Suur komeet tähendab kõigepealt suurt alg-keha (tuuma), läbimõõduga vähemalt kümme kilomeetrit. Kuiperi vöös vaadeldavate komeedisarnaste taevakehade mõõtmed ulatuvad saja kilomeetrini. Tavaliselt me komeedi tuuma ei näe, kuna teda varjutab tuumast ilmaruumi paiskuv aine. Komeedi suuruse üle otsustame kaudselt tema heleduse järgi - umbes nagu tähtedel.
KOMEEDI ABSOLUUTNE HELEDUS vastab tema näivale tähesuurusele hetkel, kui ta on Päikesele lähenedes jõudnud temast ühe astronoomilise ühiku (150 miljonit km) kaugusele ning kui teda vaadeldakse Päikese pinnalt. Tegelikult vaadeldakse loomulikult Maalt, ka kaugus võib olla ükskõik milline; absoluutne heledus leitakse matemaatiliselt, geomeetria-fotomeetria valemite abil.
Hyakutake absoluutne heledus oli +4, Hale-Bopp'il tõotab tulla -1.2 (S&T, november '96, lk. 71). Kui nii, siis on see kõigist Päikese lähedale tulnud komeetidest suuruselt teine. Suurem oli vaid 1577. a. nähtud komeet.
Komeedi näivat heledust esitab valem
m = M + 5log(kaugus Maast) + 8.4log(kaugus Päikesest),kus M on ülal mainitud absoluutne heledus ja kaugused on antud astronoomilistes ühikutes. Valem on ligikaudne: kordaja 5 vastab fotomeetria E = I/r2-le; 8.4 on saadud paljude komeetide jälgimisest.
PARIMA KOMEEDI saame, kui ta pärast Päikesest möödumist möödub Maa lähedalt ja suhteliselt kaugel sodiaagi vööst. Siis on ta kõrgel taevas, küllalt hele, ja liikudes "saba ees" ka küllalt kompaktne tekitamaks suurt pind-heledust. Saba jääb muidugi lühikeseks. Nii käitus 1969. a. Bennett'i komeet. Hyakutake möödus meist Päikese poole minnes - saba oli küll pikk, aga hõre.
Hale-Bopp on väga suur komeet, kuid jääb kaugele nii Päikesest (0.91 aü) kui Maast (1.32 aü). Tuleks ta niisama lähedale kui Hyakutake (0.15 aü), oleks tema heledus -6 tähesuurust. Aga ka lubatud -1 tähesuurust on hea, negatiivse heledusega komeete on viimase kahesaja aasta jooksul nähtud vaid kümmekond.
Hale-Bopp avastati ligi kaks aastat enne periheeli jõudmist (23.07.95, periheel 01.04.97), kui komeet oli 7 aü kaugusel. Varajasele avastamisele aitas kaasa tema projekteerumine kerasparve M70 lähedale Amburi tähtkujus: teatavasti asub seal meie Galaktika keskpunkt, mille ümber leidub rohkesti kerasparvi. Kerasparv on amatöörteleskoobis üks ilusamaid objekte, ja parim aega neid Amburi kandi parvi vaadelda on just suvel, kui Päike asub taeva vastaspoolel. Kerasparvedes ei ole (erinevalt hajusparvedest!) udukogusid ja seetõttu torkab parve foonile sattunud komeet kohe silma. Pealegi vaadeldakse kerasparvi suure suurendusega, nii et kui sinna projekteerub liikuv objekt (näiteks komeet), on tema nihkumine vaatevälja tihedalt täitvate tähtede taustal kohe märgata. Nii oligi. Me ei tea, kui palju amatöörastronoome tol kriitilisel ööl kerasparvi vaatles, kindel on see, et kaks neist - Alan Hale ja Thomas Bopp - teatasid leitud komeedist.
Mehed ise olid erinevate kogemustega. Hale kirglik komeedikütt, kel juba 215 sabatähte nähtud, aga "oma" komeet ikkagi leidmata. Bopp seevastu lihtsalt taevahuviline, ja temale oli nähtu üldse esimeseks komeediks. Ühist niipalju, et tol ööl ei otsinud kumbki komeete, vaid vaatlesid noidsamu suviseid täheparvi.