiline element on minimaalne, lõpp on suht tüüpõudukalikuks keeratud ja kõik. Rohkem sellist puhast gootilikku rajuõudust, Karen! Sa oskad küll.
Aga noh see Laura oli suht hirmus tüüp peategelaseks küll. Üsna jõle naisetüüp. Meenutas üksikutes joontes (jutu esimeses pooles tuttavaid märkava Laura mõtted) Killut! Sihuke paras maailma naba ja konkurentsitult kõige ilusam ja targem ja vaimukam ja seltskonna hing kah veel... Ja täiesti õige isik teisi paika panema. Kõike seda muidugi vaid enda meelest. Kui mulle see pähe tuli, pidin toolilt maha kukkuma. Prl Orlau ei tohiks seda inimest ju tunda ja nii egotsentristlik ma kah pole, et arvaksin, et autor selle tegelase just minu hirmu- ja õudusunenägude tarbeks lõi...
Igatahes üks-null sinu võit, Karen! Ma ei tea, miks sa sellise tüübi lõid, aga kui suudad, ära enam selliseid naistegelasi kujuta. Anun.
Jutt oli sellest hoolimata kokkuvõttes siiski täitsa OK. Paha sai palga ja mahavisatud polnud selle lugemise aeg kindlasti. Mis mind aga kergelt vaevab, on, et prl Orlaul võib tekkida raskusi lugeja üllatamisega. Nii erinevad kui kõik need «Elisale» ja «Vend Juudase» ja «Mängureeglite» ja «Oraakli surmade» ja «Haprate imede» maailmad ka pole, on see tegelt kõik ikka üsna üks maailm. Ehk tõesti päästaks kerge zhanri ja tegevuspaiga vahetus? Koliks õige ruumilaeva pardale ja teeks ühe hard SF loo? Kasvõi hard SF õuduka. Kuidas oleks?:)
Taas üks Karen Orlau suurepärane jutt, kahjuks küll mitte sedavõrd särav kui paljud teised... aga hea siiski...
Põhiline mille pärast ma juttu hindan – põhiline on meeleolu... kuulasin loo taustaks «Lacrimosa» CD-d «Stille» ning nad sobisid hästi... järelikult peab hea lugu olema... vähemasti minu jaoks! Pure goth!!!
Algus intrigeeris, kirjeldused olid head, aga puänt valmistas pisukese pettumuse – liialt triviaalne (IMHO)!
Hea jutt sellegipoolest!
|
