• soo - ala, millele on iseloomulik mulla liigniiskus ning kus suur osa taimede orgaanilist ainet jääb lagunemata & ladestub turbana. Soo võib kujuneda veekogust selle mültudes (kinni kasvades) või arumaast selle soostudes. Madalsoo, soo arengu alam (enamasti esimene) aste, on rohketoiteline (eufoorne), sest põhja-, pinna- & üleujutusvesi toovad sisse mineraalaineid; vee kareduse järgi eristatakse lubjarikkaid & -vaeseid madalsoid. Läbivooluline metsastunud madalsoo on lodu. Turbalasundi tüsenedes kujuneb järgmine aste - siirdesoo, see on kesktoiteline (mesotroofne) soo & selle toitumises on põhjavee osatähtsus väiksem; lubjavaese lähtekivimi korral moodustub juba esimese astmena siirdesoo. Raba e kõrgsoo on viimane, vähetoiteline (obligotroofne) soo arengu aste; selle vesi pärineb peamiselt sademeist, mineraalaineid saab ta tolmust. Taimkatte järgi eristatakse rohusoid (nt tarnasoo), põõsasoid (nt porsasoo), puissoid (peamiselt puisraba, kus kasvab harvalt kiduraid mände) & soometsi e metsastunud soid (nt lodu). Soode areng sõltub kliimast & pinnamoest. Arktikas on õhukese turbakihiga polügonaalsoid, metsatundravööndis kühmsoid & taigavööndi põhjaosas peenralisi aabasoid (laiade älveste & kitsaste rabapeenardega siirdesoid); metsavööndile on iseloomulikud lage- & puisraba. Parasvöötmes võib merelise kliima puhul vaipsoo katta kogu pinna; lõunapoolseis kliimavöötmeis paiknevad sood veekogude kallastel & üleujutusaladel ning mäestikes soo kujunemiseks sobivais kohtades. Soo vanuse & arengu uurimiseks võetakse puuriga proove turbalasundi eri kihtidest. Sood võib kasutada marjamaana, kuivendatult metsa- & põllumajandusliku maana ning turba varumiseks (turbasoo). Kuivendatud soo on kõdusoo, ärakasutatud turbasoo jääksoo.




• soostumine - liigniiskes keskkonnas toimuv mullatekkeprotsess, milles orgaanilist ainet sisaldavad horisondid turvastuvad & mineraalsed horisondid gleistuvad. Soostumise laad oleneb liigniiskust põhjustava vee keemilisest koostisest; mineraalainerohke neutraalse vee korral moodustub soostunud kamarmuld & edaspidi madalsoomuld, mineraalainevaese & happelise vee puhul soostunud leetmult & edasisel soostumisel rabamuld.




• lodu - toitainerohke pinnavee läbivooluga liigniiske ala. Taimejäänused lagunevad lodumullas kiiresti, seepärast tekib huumusrohke must mudajas loduturvas. Peamine lodus kasvav puu on sanglepp e must lepp, mis võib moodustada lodumetsi e lepalodusid; lodule on iseloomulik ud kõrged kännu- & juuremättad ning vesised mättavahed. Rohurindes valitsevad lopsakad nitrofiilsed püsikud (seaohakas, kõrvenõges, angervaks) & madalsootaimed (soovõhk, pilliroog). Kuivendatud lodumets kujuneb kõdusoo- või salukuusikuks.




• raba - kõrgsoo, soo arengu vähetoiteline järk, mida iseloomustavad vett varuv pidevalt kasvav turbasamblaist kate & sellest kujunev sõltumatu sademetoitelise veerezhiimiga vähelagunenud rabaturba lasund. Maastikuosana võib raba püsida aastatuhandeid. Sademerohkes kliimas areneb raba korrapärase kujuga rabamassiiviks, mille kõrgemat, lagedat tasast või kumerat keskosa (rabalava) ääristab harilikult rabametsaga kattunud rabanõlv. Raba mikroreljeefis on mitmesuguse kujuga rabamättaid & -peenraid, älveid (älverabades), laukaid (laukarabades), laugasjärvi & rabaojasid. Iseloomulikud rabataimed on sookail, hanevits, tupp-villpea, murakas, jõhvikas, huulhein & rabakas; rabaloomad sookurg, rabapüü, põldrüüt & mudatilder. Rabast toodetakse turvast & korjatakse marju; metsa- või rohumaana kasutamine eeldab intensiivset kuivendamist & väetamist.




• turbasamblad - (Sphagnidae), ka rabasamblad, valgesamblad, lehtsammalde klassi alamklass, millesse kuulub üks sugukond - turbasamblalised (Sphagnaceae) - & selle ainus perekond - turbasammal, ka sfagnum (Sphagnum); ca 200 liiki, kasvavad eriti parasvöötme soodes. Turbasamblad on valkjasrohelised, pruunikad või punakad, risoidideta, nende 2-50 cm kõrgune vars kasvab tipust & kõduneb alumisest otsast. Juhtkude varres ei ole, välised rakukihid moodustavad vett juhtiva hüalodermi. Leherakud on kahesugused: elusa sisaldisega klorotsüstid ning õõnsad spiraal- & rõngaspaksenditega ning pooridega leuko- e hüalotsüstid. Turbasamblad on ühe- või kahekojalised. Keraja eoskupra kaane järsult avanedes paiskuvad eosed kuni 10 cm kõrgusele. Eosest areneva eelniidi pungadest tekivad uued varred. Turbasamblad sisaldavad fenoolisarnast antiseptilise toimega sfagnooli, mis teeb nad kõdunemiselel vastupidavaks. Aeglase lagunemise & suure veemahutavuse tõttu on turbasamblad rabades peamised turbamoodustajad. Eestis kasvab 36 liiki turbasamblaid; tavalisimad on rabades pruun turbasammal (S. fuscum), punane turbasammal (S. rubellum; eriti Lääne-Eestis), lillakas turbasammal (S. magellanicum) & balti turbasammal (S. balticum), siirdesoodes nõgusalehine turbasammal (S. palustre).




• älves - rabas äravoolu pidurdumise tõttu moodustuv märg, ajuti veega kattuv lohk. Älvetaimed (turbasamblad, rabas, nokkhein) moodustavad vähelagunenud heleda älveturba. Älvest võib areneda laugas.




• laugas - väike huumustoiteline, harilikult pruuniveeline sooveekogu, mis on tekkinud nõgusal või lamedal rabapinnal älvest, kui pinnavee äravool on seiskunud. Lauka kaldad on järsuservalised & põhi turbamudane. Sügavus võib ulatuda 4-5 meetrini, enamasti siiski ca 2m. Laukasaared on lainete kulutava tegevuse mõjul ümmargused või ovaalsed. Lähestikku asetsevad käärulised laukad on väga iseloomulikud suurtele rabadele.




• laugasjärv - enamasti ümmarguse kujuga huumustoiteline turbamudapõhjaga soojärv, mis on tekkinud raba arengu hilises järgus suurema veekogu kinni kasvades või väiksemate rabaveekogude - laugaste - liitudes.

EE; Eesti sood