Esimesed viited, et Kuu lõunapooluse kraatrite igavesti
Päikese eest varjatud servades võib olla jääd, andis
USA automaatjaam Clementine 1994. aastal, seevastu maalt tehtud
radar-vaatlused seadsid selle kahtluse alla. Nüüd leidis Lunar
Prospector aga jääd nii lõuna- kui põhjapooluse
piirkonnast, kusjuures põhjapooluse kandist isegi kaks korda rohkem
kui lõunapooluse ümbrusest. Jää ei moodusta Kuul
erinevalt Maa ja Marsi polaarmütsidest kilpi, vaid on hajusalt
pinnakihis. Mõõtmistulemuste järgi on jää
kontsentratsioon pinnases 0,3% kuni 1%. Jää pole seal olnud
ilmselt mitte algusest peale, vaid on sinna sattunud meteoriitide ja
komeetide langemisel ning võib seega olla hajusalt nende poolt
kobestatud kihis, mille paksuseks arvatakse olevat umbes 2 meetrit.
Täpset paiknemist ei võimalda määrata aparatuuri
kehv lahutusvõime, kuid jää esineb umbes
Jää ehk õigemini vee olemasolu on sünnitanud spekulatsioone selle kasulikkusest tuleviku kosmoselendudele. Jää olemasolu teeb hulga lihtsamaks püsiva baasi käimashoidmise Kuul. Ahvatlev on ka ajada sellest raketikütust (vesinikku) ja kasutada seda süvakosmosesse suunduvatel kosmoselaevadel. Praegu aga on kõik see alles jutt, sest NASA pole lähemal ajal ette näinud isegi automaatjaamade saatmist Kuule, mehitatutest rääkimata. Aga eks aeg teeb neis plaanides korrektiive ja eriti soodsalt (kiirendavalt) mõjub just jää avastamine. Igatahes on juba üks erafirma pakkunud välja omapoolse projekti jääproovide toomiseks Kuult.
Tõnu Tuvikene
11. märts 1998